Teisipäev, 23. september 2014

Eestlased Kuala Lumpuris ehk Mängime Turiste

Kaks ja pool tundi lendamist ja olingi Kuala Lumpuris. Lennujaamast võtsin rongi kesklinna, sealt teise rongi kaks peatust edasi ning saabusin oma hosteli juurde. Pean siinkohal mainima, et ühistransport on kindlasti, 100% parim viis KLis liiklemiseks. See viib igale poole, rong tuleb iga 9 minuti järel ja piletid on väga odavad. Hosteli nimi on Reggae Mansion ja tegu on täieliku party hosteliga. Hind on Malaisia kohta kõrge, kuid mitte liiga jube.






Ahv-naine tervitas meid
Õhtul sain kokku Elisega. Sõbrannaga Eestist, kellega tutvusime USAs raamatuid müües mingi miljon aastat tagasi. Ta sattus samal ajal Kuala Lumpurisse suht juhuse tahtel ning ei saanud võimalust mööda lasta ja mitte tere öelda. Kohvitasime ja jutustasime Starbucksis nagu normaalsed turistid ennemuiste ning plaanisime veidi järgmist päeva. Õigemini mina pakkusin variante ja tema nõustus. Sel õhtul sain tituleeritud kui järgmise päeva Event Manager.

Hilisel hommikutunnil näitas kell 9:30 ja saime KL Sentralis jälle kokku. Varustatud kaamerate ja korraliku turistivaimuga läksime võtsime piletid rongile ja esimene sihtkoht oli Batu Caves, mis on üks polulaarsemaid hindu pühamuid väljaspool Indiat. Enne rongile istumist suutis Elis oma pileti ära visata. :D :D Rong tuli ette ja Elis avastas, et oih, ma viskasin pileti ära. No mis seal ikka, mul pikad käed, telefonis lamp põlema ja valgustasin prügikasti ning leidsin suurema vaevata pileti üles. Hüppasime rongile ja päev võis alata.


Batu koopad olid tõesti muljetavaldavad. Koobastesse viisid trepid, kuid kuna ma olen oma rännakute jooksul väga, väga, väga paljude treppidega kokku puutunud, siis need siin tundusid kuidagi eriti lihtsana. Treppide jalamil tervitas meid kullatud 47 meetri kõrgune maailma kõrgeim hindu jumalanna Murugani kuju (ei ma ei ole nii tark päriselt, info on pärit Wikipediast). Treppidel ja nende ümbruses vurasid ja mängisid pärdikud. Räägitakse, et nad näppavad turistidelt asju, kuid meid nad ei puutunud, ei tea, kas kartsid või mis, aga ühele teisele tüübile sittus pärdik küll õlale. Sain kõhutäie naerda. :)


Koopa sisemus (treppide tipus) oli täis mingeid metallist käepidemeid, mis pidid vist piirama liikumist või eemale hoidma mingist alast. Seal oli ka paar templit, kus hindud palvetasid. Ausalt öeldes rikkusid nood metallist jublakad natukene kogu ilmet ja lisaks veel oli treppide tipus mingi väike turg, kus müüdi igast jama. No see ei olnud küll vajalik. Koobas ise oli kõigele sellele vaatamata ilus.


















Koobastele järgnes jällegi rongisõit tagasi KL Sentralisse, kus tegime väga turistiliku lõuna Subways! Siis võtsime bussi, mis pidi meid viima Genting Highlandi. Buss oli väga luks! No jalaruumi pole üheski Eesti bussis nii palju, kuid see pagana AC oli veits liiga jahe ja kinni ka ei saanud kruttida. Pidime Malaisias külmetama. No tere tali! Kuala Lumpuri liiklus, et linnas välja saada on ka omaette ooper. Sellist teede, maha- ja pealesõitude virrvarri oskab ettekujutada ainult kõige osavam futurist oma loomingus, tavainimene peab ise nägema, et uskuda.

Genting Highlands asus umbes tunniajase bussisõidu kaugusel. Keskusesse jõudes järgnesime asiaatide massile ja jõudsime gondola stardipunkti. (muide, bussipilet ja gondola pilet oli hinna sees ja hind oli 10,3 ringgitti (veidi üle 2,5 euri). Gondola sõit oli 3,4km pikk ja kõrgus merepinnast umbes 1800 meetrit. Sõit, mis oli vägagi rahulik ja lõõgastav, viis meid baasist üle džungli GH keskusesse, kus asusid luksushotellid, kasiino, lõbustuspark, ostukeskused ja muud kohad, kus sai oma raha raisata.

Tegime kerge ekskursiooni mööda seda keskust ka ja seal sai enda pikkust ja kaalu mõõta 0,40 ringgiti eest. No ikka peab ju! Aga kaal valetas 3 kilo kergemaks, kuid pikkusega pandi täppi. 40 sendi-kopikat ausalt raisatud ja pilte tehtud ja nalja saadud suundusime tagasi gondola peale, et sõita alla ning bussiga KLi naasta.

Transormers! Täiesti lampi.


Stiilne logo oli, pidin pilti tegema
Linna jõudes, taas KL Sentral, sest sealt saab igale poole, uurisime välja, kuidas saab kõige paremini Petronase kaksiktornide juurde ja taaskord pidi maksma natukene kopikaid ja rong viis otse tornide alla. Kiire sõit ja suunamuutus, sest esimese hooga hüppasime vale rongi peale, sel korral minu viga, ning olimegi kohal. KLCC peatus tõi otse mingisse ostukeskusesse, kust väljapääsu leida (EXIT malay keeles on KELUAR, väga tähtis! :D). Igast asju leidsime, isegi H&Mi pole leidsime, aga no Keluari ei ole. Lõpuks saime suuna kätte ja ilmusime kaksiktornide varjus. Õues oli juba pimedaks läinud ja kõik tuled särasid ja KL on õhtuti täiesti lummav. Ilus linn, kesklinn see tähendab. Kohe näha, et raha on ja priisata osatakse. :) Kesklinn oli väga puhas võrreldes muu KLiga ja näiteks Kota Kinabaluga. Pärast hullemat fotosessiooni võtsime ühest sushiputkast süüa ja oi see maitses päeva lõpuks ideaalselt. Mõnus punkt äärmiselt toredale päevale.

 Järgnevalt pildiseeria säravatest kaksiktornidest:



Petronas towers

Vesi oli huvitav

...no ikka väga huvitav




Järgnevatel päevadel käisin veel veidi linna peal uudistamas ja tegin mõne uue klõpsu. Seal juures ka päevane vaade Petronase tornidele.
Pildiallkirja lisamine








Nii, kuupäev on 23/09/2014 ja kell näitab pärastlõunat. Olen Reggae Mansioni puhketoas ja jõudsingi oma blogiga täitsa järjele. Homme lendan tagasi Aucklandi viieks päevaks ning 30ndal septil juba kodu poole. :)

Esmaspäev, 22. september 2014

Sulla-Mulla ehk Õppisin Vee All Ujuma

Kota Kinabalust vehkat ja lennukiga Tawausse. Sealt sain kohe koha mikrobussile ja 30 ringgiti eest sõidutati otse Sempornasse ja Singamata Reef Resorti peakontori ukse ette. Alguses oli plaan ühe öö Sempornas veeta ja järgmisel hommikul Singamatasse inni tšekkida, kuid otsustasin kohe samal õhtul kõik ära teha ja sinna vette ehitatud kuurortisse liikuda. Singamata kontorist anti mulle õpperaamat ja mõned tabelid ja panin allkirja lepingule, mille sisuks oli põhimõtteliselt, et kui upun, siis on see minu viga. :) Seejärel hüppasin paadile ja loksusin ca 12 mintsa kuurortini. Sain kiirelt toavõtme ja õhtuse programmi. Kell 19:00 õhtusöök ja kell 20:00 sain oma instruktoriga kokku, andsin veel mõned allkirjad, instrukotr Jeffrey (täitsa Malaisia mees, aga eks neil kõigil on läänepärased nimed ka) selgitas kiirelt, mis järgnevate päevade jooksul juhtuma hakkab ja siis läksin esimest õppevideot vaatama. 1h 30min hiljem tuppa ja magama.




Akvaarium, kus snorgeldada ei tohtinud.












Järgmised kaks päeva möödusid omandades teooriat ja praktiseerides õpitut. Madalas vees harjutasime erinevaid tehnikaid ning hiljem tegime esimesed sügavamad sukeldumised ka - kuni 12 meetri sügavusele alguses. Ei olnud probleemi, kõik tundus kuidagi lihtne ja loogiline. Samas vaadates hiinlasi.... Ma olin ainuke lääne inimene, kõik teised olid Hiinast. Mitte Aasiast üleüldse vaid otse Hiinast ja no need ei oska isegi ujuda ju, aga sukelduda tahavad. Ühelt uurisin, et kuidas on, kas meeldib ka? Vangutas pead ja kurtis, et raske on. Tekib küsimus, mille pärast sa siis üldse maksid suurt raha ja tulid siin sukelduma, kui vesi ei meeldi ja ujuda ei oska. :) Instruktor rääkis sama asja, et kui tuleb grupp hiinlasi, siis neljast üks tavaliselt ei läbi kursust. Samas raha tagasi ka ei saa, sest see pole kuurorti ega instruktori süü.

Enivei, minu päevad möödusid kiirelt ja meeldivalt solberdades ja veealust maailma avastades. Hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid olid nagu oodatudki väga head. Rootsilaud ja raba palju jaksad. Ja mina jaksasin :) Pärast õhtusööki tegin veel veidi kodutööd ja siis kohe ka väikesed teadmistetestid ja teooriaeksami.

Eelviimsel päeval lubas instruktor mul ühele sukeldumisele GoPro kaasa võtta, sest ma nagu sain kenasti hakkama ja tal ei olnud muret, et GoPro mu tähelepanu liialt hajutaks või, et ta peaks mul väga hoolega silma peal hoidma. Läksime siis väikesele veealusele safarile. Kuurortis oli vesi küll keskmisest paremini läbipaistev, kuid siiski üpris roheka varjundiga.



Instruktor puhub õhurõngaid.

Viimane õhtusöök ja magama. Järgmisel hommikul pakkisin asjad, andsin toavõtme ära ning läksin viimasele sukeldumisele. Ei mingit tehnikate õppimist enam, lihtsalt fun dive. 18 meetri sügavusele ja vähemalt 20mintsa. Sel korral sõitsime paadiga veidi kaugemale, ühe saare lähedale sukelduma. Vee kvaliteet oli tunduvalt parem. 18 meetri peal oli isegi sinine ja pildikvaliteet ka tunduvalt edevam. Kalu oli rohkem ja veealune elu mitmekesisem. Sukeldumine oli tõesti fun dive ja 20mintsa möödus väga kiirelt.




Ahjaa. Meie paadis oli veel üks instruktor, koos oma hiinlastest grupiga. Neist ainult kaks lõpetasid. Üks neiu andis alla juba esimesel päeval, sest ta ei osanud ujuda. Paadis anti talle päästevest, lestad, mask ja snorgeldamistoru, et ta kasvõi veidigi mereelu näeks. Ja teine tüüp, kes ei lõpetanud ei tahtnud kolme viimast skilli õppida, sest kartis. Mida? Vett, et see võib liiga palju suhu tulla kui rikkis regulaatori hingamise tehnikat õppisime.

Pärast viimast sukeldumist tagasi kuurortile. Lõuna. Sain oma sertifikaadi kätte ja olen nüüd PADI poolt tunnustatud Open Water Diver (Avavee sukelduja). Paadisõit tagasi Sempornasse. Üks öö Sempornas ning siis taksosõit (sel korral 50 ringgitti, kuid siiski odav) Tawausse ning lend Kuala Lumpurisse. Pean veel mainima, et Semporna ise on üks äärmiselt pisike ja väga kole-must linnake. Kuurortid on head, aga linn... no ei. :)


















Salamat Detang Malaysia ehk Teretulemast Malaisiasse

Pärast kolme lendu maandusin Kuala Lumpuri Rahvusvahelises Lennujaamas (KLIA). Lennud olid igavad ja tavailsed - magasin terve tee pm. KLIAst liikusin KLIA2'te, kus hakkasin ootama lendu Kota Kinabalusse. Oli ju minu esimene eesmärk siin riigis ronida ühe mäe otsa. Mäe nimi Mount Kinabalu ja tipp asub 4095,2m kõrgusel merepinnast. Sisuliselt poole madalamal kui Maa kõrgeim tipp, kuid samas peaaegu kaks korda sama kõrgel kui mu eelmine kõrgeim tipp (Mt Ngauruhoe - 2291m).

9 tundi lennujaamas. Põrand oli väga mitte mugav koht magamiseks, aga sai magada küll. Ja sa kohvi juua ja kooki süüa ja raamatut lugeda ja veel tukkuda ja ringi tuiata, vetsus end segadusse ehmatada, sest vetsupoti asemel oli kaks jalajälge ja auk. Ei aitäh. Ma lähen otsin mingi inimliku koha, kus oma häda ajada - nagu põõsas või midagi. Tegelikult nii hulluks asi ei läinud, kuid uue WC leidsin küll - selles olid potid. Kergendus oli suur!

Lõpuks sain lennule ja kahe ja poole tunni pärast maandusin Kota Kinabalus. Taksoga linna, Suterna kontorisse, 600 ringgitti letti ja mägimatk bronnitud. Alles seejärel läksin ulualust otsima. Õnneks olin veidi researchi teinud ja teadsin juba, mis hostelit otsida ja KK on selline pisem linn, või vähemalt kesklinn oli väga hea kompaktne. Hostel Victoria oli piisavalt mugav ja puhas ja odav. Seal sain tuttavaks sakslase Julianiga (no loomulikult sakslane, need on absoluutselt igal pool!! :)). Tuli välja, et ka tal oli plaan mäge ronida ning loogiline oli ühendada jõud, sest seltsis on ju segasem. Mõeldud ja magama. Hommikul saab tegutsema hakata.

Äratus oli kell 6 ja kell 7 olime parklas ja sebisime takso mäe peakorterisse. Maksime kumbki takso eest 25 ringgitti (6-7 euri). Sõit ise oli pooleteise tunni pikkune... Kalkuleerige ise, kas oli odav või jaa?? Mäe peakontoris saime tuttavaks hollandi paarikesega, kes bronnisid ronimise läbi mingi reisiagendi (hollandlane, kes Malaisias elanud 15 aastat, nimeks Olaf (Hi, everyone. I'm Olaf and I like warm hugs! kes saab aru, see saab, kes ei saa võib minult küsida :))). Jagasime giidi kulu nelja peale ära ja hakkasime kõndima.



Läbi väravate ja alla. Oot, mida? Me pidime ronima hakkama, mitte laskuma. Ja no varsti oligi üles, üles ja veel kord üles. Lisaks oli treppe, palju treppe, liiga palju treppe. Iga poole kilomeetri tagant tulid viidad, mis märkisid ära läbitud distantsi ja kõrguse merepinnast. Päeva edenedes liikusid need viidapostid lähemale üha aeglsemalt ja aeglasemalt. Me sakslasega olime nõks kiiremad kui hollandi paarike ja giid lubas meil minna. Giidi ülesanne on pm aeglaste aitamine. Tammusime siis üles ja no neid treppe oli ikka liiga palju. Esimese päeva retk oli 6 kilomeetrit ja kõrgustevahe veidi üle 1400 meetri. Väravad olid 1800 meetri peal ja Laban Rata resto ja ühikatoad olid veidi kõrgemal kui 3200 meetrit merepinnast.

Kusagil 2800 meetri kõrgusel hakkas pea kergelt ringi käima. Ju oli tegu liiga kiire tempo ja hõredama õhu ja võibolla ka mitte piisava söömise tagajärg. Tegime väikese peatuse, sõime ja jõime ning sammusime edasi. 200 meetrit kõrgemal oli enesetunne juba parem, kuid raskeks läks :) Vertikaalseid meetreid oli vaja veel 200 võtta ja distants oli miski 500 meetrit kuid iga 30-40 meetri järel pidi korraks puhkama, sest tõusunurk oli väga hull ja ca 12 kilone seljakott ei teinud asja kergemaks. Õnneks jõudsin ma oma hüti päästva katuse alla täpselt enne kui tugev hoovihm alla vajutas. Ja vajutas korralikult, aga mina jäin kuivaks.

Tõmbasin hinge ja käisin Restos enda saabumist regamas. Hiljem ajasime veidi juttu mu saksa sõbraga ja ühe neiuga Austraaliast, kelle juured olid Malaisias. Õhtusöök serveeriti kell 16:00 ja seda oli palju! Rootsilaud ja raba mida tahad: riisi, nuudleid (häid, mitte turbokaid), loomaliha, kanaliha, kala, salatit mitut sorti, kohvi, vett, teed ja koogikesi mitmesuguseid! :) Ma olin väga rahul. Kõht punnis läksime terrassile juttu ajama ja päikeseloojangut nautima.







Le Päikeseloojang

















Pärast sedas oli uneaeg. Kell 19:00 magama! Äratus kell 1:30 ja 2:00 hommikusöök, mis oli taaskord väga rikkalik. 2:40 alustasime ronimisega. Eesmärk oli päikesetõusuks tippu jõuda. Päike tõuseb kella 6 ajal. Distants 2,7 kilomeetrit ja kõrgustevahe veidi üle 800 meetri. Tahtsin võtta rahulikult ja mitte väga hullu panna. Algus oli aga liiga rahulik. Alustasime mingi suure pundiga ja no nad ei liikunud, seisid seal. Ja valgustasid oma pealampidega kuigi kuu oli piisavalt ere, et oleks ka lambita saanud. Varsti oli mul kopp ees ja esimesel võimalusel kiirendasin end kogu sellest jamast mööda. Nood isikud ei teadnud ka pealambi etiketist midagi, vaatasid otsa ja särasid selle kuradi pirniga otse silma. Varsti olin enamikest möödas ja sai rahulikult omas tempos tiksuda ja välgutajaid oli ka vähem, sest read olid hõredamad. Kuuvalges oli palju mõnusam ronida. Ronimise kõige parem osa algas kui trepid ja astmed otsa said ja algas kivipinnas ning köievedu. Rada märgiti maha köiega, mis oli julgustuseks. Siin oli tegu suhteliselt järsul kaldel kõndimisega ja köie abil sai end tasakaalus hoida kui tundsid end ebamugavalt ning edas rühkida. See mulle meeldis, meenutas juba päris ronimist.

Enne päris tippu ronimist oli väike check-point ja seal pidid oma ronijamärki näitama. Sealt öeldi mulle, et ma olen päeva teine, kes läbi läinud. Oh seda üllatust ja esimene ei olnud kaugel. Teda oli lihtne märgata, sest ka tema vihutas oma prožektoriga igale poole. :) Üsnapea olin ka tema kandadel ja tuli välja, et tegu on neiuga, kes kohe alguses kõigist mööda spurtis :D Ma panin talle hüüdnimeks Crazy British Chick, tema päris nimi oli Claire.

Sedasi jõudsingi tippu esimesena. Natuke väsinud, aga ei midagi hullu. Kell oli 4:30 hommikul ja välku lõi igal pool. Kahjuks polnud mul nii head kaamerat, et seda pildile saada, sest nelja kilomeetri kõrguselt näed sa päris kaugele ja välku ei löönud lähedal kuid kahest erinevast suunast ja see oli ilus. Pärst tipus imetlemist liikusin veidike madalamale tuulevarju, et siis päikesetõusu oodata. Vähemalt tund aega enne kui esimesi kiiri silmata sai. Too Hull Briti Tibi oli päeva teine. Ja ta oli väga õnnelik, et jõudis üldse tippu, sest ta ütles, et umbes viis mintsa pärast minuga kokku saamist ja minust taha jäämist väsis ta ikka täiesti ära. Tema ja väikese kambaga ootasimegi nüüd päikeseloojangut ja inimesi aina tuli ja vooris tipu poole. Alla vaadates nägid ainult väikesi tulukesi, kõik kenasti reas tipu poole roomamas. Päikesetõus oli aga täiesti võrratu. Ja mida valgemaks läks, seda ilusamaks maastik ja mägi muutus. Alguses oli veidi pilvi, kuid siis kadusid need ka ära ja ei jõudnud ära ahhetada ega ohhetada. Olekski tahtnud sinna jääda ja iga küngast ja urgu uurida.






















Hakkasin siis vaikselt alla liikuma ja alla minek oli kerge. Köiest kinni ja kiirel sammul allapoole. Oleks saanud isegi joosta, aga ei hakanud päris hullu ka panema. Vaated panid ka loomulikult piduri peale. Tegin jälle pause, aga mitte väsimuse vaid imetlemise pärast. 

Restos sai teise hommikusöögi. Ootasin ära sõbra sakslase ja paarikese Hollandist ning otsustasime koos alla minna. Laskumine oli aga väga raske, sest jalad olid väsinud ja pidi olema ettevaatlik, kuhu astud. Mina ja saksa poiss olime veel konditsioonis, kuid hollandi neiu oli ikka korralikes raskustes, kuid suuremate sekeldusteta saime lõpuks ka alla. Aega võttis miski kolm tundi, kuid tegime palju pause ja mõned neist olid päris pikad.

Ovav


Olite tublid ronijad. :)













All tervitati meid lõunasöögiga, mis oli taaskord rootsilaud ja no ei jätku kiidusõnu selle söögi kohta. :) Ainult eriline snoob saaks viriseda ja seda mitte mingi õigustusega. Mäe peakontorist sain Olafiga, kes tuli hollandi paarikesele vastu, tagasi Kota Kinabaluse ja seda täiesti tasuta. Olaf on hea mees.

Kotas viisin oma matkariided pessu ja viskasin lebosse.

Järgmisel päeval tegin väikese jalutuskäigu linna peal. Õhtul käisin night marketil koos paari toanaabriga hostelist ja ostsime ropult odava raha eest süüa. Nuudleid, kala, loomaliga, kooki ja fritüüritud banaane - kokku 2,5 euri.

Kota Kinabalu