Angelus Hut ehk Priimus on Tore!

 Seekord oli mul priimus! Väga hea ost. Ausalt. Motuekas leidsin matkatarvetepoe ning sealt poest leidsin priimuse, mis põletab piiritust. Pole just sama efektiivne kui gaasipriimus, kuid kokkuvõttes tuleb odavam. Mis on aga seljakotiränduri põhiline eesmärk? Võimalikult odavalt läbi ajada. Kui pole tegemist just nende rikaste seljakotiränduritega, kes reisivad suure mikrobussiga ja võivad kaasas vedada tervet kööki ja panne ja potte. Ahjaa.. Priimuse ostsin, seega oli vaja osta miskit, mille sees vett keeta ja süüa teha saaks. Ostsin väikese (liitrise) poti. Nüüd võis minu teekond Nelson Lakes rahvusparki alata. 

Hääletasin suhteliselt valutult Motuekas järvede juurde. Kolm erinevat autot ja olingi kohal 3 tundi pärast hääletamise alustamist. Rahvuspargi infopunkti tädi oli kenasti abivalmis ja bronnisin seal ära koha oma telgile kohalikus telklas ja lisaks ka koha Angeluse majakese juures. Majakesse magama ei tahtnud minna, sest ilmad ei ole veel piisavalt külmad ja kui telk on, siis peab ju seda ka kasutama. Kohalikus telkla oli väga kena ja korras ja puhas ja organiseeritud. Seega, midagi huvitavat rääkida polnud. Tegin endale sooja õhtusöögi oma uuel priimusel (nuudlid ja tuunikala!) ning lugesin raamatut ja läksin magama.

 Hommik oli suhteliselt karge ja öö möödus väherdes, sest mul puudus alusmatt ning maapind polnud enam nii pehme ja mugav nagu Abel Tasmani rannikul. Otsustasin kohe, et järgmises suuremas linnakeses ostan endale ka alusmati, sest see muudab oleku palju mugavamaks ning lisaks tõrjub maapinnalt tulevat külma, mis on tulevaid nädalaid silmas pidades väga oluline. Hommikusöök söödud - tegin teed meega, ma armastan oma uut priimust (!!) - pakkisin seljakoti ja jätsin ebavajalikud asjad väiksemasse seljakotti ning viisin tolle infopunkti hoiule. Ühe taala eest hoiavad nad asju rõõmsalt luku taga, seega ei pea ma läpparit ja muid ebavajalikke asju mäkke tassima. Ja just mäkke ma kõndima asusingi. 

Esialgu pidin saama parklasse, kust tegelik matkarada pihta hakkas. Minu õnneks võttis mind peale kena naisterahvas ning sõidutas parklasse. Kiire aitäh, seljakott selga (ossa kui mõnus on ca 13 kilost pakki kanda võrreldes 20+ kiloga) ja ülesmäge retk võis alata. Esimene päev hakkas kulgema mööda Robert Ridge Route’i. Tegu polnud hooldatud teerajaga nagu seda oli Abel Tasmani matkarada. Alguses oli küll kindel teerada, mis lookles mööda mäe külge üles, kuid hiljem oli rada märgistatud ainult postidega, mida pidid kogu aeg jälgima, et teada, et oled õigel suunal. Esimene ots mäkke oli tuim ülesmäge nühkimine järjest kaunimate ja kõrgemate vaadetega. Rada liikus konstantselt vertikaali ja tõusumeetreid kogunes ligi 900m. Selleks kulus umbes tund ja vähemalt kolm liitrit higi (sedasi see tundus siis). Metsasest tõusust väja jõudes avanes vaade õigele rajale, mis hakkas kulgema mööda mäeharja. Looklevat ja kaunist ja kõrget mäharja. Ilm oli fantastiline, pilvi sisuliselt polnud ja soe, arvestades, et olin ca 1300 meetri kõrgusel merepinnast, kus mingit tuulekaitset polnud, sest midagi ei kasvanud ning ilmad on ka juba sügisesse jõudnud. Vot tuul oli küll üpris jahe. Pidin oma tuulejaki välja otsima, sest läbihigistatud särgist puhus tuul kenasti kehasse ja see oli väga ebameeldiv. Jakk seljas oli tunne hoopis parem. Pean siinkohal reklaamima gore-tex tooteid. No on hea kvaliteet!

Mäeharja esimene ots oli lihtne. Ikka veel ülesmäge, kuid mitte nii järsu kaldega. Teerada oli liivane, kuid kulges laial harjal, seega väga midagi jälgima ei pidanud. Peale vaadete. Kogu aeg käis käsi taskusse telefoni või GoPro järele, et teha uus klõps ja no oli mida pildistada. Kahju, et mul päris õiget fotokaamerat pole, sellega oleks ikka äärmiselt ilusaid kaadreid saanud. Varsti hakkas rada järjest kivisemaks muutuma ning mäeharjalt liikus rada mäe küljele ning pidid juba jälgima, kuhu astud ning marsruuti mõnes kohas ise valima. Vastavalt oma kogemusele. Eesmärk ikka järgmise postini jõuda ja sealt edasi liikuda. Paaril korral pidin küll seisma jääma, et plaanida, kuhu ma ikka astun ja ega ma sealt libisema ei hakka, sest kui alla vaadata, siis väga libisema ei kutsunud küll. Sedasi ettevaatlikult kivilt kivile sammudes ja balansseerides ma edasi kõmpisingi. Tempo oli aeglane, aga ega mul kusagile kiiret polnud. Kogesin kogu seda seiklust ja seiklemist, vaadet ja vaatamist ja aprikoose, kuivatatud aprikoose nautisin ka. Ühel hetkel tulid vastu kolm matkaselli, kes rõõmsalt julgustasid, et oota vaid, kui Angeluse hüti juurde jõuad, siis on vaade veelgi ilusam. Arvestades, et praegusedki vaated olid jahmatava panevad, siis tundus see väljaütlemine kuidagi liiga hooplevana.

4,5 tundi pärast parklast alustamist nägin ma Angeluse majakest. Matkasellidel oli tuline õigus. Hütt asus mäeharja poolt moodustatud „kausis“, imeilusa mägijärve kaldal. Oli küll vapustav vaade ja asukoht. Laskusin harjalt majakese juurde ning enda üllatuseks olin esimene, kes tol päeval sinna jõudis. Kilometraaž 11kmi ja aeg siis 4,5 tundi. Aeglane, kuid sel korral tundsin, et olin midagi saavutanud. Kui Abel Tasmani läbi kõndisin, siis oli küll mõnus nautida randa ja vaateid ja linnulaulu, kuid siia jõudmiseks pidi reaalselt vaeva nägema. Leidisn oma telgile mõnusa asukoha täpselt järve kaldal ning ehitasin ajutise ulualuse valmis.

Varsti pärast mind ilmusid laagrisse teisedki seiklejad ning kokkuvõttes oli meid seal ca 15 seltsilist ja hüti peremees, kes oli vabatahtlik USAst. Veidi veider onu oli, kuid no elad üksildases majakeses keset mägesid ja päevad läbi turnid mööda künkaid ja tervitad iga õhtu uusi matkaselle. Võib ajudele hakata küll. J Hütt asus 1620 meetri kõrgusel merepinnast (et siis umbes 5 korda sama kõrgel kui kõrgeim punkt Eestis). Samas oli uni üllatavalt magus. Veidi jahe, aga no teema oli jällegi selles, et mul polnud alusmatti (etteruttavalt võin öelda, et selle kirjutise kirjutamise hetkel on mul alusmatt ostetud). 

Hommikul oli telgi alumisele äärele tekkinud kondents kenasti kristallseks ja krudisevaks muutunud, mis andis aimu, et öine temp võis vabalt kusagil 0 lähedal olla. Magades seda küll ei tundnud. Hommikul oli veel üks tore omadus. Ärkasin kell 7:20 ja telgist välja astudes oli päikesetõus just algamas. Minu esimene päikesetõus mägedes. Vapustav. No on ilusaid kohti, mida ei saa lihtsalt linnas elades nautida ja arvuti ekraanilt saab küll aimu sellest, kui kaunis see on, kuid tegelikult seda näha ja ahhetada on hoopis teine tera.

Päeva alustuseks tehtud tee ja hommikusöök kerre pakitud võis tagasi telklasse astuma hakata. Tagasitee oli teisel marsruudil. Profiil – järsk, väga järsk allamäega ots ja siis võssis ikka veel laskudes juurikatel turnimine ning metsas tatsamine ning lõpuks tasasele maale jõudmine ning tuim veidi (väga vähe) üles alla lookleval rajal astumine. 

Allamäge ots oli taaskord väga aeganõudev, sest siin oli õige pidepunkti leidmine eriti oluline, sest liikusid otse alla. Abiks oli Gandalfi-kepike, mille rohust leidsin. Sellele toetudes oli allamäge rühkimine palju kergem. Jällegi vaade oli super, väike mägikosk, mägikits ja alt lähemale liikuv mets ning taamal kõrguvad mäed. Jällegi oli tempo aeglane. Kilomeetri läbimiseks kulus umbes tund aeg, siis algas veidi kergema nurga all laskumine ja juurikatel turnimine. Metsa jõudes pidi jällegi jälgima puudele kinnitatud kolmnurki, sest teeradu oli seal mitmeid ning kui vales hargnemispunktis valele rajale astusid, siis võis end suht tupikust leida. Ja seda ma teha suutsingi. Rada muutus järjest kergemaks ning tempo kiiremaks. Lülitusin justkui autopiloodi peale ja unustasin kolmnurkade jägimise, lihtsalt astusin mööda rada. Mingi hetk avastasin, et ei ole juba pikemat aega ühtegi kolmnurka näinud ning rada on järjest robustsemaks muutmas. No olingi valel rajal! Johhaidii. Mis seal ikka, õnneks oli orienteerumine kerge. Vasakul liikus jõgi ning teadsin, et isegi kui nüüd õiget rada enam üles ei leia, siis saan mööda jõge liigeldes ikka järveni ja sealt oli juba kerge teklkasse suuna võtta. Samas otsustasin ikkagi selle õige raja üles leida. Liikusin mööda tuldud teed tagasi ja hakkasin jõega risti sammuma, sest rada kulges jõega suhteliselt paralleelselt ning pidin mingi hekt rajale astuma. Liikudes uurisin puid paremal ja vasakul, et silmata märgistust. Pikema jututa nägingi üht kolmnurka, liikusin selleni ning olin rajal tagasi. Ekslemist kokku umbes veerand tundi, kuid oleku võttis korraks ärevaks küll. 

 

Rõõmsalt ja tähelepanelikumalt rajal tatsates jõudsin varsti järveni. Kõnnitud oli veidi alla 4 tunni ning kilometraaž 11kmi. Järve juurest telklani 12kmi, kuid väga kerget maastikku. Tegin 15 minutise lõuna ja sõin väikesi pankooke singi ja juustuga. Veidi šokolaadi ka ning teekond võis jätkuda. Otsustasin, et ok, nüüd paneme tempo peale ning võtsin kiiruse üles. 12kmi täiesti keskendunud kõndi ning 2 tunni pärast olin teklkas. 6 km/h ei tundu küll väga kiire tempona, kuid pärast 4 tunnist rassimist ning siiski üles-ala lookleval metsate vantsimist olin sellise tulemuse üle päris rahu. Vässu ja tulemuse üle rõõmus. Läksin ühe dollari eest kuuma dušši alla. See oli vägagi vajalik pärast 6tunnist matka. Hiljem võtsin oma väikese seljakoti infopunktist, ajasin oma väikese Kathmandu Mono telgi püsti ja võiski järjekordse päeva õhtusse veeretada.

Veeretades kohtasin üht saksa noormeest, kellega õhtusööki tehes juttu tegin. Noorsand kavatses järgmise päeva hommikul Angeluse hütini kõndida. Kiitsin aga takka ja soovisin head teed. Lisaks andis häid soovitusi, kus Christchurchis tööd leida ja kuidas otsida, et agentuurid palgaga nahka ei kooriks. 

Järgneval hommikul sammus tema mäkke ja mina hääletama. Mul sisuliselt vahet polnud, kas minna Greymouthi või Nelsonisse. Ja otsustasin, et liigun sinna, kuhu esimene auto, mis peatub liigub. Sedasi jõudsingi tagasi Nelsonisse. Õigemini jõudsin Richmondi ning sealt kõndisin Nelsonisse - 12kmi kõmpimist. Paari päeva pärast liigun Franz Josefi liustiku juurde, et seal jälle mõne matka teha ja sel korral juba alusmatil magada.

Abel Tasman ehk Nüüd tean, mis tunne võib teol olla...

Hommikusöök (võikud ja kohv ja banaan) mälutud pakkisin viimased asjad seljakotti ja vinnasin turjale. Tundus päris raske, kuid kui kogu oma elamist kaasas vedada, siis võibki natuke raske olla. Kaiteriteri ainukese hosteli (kalleim seljakotiränduri peatumispaik, kus olen ööbinud) toast välja astudes ja mööda koridori kõndides põikasin kiirelt veetseesse ja hops: mirrorselfie!
Nagu pildilt näha, siis on kõik väga kenasti pakitud, midagi ei lotenda kusagil ja kogu kraam kenasti balansis. Pärast hetkelist edevusemomenti läksin veetakso kioskisse ja ostsin pileti Apple Tree Bay punkti. See asus Abel Tasmani jalutuskäigu algusest 4,5kmi edasi.


Sõit taksos oli meeldiv nagu paadisõidud ikka. Loksud kenasti veel ja naudid ilusat siledat ookeani. Tegime ka väikese peatuse ühe kuulsaima kivi juures. Tegemist siis maailma Top 10 enim pildistatud kiviformatsiooniga - Split Rock. Ja põhjust selleks oli küllaga. Tegemist suure ümara kivimürakaga, mis on näiliselt suht-koht keskelt lõhki raiutud. Maoridel (pärismaalastel) on selle kohta oma legen (nagu neil alati on), et võitlesid kaks kolli ja üks koll lõi vastasest mööda ja kogemata raius kivi pooleks. Geoloogidel on oma teooria, kus kolliks on jääaeg, mis suutis täpselt ja siledalt kivi pooleks tükeldada. Uskuge, siis täpselt seda teooriat, mis teile rohkem meeldib, aga kivi oli muljetavaldav.

Varsti maabusime Apple Tree Bay'l, mis siuliselt oli liivarand, kus mina ja veel kaks Rootsist pärit noorsandi oma kergete seljakotikestega paadilt maha silkasid. Abel Tasmani rannikumatk võis alata. Ja algas mõnusa ronimsiega.

Matkarada ise asub Abel Tasmani nimelises rahvuspargis, mis on Uus-Meremaa väikseim. Nime sai see rahvuspark Hollandist pärit avastaja Abel Tasmani järgi, kes oli esimene Euroopast pärit rändur, kes Uus-Meremaad silmas (vähemalt ajalooürikute kohaselt).

Vaade pärast randumist. Varsti kadusime võssi!

Esimene päev

Alustasime siis ronimisega, kuna seljakott on siiski kvaliteetne, siis tundsin küll raskust õlgadel, kuid erilist ebamugavust ei tekitanud. Higi lahmas norralikult ja sain kohe kinnitust, et vaatamata pealtnäha sobmusele ilmale pidin pusa kindlasti varsti seljast heitma. Esimeses peatuspunktis, kus nautisime esimest vaadet, mis avanes juba veidi kõrgemalt, heitsingi sooja ja juba päris niiskeks muutuva rõivaeseme seljast. Palju parem hakkas!

Rootsi poistega sai ka kenasti sammu pidada. Õnneks polnud tegemist meeletute sportlastega ja ei hakanud kohe hullu tempot tegema. Ajasime veidi juttu ja jõudsime järelduseni, et kui kohtame nähtamatut krokodilli, siis selle eluka nimeks saab olema Allarkroko! Tundus täiesti loogilisena sel hetkel. Ja ainuke viis Allarkrokosid jahtida on mürgitada rotte ja siis oodata, kuni too uus elukas selle roti ära sööb ja seeläbi end mürgitab, sest tegu on siiski nähtamatu elukaga ja muud moodi jahtida ei saaks, sest teda ju ei ole võimalik näha! Täiesti loogiline!

Esimene lõuna

Varsti jõudsime sedasi arutledes järgi ühele Sakasamaalt pärit (ei mingit üllatust) neiule, kes oli ka vaevaks võtnud rännata suurema seljakotiga. Temast kihutasime mööda ning jõudsime esimese imeilusa rannani. Seal otsustasime teha ka kerge lõunapausi.

Saksa preili, kes polnud meist kaugele maha jäänud oli sama meelt ning ühines meie pidusöögiga. Sõin siis oma rosinaid ja aprikoose ja porgandit ja vorsti ja nautisin mõnusat ilma. Kuna Rootsi poisid sisuliselt siia pidama jäidki, siis vinnasime neiuga (nimeks Janina) seljakotid selga ja asusime teele.

Tuli välja, et Janina ja mina suundume samasse telkimisealla ning seeläbi leidsingi endale seltsilise jalutamiseks. Vapper neiu suutis täitsa head tempot hoida ja matkamisele ta võõras ei olnud. Samas kuna tema inglise keele suutlikkus polnud küll paha, kuid rootslaste omaga ei andnud võrrelda, siis jutustamine väga ulmelisi keerdkäike enam ei võtnud.

Rippsild - no shit!

Varsti jõudsime esimese laheni, mida sai ületada ainult mõõna ajal, sest muidu oli ala üleni vee all. Arvate, et saime kuiva jalaga üle? Vale. Vett küll vähe, aga piisavalt, et sundida saapad jalast ja läbi paari lombi paljajalu. Lomp ise oli siis nii sügav, et karve vesi kõditas juba põlvel tagasi kasvavaid jalakarvu! (Jah! Õnneks on minu jalakarvad, mis said enne võistlust suuresti lühemaks kärbitud juba jõudsalt tagasi kasvamas ning mul on selle üle äärmiselt hea meel.)
 

Ületasime siis selle lahe ja jalgu kuivatama asudes kohtasime ühte kohalikku rändajapaari. Keskeas paarike ja kogenud matkasellid. Kiitsid, et me sellised hakkajad noored ja oma riigist ära sõitisme ja seljakotiränduri elu otsustasime proovida. Väike vahepala läbi ja jalad said kuivaks ning sai edasi kõmbitud. Rada kulges vanaviisi - üles ja alla ja üles ja alla, kuid kuna vaateid oli meeletult ja iga käänaku taga leidus miskit ilusat, siis möödus aeg täiesit märkamatult. Varsti oligi jalutatud juba ligikaudu viis ja pool tundi kui silmasime oma telkimisala nimega Bark Bay. Päev sisuliselt õhtal! Juhhei. Inseneerisin oma Kathmandu ühemehetelgi püsti ja läksin ujusin veidi ookeanis. Vesi soolane ja jahe, kuid see jahutus oli täiesti omal kohal pärast päevast kõndimist mööda metsi ja randu ja künkaid.

Bark Bay. Esimese päeva telkimisala. Nunnu eks? :)

Õhtul lõkke ääres sai tutvust tehtud teistegagi. Eriti toredad olid kaks plikat: üks Inglismaalt ja teine Kanadast. Kanada neiu jagas head huumorit ja nalja sai küll ja veel. Ainuke, mis veidi häiris oli samas telklas end mugavalt tundnud koolilaste rühm. Latsed kilkasid ja silkasid ja olid kuidagi eriti valjud. No mis teha. Enne magama ronimist läksin veel rannale lebotama. Tähti oli meeletus koguses, sest kusagil polnud ühtegi tulukest, mis võiks häirida tähtedel paistetamast. Öö oli rahulik ja soe. Ühemehetelk töötas ja magamiskott töötas kah!

Teine päev

Tere hommikust!

 Telgist välja ja no mida vaadet. Tegin pildi, sest pole piisav sulesepp, et seda sõnadesse panna. Vaadake siis ise.

Vaade nauditud, kõht head paremat wheet-bixi täis mugitud, veevarud tädetud võis teele asuda. Kõigile laagrisõpradele tsaupakaa öeldud astusimegi teise päeva esimesed sammud. Seltsiks Janina, kelle retk oli küll lühem kui minu, kuid enamuse teest astusime siiski koos. Kuid kohe alguses sai selgeks, et Janina sel korral enam nii kiiret sammu ei astu. Samas polnud mul ka kusagile kiiret. Sedasi tiksusimegi rahulikult edasi ja nautisime kena loodust ja ausalt hooldatud rada. Muide, teisel päeval hakkasid tekkima villid. Aitäh uued saapad, mida ma küll olin veidi kandnud, kuid tundub, et mitte piisavalt, et need sisse oleks kantud.

Miks minna silla pealt
kui saab ka silla alt?

Otse loomalikult valisime enda põnevuseks marsruute, mis hoidsid veidi pinget ning seepärast sumpasimegi pigem silla alt ja kivilt kivile silgates ning sedasi kuiva jalga hoides. Ronisime kaldast üles ja tundsime end eriti vahvalt. Kaotasime aega, kuid võitsime emotsiooni.

Teisel päeval ei olnud tegelikult miskit uut. Algas meeletult järsu ronimisega ja sai pulsi kenasti lakke taotud ning imeilusaid vaateid nauditud ja siis sama rõõmsalt teisel pool küngast järsult langevat rada järgides jällegi randa jõutud. A vot liival sumpamine küll nauditav tegevus pole. Üks rand oli aga iseäranis pikk. See väsitas küll kenasti, kuid ei kurtnud, sest ranna lõpus tervitas ilus sild.

Ületame lahte.

Teise päeva ehk kõige enam meenutamist väärt seik oli ühe lahe ületamine, mis taaskord võimalik ainult mõõna ajal. Õnneks jõudsime sinnagi madalaima mõõna ajaks. Tegelikult oli õnnega vähe pistmist. Kõik oli täpselt ajastatud ja korraliku eeltöö tulemus.

Paat aitas kuiva jalga säilitada
tolleks hetkeks...

See laht oli aga palju laiem ning kõndmist oli kuhjaga. Vaateid jällegi miljoni sendi eest! Kuiva jalga hoida taaskord ei saanud ning saapad tuli jalast võtta. (Kuigi korraks tundus, et saime kuiva jalaga üle, aga seda ainult korraks) Jahe vesi tundus jalale nii-nii mõnus! Saapad on küll head, kuid jalad peavad veidi puhkama.

Pärast lahe ületamist tegime lõunapausi. Ca 30-40min. Sai kenasti puhata ja kõhtu täita. Vaadet nautida ning teises suunas kõmpijaid tervitada. Energiavarud taastatud, seljakotid selga ja tõusu rühkima. Janina laagrini oli jäänud 6 kmi, mis tähendas umbes poolteist tundi kõndimist.

Kilomeetrid kõnnitud ja pilte klõpsatud jõudsimegi Janina telklasse. Nentisime, et oli tore ja muhe koos jalutada. Rohkem ma teda arvatavasti ei näe, aga see ongi seljakotirändluse omadus - kohtad lahedaid inimesi ja jagad muljeid ja kuuled seiklustest, siis ütled tsaupakaa ja ei näe enam neid. Edasi liikudes jõudsin kiirelt järgi ühele neiule, kelle samm oli oioioi kui aeglane. Tuli välja, et tal olid samuti villid tekkinud ja ta muidu matkas kahe plikaga, kuid kuna neil oli kõik korras, siis ütles ta, et nood ees ära kõmbiksid ja teda ei ootaks, sest tal läheb aega. Võtsin siis tempos alla ja ajasin temaga juttu vaikselt edasi liikudes ning järk järgult muutus ta samm kergemaks ja kiiremaks. Koos on ikka mõnusam sammuda. Kuna minu laagrini oli jäänud kõigest 1,5km ja tema oma oli veel 5,5kmi pärast minu sihtpunkti, siis saingi teda aidatud ainult sinnani, kus ma ise oma seljakoti õlult vinnasin. Soovisin talle jaksu ja otsisin omale meeldiva koha, kuhu telgi püsti inseneerida.

Tegemist oli Anapei telkimisalaga. Jällegi rannas ja vaatega ookeanile, lainemühin taustaks. Ilusad rannad siin, ausalt. Sõin oma õhtusöögi, avasin villid, mis jalgel olid, lugesin raamatut, nautisin üksi olemist, sest selles alas, erinevalt eelmisest, elutsesin ma täiesti üksinda. Mitte kedagi ei tulnud siia. Teise päeva lõpuks oli rännatud 19kmi ja aega kulunud umbes 6 tundi.

Ühemehetelk teise päeva lõpus.

Öösel ärkasin ma sahmimise peale. Jätsin prügi ja saapad telgist välja, kuid telgi katte alla. Sahmimine oli kahtlaselt kilet krabina moodi ja sain aru, et miski üritab minu prügi minema vedada. Lülitasin siis pealambi sisse ja avasin telgi. Mida ma näen? Näen, et üks opossum oli kavalalt minu prügi kallale tulnud. Kohe kui mu pealambi valgusvihk temale suundus tardus loom paigale. Vaatasin siis eemale, et hinnata kahju - kui suure koguse oli too nuustik jõudnud ära vedada. Õnneks oli tema üritus alles algusjärgus ning sikutas esimest banaanikoort välja. Vaatasin uuesti looma poole ja ta oli veidi eemale hiilinud, kuid kohe kui valgus temale sattus tardus loom jälle paigale. Irvitasin veidi endamisi ning pakkisin kõik asjad katte alt telki, et tal enam kiusatust ei tekiks.

Kolmas päev

Äratus! Magasin mõnuga sisse. Avasin telgi kell 8. Mind tervitas kaks lindu, kes mööda laagriplatsi ringi paterdasid. Lennuvõimetud olevused otsisid süüa. Mina otsima ei pidanud, minul kõik kenasti kaasa pakitud. Hommikusöök raamatu seltsis, hiljem pakkisin kõik asjad kokku ja sammusid viimase päeva esimese sammud.

Minuga samas suunas liikujaid ei kohanud ja seega oli kolmanda päeva jalutuskäik ainult iseendaga. Vastupidises suunas liiklejaid oli palju. Viskasin rõõmsalt käppa ja liikusin oma suunas. Jalad kenasti plaasterdatud oli samm täitsa kerge.

Vaateid aga jätkus jällegi terve jalutuskäigu ajaks. Samas tundsin, et jalad on ikka natuke valusead villidest ja teadsin, et pean enne järgmist matka kindlalt paar päeva puhkust andma neile. Nüüdseks peaks saapad juba sisse kõmbitud olema ja järgmised matkad selle võrra mugavamad.

Selline värav oligi minu rännaku lõpetuseks.

11,5kmi pärast jõudsingi oma esimese rännaku lõppu. Enne kui olin lõpuni jõudnud kohtasin üht naisterahvast, kes liikus küll minuga vastassuunas, kuid ajasime kaks sõna juttu ning tuli välja, et ta teeb vaid väikese jalutuskäigu ning sõidab siis hiljem samas suunas, kuhu mina hääletama oleks asunud. Otsustasime, et ma jõuan finišisse ja ootan ta lihtsalt ära ja ta viskab mu linna. Mulle sobis. Finišis peesitasin mõnusalt päikese käes ja sõin kõhu kenasti täis. Tädi jõudis varsti tagasi ja sõidutaski mind tagasi Motuekasse. Ajasime juttu ning tegu on Austraaliast pärit tädiga, kes juba pensionil ja lihtsalt käib ja matkab lühikesi matkasid Uus-Meremaal, et aega parajaks teha. Tubli tädi!

Praegu lebotangi Motueka hostelis ja plaanin homme liikuda Nelson Lake rahvusparki, kus teen väikese kahepäevas matka. Lühem kui Abel Tasmani rannikumatk, kuid mägisem. Tundub mõnusana.

Lõpetuseks veel üks vaade, mis võtab kokku Abel Tasmani ilu.

Nelson ja Motueka ehk Mul on liiga palju asju!

Esimese asjana ütlen ära, et kalameest minust sel korral ei saanud. Ei Nelsonis ega Motuekas laevale tööd ei olnud. No ei ole hullu, sest minu varuplaan oli ka päris hea. Nimelt alustan ma homme ühe ilusaima matkaka, mis Uus-Meremaal pakkuda (neid on palju, palju, kuid kusagilt peab ju alustama). Tegemist on Abel Tasmani nimelise jalutuskäiguga, kuid sellest juba lähemalt kui olen selle läbinud.

Minu algne plaan nägi ette, et jõuan Nelsonisse ja seal leian tööd kalalaeval ja olen järgmised kolm kuud haisev kalamees. No Nelsonisse ma jõudsin, seega pool eesmärgist sai täidetud. Katsetasin esimest korda ka hääletamist... Kaks ja pool tundi kõmpisin enne kui peale võeti ja järgmisesse linnakesse visati ja seal läks juba veidi kiiremini. 10 mintsa ja oligi järgmine heategija platsis!

Nelsonisse tõi mind härra, kes oli vereproovide kuller. Tal hakkas lihtsalt igav ja sellepärast võttiski peale, et oleks kellegagi juttu ajada. Tegemist oli spordihuvilise härraga, kes vabal ajal hobi korras aitab ülekaalulistel naistel kaalust alla võtta. Tema programmi nimi on 3-minuti jooks. Lühidalt on tegemist lihtsalt harjumuse tekitamisega. Alguses joosta iga päev 3 minutit ja tekitada harjumus enda liigutamiseks ja pärast saab hakata "koormust" tõstma ja vaatama üle toitumise. Kõike vähehaaval ja tasapisi, et ei tekiks vastikustunnet trenni osas. Tundus täitsa huvitav lähenemine iseenesest.

Nelsonisse jõudes checkisin inni hostelisse nimega Paradiso. Mind ootas seal juba tuttav neiu Taupost (üks saksa plika, kellega oma kodu-hostelis tuttavaks sain). Pärast pikka hääletamist täis päeva viskasin mõnusalt lebosse. Paradiso on seni üks ilusamaid hosteleid, kus olen peatunud. Ühe öö eest maksin 28 kohalikku rahaühikut ja sain selle eest voodi neljasesse tuppa, tasuta wifi (unlimited), kasutada basseini, mullivanni ja sauna ja lisaks viis hostelist kaks korda päevas tasuta buss toidupoodi. Kindlasti seni parim väärtus mida ma oma kopika eest saanud olen. Samas... Selle hosteli võiks vabalt nimetada ümbed Ze Džerman Hosteliks... 95% elukatest olid sakslased. Täiesti uskumatu! Kui ei teaks, et olen Uus-Meremaal, siis arvaksin, et tegu on miski Saksamaa osaga, kus kasvavad palmid.

Paradiso

Järgmisel päeval läksin tööd otsima sadamasse. Käisin läbi kõik kalalaevad, mis teele jäid. Küsisin kõigi käest, kas ja kus ja mida kõike veel, et saada vihjeid vabadele kohtadele. Kaks CV'd andsin ka kompaniidele, aga mida ei olnud oli töö. Kolm kuud oli liiga lühike aeg, et mind tööle võtta. No mis seal ikka, vähemalt sain kena jalutuskäigu. Ja mõne pildi:

Vaade sadamast

Alguses oli plaanis Nelsonis olla kaks ööd, aga see koht oli ikka nii chill, et pidin pikendama oma puhkust veel kahe öö võrra, sest see reaalselt oli mu esimene päris puhkus pärast Taupo-ajastut. Ja hostel ise oli ka ideaalne selleks. Kahel hommikul käisin ja tegin trenni ning päevad läbi lebotasin basseini ääres, lugesin raamatut ja jalutasin linnas. Linnake ise on suht unine ja väike kohake, aga asukoht fantast. Ümberringi mäed ja juurdepääs ookeanile. Tuult väga ei ole, päikest aasta läbi väga palju ja vihma ka ei saja väga. Ideaalne koht elamiseks. Selles linnas asub ka Uus-Meremaa geograafiline keskpunkt. Seal sai ka ära käidud nagu tublile turistile kohane. :)

Hostelis sain tuttavaks kahe USA neiuga. Üks neist uuris minu rannalina kohta (seal ilutseb suurelt New Zealand Ironman Finisher), et kas tegin ja kuidas läks jne. Tuli välja, et tal üks sõber ka treenib selleks ning ta ise on jooksnud maratoni ja on endine ujuja, kes treenib praegu Tough Muddah võistluseks. See on 20km pikkune takistusterada. Tundub nagu midagi, mida võiks ise ka teha. Lisaks kohtasin veel üht väga head tuttavat Steve'i, kes elas Taupos ligi kuu aega. See oli äärmiselt meeldiv üllatus. Need paar päeva, mis Nelsonis veetsin olid väga lõõgastavad. Sain korralikult pataried täis laetud. Enne edasi liikumist hakkasin pakkima ja avastasin, et mul on liiga palju asju!!! Tõsiselt. Tulin Nelsonisse suure seljakoti ja ühe väiksema seljakotiga. Sain kohe aru, et nii asjad edasi minna ei saa. Pean kuidagi kõik oma mandi suurde kotti ära mahutama. Hakkasin siis kriitilise pilguga oma jura vaatama. Viskasin ära kaks paari sokke ja jalgrattapüksid. Ujumisprillid (mul kaks paari ja endale jätsin ühe), BIGBANKi jalgrattasärgi, ühe salli, ühe rätiku ja mõned PowerBarid ja PowerGelid andsin Alexile (USA neiu, kes treenib võistluseks). Lisaks andsin Adidase dressipüksid ja duššigeeli (mul oli neid jällegi kaks) hosteli adminnile. Nüüd (!) mahtusid kõik mu asjad ühte suurde seljakotti ja matkamine ja kõndimine on palju mugavam. Sedasi - ühe seljakotiga - ma sealt (sakslaste) paradiisist ära liikusingi ning hääletasin Motuekasse, et seal õnne proovida ja laevale saada.

Panoraam Uus-Meremaa keskpunktist.

Nelson

Motuekasse sain kiirelt. Võeti kohe peale ja transporditi linnakesse ja isegi täpselt uue hosteli ukse ette. Transportijaks oli üks meeldiv naisterahvas, kelle poeg elab Austraalias ja on suhtes Eestist pärit naisega! Väike maailm või mis?

Motuekas peatusin hostelis, mis kandis nime White Elephant Backpackers. Tegemist oli vana mõisahoonega, kuhu oli ehitatud juurde mõned majakesed ja kokkuvõttes on tegu üpris hubase ja koduse hosteliga, mis on veidi kinni kasvanud. Kui nüüd selle hosteli omanikud tegeleks veidi haljastusega ja parandaks mõned iluvead, siis oleks tegemist äärmiselt ägeda kohaga.

Motuekas, veel väiksem ja unisem kui Nelson, olin laupäeva, pühapäeva ja esmaspäeva hommikul. Laupa õhtul ei teinud suurt midagi. Pühapäeval käisin toanaabriga (neiu Saksamaalt, kuid pärit Ungarist) rannas olesklemas. Tema lebotas, mina käisin mööda randa ringi ja uudistasin ja otsisin kive ja tegin pilte... :)

Minu ehitatud kivitempel!

Esmaspäeval läksin sadamasse õnne (tööd laeval) otsima, kuid ei leidnud. Kõmpisin tagasi hostelisse. Pakkisin asjad (mul on liiga palju asju!!!) ja vinnasin seljakoti selga ning hääletasin Kaiteriterisse, kus on ilmatuma ilus rand ja kus algab homme (teisipäeval) minu esimene pikem matk Abel Tasmani rahvuspargis. Ei jõua ära oodata. Võimalik, et olen järgmised kolm-neli päeva täiesti levist väljas, sest rändan võssis. Kui levisse saan, siis jagan pilte ja juttu. 

Panoraam Kaiteriteri rannast.