Post Ironman ehk jõudsin Wellingtoni

Pärast võistlust muutus kõik palju lebomaks. Trenni ei olnud, töökoht jäi ka ainult üks. Vaba aega tekkis palju, palju, palju. Esimesed päevad pärast pingutust oli keha üpris korralikus šokis. Vaim tundus värskenda, kuid kui üritasin end veidi liigutada tõmbas organism koheselt kässari peale. Lisaks sellele, et keha nõrk oli tekkis probleem ka tervisega, sest immuunsussüsteem sai ka vist ribadeks tõmmatud. Nimelt läksin teisel päeval pärast võistlust tööle ja töötasin kaks päeva külma tuule käes. Tuul tõmbas läbi ja sain kaksikud, kel nimeks Nohu ja Köha. Õnneks aitas sõber C-vitamiin (vitamiinikapsulid, õunad, apelsinid ja mesi) nendest sohilastest vabaneda.
 


Kaks nädalat möödus ilmkiirelt. Veetsin palju puhates ja tööd tehes. Mõned treeningud olid ka, kuid ei miskit väga tõsist. Pakkisin kokku ratta (millest juba puudust tunnen) ja kalipso ning jätsin need Tauposse hoiule. Nonde kahe nädala jooksul toimus kaks huvitavamat sündmust. Üks oli minu esimene köis jalge küljes kaljult alla hüppamine. Alguses ei tundunud see üldse hull.Mõtlesin, et lähen ja hüppan, mis see siis ära ei ole. No aga kui ma sinna äärele ikka astusin ja alla vaatasin ja nägin, et langemist on tõesti 44 meetrit ja kristallselgest veest paistavad vastu ilmatuma suured kivimürakad, siis võttis jala värisemaks ja kurgu kuivaks. Härra, kes oli nö minu hüppeinstruktor ütles stoilise rahu ja täieliku ükskõiksusega (customer-service selles kohas lonkab mõlemat jalga ja üpris sügavalt), et olgu, ta loeb kolmeni ja siis ma lihtsalt hüppan. Eeeee... No selge. Pole just raketiteadus. Üks - mõte peas: Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha. Kaks - mõte peas: Ma teen ära, ma teen ära, ma teen ära. Kolm - Ei tee ikka kü..... Vait! Teen! Ja siis polnud muud kui wohooooooo ja tuul vuhises ja kivid lähenesid ja mina huilgasin. Adrenaliin oli maksimumi peal ja kohe kui kummiköis mind esimest korda tagasi tõmbas ja ma sain aru, et oh sa raks, Ellu jään (!), oli õnne-emotsioon nii-nii palju!

Teine sündmus oli, et kohtasin tööl (Hole In One) üht USA neidu, kes tuli golfi mängima (ega ta väga mängida ei osanud, aga nalja sai). Temaga tekkis kohe hea side ja juttu jätkus kauemaks. Saime pärast tööd kokku ning tutvustasin talle Taupo linna ning hiljem laenasin ka ühe oma seljakoti, et ta saaks järgmisel päeval matkale 65 liitrisest seljakotist väiksemaga minna. Mugavam ju. Nimi on Danielle.

Danielle

Ta veetis Taupos veel paar päeva ning valis minu välja oma isiklikuks giidiks. Kuna mul tööd polnud vaja teha ja plaane samuti ei olnud teinud, siis võtsin pakkumise meeleldi vastu. Veetsime väga mõnusad kolm päeva ning ta avastas, et ta ei vaja bussipileteid (need sai ta reisil kohatud kahelt saksa plikalt) ning otsustas need mulle anda. Tegemist on 13 piletiga, mida saan kasutada millal tahes ja mis bussireisil tahes. Õnnejunn vähemalt kaheksandas astmes. Lõpuks läks tema Aucklandi ja mina järgmisel päeval Wellingtoni.

Minu viimane õhtu Taupos oli väga lahe. Hostelisse alles jäänud "long-termerid" olid kõik kohal ja sai kõrralikult kinu tehtud. Ja tuli välja, et coca-cola mõjub mulle nagu alkohol teistele. Kes võis küll arvata! Sellel õhtul läks ära ka üks väga vinge pikaajaline hostelin elanik - Homie. Temaga sai ka nalja visatud ja järgneval päeval kell 13:40 kohaliku aja järgi istusin bussile ning sõitsin 7 tundi Wellingtoni. 7 tundi bussisõitu = igavus kümnendas astmes!

Uus-Meremaa päälinna jõudes tervitas meid tormituul koos korraliku vihmasajuga. Skautisin sõidu ajal välja, et samas bussis sõidab kaks tüdrukut Soomest ja haakisin neile sappa, sest ma ju vana logardina ei viitsinud endale hostlisse kohta bronnida. Läksin ehku peale välja ja lootsin, et nende hostelis leidub mulle koht. No ja leiduski!!! Ostsin kohe kaks ööd ära ja plaan oli järgmine - veeta päeva päälinnas ja siis pärast teist ööd sõidutada end Lõuna Saarele.

Päev Wellingtonis. Käisin muuseumis, Te Papa muuseumis. Muuseum nagu muuseum ikka, aga palju ilusam. Jääb alla ainult Louvre'i muusemile. Kuus tasandit, millest viies oli kinni. Veetsin seal ca kolm tundi uudistades ja vaadates. Kogesin maavärina simulatsiooni, nägin hiidkalmaari 3D's, hairisin end veidi maori kultuuri osas jne jne. Seda kõike tasuta.

Siis seadsin sammud kohalikku tattoo muuseumi. Tasuta. Istusin seal ca tunnikese ja uurisin erinevaid tätoveeringuid. Osad olid vägagi intrigeeriva disainiga, kuid midagi sellist, mida enda kehale ilutsema panna ei leidnud. Sellele järgnes pikk-pikk jalutuskäik Wellingtoni loomaaeda (21 taala sissepääs). Loomaaed oli vägev. Väga kauni kujundusega ja ülesehitusega. Kohe alguses pisteti näppu kaart ja sellest oli kokkuvõttes väga suur abi. Sai kohe oma marsruudi paika pandud. Kõige optimaalsema, nagu arvata võisitegi. Nägin tiigrit, karu, kängurud, kaelkirjakut, lõvi, gepardit, erinevaid mutukaid ja nägin kiwi lindu (!!!!). Too elutseb pimedas ja arvasin, et tegu on siukse pisikese linnuga, kuid ei! Too ikka päris mürakas, kahe peoga kinni võttes ei mahuks pihkude vahele ära. Loomaaias olin veidi üle pooleteise tunni. Tegelikult oleks seal võinud veeta rohkemgi, aga no aeg hakkas otsa saama, sest aed pandi kell 17 kinni ja ma jõudsin sinna veidi pärast 15:00. Sellele järgnes üks higine ja pikk jalutuskäik-jooks Mt Victoria tippu, et saaks heita panoraampilgu Uus-Meremaa pealinnale. Jooksin, sest kõndides hakkas igav ja liikusin liiga aeglaselt. Aga no tõusu oli ikka vapralt. Samas vaade tipust oli higi väärt. Just enne vaateplatvormile jõudmist kohtasin ühte soome tüdrukut, kellega eelmisel õhtul tutvusin. (Imetabane ajastus, või mis?). Temaga võtsin ette reisu tagasi hostelisse.

Nüüd ma siis istungi siin voodil ja trükin seda blogi. Väga kallis blogi! 2 tundi wifit maksis 6 taala! Seega lugege ikka hoolega, sest see on üks kalleimaid postitusi seni! :)))

Homme on äratus kell 6 ja kell 9 väljub praam, mis viib mind Lõuna Saarele. Nautige Eesti kevadet ja mina hakkan nautima Uus-Meremaa sügist! :)

Nüüd siis pilte loomaaiast ja vaateid Mt Victoria vaateplatvormilt:

Kellogg's Nutri-Grain New Zealand Ironman

4:25 äratus. Ärkasin tegelikult juba viis minutit enne tirinat. Öö jooksul ärkasin kõigest paar korda, seega sain hästi magatud. Kõik oli ju läbimõeldud ja plaan valmis. Mingit paanikat polnud. Mökerdasin end SPF 30 ja 85ga kokku ja sööma. Müsli piimaga ja röstsai või ja juustuga ja tass kofeiinivaba kohvi. Paras möks on, aga kofeiinist hoidsin viimased poolteist nädalat eemal, et PowerGelid paremini mõjuksid.

Astusime siis Chrisi ja Sveniga stardi poole teele. Kell oli juba 5:20 hommikul ja õues oli faking külm! Õnneks oli vee temperatuur ca 19 kraadi ja see mõte andis juba sooja. Vahetusalas käis juba mõnus sagimine. Sumin, tirride kõrin, pidurite klõbin ja pumpade sahin. Võtsin enda ratta ka restilt alla ja kärutasin Shimano meeste juurde ning lasin 8 bari sisse pumbata. Kontrollisin pidureid ja üldist olukorda. Kõik tundus korras. Ärevus kasvas. Chris tegi sama ja pärast liikusime ujumise stardialasse. See oli ca 400 meetrit vahetusalast eemal.

Enne ujumist. Paremal Chris.

Pean mainima, et triatleetidest neiud on täiesti jalustrabavad. Läksime kalipsot selga panema ja möödusime Chrisiga ühest seltskonnast ning mõlemad noogutasime üksteisele hiljem ja tõdesime, et peab vist mõne triatleedi-leediga abiellum! :D

Kalipsod seljas hakkasin soojendusega pihta. Proffide stardini oli ca 10 minutit. Kusagil eemal tegid maorimehed haka tantsu ja õnnistasid järve sisse, et meil kerge ujumine oleks. Proffid panid minema, parajad raketid! Minu stardini jäi 15 minutit. Sulistasin järve soovisin Chrisile edu, sest ega selles 1600 ujuja seas väga kokku ei satu vast. Võtsin kuulda ka Marko Alberti soovitust ja liikusin stardiks kõige paremasse äärde, et hingamise pool oleks võimalikult vaba ja segajaid vähem. Toimis!

Ujumine: 3,9km aeg 1:13:24 (eesmärk 1:30:00)

Start käis ja jäin korraks vaatama... 1600 inimest ajasid vee keema. Täiesti uskumatu vaatepilt. Järv ise oli täiesti sile, kuid ujujad tekitasid vägeva lainetuse. Hiljem rääkis üks pealtvaatajatest, et heli oli ka nagu seisaks kusagil kose ääres. Ma ise seda ei taibanud. Keskendusin vaid ujumisele ja õnneks ei olnud seda alguse paanikat, kus lihtsalt täiega rapsima hakkasin. Võtsin kuulda suvise ujumistreeneri soovitust ja õpetust, et pikad ja rahulikud tõmbed, et pärast ujumist värskena veest välja saaks. Kiirusest polnud aimugi. Lihtsalt ujusin ja proovisin seda võimalikult sirgelt teha. Tagasipöördel ei tahtnud sisekurvi jääda, sest olin kindel, et seal tekib suur tropp, kuid just sinna ma sattusingi. Samas mingit meeletut seisakut ei tekkinud, korraks pidin pea veest välja ajama ja kaks korda rinnuliujumise liigutust tegema. Pärast seda sai jälle kroolima hakata. Suund ümber pööratud vaatasin kella, et näha, mis ajaga ujun ja kas olen graafikus. Mingi ime läbi oli kusagil keegi mu stopperi nuppe näppinud ja käekell näitas imenumbreid. Ja järgmise ime läbi avastasin, et ujun Chrisi kõrval. See, et Chris on must kiirem ujuja on teada ja varsti oligi ta juba eest läinud. Mina aga jätkasin oma taktikaga. Pikad ja suhteliselt rahulikud tõmbed. Tunne oli väga hea. Veest saingi välja üllatavalt kiire ajaga. Viskasin pilgu ka ametlikul ajatabloole ja kui nägin, et sain aja alla 1:20 oli üllatus suur, kuid ei olnud aega rõõmustamiseks. Kalipso vööni maha ning 400m sörki vahetusalla sai alata. Kokkuvõttes väga rahulik ujumine, vähe trügimist arvestades, et suplesin koos 1600 inimesega ja kui mõtlema hakata, siis ujusime kõik sisuliselt maailma suurimas pissuaaris... :D

Ujumise start

T1: Aeg 6:27 (eesmärk alla 10min)

Ujumast rattale ja enne seda 400m sörk. Väga pikk vahetusala, olen kuulnud, et Walesi vahetusala on üle kilomeetri, seega mitte pikim. Vahetusalas sai tegutseda segamatult ja täiesti nobedalt. Vabatahtlikud leidsid kiirelt mu vahetusalakoti ja sain selle jooksu pealt rabada. Telki, kalipso seljast, rattasussid jalga, prillid pähe ja pissipeatus ja telgist välja.

Ratas: 180km, aeg 5:53:16 (eesmärk 6:00:00)

Rattale hüpates oli veidi külm, sest triatlonikombe oli märg ja hommikune (kell oli ca 8:30) õhk suhtelisel karge. Õnneks tuli päike kiirelt välja ja hakkas soojendama. Sõit algas plaanipäraselt. Sain jalad kerima ja erilist tempot tegema ei hakanud. Suutsin end tagasi hoida. Tuult väga ei tundnud ja see tegi meele rõõmsaks, sest ilmateade lubas umbes 6m/s tuult. Esimesed kilomeetrid läbi ja tõusud võetud ning algas allamäge osa. Ühtlane langus ja tasane maa ning seda 7kmi. Sai kiiruse üles. Langus läbi ning käsil täiesti tasane maa. Ees märkasin tuttavad rattasärki. Chris pedaalis jõudsalt edasi. teadsime juba enne, et ma peaksin rattal kiiremini liikuma ja nii oligi. Möödusin temast, soovisin jaksu ja sõitsin ees minema. Panin tähele, et puude oksad ja lehed liiguvad. Fakk! Tuul tõuseb. Ja suund selline, et linnast välja lükkab ning tagasi linna sõites pressib vastu. No mis seal ikka. Sõit ise kulges täiesti okeilt. Reite siselihased hakkasid aga veidi krampi kiskuma ujumisest. Viskas väikese hirmuvõbina sisse, et oioioi kui nii varjases staadiumis krambi saan, siis on võistlus suht pekkis. Hakkasin laskumistel venitama ja possasid vahetama. Pärast 50ndat kilomeetrit said jalad täiesti soojaks krambilõhnad ka kadunud. Tunne hea, kuid ilmateade ei eksinud. Tuul puhus ja pärast tagasipööret otse näkku. Tagasi linna oli valdavalt tõusu ja vastutuult (hiljem sain teada, et keskmiselt 6 - 7 m/s). Võtsin asja külma närviga ja pressima ei hakanud ning mõtlesin endamisi: "kerged jalad, kerged jalad". Isegi ütlesin seda endale vaikselt. Ei tahtnud enne jooksu end kinni sõita suure käiguga kangutades. Ja ülesmäge oli tunne hea. Jooksule üldse ei mõelnudki. Keskendusin vaid rattale. Esimene ring läbi ja tunne oli värske.

Uhasin linnast läbi, ergutajad olid vapustavad ning sõitsin sisse ringi alguses olevale tõusule. Jalad olid palju soojemad võrreldes algusega ning see tõus tuli mõnusalt. Parim motivatsioon on kui möödud ratturitest tõusul ja näed, et neil on raske, kuid minu enesetunne on hea. Siis tuli aeg teha esimene pissikas rattal. Seisak umbes 2mintsa ja tagasi rattale. Jalad kerima ning kiirus üles. Teine ring samasugune. Välja sõites kiirem split, tagasi sõites vastu tuult ja isegi tugevam kui esimesel ringil, seega oli kiirus ka väiksem. Fun fact: teise ringi samas kohas, kus möödusin oma semust esimesel ringil märkasin tuttavat rattasärki... Jälle Chris! :D Ta oli minust ette jõudnud kui end kergendamas käisin. Sõitsin talle kõrvale ja irvitasin ja viskasin jälle käppa. Tüüp oli veidi hämmelduses: Hey! Wait.... What?!? :D Kiire selgitus ja pedaalisin eest ära. Jälle. :) Mõne aja pärast tuli vastu Marko Albert oma teisel ringil. Hõikasin paar ergutust ja jäin uurima, et kui kaugel teised on. Kaugel olid. Meel läks veelgi rõõmsamaks! Varsti pärast tagasipööret pidin jälle vetsuka tegema. Kiire, alla 2 mintsa. Mõtlesin, et ok, Chris võis jällegi mööduda, aga see mind ei morjendanud. Minu eesmärk oli lõpetada ja saada aja 12 tunni lähedale. Teise ringi lõpus olid jalad ikka veel korras. Ei tundnud raskust reites ega säärtes. See oli hea, sest olin läbinud peaegu 180kmi ja jalad ei olnud liiga pehmed. Tähendab, et suutsin targalt sõita. Hops, rattalt maha ja teine vahetusala.

T2: Aeg 2:36 (Eesmärk alla 10 minuti)

Vabatahtlik püüdis mu ratta kinni ja teine vabatahtlik viskas ulatas vahetusalakoti jooksu pealt. Sörkisin telki, istusin pingile, rattakossid jalast ja juba oli kolmas vabatahtlik juures. Täiesti ulme korraldus ja tüüp oleks isegi mu tossupaelad kinni sidunud kui oleksin soovinud. Aga ei, lasin tal ainult rattakingad ja kiivri kotti pista ja ise uhasin sokid ja jooksusussid jalga ning tippisin telgist välja. Peatusin korraks, et vabatahtlikud saaksid mind UVvastase kreemiga pihustada ja siis algas jooks.

Jooks: 42,2km 4:00:56 (eesmärk 4:00:00)

Maraton. Elu esimene. Aga sellele ma ei mõelnud. Minu eesmärk oli joosta vahetusalast vahetusalasse. Seal kõndida ja süüa/juua ning seda korrata. Et see maratonikoogi tükk tüki haaval ära süüa. Alguses olid sääred ikka kanged. Jooksuliigutus oli hoopis kangem kui olin harjunud. Samas võtsin kuulda Margus Pirksaare soovitust, et pikkade sammude asemel lühemad ja kiirema intervalliga sammud teha. Töötas! Aga esimese ringi esimeses pooles tuli teha järjekordne vetsukas... Sel korral umbes kolm minutit. Wink-wink! Tagasi jooksurajal ja nägin, et Marko tuhises finiši poole. Kuna olin vetsus olnud, siis ei saanud kindel olla, et ta esimesena jooksis. Võtsin enda rütmi ette ja jätkasin jooksmist. Esimese ringi poole peal kuulsin, et keegi pealtvaatajatest kuulas raadiot ning uurisn, kes võitis. Vastus: Marko Albert. Käed lendasid taevasse ja kaks võiduhüpet. :) Pealtvaataja juba kommenteeris, et oot, oot sa pole veel finišis. Ma kiirelt ja naerusuiselt vastu, et ei ole hullu, aga minu kaasmaalane võitis! Ning lidusin minema.

Kiirkõnd.

Esimene ring läbi ja enesetunne oli korras. Pärast tagasipööret nägin ka Chrisi. Ta oli minust umbes 7 mintsa taga. Seega ei sõitnud ta minust mööda kui ma rattal teist korda peatusin. Kiirus oli rahuldav ja plaan toimis. Vahetusalast vahetusalasse. Teine ring oli täiesti sündmustevaene. Ergutajad olid aga tasemel! Super! Teise ringi lõpus nägin kuidas kõik naersid südamest. Varsti leidsin pilguga ka põhjuse. Vaene poiss (umbes 10 aastane) nuttis järve kaldal, sest üks väike koer kargas ta jalga... :D pidin ise ka peaaegu naerust kõverasse laskuma. Õnneks suutsin vastu pidada ja jätkasin. Teine ring läbi... Chris oli vahet vähendanud ja oli umbes 3 minutit minust taga. Nüüd läks raskeks.Tegin vahepeal ka veel ühe vetsuka.. Pikima ca 4 minutit (võistluse viimase). Arvasin, et nüüd on Chris minust möödas. Ikka ei huvitanud see mind karvavõrdki. Umbes poole võistluse peal olid jalad järsku väga rasked ja tundus, et sain oma esimese haamri. Tõusudel pidin juba veidi kõndima hakkama. Kuid käes oli kolmas ring ja ei mingit allaandmise mõtet. Paari kiltsa pärast sain jälle rütmi sisse ja enesetunne läks paremaks. Igas vahetusalapunktis kokat ja vett ja kartulikrõpsu! Soolane maitses nii hea! Kolmanda ringi teisel poolel nägin aga Chrisi mulle vastu jooksmas. Vahe oli umbes 2,5 kiltsa. Olin üllatunud! Tuli välja, et ka temal läks raskeks. Mina aga olin 5 kilomeetri kaugusel finišist. Oma elu esimese maratoni ja Ironmani finišist. Siis tulid viimased 4 kiltsa.
Ja pidin hakkama kõndima. Minut kõndimist (kiiret, möödusin kõndides isegi paarist jooksjast (sörkijast)) ja 2 mintsa jooksu. Nägin ainult jooksurada, miski muu ei huvitanud.

Finiš: 266km, aeg 11:16:37 (eesmärk 12:00:00)
 
Ja seal see oligi. Viimased 400 meetrit. Kuulsin raja äärest oma nime ja sõbrad hostelist olid kenasti kõik raja ääres kiljusid ja hõiskasid. Üks jooksis kaasas: Go Allar! This is You! It's all You! Ja tegi pilte. Vägev, naeratus tuli iseenesest. Viimased 100 meetrit oli puhas lust. Nautisin täiega! Slaalom finišikoridodis. Käteplaksud pealtvaatajatele. Väike tants enne finišit, paar kiiret sammu ja Charlie Chaplini hüpe! Ja FINIŠ!!! Ironman oli läbi... Uskumatu. Tervitati käteräti ja medaliga ja veeti kaaluma... Olin õnnelik, keha oli läbi, aga lõpetamise adrenaliin andis tohutult energiat. Mõnus tunne. Kaalust olin kaotanud veidi üle kahe kilo. Polnud üldsegi ohtlik ja siis suundusin sööma ja jooma ja varsti sain ka massaaži. Jalad tänasid. Jalad olid väga rahul, et neid masseeriti... Sõin seal ära neli muffinit, kaks pitsalõiku, suure tassi suppi ja kaks koogitükki ja kaks tassi cocat peale. :D. Vahepeal oli ka Chris finišis ja tüüp oli täiesti kutu. Pilk oli kusagi kauguses ja klaasist. Hiljem tuli välja, et ta pingutas rattal lihtsalt liiga hullult ja jooks oli puhas kannatamine.

Paar tantsusammu ja...

Pärast ajasin pusa selga ja võtsin ratta ja jalutasin hostelisse. Võtsin natukese aja vabalt ning kui Chris ka veidi puhata sai, siis ajasin jalad alla ning läksin Mäkki :D. Sealt naasesin kahe suure BigMac einega ning võisin nautida oma võidusööki. :D

20 minutit enne südaööd läksime tagasi finišikoridori, et ergutada viimaseid ametlikke lõpetajaid. Üks neist oli täielik legend! 30 Uus-Merema Ironmani läbinud mees. Ja tänavu oli 30s, see tähendab, et ta on nüüd läbinud KÕIK Uus-Merema ironmanid. Härra on 70ndates! Uskumatu.

Aga ega siin midagi. :) Olen nüüd juba puhanud ja veendunud, et tuleb ka järgmine Ironman. Kus ja millal, seda veel ei tea.


Väike kokkuvõte võistlusest:

PS! Triatloni tuleb ikka mõnuga võtta!

....jump!

Päev enne ehk Karvad maha!

Pole juba ammu midagi siia kirjutanud. Pole ka väga põhjust olnud. Elu on veerenud vaikselt ja suuremate seiklusteta. Samas viimased paar päeva on olnud lihtsalt super. Linnake on muutunud täielikuks moe-etenduseks. Kõik need TT rattad, aerokiivrid, ZIPP tirrid, mis nii meeldivalt kõrva kõditavad kui mööda kõrisevad.

Kuid läheneme päevale ikka kronoloogilises järjekorras. Eelmises postituses mainisin, et meie hosteliperega ühines Chris, kes valmistub ka enda esimeseks Ironmaniks. Kui minul on ettevalmistus selles osas väga edukalt läinud, et pole vigastusi ega haigestumisi, siis Chrisil juhtus üks korralik äpardus kõigest kaks nädalat enne võistlust. Nimelt tegi ta pärast jooksutrenni kerget ÜKEt ja oli parasjagu plangus kui kaks (samuti pikaajalist hostelielanikku) noormeest lõbu pärast maadlesid. Ja nii õnnetult, et kukkusid plangutajale selga. Selle tagajärjel voltis Chrisi varvas end tagurpidi ja oleks peaaegu murdunud, kui õnneks nii hullusti ei läinud. Nikastatud varbaga aga väga ei jookse ja sedasi tuligi tema treeningplaanidesse muudatus. Nüüd õnneks ta väga enam ei lonka ja saab ka mõned jooksusammud teha, seega hommikul enne võistlust läheb valuvaigisti sisse ja jooksurajale minnes veel üks ning küll ta finišisse jõuab. Kas ja kui palju see tema loodetud lõpuaega mõjutab, seda näeb juba laupäeva pärastlõunal.

Nädal enne võistlust sai ka üks vägagi lõõgastav purjetamine tehtud. Kohalikul sõbrannal Marie'l (pärit Prantsusmaalt) oli sünnipäeva ja kuna ta töötab jahil, mis seilab Taupo järvel, siis orgunnis ta meile väikese, ca 3tunnise järvereisu. Vesi oli peegelsile ja õhtu oli pilvitu! Võisid mõnuga kott-toolil leboasendi sisse võtta ja lihtsalt jalga kõigutada. Pakuti sööki ja kooki! Perfecto! Carbo-loading at it's best!

Sellele järgnes pannkoogiõhtu, kus sai vähemalt enda kehakaalu jagu pannkooke näost sisse pressitud. Carbo-loading - level insanity! :)

Vahepeal oli kätte jõudnud ka viimane päev Kathmandus. Ja see sattus just inventuuri tegemisele. Terve päev pood suletud, laserpüss käes ja piiks, piiks, piiks, piiks, piiks, piiks, minu ala valmis! Järgmine püss... Piiks, piiks, piiks, piiks, piiks... Kusjuures pärast raportit vaadates oli kõige rohkem vigu poe juhataja poolt! Need pidime käistsi üle rehkendama. Õnneks läks see kiirelt. Viimane müügipäev minu jaoks oli aga eelneva nädala pühapäev ja selle päeva jooksul müüsin ma kaks kõige kallimat matkajakki (Gore-Tex tech!) ja kõige kallima magamiskoti. Seega lõpetasin suht oma Kathmandu müügi tipus. :)))

Ja enne suurt päeva ei saanud ma ju jätta külastamata ka oma rattamehanni, et ikka ratta seisukorra ülevaadata. Tuli välja, et tal juhtus olema üle ca 2kg Horley's Replace spordijooki (täpselt sellist, mida pakutakse ka võistlusel) ja terve karp PowerBar geele. Täiesti rahuliku südamega andis ta kogu mandi mulle tasuta. Uskumatu. Ütles, et tal pole seda tarvis ja mulle kulub see rohkem ära. Olin sõnatu. Hiljem tellisime Chrisiga veel PowerBari karbi ka ja sellega täitsime ka võistluspäevaks vajaliku söögimandi. Rajal saab ka kõike paremat, kuid vähemalt ratta osaks on hea kui endal kõik olemas, siis ei kaota joogipunktides aega ja saab ainult joogipudeleid rabades edasi sõita.

Nii ja siis see algas. Kellogg's Nutri-Grain regamine neljapäeval 27ndal veebruaril. Läksime sinna, järjekord piiiik, piiiik, a suva! Jutustasime teistega, rääkisime, kes kui palju trenni tegi ja tuli välja, et keegi ei teinud piisavalt trenni, kaasaarvatud meie. :D Alati saab rohkem ja paremini. Järjekorra poole peal saime kirjutada oma nimed ka võistluse ametlikule lipule.

 Kangas määritud sai kaalule astuda, et orgunnijad teaksid kui pekised kõik on. :D Minu kerel on pekki 90,5 kilo, mida on võrdlemisi palju, kuid muretsemiseks põhjust pole. Viimased kaks nädalat süsivesikute laadimist ja trennikoormuse vähendamist just seda teebki. Kaalunumber tõuseb, kui võistluse lõpuks olen kõik need üleliigsed numbrid kaotanud. Pärast võistlust kaalutakse koheselt uuest ja kui kadu on olnud liiga suur, siis viiakse kohe med-telki, et kõik ikka korras oleks. Sportlaste ohutuse tagamiseks on korraldajad teinud suure-suure töö! Orgunn on olnud fantastiline.

Kaalumine tehtud sai ka lõpuks mandi kätte ja mandi sees oli punane paberikene, mis ütles, et minge telki ja saate kingituse ja kingituseks oli ürituse logoga seljakott! Ohhhh seda rõõmu ja manti kui selle koti sisu hosteli voodile laiali puistasin. Lisaks kõigele sain päikeseprillid (odavad, kuid siiski ironmani templiga!) ja sokid, mis on kaks suurust liiga väikesed (pole hullu, siin kõrval on Red-Cross pood, annetan sokid neile, küll nad 1 dollari eest maha ärivad. Head sokid teised.). Lisaks veel igast muud nänni, millest pool leidis koha prügikastis, sest voldikuid ja brošüüre, mis pakuvad allahindlust ei ole mulle vaja. Mul seda kraami niigi palju siin. :)

Toit. :)

Pärast seda pakkisin ära ka vahetusalakotid. Mõtlesin läbi toitumise ja organiseerisin kõik vajaliku, et võistluses selles osas kenasti sujuks.

Õhtul läksime ürituse ametlikule avamisele, mis sisuliselt oli hiigelsuur pastaparty! Spagette ja lasanjet ja salatit ja spordijooki! Ja süüa mulle ju meeldib! :D Kuniks me head paremat näost sisse kühveldasime ja kaasvõistlejatega juttu puhusime esinesid meile kohalikud oma rahvatantsu ja -muusikaga. Maorid tegid hakat (pärismaalaste lahingueelne tants) ja hiljem oli ka race briefing, kus käidi läbi kõik vajaliku, et võistlus mööduks reeglite kohaselt.

Nagu näha on Eesti lipp ka kenasti rippumas.

Ja siis hostelisse magama. 28.02.2013. Päev enne võistlust. Hommikul tundsin end värskena, uni oli magus ja hea. Mõtlesin veel korra läbi kõik, mis vahetusalakottidesse panin ja mis puudu võiks olla. Vaatasin ratta üle. Võtsin paunad ja ratta ning liikusin ratta check-ini. Rattast tehti pilt (kõik rattad pildistatakse enne võistlust) ning seejärel juhatas vabatahtlik mind minu ratta kohani. Panin ratta raamile, riputasin kiivri rattale, ajasin vabatahtlikuga veidi juttu ja lasin ratta rehvidest veidi õhku välja, sest ilm oli päikeseline ja ei taha, õhukad lõhki läheks. Õhukummidesse saab õhu sisse juba homme hommikul. Mehannid on pumpadega kohal ja mingit muret ei teki. Seejärel kõndisin läbi vahetusala teekonna. Õnneks on see vägagi lihtne ja jäi kergesti meelde, ei mingit zigzagitamist saab suhteliselt otsa läbi vahetusala tuisata (või kõmpida :D).

Järgmine linnuke kirjas. Leidsin endale mugava koha kott-toolil ja jäin proffide QA'd ootama. Laval oli ka Marko Albert. Vaimukad küsimused ja vaimukad vastused. QA läbi sain ka paar sõna juttu ajada Eesti proffiga. Ja minu üllatuseks on ka tegijatel meestel võistluseelne ärevus. Jutustasime Taupost ja elust ja kehvadest teeoludest ja sellest, et ma peaksin homset võistlust täiega nautima. Aja pärast mitte muretsema ja lihtsalt elama selles hetkes ja võistluses. Kavatsen seda ka teha! Tegemist igati positiivse inimesega ja loodetavasti suudab ta realiseerida oma plaanid täpselt nii edukalt kui ta soovib.

Hostelisse tagasi jõudes sõin kerge eine ja mis seal ikka - žilett kätte ja raseerima. Jalad tuleb ju karvadest puhtaks ajada! :)) Chrisil sama mõte, sest eelneval päeval käisime loengul "Aero gains", kus räägiti aerodünaamilistest faktoritest, kuidas ratast pakkida ja missugust varustust kasutada ja milline asend oleks õigem. Loengu lõpus aga tuldi välja ootamatu faktiga, mida katsetati kuue erineva sportlasega tuuletunnelis. Raseerimata jalad vs raseeritud jalad. Imekspandavalt olid raseeritud jalad palju aeromad! Võit 180kmi peale oli suisa 5-6 minutit! No mõeldud tehtud ja nüüd on ka minul head aero-jalad. :)) Hosteli rahval oli nalja kui palju kui me Chrisiga õues jalgu raseerisime ja pean tunnistama, et endalgi oli päris naljakas tunne, kuid 5-6 minutit on siiski viis (!) kuni kuus (!) minutit!!!

Enesetunne on hea, ärev ja hea. Energiat on, midagi ei tülita, plaan paigas ja homme saab üks ütlemata vahva päev olema! :)

Et olla aero!!! :))

Jaapani telestaar ehk Allar leidis uue semu

3.02.2014. 121kmi ratast sõidetud ja lõpuks võtan kätte ning uuendan ka veidi käesolevat blogi. Alustame sellest, et hostelisse, kus elutsen saabus noorsand Suurbritanniast. Nimeks Chris ja temagi jahib oma esimest Ironmani finišit. Arusaadavalt olid esimesed jutud kohe, et mis aeg eesmärgiks ja palju ja kuidas trenni teeb. Detailidesse ei hakka laskuma, sest suure tõenäosusega ajab see enamiku lugejaist haigutama, kuid kokkuvõttes on tema eesmärk minu omast umbes tunni võrra kiirem. Samas on hea, et saan kellegagi juttu ajada, kes jagab sama huvi, mis minagi.

Eelmine nädal oli nö puhke nädal, kus ma väga intensiivset trenni ei teinud ja võtsin kätte ning häävisin veidi fanni. Nädala esimeses pooles käisin parasailimas. Kes ei tea, siis see tähendab, et rippusin langevarju küljes, mis on spetsiaalse kaabli abil ühendatud paadiga. Mida kiiremini paat sõidab, seda kõrgemale langevari kerkib. Sisuliselt veetsin meeldivad 12 mintsa umbes 200 meetri kõrgusel õhus. Vaade oli lihtsalt super. Pilte vaatest kahjuks ei ole, kuid üks fotojäädvustus siiski on, mis jutusab paremini kui minu sõnaseadmine seda suudab.

Parasailing

Loogiliselt oli see tegevus mu jaoks tasuta. Maksin vaid video eest, mis filmiti GoPro kaameraga. Sellel videol on vaade sealt kõrgelt. Kõik see, mida ma nägin. Klipp on aga nii suur (veidi alla 1GB), et netti seda laadima ei hakka (võibolla hiljem, kui olen leidnud jaksu ja viitsimist seda väiksemaks konvertida).

Järgnes päev trennis ja lebos ning siis saabus kajakil aerutamise hommik. Lükkasime kajakid vette veidi enne 9 hommikul. Lisaks minule olid kambas üks vanem abielupaar USAst, väga, väga meeldiv paarike, ning giid, samuti ca 60 härrasmees, kuid vanusest hoolimata oli tegu tõsiselt heas vormis vanahärraga.

Hetk enne veesõidukite vette lükkamist.

Seega kaks paati piklikku paati vees ja loogiliselt abielupaar ühes ja mina koos giidiga teises. Hakkasime siis aerutama. Pole just raketiteadus: tõmbad vasakuga, tõmbad paremaga, tüürid pedaalidega (jep, kajakil on ahtris tüür, saad suunda muuta ja kätega ei pea muud tegema kui vees paterdama ja hoogu uhama). Kiirelt sai selgeks, et vanapaar ühes paadis ei ole õige mõte. Muidu toredad, aga no väga aeglased. 10 mintsa aerutamist ja oli selge, et sellises tempos me sihtkohta ei jõua. Leidsime madaliku, tegime ettepaneku, et vahetan vanahärraga kohad ja siis saab hoo sisse võtta. Ettepanek võeti protestideta vastu ja sõit võiski alata.

Ilmaga vedas kohutavalt. Tuulevaikne, veidi pilvine alguses, kuid hiljem tuli ka päike välja. Kajak libises veel imehästi (arvestades, et olin elus esimest korda sellise aparaadi roolis. Kannud, paadid ja muud veeloomad ei lähe arvesse). Aerutamiste vahel olid väikesed pausid, kus giid jutustas järve ajaloost ja jagas huvitavaid fakte maoride legendidest ja lugudest.

Mäletate seda mäge, millele ma ronisin? See teine, see, mis siin Taupos asub. See küngas on tegelikult osa küngaste kogust, mida nimetatakse Lady Of The Lake'iks (maakeeli Järveneiu või Järveleedi). Põhjus on selles, et järvelt paistavad künkad kui lamav lapseootel naisterahvas. Kui pikk legend kokku võtta, siis põgenes üks perekond inimsööja-maoride eest. Rase naine koos lapsega suutsid üle järve uhada, kuid mees jäi maha ja võitles kindlasti heroiliselt viimase hingetõmbeni kuni lõpuks kannibalide pidulauda kaunistama pidi, mitte vabatahtlikult loomulikult.

Lady of The Lake. Ronisin naise tissi otsa. Ausalt ma ei teadnud, seda kui seal turnisin. Muidu oleks ehk viisakamalt trampinud. :)

Edasine viis meid ikka edasi mööda järve. Sihtpunktiks oli maoride kaljugaveeringud. Veidi enam kui 100 aastat tagasi puhtalt haamrit ja peitlit kasutadades toksiti need kujutised kivisse. Toksijateks oli kaks noort maori graveerijat, kes selle teo pärast kõrgest graveerijate gildist välja heideti. Põhjus lihtne - maorid graveerisid tavaliselt ainult puidule, kuid need va noored võrukaelad tahtsid kivisse oma kujutisi raiuda. Heideti välja, aga neid see ei heidutanud - peitlid kätte ja uhama. Ja võib öelda, et tasus ära. See paik on nüüd üks turistide meeliskohti.

Nagu iga graveeringuga, mis maorid teevad, siis omab ka see tähendust. Suur nägu (hiljem näete) kaitseb Taupo linna ja järveelanikke hirmsa draakoni ja lõunatuule eest. Muidu ei saavat järverahvas turvaliselt elada. Võib öelda, et maoride kultuur on vägagi ebausklik.

Vaskul näete instrukori kajakki lähenemas suurele näole. Paremal selgitab giid (Brian ja asetseb kajaki ahtris) graveeringu tagamaid. Samal ajal võtab vanahärra eespingis vabalt ja chillib (tegi seda sisuliselt terve sõidu :))

Järveelanike kaitsja ja tuule ja draakoni ohjaja. Suur nägu kivis, kelle nime ma ei mäleta.

Graveeringud nähtud, ümberpöörd ja vehkat tehtud. Suunaks, ee, suund tagasi, kuid vahepeal tegime väikese pikniku. Pakuti tursitieinet ja mustikamuffinit ja kohvi/teed. Sai veidi jalga sirutada ning ringi kõndida. Leidsin ka mõne suveniiri. Teate ju küll, et kui kannal on nahk, mis muutub kõvaks ja krobeliseks, siis ühe kiviga hõõrudes saab selle taas pehmeks ja nunnuks. Vat selles kohas, kus jalga puhkasime on seda kivi jalaga segada. Loomulikult pistsin ühe sellise endale taskusse. Poes maksab raha, siin saab tasuta. Lisaks olid seal teepuuõlipõõsad. Jajah, just seesama teepuuõli, mis kõigis Palmoliivi, Panteneproovee ja teistes kehahooldusvahendites pesitseb. Siin aga oli see täiesti naturaalsel kujul ja metsikult kasvamas. Lõhnas ka hästi nagu mõni eriti mõnus massaažiõli.

Hah, põõsas! Teepuuõlipõõsas!

Vaade pikniku alast vol uno

Piknik peetud, vestid selga ja tagasi aerutitesse. (Ma vist leiutasin just uue sõna) Pedaalidega tüürimine pole miski kunst enam ja liikumine suunaga alguspunkt võis alata. Vestlestin ka oma paadikaaslasega. Vahetasime muljeid Uus-Meremaast ja jutustasime, miks siin oleme. Tegemist on abielupaariga, kes lihtsalt läks rändama. Proua on medõde, kes enam oma kõrge ea tõttu ei tee aktiivselt tööd, vaid konsulteerib ja hooldab paari endist patsienti. Härra on aga keemiaprofessor ülikoolis, mis pole piisavalt tähtis, et nime meelde jätta (andestage mulle mu matslus).

Vaade piknikualast vol dos

Meie giid, Brian, on inglane, kes saabus Uus-Meremaale 70ndatel kui kehalise kasvatuse õpetaja ja jäi siia. On tegelenud mitmes seiklusturisimi pakkuvas firmas ja vanemas eas tegi järvel aerutamise ettevõtte. Pakub lõõgastavaid ekskursioone veel. Igati hea mõte ju. Tagasi algusesse jõudsime umbes 4,5 tundi pärast väljasõitu. Väsimus? Oh ei, pigem äärmiselt mõnus hommikupoolik järvel toreda seltskonnaga. Noorematega oleks ehk lõbusam olnud, kuid nood ju ei raatsi enne 10 end kusagile vedada. :D Samas kui vanemate inimestega saab ka reaalselt juttu ajada ning nende kogemuste kohta uurida.

Pärast maabumist palus proua, kes minu kajakis istus tervitada mu ema ja isa ja öelda, et nad on hakkama saanud väga toreda ja mõistliku inimeseloomaga. :D Siinkohal tervitused emmele ja issile!

Päev jätkus söögipausiga ja jooksutrenniga. Booooooring!

Saabus reede ja reedel sõitsin ma rattaga. Rattaga on tore sõita. Pärast seda puhkasin voodis kui ukse vahelt pistis pea sisse hosteli perenaine ja uuris, kas ma tasuta mootorpaadisõitu sooviksin? Kindlasti sooviksin, oli minu vastus ja paar tundi hiljem olingi HukaFallsJet paadis ja valmis olema ekstra entusiastlik paadireisija ja sõidunautleja. Lisaks minule oli paat täis rahvast meie hostelist, kes kõik said tasuta sõitma. Nimelt filmiti selles paadis üht promoklippi Uus-Meremaast mingisuguse Jaapani telesaate tarvis. Peaosatäitja oli keski saareriigi (siiski NZ mitte Jaapan) kohalik kuulsus Nadia Lim. Ilus tüdruk.

Parkisimegi end paati ja nagu kahe V6 mootoriga paadile kohane tegi paat valju hääle saatel toredaid piruette ja äkilisi kurve. Meie saime märjaks, kaameramees sai märjaks ja lahedaid võtteid oma telesaate tarvis. Lisaks nägime ilusat koske. Tähelepanu järgmisele fotosüüdistusele.

Kosk (palju vett voolab alla ja vahutab, kosk!)

Sedasi pääsesimegi rahvusvahelisele areenile. Nüüd on meie näod Jaapanis elavate laste ja lapsemeelsete 30sekundilise õhina põhjuseks.

Aa. Tööl käisin ka vahepeal, nii poes kui golfipleissis.

Nagu vast le fezbuuki vahendusel näinud olete, siis on ka mu velosiped saanud väikese uuenduse - aeropudeli (äärmiselt vahva uuendus, ei pea enam joogipudeli otsingutele minema, vaid saab kenasti aeroasendis enese hüdreerimist nautida) ja uued veidi kõrgemad veljed. Nood veljed on ikka vahvad, aitavad kiirust hoida tasasel ja langeval teel, kuid kui tuul puhub, siis puhub ta esiratta slaalomisse, sest see kõrgem profiil ja kerge karbonraam on väga tuuletundlikud. Lisaks sellele kõigele külastasin täna oma rattamehanni, kes leidis mulle sobiva kiivri, mitte aero, vaid tavalise, kuid minule õigema suurusega ja lisaks veel portsu energiageele. Tutvused on ikka vinged!

Väike põige võssi ehk Mt Tauhara

Siinpool maakera on kõik kontrolli all. See tähendab, et midagi erilist juhtunud pole ja seetõttu tekkis ka pikem paus blogi kribamisel.

Hosteli elus on muutus kõigest kosmeetiline kaks long term olijat läksid ära ja kaks tulid asemele. Loodus, ja tuleb välja, et ka Taupo Urban Retreat, tühja kohta ei salli. Uute ja vanade olijate vahel on ainult üks erinevus - uued maksavad kõrgemat hinda voodikoha eest. Õnneks olen mina juba nii vana kala siin, et naudin ikka veel soodsaimat renti. No ei saa mitte meeldida. Kohv ja tee on ka tasuta. Neid ahistan ma ikka usinasti, kuid solidaarsuse säilitamiseks näpistan vahel ka enda varudest.

Argielus on muutunud ka see, et käin nüüd tihemini snorgeldamas (ehk free dive'imas), et golfipalle järve põhjast (ca 2,5m - 3m sügavuselt) ära toomas. Teen seda umbes kolmel hommikul nädalas, 45 minutiga on kott, mis mahutab veidi rohkem kui 500 palli täis ja vähemalt 20 taala jälle taskus. Hommikuvõimlemine, mille eest makstakse - no ei saa mitte meeldida!

Trenni saab ka kenasti tehtud. Tavaline värk: uju, sõida rattaga, jookse ja korda! Aga ei! Täna oli plaanis teha jooksupäev, kuid otsustasin jalgadele veidi "puhkust" anda ja teha hoopis väikese matka lähedal asuva mäekese tippu. Mäekene on umbes kolm korda kõrgem kui Eesti kõrgeim punkt (ehk 1088m vs 318m merepinnast) ja kannab nime Mt Tauhara.

Kell oli veidi enne 8 hommikul ja taamal paistis Mt Tauhara

Asusin teele veidi enne kella 8 hommikul ja teadsin, et suurem osa tänasest matkast on suhteliselt igav, sest mäeni ja tagasi on pm tee asfalteeritud tee ääres kõndimine. Ja nii oligi, sammusin pleierit kuulates veidi enam kui 9 kilomeetrit, et jõuda mäe jalamini. Kaasas oli jooksmiseks mõeldud seljakott kaheliitrise veehoidjaga (vesi oli loomulikult ka sees), kaks müslibatooni, banaan ja veidi kuivatatud banaani ja aprikoosi, et pikal jalutuskäigul ikka kõht liiga tühjaks ei läheks. Ilm oli tuuline, kohati isegi väga tuuline.

Tippu on juba näha!

Jalamil viskas isegi
telefoni kaamera higiseks

Jalamil hüppasin üle kahe aia, sest rada algas eramaal ja lammaste ohjamiseks pannakse ikka aed ette. Lammaste all mõtlen siis villa kandvaid loomi ja inimesi, kes ei taipa üle aia hüpata, et oma teekonda jätkata. Ja kohe löödi justkui labidaga näkku, sest ees oli sein. Pea maas rühkisin mööda väikest teerada üles ning tundsin pulssi tõusmas. Aktiivne puhkus on selle asja nimi vist. Igal juhul jätkasin ma teekonda ja varsti sukeldusin metsa. Tegemist oli ikka korraliku võssiga. Rada oli ees, aga rajal olid igast juurikad ja oksad ja noh, kes on metsas käinud, teab ise, kes ei ole - lõpeta siinkohal selle teksti lugemine ja mine metsa! Usu, isegi praegu, mitte nii lumises metsas on vahel hea jalutada.

Meie aga jätkame siin matkamisega. Ei midagi üllatavat, et mäe tippu jõuda peab ju ikka ülespidi kõndima. Uskumatul kombel oli ka selle mäega sama lugu. Rassisin linnulaulu kuulates üha edasi ja edasi (pleieri peitsin taskusse, sest metsas on muudki mida kuulata. Alljärgnevalt väike pildimaterjal teekonnast 1088m tipu suunas.

Tere tulemast võssi

Vaade "aknast" ca 750 meetri kõrguselt

Pärast korralikku veidi enam kui tunniajast kõndimist linnulaulu ja kohati väikese oja vulina saatel jõudsin kenasti oodatu vaateni. 1088 meetrit merepinnast pole just kõige kõrgem punkt (olen ju Uus-Meremaal ka kõrgemal turninud, kui meenutada Mt Ngaurahoe retke), kuid pean tunnistama, et vaade oli sellegi poolest taaskord ilus.

Metsapiir pildi paremal pool ei ole mingi fototrikk. See päriselt ongi nii sirge.

Pange tähele virvendus pildi vasakus servas. Mäletate mainisin, et tuul oli tugev. Ja oligi. Nii tugev, et ühe käega telefoni hoides panoraamvõtet ei saanud teha, sest käsi ei püsinud paigal ja telefon tahtis minema lennata kohati. Vot!

Puhkan jalga.

Vaated nauditud, jalad puhatud, väike snäkk mugitud ja retk alla võiski alata. Jällegi polnud mitte midagi üllatavat. Et saada alla peab liikuma suunaga alla. Lambalegi selge (kui üle aja suutsid hüpata). Sammusingi mööda rada alla ja leidsin ikka variante, kuidas oma teekonna veidigi põnevamaks teha: kui oli võimalus minna veidi kitsamast kohast alla, siis valisingi selle võimaluse; kui oli võimalus teha väike ronimine, siis ronisingi. Varsti, umbes poolel teel alla, tuli aga veelgi parem mõte. Miks litsuda sama rada, mida kõik teised. Suund on ju teada, alla ja enam-vähem otse. Mõeldud, tehtud. Astusin rajalt maha, sest sinkavonka mööda mäe külge alla vegeteerida ei ole ju lõbus. Aga otse alla kõndida, võssis, kus mingit kindlat rada ees pole, see on juba natukene huvitavam.

Oma otsust ma kahetsema ei pidanud. Mööda mullast pinnast ja sõnajalgadest tulvil metsaalust liikusingi alla ja suunaga enam-vähem otse. Võssis on tore, võssis üritavad sõnajalad teed takistada, mingid juurikad alati komistama panna, pehme pinnas veidi tantsima upitada, aga see-eest on tasuks vaated ja emotsioon, mida tavaliselt rajal kõndides ei saa.

No kui on valida, kas minna paremale ja jätkata rajal
või minna vasakule ja pressida läbi kitsamast kohast...

...siis tuleb ju kindlasti valida 
kitsam rada.

Sõnajalgu oli palju!

Teerada ma lõpuks enam ei leidnudki. Liikusin aina alla ja no ei olnud raske suunda hoida. Kompass, mis ninas töötas ilusti ja varsti olingi võpsikust väljas. Ees okastraadist aed, millest üle saamine ei nõudnud just ülemäära suurt pingutust. Väike pilk tagasi ja kiire ümbruse kontroll. Tuli välja, et irdusin metsast umbes kilomeetri võrra lõunas võrreldes kohaga, kus metsa sisenesin ja umbes 20 meetrit madalamal. Vot see oli tore matk. Tippu kõndimiseks ja alla tulemiseks kulus umbes 1h ja 40min. Järgnes jällegi 9 kilomeetrine kõmpimine, pleieri kuularid olid taaskord mu kõrvad leidnud ja muusika aitas selle igava tagasi kõndimise veidigi talutavamaks teha.

Kokku kõndisin 4 tundi ja 33 minutit ja kogu kilometraaž ca 25 kilomeetrit. Päeva võib korda läinuks lugeda ja sellest päevast pole veel pooltki möödas. Õhtul veel Hole In One'i tööle. Loodetavasti on varsti jälle, millest kirjutada, kuid lõpetuseks pilt pilgust tagasi Mt Tauharale.