Neljapäev, 27. märts 2014

Abel Tasman ehk Nüüd tean, mis tunne võib teol olla...

Hommikusöök (võikud ja kohv ja banaan) mälutud pakkisin viimased asjad seljakotti ja vinnasin turjale. Tundus päris raske, kuid kui kogu oma elamist kaasas vedada, siis võibki natuke raske olla. Kaiteriteri ainukese hosteli (kalleim seljakotiränduri peatumispaik, kus olen ööbinud) toast välja astudes ja mööda koridori kõndides põikasin kiirelt veetseesse ja hops: mirrorselfie!
Nagu pildilt näha, siis on kõik väga kenasti pakitud, midagi ei lotenda kusagil ja kogu kraam kenasti balansis. Pärast hetkelist edevusemomenti läksin veetakso kioskisse ja ostsin pileti Apple Tree Bay punkti. See asus Abel Tasmani jalutuskäigu algusest 4,5kmi edasi.


Sõit taksos oli meeldiv nagu paadisõidud ikka. Loksud kenasti veel ja naudid ilusat siledat ookeani. Tegime ka väikese peatuse ühe kuulsaima kivi juures. Tegemist siis maailma Top 10 enim pildistatud kiviformatsiooniga - Split Rock. Ja põhjust selleks oli küllaga. Tegemist suure ümara kivimürakaga, mis on näiliselt suht-koht keskelt lõhki raiutud. Maoridel (pärismaalastel) on selle kohta oma legen (nagu neil alati on), et võitlesid kaks kolli ja üks koll lõi vastasest mööda ja kogemata raius kivi pooleks. Geoloogidel on oma teooria, kus kolliks on jääaeg, mis suutis täpselt ja siledalt kivi pooleks tükeldada. Uskuge, siis täpselt seda teooriat, mis teile rohkem meeldib, aga kivi oli muljetavaldav.

Varsti maabusime Apple Tree Bay'l, mis siuliselt oli liivarand, kus mina ja veel kaks Rootsist pärit noorsandi oma kergete seljakotikestega paadilt maha silkasid. Abel Tasmani rannikumatk võis alata. Ja algas mõnusa ronimsiega.

Matkarada ise asub Abel Tasmani nimelises rahvuspargis, mis on Uus-Meremaa väikseim. Nime sai see rahvuspark Hollandist pärit avastaja Abel Tasmani järgi, kes oli esimene Euroopast pärit rändur, kes Uus-Meremaad silmas (vähemalt ajalooürikute kohaselt).

Vaade pärast randumist. Varsti kadusime võssi!
Esimene päev

Alustasime siis ronimisega, kuna seljakott on siiski kvaliteetne, siis tundsin küll raskust õlgadel, kuid erilist ebamugavust ei tekitanud. Higi lahmas norralikult ja sain kohe kinnitust, et vaatamata pealtnäha sobmusele ilmale pidin pusa kindlasti varsti seljast heitma. Esimeses peatuspunktis, kus nautisime esimest vaadet, mis avanes juba veidi kõrgemalt, heitsingi sooja ja juba päris niiskeks muutuva rõivaeseme seljast. Palju parem hakkas!

Rootsi poistega sai ka kenasti sammu pidada. Õnneks polnud tegemist meeletute sportlastega ja ei hakanud kohe hullu tempot tegema. Ajasime veidi juttu ja jõudsime järelduseni, et kui kohtame nähtamatut krokodilli, siis selle eluka nimeks saab olema Allarkroko! Tundus täiesti loogilisena sel hetkel. Ja ainuke viis Allarkrokosid jahtida on mürgitada rotte ja siis oodata, kuni too uus elukas selle roti ära sööb ja seeläbi end mürgitab, sest tegu on siiski nähtamatu elukaga ja muud moodi jahtida ei saaks, sest teda ju ei ole võimalik näha! Täiesti loogiline!

Esimene lõuna
Varsti jõudsime sedasi arutledes järgi ühele Sakasamaalt pärit (ei mingit üllatust) neiule, kes oli ka vaevaks võtnud rännata suurema seljakotiga. Temast kihutasime mööda ning jõudsime esimese imeilusa rannani. Seal otsustasime teha ka kerge lõunapausi.

Saksa preili, kes polnud meist kaugele maha jäänud oli sama meelt ning ühines meie pidusöögiga. Sõin siis oma rosinaid ja aprikoose ja porgandit ja vorsti ja nautisin mõnusat ilma. Kuna Rootsi poisid sisuliselt siia pidama jäidki, siis vinnasime neiuga (nimeks Janina) seljakotid selga ja asusime teele.

Tuli välja, et Janina ja mina suundume samasse telkimisealla ning seeläbi leidsingi endale seltsilise jalutamiseks. Vapper neiu suutis täitsa head tempot hoida ja matkamisele ta võõras ei olnud. Samas kuna tema inglise keele suutlikkus polnud küll paha, kuid rootslaste omaga ei andnud võrrelda, siis jutustamine väga ulmelisi keerdkäike enam ei võtnud.

Rippsild - no shit!
Varsti jõudsime esimese laheni, mida sai ületada ainult mõõna ajal, sest muidu oli ala üleni vee all. Arvate, et saime kuiva jalaga üle? Vale. Vett küll vähe, aga piisavalt, et sundida saapad jalast ja läbi paari lombi paljajalu. Lomp ise oli siis nii sügav, et karve vesi kõditas juba põlvel tagasi kasvavaid jalakarvu! (Jah! Õnneks on minu jalakarvad, mis said enne võistlust suuresti lühemaks kärbitud juba jõudsalt tagasi kasvamas ning mul on selle üle äärmiselt hea meel.)
 
Ületasime siis selle lahe ja jalgu kuivatama asudes kohtasime ühte kohalikku rändajapaari. Keskeas paarike ja kogenud matkasellid. Kiitsid, et me sellised hakkajad noored ja oma riigist ära sõitisme ja seljakotiränduri elu otsustasime proovida. Väike vahepala läbi ja jalad said kuivaks ning sai edasi kõmbitud. Rada kulges vanaviisi - üles ja alla ja üles ja alla, kuid kuna vaateid oli meeletult ja iga käänaku taga leidus miskit ilusat, siis möödus aeg täiesit märkamatult. Varsti oligi jalutatud juba ligikaudu viis ja pool tundi kui silmasime oma telkimisala nimega Bark Bay. Päev sisuliselt õhtal! Juhhei. Inseneerisin oma Kathmandu ühemehetelgi püsti ja läksin ujusin veidi ookeanis. Vesi soolane ja jahe, kuid see jahutus oli täiesti omal kohal pärast päevast kõndimist mööda metsi ja randu ja künkaid.

Bark Bay. Esimese päeva telkimisala. Nunnu eks? :)
Õhtul lõkke ääres sai tutvust tehtud teistegagi. Eriti toredad olid kaks plikat: üks Inglismaalt ja teine Kanadast. Kanada neiu jagas head huumorit ja nalja sai küll ja veel. Ainuke, mis veidi häiris oli samas telklas end mugavalt tundnud koolilaste rühm. Latsed kilkasid ja silkasid ja olid kuidagi eriti valjud. No mis teha. Enne magama ronimist läksin veel rannale lebotama. Tähti oli meeletus koguses, sest kusagil polnud ühtegi tulukest, mis võiks häirida tähtedel paistetamast. Öö oli rahulik ja soe. Ühemehetelk töötas ja magamiskott töötas kah!

Teine päev

Tere hommikust!
 Telgist välja ja no mida vaadet. Tegin pildi, sest pole piisav sulesepp, et seda sõnadesse panna. Vaadake siis ise.

Vaade nauditud, kõht head paremat wheet-bixi täis mugitud, veevarud tädetud võis teele asuda. Kõigile laagrisõpradele tsaupakaa öeldud astusimegi teise päeva esimesed sammud. Seltsiks Janina, kelle retk oli küll lühem kui minu, kuid enamuse teest astusime siiski koos. Kuid kohe alguses sai selgeks, et Janina sel korral enam nii kiiret sammu ei astu. Samas polnud mul ka kusagile kiiret. Sedasi tiksusimegi rahulikult edasi ja nautisime kena loodust ja ausalt hooldatud rada. Muide, teisel päeval hakkasid tekkima villid. Aitäh uued saapad, mida ma küll olin veidi kandnud, kuid tundub, et mitte piisavalt, et need sisse oleks kantud.

Miks minna silla pealt
kui saab ka silla alt?
Otse loomalikult valisime enda põnevuseks marsruute, mis hoidsid veidi pinget ning seepärast sumpasimegi pigem silla alt ja kivilt kivile silgates ning sedasi kuiva jalga hoides. Ronisime kaldast üles ja tundsime end eriti vahvalt. Kaotasime aega, kuid võitsime emotsiooni.

Teisel päeval ei olnud tegelikult miskit uut. Algas meeletult järsu ronimisega ja sai pulsi kenasti lakke taotud ning imeilusaid vaateid nauditud ja siis sama rõõmsalt teisel pool küngast järsult langevat rada järgides jällegi randa jõutud. A vot liival sumpamine küll nauditav tegevus pole. Üks rand oli aga iseäranis pikk. See väsitas küll kenasti, kuid ei kurtnud, sest ranna lõpus tervitas ilus sild.

Ületame lahte.
Teise päeva ehk kõige enam meenutamist väärt seik oli ühe lahe ületamine, mis taaskord võimalik ainult mõõna ajal. Õnneks jõudsime sinnagi madalaima mõõna ajaks. Tegelikult oli õnnega vähe pistmist. Kõik oli täpselt ajastatud ja korraliku eeltöö tulemus.

Paat aitas kuiva jalga säilitada
tolleks hetkeks...
See laht oli aga palju laiem ning kõndmist oli kuhjaga. Vaateid jällegi miljoni sendi eest! Kuiva jalga hoida taaskord ei saanud ning saapad tuli jalast võtta. (Kuigi korraks tundus, et saime kuiva jalaga üle, aga seda ainult korraks) Jahe vesi tundus jalale nii-nii mõnus! Saapad on küll head, kuid jalad peavad veidi puhkama.

Pärast lahe ületamist tegime lõunapausi. Ca 30-40min. Sai kenasti puhata ja kõhtu täita. Vaadet nautida ning teises suunas kõmpijaid tervitada. Energiavarud taastatud, seljakotid selga ja tõusu rühkima. Janina laagrini oli jäänud 6 kmi, mis tähendas umbes poolteist tundi kõndimist.

Kilomeetrid kõnnitud ja pilte klõpsatud jõudsimegi Janina telklasse. Nentisime, et oli tore ja muhe koos jalutada. Rohkem ma teda arvatavasti ei näe, aga see ongi seljakotirändluse omadus - kohtad lahedaid inimesi ja jagad muljeid ja kuuled seiklustest, siis ütled tsaupakaa ja ei näe enam neid. Edasi liikudes jõudsin kiirelt järgi ühele neiule, kelle samm oli oioioi kui aeglane. Tuli välja, et tal olid samuti villid tekkinud ja ta muidu matkas kahe plikaga, kuid kuna neil oli kõik korras, siis ütles ta, et nood ees ära kõmbiksid ja teda ei ootaks, sest tal läheb aega. Võtsin siis tempos alla ja ajasin temaga juttu vaikselt edasi liikudes ning järk järgult muutus ta samm kergemaks ja kiiremaks. Koos on ikka mõnusam sammuda. Kuna minu laagrini oli jäänud kõigest 1,5km ja tema oma oli veel 5,5kmi pärast minu sihtpunkti, siis saingi teda aidatud ainult sinnani, kus ma ise oma seljakoti õlult vinnasin. Soovisin talle jaksu ja otsisin omale meeldiva koha, kuhu telgi püsti inseneerida.

Tegemist oli Anapei telkimisalaga. Jällegi rannas ja vaatega ookeanile, lainemühin taustaks. Ilusad rannad siin, ausalt. Sõin oma õhtusöögi, avasin villid, mis jalgel olid, lugesin raamatut, nautisin üksi olemist, sest selles alas, erinevalt eelmisest, elutsesin ma täiesti üksinda. Mitte kedagi ei tulnud siia. Teise päeva lõpuks oli rännatud 19kmi ja aega kulunud umbes 6 tundi.

Ühemehetelk teise päeva lõpus.
Öösel ärkasin ma sahmimise peale. Jätsin prügi ja saapad telgist välja, kuid telgi katte alla. Sahmimine oli kahtlaselt kilet krabina moodi ja sain aru, et miski üritab minu prügi minema vedada. Lülitasin siis pealambi sisse ja avasin telgi. Mida ma näen? Näen, et üks opossum oli kavalalt minu prügi kallale tulnud. Kohe kui mu pealambi valgusvihk temale suundus tardus loom paigale. Vaatasin siis eemale, et hinnata kahju - kui suure koguse oli too nuustik jõudnud ära vedada. Õnneks oli tema üritus alles algusjärgus ning sikutas esimest banaanikoort välja. Vaatasin uuesti looma poole ja ta oli veidi eemale hiilinud, kuid kohe kui valgus temale sattus tardus loom jälle paigale. Irvitasin veidi endamisi ning pakkisin kõik asjad katte alt telki, et tal enam kiusatust ei tekiks.

Kolmas päev

Äratus! Magasin mõnuga sisse. Avasin telgi kell 8. Mind tervitas kaks lindu, kes mööda laagriplatsi ringi paterdasid. Lennuvõimetud olevused otsisid süüa. Mina otsima ei pidanud, minul kõik kenasti kaasa pakitud. Hommikusöök raamatu seltsis, hiljem pakkisin kõik asjad kokku ja sammusid viimase päeva esimese sammud.

Minuga samas suunas liikujaid ei kohanud ja seega oli kolmanda päeva jalutuskäik ainult iseendaga. Vastupidises suunas liiklejaid oli palju. Viskasin rõõmsalt käppa ja liikusin oma suunas. Jalad kenasti plaasterdatud oli samm täitsa kerge.

Vaateid aga jätkus jällegi terve jalutuskäigu ajaks. Samas tundsin, et jalad on ikka natuke valusead villidest ja teadsin, et pean enne järgmist matka kindlalt paar päeva puhkust andma neile. Nüüdseks peaks saapad juba sisse kõmbitud olema ja järgmised matkad selle võrra mugavamad.

Selline värav oligi minu rännaku lõpetuseks.
11,5kmi pärast jõudsingi oma esimese rännaku lõppu. Enne kui olin lõpuni jõudnud kohtasin üht naisterahvast, kes liikus küll minuga vastassuunas, kuid ajasime kaks sõna juttu ning tuli välja, et ta teeb vaid väikese jalutuskäigu ning sõidab siis hiljem samas suunas, kuhu mina hääletama oleks asunud. Otsustasime, et ma jõuan finišisse ja ootan ta lihtsalt ära ja ta viskab mu linna. Mulle sobis. Finišis peesitasin mõnusalt päikese käes ja sõin kõhu kenasti täis. Tädi jõudis varsti tagasi ja sõidutaski mind tagasi Motuekasse. Ajasime juttu ning tegu on Austraaliast pärit tädiga, kes juba pensionil ja lihtsalt käib ja matkab lühikesi matkasid Uus-Meremaal, et aega parajaks teha. Tubli tädi!

Praegu lebotangi Motueka hostelis ja plaanin homme liikuda Nelson Lake rahvusparki, kus teen väikese kahepäevas matka. Lühem kui Abel Tasmani rannikumatk, kuid mägisem. Tundub mõnusana.

Lõpetuseks veel üks vaade, mis võtab kokku Abel Tasmani ilu.

Esmaspäev, 24. märts 2014

Nelson ja Motueka ehk Mul on liiga palju asju!

Esimese asjana ütlen ära, et kalameest minust sel korral ei saanud. Ei Nelsonis ega Motuekas laevale tööd ei olnud. No ei ole hullu, sest minu varuplaan oli ka päris hea. Nimelt alustan ma homme ühe ilusaima matkaka, mis Uus-Meremaal pakkuda (neid on palju, palju, kuid kusagilt peab ju alustama). Tegemist on Abel Tasmani nimelise jalutuskäiguga, kuid sellest juba lähemalt kui olen selle läbinud.

Minu algne plaan nägi ette, et jõuan Nelsonisse ja seal leian tööd kalalaeval ja olen järgmised kolm kuud haisev kalamees. No Nelsonisse ma jõudsin, seega pool eesmärgist sai täidetud. Katsetasin esimest korda ka hääletamist... Kaks ja pool tundi kõmpisin enne kui peale võeti ja järgmisesse linnakesse visati ja seal läks juba veidi kiiremini. 10 mintsa ja oligi järgmine heategija platsis!












Nelsonisse tõi mind härra, kes oli vereproovide kuller. Tal hakkas lihtsalt igav ja sellepärast võttiski peale, et oleks kellegagi juttu ajada. Tegemist oli spordihuvilise härraga, kes vabal ajal hobi korras aitab ülekaalulistel naistel kaalust alla võtta. Tema programmi nimi on 3-minuti jooks. Lühidalt on tegemist lihtsalt harjumuse tekitamisega. Alguses joosta iga päev 3 minutit ja tekitada harjumus enda liigutamiseks ja pärast saab hakata "koormust" tõstma ja vaatama üle toitumise. Kõike vähehaaval ja tasapisi, et ei tekiks vastikustunnet trenni osas. Tundus täitsa huvitav lähenemine iseenesest.

Nelsonisse jõudes checkisin inni hostelisse nimega Paradiso. Mind ootas seal juba tuttav neiu Taupost (üks saksa plika, kellega oma kodu-hostelis tuttavaks sain). Pärast pikka hääletamist täis päeva viskasin mõnusalt lebosse. Paradiso on seni üks ilusamaid hosteleid, kus olen peatunud. Ühe öö eest maksin 28 kohalikku rahaühikut ja sain selle eest voodi neljasesse tuppa, tasuta wifi (unlimited), kasutada basseini, mullivanni ja sauna ja lisaks viis hostelist kaks korda päevas tasuta buss toidupoodi. Kindlasti seni parim väärtus mida ma oma kopika eest saanud olen. Samas... Selle hosteli võiks vabalt nimetada ümbed Ze Džerman Hosteliks... 95% elukatest olid sakslased. Täiesti uskumatu! Kui ei teaks, et olen Uus-Meremaal, siis arvaksin, et tegu on miski Saksamaa osaga, kus kasvavad palmid.

Paradiso
Järgmisel päeval läksin tööd otsima sadamasse. Käisin läbi kõik kalalaevad, mis teele jäid. Küsisin kõigi käest, kas ja kus ja mida kõike veel, et saada vihjeid vabadele kohtadele. Kaks CV'd andsin ka kompaniidele, aga mida ei olnud oli töö. Kolm kuud oli liiga lühike aeg, et mind tööle võtta. No mis seal ikka, vähemalt sain kena jalutuskäigu. Ja mõne pildi:

Vaade sadamast
Alguses oli plaanis Nelsonis olla kaks ööd, aga see koht oli ikka nii chill, et pidin pikendama oma puhkust veel kahe öö võrra, sest see reaalselt oli mu esimene päris puhkus pärast Taupo-ajastut. Ja hostel ise oli ka ideaalne selleks. Kahel hommikul käisin ja tegin trenni ning päevad läbi lebotasin basseini ääres, lugesin raamatut ja jalutasin linnas. Linnake ise on suht unine ja väike kohake, aga asukoht fantast. Ümberringi mäed ja juurdepääs ookeanile. Tuult väga ei ole, päikest aasta läbi väga palju ja vihma ka ei saja väga. Ideaalne koht elamiseks. Selles linnas asub ka Uus-Meremaa geograafiline keskpunkt. Seal sai ka ära käidud nagu tublile turistile kohane. :)

Hostelis sain tuttavaks kahe USA neiuga. Üks neist uuris minu rannalina kohta (seal ilutseb suurelt New Zealand Ironman Finisher), et kas tegin ja kuidas läks jne. Tuli välja, et tal üks sõber ka treenib selleks ning ta ise on jooksnud maratoni ja on endine ujuja, kes treenib praegu Tough Muddah võistluseks. See on 20km pikkune takistusterada. Tundub nagu midagi, mida võiks ise ka teha. Lisaks kohtasin veel üht väga head tuttavat Steve'i, kes elas Taupos ligi kuu aega. See oli äärmiselt meeldiv üllatus. Need paar päeva, mis Nelsonis veetsin olid väga lõõgastavad. Sain korralikult pataried täis laetud. Enne edasi liikumist hakkasin pakkima ja avastasin, et mul on liiga palju asju!!! Tõsiselt. Tulin Nelsonisse suure seljakoti ja ühe väiksema seljakotiga. Sain kohe aru, et nii asjad edasi minna ei saa. Pean kuidagi kõik oma mandi suurde kotti ära mahutama. Hakkasin siis kriitilise pilguga oma jura vaatama. Viskasin ära kaks paari sokke ja jalgrattapüksid. Ujumisprillid (mul kaks paari ja endale jätsin ühe), BIGBANKi jalgrattasärgi, ühe salli, ühe rätiku ja mõned PowerBarid ja PowerGelid andsin Alexile (USA neiu, kes treenib võistluseks). Lisaks andsin Adidase dressipüksid ja duššigeeli (mul oli neid jällegi kaks) hosteli adminnile. Nüüd (!) mahtusid kõik mu asjad ühte suurde seljakotti ja matkamine ja kõndimine on palju mugavam. Sedasi - ühe seljakotiga - ma sealt (sakslaste) paradiisist ära liikusingi ning hääletasin Motuekasse, et seal õnne proovida ja laevale saada.

Panoraam Uus-Meremaa keskpunktist.
Nelson










Motuekasse sain kiirelt. Võeti kohe peale ja transporditi linnakesse ja isegi täpselt uue hosteli ukse ette. Transportijaks oli üks meeldiv naisterahvas, kelle poeg elab Austraalias ja on suhtes Eestist pärit naisega! Väike maailm või mis?

Motuekas peatusin hostelis, mis kandis nime White Elephant Backpackers. Tegemist oli vana mõisahoonega, kuhu oli ehitatud juurde mõned majakesed ja kokkuvõttes on tegu üpris hubase ja koduse hosteliga, mis on veidi kinni kasvanud. Kui nüüd selle hosteli omanikud tegeleks veidi haljastusega ja parandaks mõned iluvead, siis oleks tegemist äärmiselt ägeda kohaga.

Motuekas, veel väiksem ja unisem kui Nelson, olin laupäeva, pühapäeva ja esmaspäeva hommikul. Laupa õhtul ei teinud suurt midagi. Pühapäeval käisin toanaabriga (neiu Saksamaalt, kuid pärit Ungarist) rannas olesklemas. Tema lebotas, mina käisin mööda randa ringi ja uudistasin ja otsisin kive ja tegin pilte... :)




Minu ehitatud kivitempel!


Esmaspäeval läksin sadamasse õnne (tööd laeval) otsima, kuid ei leidnud. Kõmpisin tagasi hostelisse. Pakkisin asjad (mul on liiga palju asju!!!) ja vinnasin seljakoti selga ning hääletasin Kaiteriterisse, kus on ilmatuma ilus rand ja kus algab homme (teisipäeval) minu esimene pikem matk Abel Tasmani rahvuspargis. Ei jõua ära oodata. Võimalik, et olen järgmised kolm-neli päeva täiesti levist väljas, sest rändan võssis. Kui levisse saan, siis jagan pilte ja juttu. 

Panoraam Kaiteriteri rannast.

Esmaspäev, 17. märts 2014

Post Ironman ehk jõudsin Wellingtoni

Pärast võistlust muutus kõik palju lebomaks. Trenni ei olnud, töökoht jäi ka ainult üks. Vaba aega tekkis palju, palju, palju. Esimesed päevad pärast pingutust oli keha üpris korralikus šokis. Vaim tundus värskenda, kuid kui üritasin end veidi liigutada tõmbas organism koheselt kässari peale. Lisaks sellele, et keha nõrk oli tekkis probleem ka tervisega, sest immuunsussüsteem sai ka vist ribadeks tõmmatud. Nimelt läksin teisel päeval pärast võistlust tööle ja töötasin kaks päeva külma tuule käes. Tuul tõmbas läbi ja sain kaksikud, kel nimeks Nohu ja Köha. Õnneks aitas sõber C-vitamiin (vitamiinikapsulid, õunad, apelsinid ja mesi) nendest sohilastest vabaneda.
 


Kaks nädalat möödus ilmkiirelt. Veetsin palju puhates ja tööd tehes. Mõned treeningud olid ka, kuid ei miskit väga tõsist. Pakkisin kokku ratta (millest juba puudust tunnen) ja kalipso ning jätsin need Tauposse hoiule. Nonde kahe nädala jooksul toimus kaks huvitavamat sündmust. Üks oli minu esimene köis jalge küljes kaljult alla hüppamine. Alguses ei tundunud see üldse hull.Mõtlesin, et lähen ja hüppan, mis see siis ära ei ole. No aga kui ma sinna äärele ikka astusin ja alla vaatasin ja nägin, et langemist on tõesti 44 meetrit ja kristallselgest veest paistavad vastu ilmatuma suured kivimürakad, siis võttis jala värisemaks ja kurgu kuivaks. Härra, kes oli nö minu hüppeinstruktor ütles stoilise rahu ja täieliku ükskõiksusega (customer-service selles kohas lonkab mõlemat jalga ja üpris sügavalt), et olgu, ta loeb kolmeni ja siis ma lihtsalt hüppan. Eeeee... No selge. Pole just raketiteadus. Üks - mõte peas: Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha. Kaks - mõte peas: Ma teen ära, ma teen ära, ma teen ära. Kolm - Ei tee ikka kü..... Vait! Teen! Ja siis polnud muud kui wohooooooo ja tuul vuhises ja kivid lähenesid ja mina huilgasin. Adrenaliin oli maksimumi peal ja kohe kui kummiköis mind esimest korda tagasi tõmbas ja ma sain aru, et oh sa raks, Ellu jään (!), oli õnne-emotsioon nii-nii palju!

Teine sündmus oli, et kohtasin tööl (Hole In One) üht USA neidu, kes tuli golfi mängima (ega ta väga mängida ei osanud, aga nalja sai). Temaga tekkis kohe hea side ja juttu jätkus kauemaks. Saime pärast tööd kokku ning tutvustasin talle Taupo linna ning hiljem laenasin ka ühe oma seljakoti, et ta saaks järgmisel päeval matkale 65 liitrisest seljakotist väiksemaga minna. Mugavam ju. Nimi on Danielle.
Danielle
Ta veetis Taupos veel paar päeva ning valis minu välja oma isiklikuks giidiks. Kuna mul tööd polnud vaja teha ja plaane samuti ei olnud teinud, siis võtsin pakkumise meeleldi vastu. Veetsime väga mõnusad kolm päeva ning ta avastas, et ta ei vaja bussipileteid (need sai ta reisil kohatud kahelt saksa plikalt) ning otsustas need mulle anda. Tegemist on 13 piletiga, mida saan kasutada millal tahes ja mis bussireisil tahes. Õnnejunn vähemalt kaheksandas astmes. Lõpuks läks tema Aucklandi ja mina järgmisel päeval Wellingtoni.

Minu viimane õhtu Taupos oli väga lahe. Hostelisse alles jäänud "long-termerid" olid kõik kohal ja sai kõrralikult kinu tehtud. Ja tuli välja, et coca-cola mõjub mulle nagu alkohol teistele. Kes võis küll arvata! Sellel õhtul läks ära ka üks väga vinge pikaajaline hostelin elanik - Homie. Temaga sai ka nalja visatud ja järgneval päeval kell 13:40 kohaliku aja järgi istusin bussile ning sõitsin 7 tundi Wellingtoni. 7 tundi bussisõitu = igavus kümnendas astmes!

Uus-Meremaa päälinna jõudes tervitas meid tormituul koos korraliku vihmasajuga. Skautisin sõidu ajal välja, et samas bussis sõidab kaks tüdrukut Soomest ja haakisin neile sappa, sest ma ju vana logardina ei viitsinud endale hostlisse kohta bronnida. Läksin ehku peale välja ja lootsin, et nende hostelis leidub mulle koht. No ja leiduski!!! Ostsin kohe kaks ööd ära ja plaan oli järgmine - veeta päeva päälinnas ja siis pärast teist ööd sõidutada end Lõuna Saarele.

Päev Wellingtonis. Käisin muuseumis, Te Papa muuseumis. Muuseum nagu muuseum ikka, aga palju ilusam. Jääb alla ainult Louvre'i muusemile. Kuus tasandit, millest viies oli kinni. Veetsin seal ca kolm tundi uudistades ja vaadates. Kogesin maavärina simulatsiooni, nägin hiidkalmaari 3D's, hairisin end veidi maori kultuuri osas jne jne. Seda kõike tasuta.






Siis seadsin sammud kohalikku tattoo muuseumi. Tasuta. Istusin seal ca tunnikese ja uurisin erinevaid tätoveeringuid. Osad olid vägagi intrigeeriva disainiga, kuid midagi sellist, mida enda kehale ilutsema panna ei leidnud. Sellele järgnes pikk-pikk jalutuskäik Wellingtoni loomaaeda (21 taala sissepääs). Loomaaed oli vägev. Väga kauni kujundusega ja ülesehitusega. Kohe alguses pisteti näppu kaart ja sellest oli kokkuvõttes väga suur abi. Sai kohe oma marsruudi paika pandud. Kõige optimaalsema, nagu arvata võisitegi. Nägin tiigrit, karu, kängurud, kaelkirjakut, lõvi, gepardit, erinevaid mutukaid ja nägin kiwi lindu (!!!!). Too elutseb pimedas ja arvasin, et tegu on siukse pisikese linnuga, kuid ei! Too ikka päris mürakas, kahe peoga kinni võttes ei mahuks pihkude vahele ära. Loomaaias olin veidi üle pooleteise tunni. Tegelikult oleks seal võinud veeta rohkemgi, aga no aeg hakkas otsa saama, sest aed pandi kell 17 kinni ja ma jõudsin sinna veidi pärast 15:00. Sellele järgnes üks higine ja pikk jalutuskäik-jooks Mt Victoria tippu, et saaks heita panoraampilgu Uus-Meremaa pealinnale. Jooksin, sest kõndides hakkas igav ja liikusin liiga aeglaselt. Aga no tõusu oli ikka vapralt. Samas vaade tipust oli higi väärt. Just enne vaateplatvormile jõudmist kohtasin ühte soome tüdrukut, kellega eelmisel õhtul tutvusin. (Imetabane ajastus, või mis?). Temaga võtsin ette reisu tagasi hostelisse.

Nüüd ma siis istungi siin voodil ja trükin seda blogi. Väga kallis blogi! 2 tundi wifit maksis 6 taala! Seega lugege ikka hoolega, sest see on üks kalleimaid postitusi seni! :)))

Homme on äratus kell 6 ja kell 9 väljub praam, mis viib mind Lõuna Saarele. Nautige Eesti kevadet ja mina hakkan nautima Uus-Meremaa sügist! :)

Nüüd siis pilte loomaaiast ja vaateid Mt Victoria vaateplatvormilt: