Timber Trail Centre (well, almost...)

Kia ora!*


Nii siis! 19nda oktoobri hommikul sain lõpuks Aucklandist jehhat tehtud. Linn oligi igav ja raha kulus palju. Bussireis oli pikk 4,5 tundi ja sihtkohaks Ongarue turnoff, kust pidin tegema väikese matka (2,5km) Ongarue külla, kus end kenasti Timber Trail Centre'i nimelisse kohta mõneks ajaks istutada.

Bussisõidu ajal oli täiesti võimatu raamatut lugeda, sest kogu aeg kiskus pilk aknast välja. Aucklandist väljas polnud midagi vaadata. Suht lame maastik, midagi erilist ei näinud peale palmide ja muude eksootiliste puude. Samas mida kilomeeter edasi, seda künklikumaks kõik muutus ja mingi hetk tabasin end mõttelt, et pagan! Ongi kääbikute maa. Oiiii kuidas oleks tahtnud, et ühest kumera tipuga künkast mõni karvajalgne bilboline välja kargaks! Aga võta varbast, ei karanud!

Pärast nelja ja poole tunnist sõitu võtsin siis seljakoti selga ja hakkasin selle külakese poole sammuma. Ja pea käis ikka paremale ja vasakule. Telefon taskust välja ja pilte klõpsima. Ja nüüd mõned neist on siis Teile näha ka.

Seda teed mööda kõndisin Ongrarue poole. Tee käis üles - alla, paremale - vasakule. Küngastel kalpsasid lambad (sellepärast ka see aed tee ääres).

 Selline vaade avanes bussilt maha astudes. Lihtsalt suvalise künkad kusagil kauguses. Just chillin' under the New Zealand sun... :)

Vasakul on veel üks vaade, mis avanes teel Ongarue külla (leia pildilt lammas) ja paremal lihtsalt mets tee äääres.



Matkasin siis rõõmsalt küla poole ja leidsingi selle üles. Nägin silti Timber Trail ja nool näitas paremale. No mõeldud tehtud! Panin paremale vudima. Siis tuli uus silt "Timber Trail 1,7km". Noo kui nii, siis nii ja kõmpisin edasi. Ühel hetkel hakkas tunduma, et jube palju olen ikka kõmpinud juba, aga no näedsa - taamal paistab jälle silt Timber Trail ja nool vasakule. Juhhei ja valleraa! Kohal olen! Võtan siis vasakpöörde ja no pagan! Siit hakkab ju Timber Trail. Fakk! Ja minu sisetunne ei petnudki - olingi liiga kaua kõmpinud. Võtsin kõne selle koha bossile ja uurisin, et mis värk on. Härra vastas, et jah, panid mööda, nii 2,3kmiga! Nimelt see Centre asub Ongarue külas ja boss ise on praegu eemal ning järgi tulla ei saa. Dave - tüüp, kes praegu seal in charge on aga telefonile ei vastanud ja seadsin siis sammud tagasi juba tuttavat rada mööda.

Jõudsin tagasi Ongarue külla ja suurema vaevata leidsin koha üles. saingi korraliku matka tehtud (kokku umbes 8 kilomeetrit). See koht ise (Timber Trail Centre) on tegemisjärgus ja ikka päris korralikult! Tegu on projektiga, mis toetub kahe entusiasti säästudele ja vabatahtlike (nagu mina) abile. Praegu on selles keskuses kaks vabatahtlikku (kui mind ennast mitte arvestada): Dave (uusmeremaa kohalik ehk kiwi) ja Jules (vist(!) prantslane ja samuti backpacker).

Kompleks koosneb kolmest renoveeritavast hoonest: Cottage, koht, kus peatuvad vabatahtlikud ja tulevikus keskuse külastajad; vana kirik (ei näe üldse kiriku moodi välja), kus elavad keskusele ellu sisse puhunud entusiastid Martyn ja tema proua; vana koolimaja, kus asub raamatukogu ja mis on elupaigaks permanentsele vabatahtlikule Dave'ile.

 Vasakul on näha siis minu pesapaik selles hoones, kus peatuvad backpackeritest vabatahtlikud.

Paremal on näha kaunis vaade minu tost. Ja samuti on kuulda (mitte küll teile, aga minule) linnulaulu. Mis erineb täiesti linnulaulust, mida võite Eestis kohata (well captain obvious strikes again!), aga ega te vist seal enam väga linnulaulu ei kuulegi. Hihihiii :))

Centre'is elavad peale inimeste veel ka mõned loomolevused. Kolm tuvi, ports kanu (4 oli vist), neli paabulindu, kellest ühe pilt on ka all ära toodud ja kolm laamat, kes tegelikult ei ole laamad vaid hoopis "alpaca" (vabandust väga, minu zooloogia teadmised ei ole nii head, et teaksin nende eestikeelset nimetust ja minu jaoks on nad ikkagi laamad!).

Paabukas eputab nagu talle kohane.

Üks neist laamadest, kes tegelikult ei ole laama...

 Keskuse territooriumil on veel oma aed (mis on veel valmimisjärgus), kus hakatakse kasvatama igasuguseid aedvilju, lisaks on värskelt istutatud ka puuvilju ja marjapõõsaid ning umbes 250 meetrit eemal voolab Ongarue jõgi. Kas seal ka kala on, seda ma ei tea, pole eriline kalamees. :D

Ongarue jõgi

 Täna (20.10) veetsin siis esimese päeva reaalselt tööd tehes. Aitasin ehitada ühe aediku, loopisin pinnast sinna aedikusse, saagisin puid, ladusin neid riita, koristasin õuelt igast läbu ära. Nooo selline täiesti tavaline orjatöö :))) Aga õnneks ei ole linnas ja raiska raha. Mind ümbritseb fantastiline loodus.

Käisin täna ka pärast töökat päeva jooksmas. Võtsin ette Timber Traili (üks New Zealandi 100 kogemusest, mida peab läbima). Tavaliselt läbitakse see rada rattal (pikkust on 83 kilomeetrit). Ma loomulikult nii pikalt ei kavatsegi seda läbi joosta, aga see väike suts, mis ma sinna ja tagasi tegin oli vapustav. Selline maastik, selline sõnadesse mitte mahtuv ürgsus. Peab ise nägema, seega tulge külla!

Varsti saab ka hot-tub soojaks aetud ning õhtune chill võib alata. Loodan, et tänane postitus liiga pikaks ei läinud ja järgmiste kirjutisteni.

Tsaupakaa!


*Maoori keeles "tere".