Neljapäev, 27. veebruar 2014

Päev enne ehk Karvad maha!

Pole juba ammu midagi siia kirjutanud. Pole ka väga põhjust olnud. Elu on veerenud vaikselt ja suuremate seiklusteta. Samas viimased paar päeva on olnud lihtsalt super. Linnake on muutunud täielikuks moe-etenduseks. Kõik need TT rattad, aerokiivrid, ZIPP tirrid, mis nii meeldivalt kõrva kõditavad kui mööda kõrisevad.

Kuid läheneme päevale ikka kronoloogilises järjekorras. Eelmises postituses mainisin, et meie hosteliperega ühines Chris, kes valmistub ka enda esimeseks Ironmaniks. Kui minul on ettevalmistus selles osas väga edukalt läinud, et pole vigastusi ega haigestumisi, siis Chrisil juhtus üks korralik äpardus kõigest kaks nädalat enne võistlust. Nimelt tegi ta pärast jooksutrenni kerget ÜKEt ja oli parasjagu plangus kui kaks (samuti pikaajalist hostelielanikku) noormeest lõbu pärast maadlesid. Ja nii õnnetult, et kukkusid plangutajale selga. Selle tagajärjel voltis Chrisi varvas end tagurpidi ja oleks peaaegu murdunud, kui õnneks nii hullusti ei läinud. Nikastatud varbaga aga väga ei jookse ja sedasi tuligi tema treeningplaanidesse muudatus. Nüüd õnneks ta väga enam ei lonka ja saab ka mõned jooksusammud teha, seega hommikul enne võistlust läheb valuvaigisti sisse ja jooksurajale minnes veel üks ning küll ta finišisse jõuab. Kas ja kui palju see tema loodetud lõpuaega mõjutab, seda näeb juba laupäeva pärastlõunal.

Nädal enne võistlust sai ka üks vägagi lõõgastav purjetamine tehtud. Kohalikul sõbrannal Marie'l (pärit Prantsusmaalt) oli sünnipäeva ja kuna ta töötab jahil, mis seilab Taupo järvel, siis orgunnis ta meile väikese, ca 3tunnise järvereisu. Vesi oli peegelsile ja õhtu oli pilvitu! Võisid mõnuga kott-toolil leboasendi sisse võtta ja lihtsalt jalga kõigutada. Pakuti sööki ja kooki! Perfecto! Carbo-loading at it's best!

Sellele järgnes pannkoogiõhtu, kus sai vähemalt enda kehakaalu jagu pannkooke näost sisse pressitud. Carbo-loading - level insanity! :)

Vahepeal oli kätte jõudnud ka viimane päev Kathmandus. Ja see sattus just inventuuri tegemisele. Terve päev pood suletud, laserpüss käes ja piiks, piiks, piiks, piiks, piiks, piiks, minu ala valmis! Järgmine püss... Piiks, piiks, piiks, piiks, piiks... Kusjuures pärast raportit vaadates oli kõige rohkem vigu poe juhataja poolt! Need pidime käistsi üle rehkendama. Õnneks läks see kiirelt. Viimane müügipäev minu jaoks oli aga eelneva nädala pühapäev ja selle päeva jooksul müüsin ma kaks kõige kallimat matkajakki (Gore-Tex tech!) ja kõige kallima magamiskoti. Seega lõpetasin suht oma Kathmandu müügi tipus. :)))

Ja enne suurt päeva ei saanud ma ju jätta külastamata ka oma rattamehanni, et ikka ratta seisukorra ülevaadata. Tuli välja, et tal juhtus olema üle ca 2kg Horley's Replace spordijooki (täpselt sellist, mida pakutakse ka võistlusel) ja terve karp PowerBar geele. Täiesti rahuliku südamega andis ta kogu mandi mulle tasuta. Uskumatu. Ütles, et tal pole seda tarvis ja mulle kulub see rohkem ära. Olin sõnatu. Hiljem tellisime Chrisiga veel PowerBari karbi ka ja sellega täitsime ka võistluspäevaks vajaliku söögimandi. Rajal saab ka kõike paremat, kuid vähemalt ratta osaks on hea kui endal kõik olemas, siis ei kaota joogipunktides aega ja saab ainult joogipudeleid rabades edasi sõita.

Nii ja siis see algas. Kellogg's Nutri-Grain regamine neljapäeval 27ndal veebruaril. Läksime sinna, järjekord piiiik, piiiik, a suva! Jutustasime teistega, rääkisime, kes kui palju trenni tegi ja tuli välja, et keegi ei teinud piisavalt trenni, kaasaarvatud meie. :D Alati saab rohkem ja paremini. Järjekorra poole peal saime kirjutada oma nimed ka võistluse ametlikule lipule.


 Kangas määritud sai kaalule astuda, et orgunnijad teaksid kui pekised kõik on. :D Minu kerel on pekki 90,5 kilo, mida on võrdlemisi palju, kuid muretsemiseks põhjust pole. Viimased kaks nädalat süsivesikute laadimist ja trennikoormuse vähendamist just seda teebki. Kaalunumber tõuseb, kui võistluse lõpuks olen kõik need üleliigsed numbrid kaotanud. Pärast võistlust kaalutakse koheselt uuest ja kui kadu on olnud liiga suur, siis viiakse kohe med-telki, et kõik ikka korras oleks. Sportlaste ohutuse tagamiseks on korraldajad teinud suure-suure töö! Orgunn on olnud fantastiline.

Kaalumine tehtud sai ka lõpuks mandi kätte ja mandi sees oli punane paberikene, mis ütles, et minge telki ja saate kingituse ja kingituseks oli ürituse logoga seljakott! Ohhhh seda rõõmu ja manti kui selle koti sisu hosteli voodile laiali puistasin. Lisaks kõigele sain päikeseprillid (odavad, kuid siiski ironmani templiga!) ja sokid, mis on kaks suurust liiga väikesed (pole hullu, siin kõrval on Red-Cross pood, annetan sokid neile, küll nad 1 dollari eest maha ärivad. Head sokid teised.). Lisaks veel igast muud nänni, millest pool leidis koha prügikastis, sest voldikuid ja brošüüre, mis pakuvad allahindlust ei ole mulle vaja. Mul seda kraami niigi palju siin. :)

Toit. :)
Pärast seda pakkisin ära ka vahetusalakotid. Mõtlesin läbi toitumise ja organiseerisin kõik vajaliku, et võistluses selles osas kenasti sujuks.

Õhtul läksime ürituse ametlikule avamisele, mis sisuliselt oli hiigelsuur pastaparty! Spagette ja lasanjet ja salatit ja spordijooki! Ja süüa mulle ju meeldib! :D Kuniks me head paremat näost sisse kühveldasime ja kaasvõistlejatega juttu puhusime esinesid meile kohalikud oma rahvatantsu ja -muusikaga. Maorid tegid hakat (pärismaalaste lahingueelne tants) ja hiljem oli ka race briefing, kus käidi läbi kõik vajaliku, et võistlus mööduks reeglite kohaselt.

Nagu näha on Eesti lipp ka kenasti rippumas.
Ja siis hostelisse magama. 28.02.2013. Päev enne võistlust. Hommikul tundsin end värskena, uni oli magus ja hea. Mõtlesin veel korra läbi kõik, mis vahetusalakottidesse panin ja mis puudu võiks olla. Vaatasin ratta üle. Võtsin paunad ja ratta ning liikusin ratta check-ini. Rattast tehti pilt (kõik rattad pildistatakse enne võistlust) ning seejärel juhatas vabatahtlik mind minu ratta kohani. Panin ratta raamile, riputasin kiivri rattale, ajasin vabatahtlikuga veidi juttu ja lasin ratta rehvidest veidi õhku välja, sest ilm oli päikeseline ja ei taha, õhukad lõhki läheks. Õhukummidesse saab õhu sisse juba homme hommikul. Mehannid on pumpadega kohal ja mingit muret ei teki. Seejärel kõndisin läbi vahetusala teekonna. Õnneks on see vägagi lihtne ja jäi kergesti meelde, ei mingit zigzagitamist saab suhteliselt otsa läbi vahetusala tuisata (või kõmpida :D).


Järgmine linnuke kirjas. Leidsin endale mugava koha kott-toolil ja jäin proffide QA'd ootama. Laval oli ka Marko Albert. Vaimukad küsimused ja vaimukad vastused. QA läbi sain ka paar sõna juttu ajada Eesti proffiga. Ja minu üllatuseks on ka tegijatel meestel võistluseelne ärevus. Jutustasime Taupost ja elust ja kehvadest teeoludest ja sellest, et ma peaksin homset võistlust täiega nautima. Aja pärast mitte muretsema ja lihtsalt elama selles hetkes ja võistluses. Kavatsen seda ka teha! Tegemist igati positiivse inimesega ja loodetavasti suudab ta realiseerida oma plaanid täpselt nii edukalt kui ta soovib.

Hostelisse tagasi jõudes sõin kerge eine ja mis seal ikka - žilett kätte ja raseerima. Jalad tuleb ju karvadest puhtaks ajada! :)) Chrisil sama mõte, sest eelneval päeval käisime loengul "Aero gains", kus räägiti aerodünaamilistest faktoritest, kuidas ratast pakkida ja missugust varustust kasutada ja milline asend oleks õigem. Loengu lõpus aga tuldi välja ootamatu faktiga, mida katsetati kuue erineva sportlasega tuuletunnelis. Raseerimata jalad vs raseeritud jalad. Imekspandavalt olid raseeritud jalad palju aeromad! Võit 180kmi peale oli suisa 5-6 minutit! No mõeldud tehtud ja nüüd on ka minul head aero-jalad. :)) Hosteli rahval oli nalja kui palju kui me Chrisiga õues jalgu raseerisime ja pean tunnistama, et endalgi oli päris naljakas tunne, kuid 5-6 minutit on siiski viis (!) kuni kuus (!) minutit!!!

Enesetunne on hea, ärev ja hea. Energiat on, midagi ei tülita, plaan paigas ja homme saab üks ütlemata vahva päev olema! :)

Et olla aero!!! :))


Pühapäev, 2. veebruar 2014

Jaapani telestaar ehk Allar leidis uue semu

3.02.2014. 121kmi ratast sõidetud ja lõpuks võtan kätte ning uuendan ka veidi käesolevat blogi. Alustame sellest, et hostelisse, kus elutsen saabus noorsand Suurbritanniast. Nimeks Chris ja temagi jahib oma esimest Ironmani finišit. Arusaadavalt olid esimesed jutud kohe, et mis aeg eesmärgiks ja palju ja kuidas trenni teeb. Detailidesse ei hakka laskuma, sest suure tõenäosusega ajab see enamiku lugejaist haigutama, kuid kokkuvõttes on tema eesmärk minu omast umbes tunni võrra kiirem. Samas on hea, et saan kellegagi juttu ajada, kes jagab sama huvi, mis minagi.

Eelmine nädal oli nö puhke nädal, kus ma väga intensiivset trenni ei teinud ja võtsin kätte ning häävisin veidi fanni. Nädala esimeses pooles käisin parasailimas. Kes ei tea, siis see tähendab, et rippusin langevarju küljes, mis on spetsiaalse kaabli abil ühendatud paadiga. Mida kiiremini paat sõidab, seda kõrgemale langevari kerkib. Sisuliselt veetsin meeldivad 12 mintsa umbes 200 meetri kõrgusel õhus. Vaade oli lihtsalt super. Pilte vaatest kahjuks ei ole, kuid üks fotojäädvustus siiski on, mis jutusab paremini kui minu sõnaseadmine seda suudab.


Parasailing

Loogiliselt oli see tegevus mu jaoks tasuta. Maksin vaid video eest, mis filmiti GoPro kaameraga. Sellel videol on vaade sealt kõrgelt. Kõik see, mida ma nägin. Klipp on aga nii suur (veidi alla 1GB), et netti seda laadima ei hakka (võibolla hiljem, kui olen leidnud jaksu ja viitsimist seda väiksemaks konvertida).

Järgnes päev trennis ja lebos ning siis saabus kajakil aerutamise hommik. Lükkasime kajakid vette veidi enne 9 hommikul. Lisaks minule olid kambas üks vanem abielupaar USAst, väga, väga meeldiv paarike, ning giid, samuti ca 60 härrasmees, kuid vanusest hoolimata oli tegu tõsiselt heas vormis vanahärraga.

Hetk enne veesõidukite vette lükkamist.
Seega kaks paati piklikku paati vees ja loogiliselt abielupaar ühes ja mina koos giidiga teises. Hakkasime siis aerutama. Pole just raketiteadus: tõmbad vasakuga, tõmbad paremaga, tüürid pedaalidega (jep, kajakil on ahtris tüür, saad suunda muuta ja kätega ei pea muud tegema kui vees paterdama ja hoogu uhama). Kiirelt sai selgeks, et vanapaar ühes paadis ei ole õige mõte. Muidu toredad, aga no väga aeglased. 10 mintsa aerutamist ja oli selge, et sellises tempos me sihtkohta ei jõua. Leidsime madaliku, tegime ettepaneku, et vahetan vanahärraga kohad ja siis saab hoo sisse võtta. Ettepanek võeti protestideta vastu ja sõit võiski alata.

Ilmaga vedas kohutavalt. Tuulevaikne, veidi pilvine alguses, kuid hiljem tuli ka päike välja. Kajak libises veel imehästi (arvestades, et olin elus esimest korda sellise aparaadi roolis. Kannud, paadid ja muud veeloomad ei lähe arvesse). Aerutamiste vahel olid väikesed pausid, kus giid jutustas järve ajaloost ja jagas huvitavaid fakte maoride legendidest ja lugudest.

Mäletate seda mäge, millele ma ronisin? See teine, see, mis siin Taupos asub. See küngas on tegelikult osa küngaste kogust, mida nimetatakse Lady Of The Lake'iks (maakeeli Järveneiu või Järveleedi). Põhjus on selles, et järvelt paistavad künkad kui lamav lapseootel naisterahvas. Kui pikk legend kokku võtta, siis põgenes üks perekond inimsööja-maoride eest. Rase naine koos lapsega suutsid üle järve uhada, kuid mees jäi maha ja võitles kindlasti heroiliselt viimase hingetõmbeni kuni lõpuks kannibalide pidulauda kaunistama pidi, mitte vabatahtlikult loomulikult.

Lady of The Lake. Ronisin naise tissi otsa. Ausalt ma ei teadnud, seda kui seal turnisin. Muidu oleks ehk viisakamalt trampinud. :)


Edasine viis meid ikka edasi mööda järve. Sihtpunktiks oli maoride kaljugaveeringud. Veidi enam kui 100 aastat tagasi puhtalt haamrit ja peitlit kasutadades toksiti need kujutised kivisse. Toksijateks oli kaks noort maori graveerijat, kes selle teo pärast kõrgest graveerijate gildist välja heideti. Põhjus lihtne - maorid graveerisid tavaliselt ainult puidule, kuid need va noored võrukaelad tahtsid kivisse oma kujutisi raiuda. Heideti välja, aga neid see ei heidutanud - peitlid kätte ja uhama. Ja võib öelda, et tasus ära. See paik on nüüd üks turistide meeliskohti.

Nagu iga graveeringuga, mis maorid teevad, siis omab ka see tähendust. Suur nägu (hiljem näete) kaitseb Taupo linna ja järveelanikke hirmsa draakoni ja lõunatuule eest. Muidu ei saavat järverahvas turvaliselt elada. Võib öelda, et maoride kultuur on vägagi ebausklik.

Vaskul näete instrukori kajakki lähenemas suurele näole. Paremal selgitab giid (Brian ja asetseb kajaki ahtris) graveeringu tagamaid. Samal ajal võtab vanahärra eespingis vabalt ja chillib (tegi seda sisuliselt terve sõidu :))

Järveelanike kaitsja ja tuule ja draakoni ohjaja. Suur nägu kivis, kelle nime ma ei mäleta.
Graveeringud nähtud, ümberpöörd ja vehkat tehtud. Suunaks, ee, suund tagasi, kuid vahepeal tegime väikese pikniku. Pakuti tursitieinet ja mustikamuffinit ja kohvi/teed. Sai veidi jalga sirutada ning ringi kõndida. Leidsin ka mõne suveniiri. Teate ju küll, et kui kannal on nahk, mis muutub kõvaks ja krobeliseks, siis ühe kiviga hõõrudes saab selle taas pehmeks ja nunnuks. Vat selles kohas, kus jalga puhkasime on seda kivi jalaga segada. Loomulikult pistsin ühe sellise endale taskusse. Poes maksab raha, siin saab tasuta. Lisaks olid seal teepuuõlipõõsad. Jajah, just seesama teepuuõli, mis kõigis Palmoliivi, Panteneproovee ja teistes kehahooldusvahendites pesitseb. Siin aga oli see täiesti naturaalsel kujul ja metsikult kasvamas. Lõhnas ka hästi nagu mõni eriti mõnus massaažiõli.

Hah, põõsas! Teepuuõlipõõsas!
Vaade pikniku alast vol uno

Piknik peetud, vestid selga ja tagasi aerutitesse. (Ma vist leiutasin just uue sõna) Pedaalidega tüürimine pole miski kunst enam ja liikumine suunaga alguspunkt võis alata. Vestlestin ka oma paadikaaslasega. Vahetasime muljeid Uus-Meremaast ja jutustasime, miks siin oleme. Tegemist on abielupaariga, kes lihtsalt läks rändama. Proua on medõde, kes enam oma kõrge ea tõttu ei tee aktiivselt tööd, vaid konsulteerib ja hooldab paari endist patsienti. Härra on aga keemiaprofessor ülikoolis, mis pole piisavalt tähtis, et nime meelde jätta (andestage mulle mu matslus).
Vaade piknikualast vol dos


Meie giid, Brian, on inglane, kes saabus Uus-Meremaale 70ndatel kui kehalise kasvatuse õpetaja ja jäi siia. On tegelenud mitmes seiklusturisimi pakkuvas firmas ja vanemas eas tegi järvel aerutamise ettevõtte. Pakub lõõgastavaid ekskursioone veel. Igati hea mõte ju. Tagasi algusesse jõudsime umbes 4,5 tundi pärast väljasõitu. Väsimus? Oh ei, pigem äärmiselt mõnus hommikupoolik järvel toreda seltskonnaga. Noorematega oleks ehk lõbusam olnud, kuid nood ju ei raatsi enne 10 end kusagile vedada. :D Samas kui vanemate inimestega saab ka reaalselt juttu ajada ning nende kogemuste kohta uurida.

Pärast maabumist palus proua, kes minu kajakis istus tervitada mu ema ja isa ja öelda, et nad on hakkama saanud väga toreda ja mõistliku inimeseloomaga. :D Siinkohal tervitused emmele ja issile!

Päev jätkus söögipausiga ja jooksutrenniga. Booooooring!

Saabus reede ja reedel sõitsin ma rattaga. Rattaga on tore sõita. Pärast seda puhkasin voodis kui ukse vahelt pistis pea sisse hosteli perenaine ja uuris, kas ma tasuta mootorpaadisõitu sooviksin? Kindlasti sooviksin, oli minu vastus ja paar tundi hiljem olingi HukaFallsJet paadis ja valmis olema ekstra entusiastlik paadireisija ja sõidunautleja. Lisaks minule oli paat täis rahvast meie hostelist, kes kõik said tasuta sõitma. Nimelt filmiti selles paadis üht promoklippi Uus-Meremaast mingisuguse Jaapani telesaate tarvis. Peaosatäitja oli keski saareriigi (siiski NZ mitte Jaapan) kohalik kuulsus Nadia Lim. Ilus tüdruk.

Parkisimegi end paati ja nagu kahe V6 mootoriga paadile kohane tegi paat valju hääle saatel toredaid piruette ja äkilisi kurve. Meie saime märjaks, kaameramees sai märjaks ja lahedaid võtteid oma telesaate tarvis. Lisaks nägime ilusat koske. Tähelepanu järgmisele fotosüüdistusele.

Kosk (palju vett voolab alla ja vahutab, kosk!)

Sedasi pääsesimegi rahvusvahelisele areenile. Nüüd on meie näod Jaapanis elavate laste ja lapsemeelsete 30sekundilise õhina põhjuseks.

Aa. Tööl käisin ka vahepeal, nii poes kui golfipleissis.

Nagu vast le fezbuuki vahendusel näinud olete, siis on ka mu velosiped saanud väikese uuenduse - aeropudeli (äärmiselt vahva uuendus, ei pea enam joogipudeli otsingutele minema, vaid saab kenasti aeroasendis enese hüdreerimist nautida) ja uued veidi kõrgemad veljed. Nood veljed on ikka vahvad, aitavad kiirust hoida tasasel ja langeval teel, kuid kui tuul puhub, siis puhub ta esiratta slaalomisse, sest see kõrgem profiil ja kerge karbonraam on väga tuuletundlikud. Lisaks sellele kõigele külastasin täna oma rattamehanni, kes leidis mulle sobiva kiivri, mitte aero, vaid tavalise, kuid minule õigema suurusega ja lisaks veel portsu energiageele. Tutvused on ikka vinged!