Väike põige võssi ehk Mt Tauhara

Siinpool maakera on kõik kontrolli all. See tähendab, et midagi erilist juhtunud pole ja seetõttu tekkis ka pikem paus blogi kribamisel.

Hosteli elus on muutus kõigest kosmeetiline kaks long term olijat läksid ära ja kaks tulid asemele. Loodus, ja tuleb välja, et ka Taupo Urban Retreat, tühja kohta ei salli. Uute ja vanade olijate vahel on ainult üks erinevus - uued maksavad kõrgemat hinda voodikoha eest. Õnneks olen mina juba nii vana kala siin, et naudin ikka veel soodsaimat renti. No ei saa mitte meeldida. Kohv ja tee on ka tasuta. Neid ahistan ma ikka usinasti, kuid solidaarsuse säilitamiseks näpistan vahel ka enda varudest.

Argielus on muutunud ka see, et käin nüüd tihemini snorgeldamas (ehk free dive'imas), et golfipalle järve põhjast (ca 2,5m - 3m sügavuselt) ära toomas. Teen seda umbes kolmel hommikul nädalas, 45 minutiga on kott, mis mahutab veidi rohkem kui 500 palli täis ja vähemalt 20 taala jälle taskus. Hommikuvõimlemine, mille eest makstakse - no ei saa mitte meeldida!

Trenni saab ka kenasti tehtud. Tavaline värk: uju, sõida rattaga, jookse ja korda! Aga ei! Täna oli plaanis teha jooksupäev, kuid otsustasin jalgadele veidi "puhkust" anda ja teha hoopis väikese matka lähedal asuva mäekese tippu. Mäekene on umbes kolm korda kõrgem kui Eesti kõrgeim punkt (ehk 1088m vs 318m merepinnast) ja kannab nime Mt Tauhara.

Kell oli veidi enne 8 hommikul ja taamal paistis Mt Tauhara

Asusin teele veidi enne kella 8 hommikul ja teadsin, et suurem osa tänasest matkast on suhteliselt igav, sest mäeni ja tagasi on pm tee asfalteeritud tee ääres kõndimine. Ja nii oligi, sammusin pleierit kuulates veidi enam kui 9 kilomeetrit, et jõuda mäe jalamini. Kaasas oli jooksmiseks mõeldud seljakott kaheliitrise veehoidjaga (vesi oli loomulikult ka sees), kaks müslibatooni, banaan ja veidi kuivatatud banaani ja aprikoosi, et pikal jalutuskäigul ikka kõht liiga tühjaks ei läheks. Ilm oli tuuline, kohati isegi väga tuuline.

Tippu on juba näha!

Jalamil viskas isegi
telefoni kaamera higiseks

Jalamil hüppasin üle kahe aia, sest rada algas eramaal ja lammaste ohjamiseks pannakse ikka aed ette. Lammaste all mõtlen siis villa kandvaid loomi ja inimesi, kes ei taipa üle aia hüpata, et oma teekonda jätkata. Ja kohe löödi justkui labidaga näkku, sest ees oli sein. Pea maas rühkisin mööda väikest teerada üles ning tundsin pulssi tõusmas. Aktiivne puhkus on selle asja nimi vist. Igal juhul jätkasin ma teekonda ja varsti sukeldusin metsa. Tegemist oli ikka korraliku võssiga. Rada oli ees, aga rajal olid igast juurikad ja oksad ja noh, kes on metsas käinud, teab ise, kes ei ole - lõpeta siinkohal selle teksti lugemine ja mine metsa! Usu, isegi praegu, mitte nii lumises metsas on vahel hea jalutada.

Meie aga jätkame siin matkamisega. Ei midagi üllatavat, et mäe tippu jõuda peab ju ikka ülespidi kõndima. Uskumatul kombel oli ka selle mäega sama lugu. Rassisin linnulaulu kuulates üha edasi ja edasi (pleieri peitsin taskusse, sest metsas on muudki mida kuulata. Alljärgnevalt väike pildimaterjal teekonnast 1088m tipu suunas.

Tere tulemast võssi

Vaade "aknast" ca 750 meetri kõrguselt

Pärast korralikku veidi enam kui tunniajast kõndimist linnulaulu ja kohati väikese oja vulina saatel jõudsin kenasti oodatu vaateni. 1088 meetrit merepinnast pole just kõige kõrgem punkt (olen ju Uus-Meremaal ka kõrgemal turninud, kui meenutada Mt Ngaurahoe retke), kuid pean tunnistama, et vaade oli sellegi poolest taaskord ilus.

Metsapiir pildi paremal pool ei ole mingi fototrikk. See päriselt ongi nii sirge.

Pange tähele virvendus pildi vasakus servas. Mäletate mainisin, et tuul oli tugev. Ja oligi. Nii tugev, et ühe käega telefoni hoides panoraamvõtet ei saanud teha, sest käsi ei püsinud paigal ja telefon tahtis minema lennata kohati. Vot!

Puhkan jalga.

Vaated nauditud, jalad puhatud, väike snäkk mugitud ja retk alla võiski alata. Jällegi polnud mitte midagi üllatavat. Et saada alla peab liikuma suunaga alla. Lambalegi selge (kui üle aja suutsid hüpata). Sammusingi mööda rada alla ja leidsin ikka variante, kuidas oma teekonna veidigi põnevamaks teha: kui oli võimalus minna veidi kitsamast kohast alla, siis valisingi selle võimaluse; kui oli võimalus teha väike ronimine, siis ronisingi. Varsti, umbes poolel teel alla, tuli aga veelgi parem mõte. Miks litsuda sama rada, mida kõik teised. Suund on ju teada, alla ja enam-vähem otse. Mõeldud, tehtud. Astusin rajalt maha, sest sinkavonka mööda mäe külge alla vegeteerida ei ole ju lõbus. Aga otse alla kõndida, võssis, kus mingit kindlat rada ees pole, see on juba natukene huvitavam.

Oma otsust ma kahetsema ei pidanud. Mööda mullast pinnast ja sõnajalgadest tulvil metsaalust liikusingi alla ja suunaga enam-vähem otse. Võssis on tore, võssis üritavad sõnajalad teed takistada, mingid juurikad alati komistama panna, pehme pinnas veidi tantsima upitada, aga see-eest on tasuks vaated ja emotsioon, mida tavaliselt rajal kõndides ei saa.

No kui on valida, kas minna paremale ja jätkata rajal
või minna vasakule ja pressida läbi kitsamast kohast...

...siis tuleb ju kindlasti valida 
kitsam rada.

Sõnajalgu oli palju!

Teerada ma lõpuks enam ei leidnudki. Liikusin aina alla ja no ei olnud raske suunda hoida. Kompass, mis ninas töötas ilusti ja varsti olingi võpsikust väljas. Ees okastraadist aed, millest üle saamine ei nõudnud just ülemäära suurt pingutust. Väike pilk tagasi ja kiire ümbruse kontroll. Tuli välja, et irdusin metsast umbes kilomeetri võrra lõunas võrreldes kohaga, kus metsa sisenesin ja umbes 20 meetrit madalamal. Vot see oli tore matk. Tippu kõndimiseks ja alla tulemiseks kulus umbes 1h ja 40min. Järgnes jällegi 9 kilomeetrine kõmpimine, pleieri kuularid olid taaskord mu kõrvad leidnud ja muusika aitas selle igava tagasi kõndimise veidigi talutavamaks teha.

Kokku kõndisin 4 tundi ja 33 minutit ja kogu kilometraaž ca 25 kilomeetrit. Päeva võib korda läinuks lugeda ja sellest päevast pole veel pooltki möödas. Õhtul veel Hole In One'i tööle. Loodetavasti on varsti jälle, millest kirjutada, kuid lõpetuseks pilt pilgust tagasi Mt Tauharale.