Päev enne ehk Karvad maha!

Pole juba ammu midagi siia kirjutanud. Pole ka väga põhjust olnud. Elu on veerenud vaikselt ja suuremate seiklusteta. Samas viimased paar päeva on olnud lihtsalt super. Linnake on muutunud täielikuks moe-etenduseks. Kõik need TT rattad, aerokiivrid, ZIPP tirrid, mis nii meeldivalt kõrva kõditavad kui mööda kõrisevad.

Kuid läheneme päevale ikka kronoloogilises järjekorras. Eelmises postituses mainisin, et meie hosteliperega ühines Chris, kes valmistub ka enda esimeseks Ironmaniks. Kui minul on ettevalmistus selles osas väga edukalt läinud, et pole vigastusi ega haigestumisi, siis Chrisil juhtus üks korralik äpardus kõigest kaks nädalat enne võistlust. Nimelt tegi ta pärast jooksutrenni kerget ÜKEt ja oli parasjagu plangus kui kaks (samuti pikaajalist hostelielanikku) noormeest lõbu pärast maadlesid. Ja nii õnnetult, et kukkusid plangutajale selga. Selle tagajärjel voltis Chrisi varvas end tagurpidi ja oleks peaaegu murdunud, kui õnneks nii hullusti ei läinud. Nikastatud varbaga aga väga ei jookse ja sedasi tuligi tema treeningplaanidesse muudatus. Nüüd õnneks ta väga enam ei lonka ja saab ka mõned jooksusammud teha, seega hommikul enne võistlust läheb valuvaigisti sisse ja jooksurajale minnes veel üks ning küll ta finišisse jõuab. Kas ja kui palju see tema loodetud lõpuaega mõjutab, seda näeb juba laupäeva pärastlõunal.

Nädal enne võistlust sai ka üks vägagi lõõgastav purjetamine tehtud. Kohalikul sõbrannal Marie'l (pärit Prantsusmaalt) oli sünnipäeva ja kuna ta töötab jahil, mis seilab Taupo järvel, siis orgunnis ta meile väikese, ca 3tunnise järvereisu. Vesi oli peegelsile ja õhtu oli pilvitu! Võisid mõnuga kott-toolil leboasendi sisse võtta ja lihtsalt jalga kõigutada. Pakuti sööki ja kooki! Perfecto! Carbo-loading at it's best!

Sellele järgnes pannkoogiõhtu, kus sai vähemalt enda kehakaalu jagu pannkooke näost sisse pressitud. Carbo-loading - level insanity! :)

Vahepeal oli kätte jõudnud ka viimane päev Kathmandus. Ja see sattus just inventuuri tegemisele. Terve päev pood suletud, laserpüss käes ja piiks, piiks, piiks, piiks, piiks, piiks, minu ala valmis! Järgmine püss... Piiks, piiks, piiks, piiks, piiks... Kusjuures pärast raportit vaadates oli kõige rohkem vigu poe juhataja poolt! Need pidime käistsi üle rehkendama. Õnneks läks see kiirelt. Viimane müügipäev minu jaoks oli aga eelneva nädala pühapäev ja selle päeva jooksul müüsin ma kaks kõige kallimat matkajakki (Gore-Tex tech!) ja kõige kallima magamiskoti. Seega lõpetasin suht oma Kathmandu müügi tipus. :)))

Ja enne suurt päeva ei saanud ma ju jätta külastamata ka oma rattamehanni, et ikka ratta seisukorra ülevaadata. Tuli välja, et tal juhtus olema üle ca 2kg Horley's Replace spordijooki (täpselt sellist, mida pakutakse ka võistlusel) ja terve karp PowerBar geele. Täiesti rahuliku südamega andis ta kogu mandi mulle tasuta. Uskumatu. Ütles, et tal pole seda tarvis ja mulle kulub see rohkem ära. Olin sõnatu. Hiljem tellisime Chrisiga veel PowerBari karbi ka ja sellega täitsime ka võistluspäevaks vajaliku söögimandi. Rajal saab ka kõike paremat, kuid vähemalt ratta osaks on hea kui endal kõik olemas, siis ei kaota joogipunktides aega ja saab ainult joogipudeleid rabades edasi sõita.

Nii ja siis see algas. Kellogg's Nutri-Grain regamine neljapäeval 27ndal veebruaril. Läksime sinna, järjekord piiiik, piiiik, a suva! Jutustasime teistega, rääkisime, kes kui palju trenni tegi ja tuli välja, et keegi ei teinud piisavalt trenni, kaasaarvatud meie. :D Alati saab rohkem ja paremini. Järjekorra poole peal saime kirjutada oma nimed ka võistluse ametlikule lipule.

 Kangas määritud sai kaalule astuda, et orgunnijad teaksid kui pekised kõik on. :D Minu kerel on pekki 90,5 kilo, mida on võrdlemisi palju, kuid muretsemiseks põhjust pole. Viimased kaks nädalat süsivesikute laadimist ja trennikoormuse vähendamist just seda teebki. Kaalunumber tõuseb, kui võistluse lõpuks olen kõik need üleliigsed numbrid kaotanud. Pärast võistlust kaalutakse koheselt uuest ja kui kadu on olnud liiga suur, siis viiakse kohe med-telki, et kõik ikka korras oleks. Sportlaste ohutuse tagamiseks on korraldajad teinud suure-suure töö! Orgunn on olnud fantastiline.

Kaalumine tehtud sai ka lõpuks mandi kätte ja mandi sees oli punane paberikene, mis ütles, et minge telki ja saate kingituse ja kingituseks oli ürituse logoga seljakott! Ohhhh seda rõõmu ja manti kui selle koti sisu hosteli voodile laiali puistasin. Lisaks kõigele sain päikeseprillid (odavad, kuid siiski ironmani templiga!) ja sokid, mis on kaks suurust liiga väikesed (pole hullu, siin kõrval on Red-Cross pood, annetan sokid neile, küll nad 1 dollari eest maha ärivad. Head sokid teised.). Lisaks veel igast muud nänni, millest pool leidis koha prügikastis, sest voldikuid ja brošüüre, mis pakuvad allahindlust ei ole mulle vaja. Mul seda kraami niigi palju siin. :)

Toit. :)

Pärast seda pakkisin ära ka vahetusalakotid. Mõtlesin läbi toitumise ja organiseerisin kõik vajaliku, et võistluses selles osas kenasti sujuks.

Õhtul läksime ürituse ametlikule avamisele, mis sisuliselt oli hiigelsuur pastaparty! Spagette ja lasanjet ja salatit ja spordijooki! Ja süüa mulle ju meeldib! :D Kuniks me head paremat näost sisse kühveldasime ja kaasvõistlejatega juttu puhusime esinesid meile kohalikud oma rahvatantsu ja -muusikaga. Maorid tegid hakat (pärismaalaste lahingueelne tants) ja hiljem oli ka race briefing, kus käidi läbi kõik vajaliku, et võistlus mööduks reeglite kohaselt.

Nagu näha on Eesti lipp ka kenasti rippumas.

Ja siis hostelisse magama. 28.02.2013. Päev enne võistlust. Hommikul tundsin end värskena, uni oli magus ja hea. Mõtlesin veel korra läbi kõik, mis vahetusalakottidesse panin ja mis puudu võiks olla. Vaatasin ratta üle. Võtsin paunad ja ratta ning liikusin ratta check-ini. Rattast tehti pilt (kõik rattad pildistatakse enne võistlust) ning seejärel juhatas vabatahtlik mind minu ratta kohani. Panin ratta raamile, riputasin kiivri rattale, ajasin vabatahtlikuga veidi juttu ja lasin ratta rehvidest veidi õhku välja, sest ilm oli päikeseline ja ei taha, õhukad lõhki läheks. Õhukummidesse saab õhu sisse juba homme hommikul. Mehannid on pumpadega kohal ja mingit muret ei teki. Seejärel kõndisin läbi vahetusala teekonna. Õnneks on see vägagi lihtne ja jäi kergesti meelde, ei mingit zigzagitamist saab suhteliselt otsa läbi vahetusala tuisata (või kõmpida :D).

Järgmine linnuke kirjas. Leidsin endale mugava koha kott-toolil ja jäin proffide QA'd ootama. Laval oli ka Marko Albert. Vaimukad küsimused ja vaimukad vastused. QA läbi sain ka paar sõna juttu ajada Eesti proffiga. Ja minu üllatuseks on ka tegijatel meestel võistluseelne ärevus. Jutustasime Taupost ja elust ja kehvadest teeoludest ja sellest, et ma peaksin homset võistlust täiega nautima. Aja pärast mitte muretsema ja lihtsalt elama selles hetkes ja võistluses. Kavatsen seda ka teha! Tegemist igati positiivse inimesega ja loodetavasti suudab ta realiseerida oma plaanid täpselt nii edukalt kui ta soovib.

Hostelisse tagasi jõudes sõin kerge eine ja mis seal ikka - žilett kätte ja raseerima. Jalad tuleb ju karvadest puhtaks ajada! :)) Chrisil sama mõte, sest eelneval päeval käisime loengul "Aero gains", kus räägiti aerodünaamilistest faktoritest, kuidas ratast pakkida ja missugust varustust kasutada ja milline asend oleks õigem. Loengu lõpus aga tuldi välja ootamatu faktiga, mida katsetati kuue erineva sportlasega tuuletunnelis. Raseerimata jalad vs raseeritud jalad. Imekspandavalt olid raseeritud jalad palju aeromad! Võit 180kmi peale oli suisa 5-6 minutit! No mõeldud tehtud ja nüüd on ka minul head aero-jalad. :)) Hosteli rahval oli nalja kui palju kui me Chrisiga õues jalgu raseerisime ja pean tunnistama, et endalgi oli päris naljakas tunne, kuid 5-6 minutit on siiski viis (!) kuni kuus (!) minutit!!!

Enesetunne on hea, ärev ja hea. Energiat on, midagi ei tülita, plaan paigas ja homme saab üks ütlemata vahva päev olema! :)

Et olla aero!!! :))