2014 algas!

Jõulud said läbi ja tööpõli jätkus. Kõht oli täis, seega energiavarud kenasti laes ning sai usinasti edasi toimetada. Ilm oli vägagi pahur. Ei tahtnud üldse meid lõbustada ikka pritsis vihma sadada ja tuul ei andnud ka asu.

Aasta viimased päevad möödusid mõnusa tempoga. Tegemist oli palju, kuid mitte midagi eriti märkimisväärset. Ja üpris ootamatult saabuski juba 31. detsember. Päev ju tegelikult nagu iga teine. Me kõigest omistasime sellele kalendri vahetamise tiitli ning otsustasime, et ok, sel kuupäeval võib teha pulli ja ilutulestikuga paugutada ning kõik koos pidu panna. No miks mitte! Vägagi aus ettevõtmine.

Siinne hosteli rahvas oli loomulikult kogu täiega asjaga kaasa minemas ja lasin ennastki meeldivalt sellesse keerisesse tõmmata. Hommik algas tavaliselt - käisin ujumas. See oli kindlasti üks mõnusamaid ujumisi. Mitte küll selle poolest, et see sujuv ja hea ja kiire oli. Otse vastupidi, väga korralikult raputas! Kahel korral tahtis laine mind ümber keerata, kuid punnisin vastu. Ju on süvalihaste trennis kasu ja suudan keha mingil määral juba kontrolli all hoida ja tasakaalu ka veidi raskemas olus säilitada. Lainetus oli aga mõnus. Eriti kui tegin tagasipöörde, siis uhasin peaaegu lainetele vastu. Edenemine oli vaevaline, kuid kes ütles, et trennis kerge peab olema? Pärast ujumist läksin tööle. Lühike päev - kõigest 4 tundi. Sellele järgnes powernap ja päeva teine trenn - ÜKE. Siis kiire poeskäik ja aasta viimane õhtusöök võis alata! Tütarlapsed tegid meile wrapisisu ja ostsid wrappe ja istusime siis laua ääres ja pakkisime neid wrappe näost sisse. Ai kui head need wrapid olid!

Veidi enne õhtusööki

Stiilinäide pakkimisest!

Igaüks sai kolm taskut endale. Ja nende pakkimine oli üks paras kunst, sest kui mees on näljane, siis mees peab sööma! Ja korralikult! Mul õnnestus pääseda läbustamast ning suht imekspandavalt ei läbustanud ma mitte midagi täis. Osadel nii hästi ei läinud ja nad pidid keset õhtusööki särki vahetama minema. Pärast õhtusööki olid kõhud täis ja liigutused veidi aeglasemad, kuid meeled rõõmsad.

Mäletate, et Allar ju alkoholi ei joo. No nii ongi! Va vähesed juhud, nagu näiteks ajateenistusse minek, Danka ja Ardo naasmine Austraaliast. Ma pean ütlema, et uue aasta vastuvõtmine Uus-Meremaal eriti laheda seltskonnaga klassifitseerub vabalt ühe sellise erilise sündmusena. Kõigi rõõmuks olingi lõpuks nõus võtma tegema ühe šoti. Ja no kui ma joon, siis see on sündmus igal juhul. Ja kui juba, siis teha asja stiilselt. Tegemist oli tekiila šotiga, lähemalt bodyshotiga. Kes ei ole terminiga kursis, siis selgitan veidi: Bodyshot tähendab, et keegi neiu lamab laual või letil, kõhul on sool ja nabas tekiila ja suus sidrun. Nende ainete manustamise järjekord on soola lakkumine kõhult, tekiila joomine nabast ja sidruni hammustamine suult. Kuna neiu naba oli nii väike, et sinna mahtus kõigest tilk tekiilat, siis tegime väikes muudatuse ja pärast soola, manustasin tekiila nabast ja ülejäänud pitsi pärast nabašotti ja siis hammustasin sidruni. No ikka väga rõve asi on see tekiila. Ma polnud seda varem proovinud ja ega enam ei proovi ka. :D Vähemalt sain kõigil tuju veelgi kõrgemale tõsta, sest polnud bodyshotid on alati ülevat meeleolu tekitavad, veel enam kui shoti manustab keegi, kes tegelikult alkoholi ei joo ja pole elus kunagi purjus olnud. Pilte ja videosid on ka, kuid neid feisbukki ja kusagile mujale väga ei taha saata ega riputada, sest neiu boyfriend ei oleks vist väga rõõmus kui miskit sellist näeks. :D Aga kui Eestisse jõuan, küll siis näitan.

Vahepeal olin ka feisbukis avastanud, et lisaks minule on Taupos uut aastat vastuvõtmas veel kaks eesti härrat - Mikk ja Allar. Pärast minu alkolonksu liikusmie järve äärde ilutulestikku vaatama ja seal sain kokku ka nonde kahe eestlasega. Vägagi asjalikud härrased. Mikk juba kaks ja pool aastat Uus-Meremaal olnud ja tööd teinud, Allar aga alles veidi üle kuu. Noorsandid sulandusid kiirelt meie seltskonda ja pärast põgusat eestikeelset jutuajamist (oi tegelikult oli ikka vahva emakeeles rääkida jälle!) algas ilutulestik. Kokkuvõttes oli see lühike, kuid täitis eesmärgi. :)

 

Selline oli siis see lühike, kuid kenake ilutulestik. Sellega sai läbi aasta 2013. Oli vägagi edukas aasta. Kindlasit üks parimaid seni ja andis väga hea aluse, et 2014 tuleks vähemalt sama vaheldusrikas ja seikluste- ning avastusterohke. Lisaks kõigele muule oli 2013 ka minu jaoks esimene tõsisem spordiaasta. Võrreldes 2012ga kasvas treeningmaht üle kahe korra. Järgnevalt väike kokkuvõte:

 

Ja nagu ütlesin, siis selline hea aasta lõpp andis hea enesetunde, et liikuda uuel aastal vähemalt samas rütmis. Mis tähendab seda, et kui pärast ilutulestiku nautimist ja väikest klubitiiru (olin seal kella kolmeni) ärkasin 1.jaanuari hommikul kell 9. Sõin hommikust ja panin kell 10 ketsid jalga ning tegin uue aasta esimese jooksuringi - 28 kilomeetrit.

Ilusat uut aastat! :)

Rõõmsat Jõulu

Kõht on täiesti ääreni täis! Aga üks piparkook mahub kindlasti veel sisse. Nii see mure lahendatud ja võin nüüd jagada viimase aja sündmusi. Olen nüüd rõõmsalt rabanud kahel töökohal ja kõrvalt teinud trenni ning õhtuti, kui aega leian, kohaliku hostelirahvaga olesklenud.

Aeg möödub siin valguskiirusel. Alles oli 17 okt ja astusin pead kratsides Aucklandi lennujaamast välja ning hakkasin mõtlema, et kuhu nüüd ja juba on rohkem kui kaks kuud Uus-Meremaal oldud. Taupo on ikka vapustav koht.

Ma tean, et olen kirjutanud kõigist allahindlustest, mida saan Kathmandus tööd tehes (inimestele, kes arvasid, et Kathmandu on päris koht gloobusel, siis see ongi päris koht gloobusel. Tegu on nimelt Nepali pealinnaga  (http://en.wikipedia.org/wiki/Kathmandu )), siis Hole In One'is saan ma ka väga, väga palju nänni! Lisaks sellele, et töö ise on väga lahe (kindlasti parim töökoht, mis mul seni olnud on) avaneb mul ka võimalus külastada turismiatraktsioone, mille eest "lihtrahvas" peab päris korraliku koguse rahhi välja käima. Ühte atraktsiooni olete vast juba mu feissi lehelt näinud - RapidsJets paadisõit. See oli kõigest esimene. Lisaks lähen tulevikus kindlasti kärestikulisele jõele kummipaadiga sõitma (white water rafting), benji-hüppele, jahiga sõitma järvele (ca 3 tunnine chill kaunil järvel), kõrgustesse turnima kohta nimega rock'n'ropes jne. Mul kõik atraktsioonid ei meenugi, kuid mis kõige tähtsam - ma ei maksa nende eest mitte midagi. Pean vaid helistama Hole In One omanikule ja ütlema, et ok, soovin teha seda ja sellel päeval. Kuradi lahe! Ahjaa! Mina, kes ma oman juhilube ja juhistaaži nüüd juba tervelt natuke üle kolme kuu pean igal õhtul kui golfikohas tööl sõitma mikrobussiga ca pooleteise kilomeetri kaugusele ja parkima selle kenasti, et hommikul tööl olev inimene saaks sellega kenasti järve äärde sõita. Retrospekis oli lubade tegemine enne reisu väga õige otsus!

Veidike ka RapidsJetsist. Tegu on siis Taupo ühe turismiartaktsiooniga (siin on veel kaks sarnast teenust pakkuvat ettevõtet, aga RJ on kõige ekstreemsem), mis sõidutab tahtjaid ja maksjaid kärestikusel jõel ja tutvustab selle jõe tähtsust Uus-Meremaale.

Paadike

Paati lükkas edasi Chevroleti 8,2liitrine V8 mootor ja tippkiirus jõel oli 90km/h. Võite ettekujutada kui tuuliseks kiskus. Sellisel kiirusel (või sellele lähedal) vajab paat kõigesti ca 15-20cm vett, millel edasi liikuda. Täiskasvanule maksab see sõit veidi üle 100 kohalikku ja lapsele ca 65 NZD'd.

Plärts!!!

Jõe tasasemal osal oli tegu lihtsalt mõnusalt kiire sõiduga, aga kui jõudsime kärestikulisema osa juurde, siis läks lõbusaks. Paat sõitis lainetesse sisse ja oli kuulda ainult: tumpf esimesse lainesse, tumpf teise lainesse, vaikus..... (loe: õhulend, nokk lennus ja maandumiskohta ei näinud) plärtsssss - paat vett täis! Veel kord! Veel kord! :) Sellel samal jõel filmiti ka Kääbiku teise osa stseen, kus Bilbo ja päkapikud põgenevad vaatides orkide eest. Filmimine kestis kolm päeva ja kes filmi näinud on (mina õnneks olin juba näinud, sest käisin seda siin esilinastusel vaatamas ja see film oli väga hea (!!!)) tunnevad need kohad väga kergelt ära, kus, mis toimus.

See paadisõit oli just enne seda väga tihedat perioodi, mis praegu käsil. See algas reedel (20ndal detsembril). Alates reedest olin tööl Kathmandus ja Hole In One'is päev algas, kell 9 ja lõppes kas kell 23 või 00. Lisaks tööle pressisin ka paar trenni sinna sisse. Golfikohas töötan praegu ainult reede-pühap. Esmaspäevast alates olen käinud tööl Kathmandus ja teinud trenni. Õnneks see liiga tihe töö periood saab käesoleva nädalaga läbi. Seejärel jätkub normaalne rutiin: kolm päeva poes ja kolm päeva golfiplatsil. Sedasi saab normaalse inimese kombel trenni teha. Praegune aranžeering on liiga tihedalt kokku pressitud ja trenn kannatab selle all veidi. Õnneks on seda vaid nädalaks.

Täna, 25ndal detsembril, oli esimene puhkepäev (homme jälle tööle) ja kasutasin võimaluse ning tegin kohe hommikul 90km rattasõidu. Ilm oli päria halb - pilvine ja tuuline. Esimesed 45kmi oli tuul tagant ja küljelt ja viimased 45kmi oli tuul kas otse näkku või paremalt näkku. Rassida sai korralikult. Tagasi jõudes sõin kerge eine ja panin soojalt riidesse ja läksin õues istuva rahvaga juttu ajama enne hosteli suurt pidusööki. Siin peetakse jõule pigem 25ndal detsembril.

Kell sai 14 ja meid kutsuti sööma ja oiii, süüa jagus meeletult.

 

Hosteli omanikud ja nende alluvad tegid meile suure pidusöögi. Seal oli pasta, ahjukartul, salat, sai, või, maguskõrvits, kaste, herned, sinki ja kalkunit ja seda kõike piisavalt, et süüa kaks suurt portsu. Lisaks sellele pakuti hiljem magustoitu, milleks oli pavlova kook, jäätise, maasikate, puuviljade ja piparkoogimajakestega.

No selles mõttes on tegu ikka õige jõuluga, et kõht täis täpselt selle piirini, kus enese liigutamine tundub liiga raske ja üldse mitte ratsionaalse tegevusena. Mulle sobib! Süüa mulle meeldib! Lisaks suurele söömisele saime ka kingitusi. Hosteli omanik tegi kõigile, kes juba vähemalt kuu aega siin elanud väikese paki, kus oli piparkooki, tavalist kooki ja kommi. Lisaks sellele tegime pikemalt elutsejate grupiga jõululoosi ja kingitusi üksteisele. Ma sain rattakella (mida kasutan homme kell 7 hommikul äratuskellana!) ja neli GoreTex kokku volditavat joogitopsi. 

Seega rõõmsaid ja rahulikke pühi Eestisse! Varsti saab kärtsu ja mürtsu kui kalendrit vahetama hakatakse! :)

I got the wetsuit!

Just nii!

Päev enne Taupos toimunud poolpikka triatloni külastasin sealset expot. Esiteks mainin ära, et ootasin kindlasti midagi suuremat. Kokku oli ainult 5 putkat ja puudus isegi normaalsete triatlonikombede valik. Õnneks oli aga kalipsosid piisavalt ja sealt sai ka ühe odavaima selga venitatud, tunnetatud ja ostetud. Nüüd on kalipso olemas ja ujumine järves võib alata. Tegin esimese tiiru ka ära ning pean kinnitama, et kõik oligi nii nagu räägitakse ehk kergem! Lisaks kalipsole sain ka avavee ujumisprillid. Tastuta. Ütlesin, et ok, ma ostan kalipso, kui annad need ujumisprillid ka lisaks (olin eelnevalt proovinud ja tundusid seal olevast valikust mugavaimad). Kõverdas korraks nägu, aga lõime käed! Alati peab küsima, sest vahel joppab! Testisin esimese ujumisega ka prille. Needki on väga head, mugavad, peavad vett ja järves ujumiseks igati paremad kui minu basseiniprillid.

Fotograaf ajastas ilusti kinnised silmad!

Kiiruse kohta ma kommentaari anda ei oska, aga pool tundi kalipsota vs pool tundi kalipsoga, siis kalipsoga on palju kergem. Mis omakorda tähendab, et pärast 3,8kmi ujumist on veest välja tulles on enesetunne kindlasti parem ja puhanum.

Esimene õhtune vahetus Hole In One'is oli väga mõnus. Mulle kohe sobib selline töö, kus saab rahvaga juttu ajada. Nägin paljusid samal päeval toimunud poolpika triatloni lõptajaid. Uurisin neilt, kuidas läks ja mis oli raske jne jne. Selleks ma siin Uus-Meremaal olengi, et võimalikult paljudega kogemusi vahetada ju.

Õhtul tuli ka üks poissmeeste pidu meile sinna külla. Uuris, kas saab veidi nalja teha tulevase pigmehega. No ikka saab! Panime peiule päästevesti selga ja kiivri pähe, saatsime vette. Ujus platvormile, kus on golfiaugud ja tema sõbrad hõivasid kõik kuus platvormi, ostsid kumbki 25 palli ja hakkasid peiu pihta palle lennutama. Õnneks polnud keegi piisavalt osav, aga elevust ja nalja tektasid nood härrad ikka korralikult. Jällegi hea reklaam!

Vaade minu uuest "kontorist".

Eile käisin väikesel Kathmandu grillpeol, kus olid meie väikese poe töötajad ja juhataja perekond (sest grillisime tema pool). Väga muhe õhtu oli. Tänasest algas siis 11nädalane töö-trenn režiim. Alguseks 108kmi rattal ja päeva plaan täidetud. Tööle ka täna minema ei pea. Võimalik, et väike rannalebo õhtul.

Väike panoraam hommikust enne poolpika triatloni algust.

Platvormid reas ja päike loojumas.

Päikeseloojang Acacia Bay kohal.

Hole In One

Minu viimases postituses alanud ostlemine jätkus ka paar päeva hiljem. Lisaks mainitud kraamile soetasin veel matkavarustust, mida kavatsen kasutada kui märtsis teisele saarele rändan. Nimelt ostsin parimad matkasaapad, mis meie Kathmandu poes müügil (Salomoni GoreTex saapad), sandaalid, mis ei hakka pika käimise peale vastikult haisema (nagu tavalised sandaalid) ja sooja aluspesu Uus-Meremaa talveks ja mägisteks matkadeks. Allahindlus oli jällegi väga hea! Nüüd on mul kõik olemas, et jätkata oma rännakuid juba märtsis.

Märtsini aga on veel omajagu minna, nimelt 11 ja pool nädalat. Ma tean seda nii täpselt, sest koostasin järgnevateks nädalateks treeningkava. Detailse treeningkava. See on praegu veel algne, sest üks pool-profisportlane viskab sellele pilgu peale ja võimalik, et teeb mõned muudatused.

Mees ise on 28 aastane. Hariduselt kehakultuurlane ja töötab eratreenerina Liibanonis, kuid pärit Saksamaalt. Tuli Tauposse puhkama ja langevarjuhüppeid tegema. Märkas mu TriStar111 seljakotti kui olin poodi minemas ja uuris kohe, et kas tegelen triatloniga ning kas vajan treeningpartnerit ajaks, mil ta Taupos on. Vastasin, et ma kõigest harrastaja ja kui tuli välja, et ta on poolproff ja omab sponsorlepingut Scottiga, On läbinud kaks Ironmani (esimene veidi üle 10h ja teine alla 10h), kuid spetsialiseerub poolpika triatloni distantsile. Pärast seda tunnistasin, et arvatavasti on tema treeningtempo mu jaoks veidi liiga kõrge, kuid samas oli ta lahke jagama kogemusi ja soovitusi ning küsimusi oli mul palju. Sain teada palju kasulikku ja kõrvatagused on nüüd täis kritseldatud. Õnneks sain ka mina veidi teda suunata. Nimelt toimub tuleval laupäeval (14.12) siin poolpikk triatlon (Taupo-Half) ja viskasin kohe õhku võimaluse, et ta võiks veel teha late-registrationi ning osaleda, kuid kuna tegu on tema off-seasoniga, siis arvas, et tervet distantsi nii ootamatult läbima ei hakka ja leidis kerge vaevaga meeskonna ning aitab neid jooksudistantsil (teatavasti siis poolmaraton ehk 21.1km). Ma ise plaanisin ka sellest triatlonist osavõtta, et saaks hea ülevaate, mis olukorras ma olen, kuid kuna töötan samal päeval, siis jääb see kahjuks minu jaoks ära. Kui mäletate rattamehaanikut, kes aitas mulle mu praeguse TT-ratta sebida, siis see härrasmees võtab ka sellest poolpikast triatlonist osa. Õnn kaasa ka temale!

Kindlasti lähen aga vaatama starti (kell 6:30) ja esimest vahetusala, sest tööle pean ilmuma alles kell 10 hommikul. Laupäevane tööpäev venib mul aga väga pikaks, lausa kella 00:00ni. Ja see on väga hea! Ma nimelt sain endale teise töökoha. Golfikohta (Hole In One) mäletate? See, kus ma golfipalle vee järve põhjast ära toomas käisin. Vot, läksin jälle. Olen seda teinud juba kolm korda ja järjest tublimaks lähen. Ei sukeldu rohkem kui 1 tund, sest pikem sukeldumine kurnaks liialt enne plaanitud treeninguid, kuid sellest piisab täiesti. Lisaks olen ikka läbi astunud sealt kui trennist tulen (mu ratta- ja jooksumarsruudid liiguvad sealt läbi) ja tere öelnud ning meenutanud, et olen ikka veel huvitatud ükspuha, mis töökohast, mis neil pakkuda on. Tutvust olen teinud selle biznesi omaniku Pete'iga, tema naisega (kahjuks nime ei mäleta, kuid jätsin talle väga hea mulje nagu ka Pete'ile) ning ühe kohaliku ärikaga Zoraniga, kes samuti seal kohas töötab.

Saingi siis Pete'ilt sõnumi, et tuleksin läbi nö treeningpäevale. Täna oli siis see treeningpäev. Läksin kohale. Pete näitas kus mis asub ja mida kõike tegema peab, et ma edukalt hakkama saaksin. Sisuliselt oli neil otsus tehtud mind tööle võtta juba enne kui ma kohale läksin. Minust saab õhtuse vahetuse (18:00 - 00:00) administraator ja meelitan inimesi golfi mängima ja neile golfipalle järve löömiseks müüma. Jap! Jällegi müügitöö. Me likey!

Tööpäevi saab nädalas olema ca 3 kui (ma vähemalt loodan, et niigi palju saa) ja esimene töö-õhtu on juba sel laupäeval. Tegelikult on see väga mõnus plaan, sest nüüd töötaksin nagu hull terve nädalavahetuse (reede - pühap) ja saaksin nädala sees pühenduda rohkem trennile. Praegu kestab mul taastumisnädal, mis tähendab, et teen küll trenni, kuid mahud ei ole nii suured kui tavaliselt. Esmaspäevast läheb käiku see treeningkava, mida ülal mainisin (mis veel ülevaatamisel on) ning töö ja trenn saab alata! Kindlasti peab veel kriitilise pilguga ka oma toitumist redigeerima. Kahe viimase nädala (enne võistlust) üldine plaan on paigas, samuti ka võistluspäeva toitumine. Nüüd on vaja keskenduda eelnevale perioodile. Selles osas uurin veel juurde poolprofilt, kes hetkel minuga samas hostelis elab. Kõik saadaval olevad ressursid tuleb ammendada, eriti kui need veel tasuta on!

Aga ärge saage valesti aru! Siinne elu pole ainult töö ja trenn! Viimastel päevadel olen aega väga mõnusalt veetnud. Kohaliku hostelirahvaga väljas käinud, ühel pokkeriõhtul osalenud (see oli eriti lahe. Kiwid mängivad väga agressiivset pokkerit ja minu TAG mängustiil omistas mulle kiirelt austust. See tähendab, et kui ma kätega kaasa läksin, siis teadsid nad, et mul on miskit tugevat näpus) ning lisaks kõigele muule käisin ka The Hobbiti teist osa vaatamas kinus! See film ei petnud lootusi ega ootusi! Spoilima ei hakka, kuid kõigile kääbiku ja LOTRi austajatele ning muidu fantasy rahvale soovitan kindlasti seda linateost kaeda!

Kokkuvõtvalt on mul nüüd kaks töökohta, imeline asukoht treenimiseks ja vapustav seltskond!

Le Shopping

Detsember on alanud päikese ja vihmaga. Praegu on ilm vägagi fifti fifti olnud, päike vs vihm. Loodan, et see muutub kiirelt ja saab päikest rohkem. Samas kurta ei tohi. Olen seni kõik plaanid kenasti täitnud. Käin tööl, oman ja sõidutan ratast ning teen muud trenni, mis mind märtsiks loodetavasti õigesse konditsiooni tüürib.

Kui kunagi oli saavutus joosta 5 kilomeetrit peatusteta, siis nüüd on saanud 19km jooksud iganädalaseks rutiiniks. Plaan on distantsi samm-sammult pikendada ja teha nädalas vähemalt ühe kahetunnise jooksu. Praegu kulub 19 kilomeetri peale veidi alla 1 tunni ja 40 minuti, kuid see on silmnähtavalt liiga kiire tempo, sest 1. märtsil ma maratoni nii nobedasti ei vudi. Seega kahetunniste jooksude jaoks peab valima ikka aeglasema tempo.

Ujumine on ka kenasti graafikus. Pole küll meistersupleja, kuid püstitatud eesmärgi peaks kätta saama küll. Bassein on ka hea ning võrdlemisi läheda, kõigest 30min jalutamist ja ühe korra eest peab välja käima alla 7 ühikut kohalikku valuutat. Samas on vahel päris nõme vaadata, kuidas mingid vanamehed sulistavad must bassus mööda. Sellistel hetketel pean enda ego maha suruma ja ütlema endale, et uju oma tempos! Ära hakka neid jälitama! Sul on eesmärk ja keskendu sellele. It helps! Selftalk really helps!

Ratas... Ratas on hea, rattur aga siiani üpris töntsi jalaga. Siinsed teed on üpris künklikud ja Eesti oludega väga võrrelda ei anna. Üpris peab korralikult 6-7 mintsa ronima kiirusel 12-15km/h. Tean, et päris ratturitele on selle lugemine pigem naljakas, sest nood rabelevad sedasi vahel ka üle 20 kilomeetri ning tõusunurgaga, mida nähes ma kohe oksendama hakkaks, kuid minu jaoks on ka sellised "künkad" juba korralikuks katsumuseks ja väärt treeninguks. Nendel teedel pole ma keskmiseks kiiruseks väga üle 29km/h saanud. Samas läksin ma ühel päeval märtsis toimuva võistluse rajale sõitma. Sõitma peame kaks ringi, kuid ma tegin ainult ühe, et näha, mis see rada endast kujutam. Väga hullu ei pannud ja proovisin imiteerida rahulikumat ja kestvusele suunatud sõitu. Algus oli päris roniv, kuid pärast 10ndat kilomeetrit tuli langev lõik ning sellele järgnes pikk ja suhteliselt tasane rada. Ring lõppes jällegi ca 8-10 kilomeetrise üpris laugelt tõusva profiiliga. Selle ringi (nõks alla 90kmi) keskmiseks tuli juba üle 31 km/h, mis polegi väga jube. Peab nüüd veidi treenima ja eesmärk 180kmi läbida keskmise kiirusega 30km/h on täitsa reaalne. Loomulikult oleneb palju ka ilmas, kuid see ei oma mingit tähtsust, sest ilma ei saa mina kontrollida, seega ei tasu energiat kulutada sellele mõtlemiseks.

 

 

Rattadistantsi profiil (180km)

Samuti avastasin, et vihma kaitseks peaks soetama endale miskit veekindlat. Ja kuna ma töötan nüüd Kathmandu esinduses, siis oli ainuke loogiline variant minna poodi ja valida endale miskit head ja paremat. Lisaks on lähenemas ka jõulud ning ettevõte tegi töötajatele kingituse ning andis lisaks juba suurele töötaja-allahindlusele veel 10% lisaallahindlust teatud päevadel. Võtsin siis täna (5.detsembril) rahakoti kaasa ja poodi rüüstama ja sai ikka korralikult rüüstatud. Nii poodi kui ka enda pangakontot.

Väike nimekiri sellest, mis kõik kokku ostsin:

• Kathmandu vihma-, tuule-, rahe-, jää-, draakonitule- ja erkopeerukindel jope. Tegelikult on tegemist väga kvaliteetse jopega. GoreTex'i toodang, kes teab, see teab, et asi töötab ja hoiab sind kuivana ning soojas, samas on väga hingav.
• Tuulekindel ja vett hülgav rattajakk (kollane). Et saaksin ka vihmaste ilmadega vajaliku rattasõidu tehtud.
• Sooja, hingava, kõrge kaelusega pulloveri, millel on õlakatted, et seljakotti kandes riie õlgade pealt ära ei kuluks. Ideaalne kandmaks vihmakindla jope all. Kuiv ja soe!
• Jooksmiseks mõeldud seljakott. Mahutab 2 liitrit ja hoiab hästi ümber keha, et saaks nautida pikemaid jookse
• 2-liitrine veekott + voolik joomiseks, mis läheb jooksukoti sisse ja annab võimaluse joostes dehüdratsiooni vältida
• 2 paari kiirelt kuivavaid ja hingavaid sokke. Spets materjalist, et ei läheks nii kiirelt haisema kui tavaline nailonsokk :)
• 650ml termoskruus. Toimib ka kui väike presskann, kui peaksin "päris" kohvi jooma, mitte seda lahustuvat jama. 
• 3 suurt mikrofiiber rätikut. Kuivatab hästi, kuivab kiirelt ja on kompaktne. Rändamiseks fantastiš.
• 3 väiksemat mikrifiiber rätikut. Kuivatab hästi, kuivab kiirelt ja on veelgi kompaktsem.

Kokku maksin kogu selle varanduse eest 409,62 NZD ehk ca 256 jevri. See on väga odav! Töötaja allahindlus on ikka meeletu. Ja oma raha eest sain väga head ning kvaliteetset kaupa.

Ülevaade tänasest saagist.

Nüüd ei pea enam vihma eest varju jooskma õhtul välja minnes. Kuigi dokumenti pean siiski kaasas kandma, sest turvainimesed on siin äärmiselt kohusetundlikud ning ei luba kedagi isikut tõendava paberi või plastikuta uksest sisse. Isegi kui sa näed välja nagu 35-aastane. :) Sest just seda jäigi üks neiu uskuma. Jap. Uuris, et kui vana ma olen ning ma nii muuseas vastasin, et 35. Tema kõigest noogutas ja ütles: "Okay." Pidin perseli kukkuma! Tõesti näen välja nagu 35? Kui siis selgitasin talle oma hämmingut ning avaldasin, et olen siiski 26, muutus neiu nägu punaseks ning häbenes päris tublisti. Õnneks pole hiljem ega ka pärast sellist pakkumist tehtud ja uskuma jäädud. Pakutakse ikka sinna õigesse ringi, nii 24-25 aastat.

Baarid on siin nagu baarid igal pool. Klubisid selles linnakeses pole. Kui välja arvata üks koht, mis on nö pool-klubi nimega Element. (Siinkohal tervitan kõiki, kes 7ndal Sin City 10ndale sünnipäevale lähevad!).

Long-termerid (nii nimetatakse meid, kes me pesitseme siin hostelis juba vähemalt nädala ja kavatseme jääda vähemalt kuuks ajaks veel) on siin tituleeritud ka fitness-friikideks. Mina teatavasti kulutan oma vaba aega rattasõidule, jooksule, ujumisele ja üldkehalisele trennile, lisaks elutseb siin Scott, kes on valtisev keskkaalu Inglismaa meister kulturismis, hollandlane Sander, kes on end sisse seadnud kohaliku keskkooli kriketimeeskonna treenerina ning teised teevad niisama trenni, kes käib jõukas, kes jooksmas jne. Küll meie aktiivsus nakatab varsti ka neid, kes muidu ei ole trenni väga roninud ja spordist pigem eemale hoidnud.

Igal juhul on tegemist väga mõnus seltskonnaga ja eluoluga.