Kolmapäev, 30. oktoober 2013

Nädalavahetus vol 3 ehk Vihm, Puud ja Lask!

Sedapsi!

Olemegi jõudnud pühapäevani (27.10). Peatun Steve'i ja Jossi juures. Steve on veidi noorem kui 70 ja on olnud ehitaja juba 15ndast eluaastast, seega võib öelda, et kogemusi tal jagub. Joss on tema umbes sama noor abikaasa. Elukohaks on neil oma maja, mille Steve ise ehitas. Asub see 900 meetri kõrgusel (juba kõrgemal kui Eesti kõrgeim tipp. Siin on vist kõik kohad kõrgemad kui Eesti kõrgeim tipp) mäe otsas ja on seega kaugelt juba paista, sest maja ise on ka 3 korrusega. Lapsed on neil juba täiskasvanud ja seega ei ela enam nendega. Nende kaaslasteks kodus on kolm kassi (kaks täielikku argpüksi ja üks täielik pugeja), üks koer (samuti suur pugeja) ja mõned kanad ja kukk (nende pugemisoskuse kohta ei tea ma midagi öelda).

Lisaks majale omavad nad tohutusuures koguses maad. Täpset hektarite arvu ma ei oskagi öelda, aga nad müüvad praegu ühte osa sellest ja see müüdav osa on 61 aakrit. Kuna neid ümbritseb mets siis on nende aias väga tihti kohata ka hirvi, punasid hirvi kui täpne olla. Steve nimetab neid tema kinnisvaraagentideks ja ta on küll jahimees, kuid neid hirvi ta kodu ümbruses ei lase, sest ei taha ära hirmutada. Nad aitavad maad paremini müüa.

Pärast hommikusööki leidis Steve mulle töötunked ja läksime siis temaga välja puid istutama. Ja oi noid puid oli ikka omajagu! Õnneks pole puude istutamine suurem raketiteadus ja hakkasimegi pihta. Auk valmis, puu sisse, muld peale. Auk valmis, puu sisse, muld peale jne... Ja siis hakkas vihma sadama. Edasine nägi välja väga sarnane eelmisele: Auk valmis, krae märg, puu sisse, selg märg, muld peale, kossid mudased.... Sedasi uhasime kuni tulid ootamatud külalised.

Steve'i sõbral olid veel ühed sõbrad külas ja nondel olid neliveolised bagid (ei saanud pildistada, sest tel aku oli tühi). Ja nood sõbrad tahtsid veidi offroadida. Kuna Steve elab sellises kohas, kus kõik ümberringi ongi üks suur offroad, siis sellepärast tuldigi külla, et tutvustada end ning uurida, kus võib sõita ja kus on ohtutu.

Masinad nägid välja säänsed, aga kollased ja suuremate ratastega.

Jõime siis tassikese teed ning kahe kollase neliveolise mänguasja omanikud pakkusid, et teevad meile ka väikese lõbusõidu. Polnud vaja pikalt veenda! Vihmakuub selga ja teele. Pean tunnistama, et tegu on väga vingete aparaatidega. Ronivad igal pool ja igast jamast läbi ja katus on peakohal! :) Saime siis umbes 20 mintsase lõbusõidu ning seejärel läksid nad omateed ja meie Steve'iga taas puid istutama!

Puud said maasse lõunasöögi ajaks. Dušši all käidud ja söök keres (Joss oskab väga hästi liha valmistada!) tuli kohutav uni peale. Võtsin siis raamatu ja siirdusin oma tuppa lebosse. Ma ei tea, kaua ma pikutasin, kuid mingi hetk koputas Steve ja ütles, et lähme nüüd jahile. Ma olin paugust ärkvel! Uued tunked selga (sest eelmised olid märjad), jakk peale, müts pähe ja ATV'le. Steve võttis oma 22 kaliibrlilise Magnumi vintpüssi kaasa (kaalus nagu mänguasi, nägi välja nagu mänguasi ja eks ta väikeste loomade laskmiseks mõeldud mänguasi oligi). ATV'sid oli tal ainult üks ja seega pidin ma taga istuma kuni tema navigeeris.

Kui ma arvasin, et lõbusõit sai nonde kollaste neliveolistega läbi, siis eksisin ma rängalt! Alguses sõitsime mööda kruusateed, suhteliselt üles-alla lookleva reljeefiga (nagu siin ikka kombeks), kuid siis sai tee otsa ja algas lihtsalt mingi rada ning kaldenurgad muutusid täiesti hulludeks. Veel järsem ja oleks pidanud neljakäpukil üles rühkima näiteks. Alla kõndida oli isegi raske ja libe! Aga see ATV poiss oli väga vapralt teel ja ei teinud trikke, kuigi endal oli küll tunne, et eeee Steve, kas oled kindel, et pärast tagasi üles ka ronime??

Igaljuhul sõitsime siis mööda neid teid alla ja alla, kohati peatusime, et uurida, kas potentsiaalset saaki ka kusagil näha on? See tee nimelt oli kõrgendiku peal ja kahele poole alla oli hea vaade. Steve siis jälgis binoklist, kas ja mida ja kui palju. Hirveisd oli meeletult, aga neid ei lase, lambaid meeletult, neid ka ei lase. No sõidame edasi. Lõpuks jõudsime päris orgu välja ja teed tõkestas oja. See oja oli ühtlasi ka Steve'i maa piiriks. Tal endal lihtsalt nii palju maad, et võib vabalt tund aega ATVga mööda seda ringi uhada ja jahti pidada.

Jalastusime ja hakkasime siis mööda aasa edasi kõndima. Ühel poole jõgi ja teisel pool mägi, mille külg kaetud metsaga. Üle jõe vahtisid meid veel suurte sarvedega põdrad, aga neid ka ei lase, sest võõral maal. Vintpüssi andis Steve minu kätte ja hakkasime vaikselt kammima seda aasta. Ühel hetkel Steve kutsub enda juurde ja osutab valge mägikitse poole ja ütleb, näe tulista. Too kõmpis umbes 150 meetri kaugusel. Võtan siis põlvelt laskeasendi sisse, vaatan läbi sihiku... Ootan... Ootan... Lask! Mööda! Kurat! Kits vuras metsa ära. Mõtlesin, et ok, kits oli küll sihikul, aga liikumise peal, äkki olengi koba noh! Mis seal parata, vähemalt sain lasu teha, aga ei pidanud kitse enda järel vedama. Win! Win! :))

Steve loomulikult sai korralikult ilkuda mu kallal, et kui keegi Eestit vallutama tuleb, siis pole vastase armeel ohtu, sest niivõinaa laseme mööda! Liikusime tagasi ATV juurde. Ilm oli muideks vahepeal väga ilusaks läinud ja täitsa soojaks, ainult tuul oli veel jahe.

Alustasime rännakut tagasi mäkke ja no see ATV ronis ikka igast jamast üles! Libeda savipinnase peal polnud üldse libe (kuigi just hetk tagasi sealt alla kõndides, pidin peaaegu perseli käima). Peatusime veel ühel tasasemal alal natu kõrgemal ja tegime teise ringi ehk näeme miskit, keskit luusimas. Ja nägimegi! Teine metskits, sel korral juba lähemal, ca 100 meetri peal ja meie olime kõrgemal, tema allpool. Kerge lask, sest ta seisis ja näksis muru. Laskeasend (põlvelt) sees, sihiku keskpunkt kenasti kitsel. Hingan sisse, välja, sisse... aeglaselt välja... sihik käib veidi üles alla, nagu peab. Peatan hingamise, sihik fikseeritud. Lask! Mööda!!! No mis jama??? Kits pani jälle plehku! Steve naerab! Ei olnud võimalik, et ma ei sihtinud täpselt. Kõmbime tagasi ATV juurde ja samal ajal arutame, et mis võis valesti minna. Ainuke loogiline seletus on, et sihik oli Steve'i jaoks rihitud. Ma olen temast ikka peajagu pikem ja tegelikult mängib see päris palju rolli, aga ei lohuta väga ikkagi! Kaks lasku ja mõlemad mööda... pfff! Pean lasketiiru minema ja harjutama veidi.

ATV'le ja tagasi mäetippu Steve'i juurde. Panime veel mõne puu maasse. Viimased neist ning arvutasime, et istutasime umbes 50 puud. Seega minust on jälg Uus-Meremaale jäetud! Minu pärand kasvab puude näol! Nagu neid siin veel vähe oleks. Aga see teebki selle riigi nii ilusaks.

Õhtusöök naha all ja magama ära! Hommikul tagasi Timber Trail Centre'isse ning tööle. Täna on kolmapäev (30.10) ja olen esmaspäevast tänaseni olnud Steve'i paarimees. Ehitame selle keskuse majas tube. Teeme sanitaarremonti, sest omanik tahab teha kõike nii säästult kui võimalik. Samas häid ehituskogemusi tuleb siin küll igapäevaselt.

Sellega saigi nüüd lõpuks minu nädalavahetuse saaga kokkuvõetud ja nüüd peab ootama järgmisi seiklusi.

Kirjutamisteni ja lugemisteni!

Esmaspäev, 28. oktoober 2013

Nädalavahetus vol 2 ehk Laskume, Laskume ja Laskume Veidi Veel

Sedasi ma seal siis istusingi. Sõin oma võileba ja nautisin vaadet. Ei kujuta ettegi, kui kaugele nii kõrgelt näha võis, aga üks oli selge - senise elu kõrgeim punkt oli vallutatud ja tunne oli väga hea. Alla minemise pärast ei hakanudki üldse pead murdma. Tegelikult ei olnudki soovi enam alla liikuda, sest vaatamata tugevale tuulele ja miinsukraadidele oli seal väga, väga soe istuda! Nimelt oli päike kivide ühe poole nii soojaks kütnud, et tekkis tunne nagu oleks kenasti soojustatud tabureti peal olnud.

Ilukirjanduslik vahepala.
Mäel sai sakslastega veel naljatatud,  et peaks siia jäämagi. Kraatri keskele laagri püsti panema, seal oleks tuulevarjus ka... Aga ei, lõpuks pidi ikka laskuma hakkama. Seljakott selga ja juba tuttavat teed pidi alla suunas liikumine. Algus jällegi kerge, sest palju suuri kive, kõnniksid just kui väga kõveralt ehitatud trepil. Hiljem hakkas asi veidi kahtlasekmaks muutuma, pidid tagurpidi ämblikku mängima ja valima kohta, kuhu jala asetad, et ei libiseks, sest kui libised, siis tead, et parimal juhul on ainult riided lõhki, halvimal juhul on katkisi kohti rohkem kui vähem.


Veel viimane pilk tipu suunas.

Olles veidi laskunud tulid vastu teised ronijad. Näol kurnatud ilmed ja küsimus, et kas tipp on kaugel? Noo ei ole! Vastasin, et raskem osa on kohe, kohe möödas ja see pingutus tasub end kindlasti ära. See vaade on täiesti võrratu. Turnijad said kohe indu juurde, tänasid ja liikusid reipamalt edasi. Mina aga otsisin juba veidi pehmemat pinnast ja hakkasin suuremaid samme tegema. Varsti sai juba teha umbes nelja meetri pikkusi samme, sest kaldenurk oli piisavalt terav ja igat sammu toetas pehme pinnas, kuhu jala sisse vajutada ja end kenasti tasakaalus hoida sai. Sedasi joostes läks laskumine ikka väga kiirelt. Kokku kulus laskumisele umbes 35 - 40 minutit, seega liikusin alla peaaegu poole kiiremini kui üles.

Alla jõudes võtsin suuna juba mainitud jalutuskäigu finiši suunas. Lõpuni oli veel ca 13 kilomeetrit.

Esimesena läbisin oru, kus asus punane kraater oma kraatrijärvega, sellele järgnes järjekordne tõus, rännaku raskeim (kui selle mägironimise välja jätta). Jällegi oli pilk maas ja samm muutus raskemaks, aga teades, mis ees ootab (olin seda ju mäe tipust näinud) ei tulnud kordagi mõtet, et kurat oli vaja siia ronida?? Varsti olingi selle järseima osa tipus ja vaade Emerald Lake'idele lihtsalt võrratu!

Kivine tee raja kõrgeimasse punkti

Emerald Lake
Pärast Emerald Lake'idest möödumist hakkas rada laskuma. Hiljem tuli veel võtta väike tõusunurk ja kõndida ümber kerge kivise künka, kuid edasine teekond oli enamasti suunaga alla. Rada oli kergesti läbitav ja selgesti näha. Kohati olid hiliskevadised vihmad osa rajast ära uhtunud, kuid läbimatuks see teed ei teinud. Kõndides ja muusikat kuulates ja vaadet nautides mõtlesin, et võiks selle raja ka joostes läbida. Tegemist oleks natukese lühema jooksuga kui poolmaraton ja raske oleks ainult esimene pool, kus oleks rohkelt ronimist. Sedasi mõtiskledes jõudsin peagi vulkaaniliselt aktiivsesse tsooni. See tähendab seda, et üks väike vulkaanike oli seal aktiivseks muutunud ja aastal 2012 kahel korral ka pursanud (augustis ja novembris). Seega oli selle ala alguses silt, et peatumine pole mõistlik ja sellest alast peaks kiiresti läbi kõndima. Enne rännakut viidi läbi ka kerge instruktaaž, et kui vulkaan peakski purskama hakkama, siis ei tasu edasi joosta vaid lihtsalt seisma jääda ja üles vaadata ja proovida vältida langevaid kive. No, ei aitäh! Kui mingi vulkaan purskama hakkab, siis ma küll niisama seisma ei jääks. Ma teeksin arvatavasti elu kiireima jookus! :) Aga ei olnud mingit purset oli vaid mägipeer! Nimelt haises seal nii kohutavalt väävli järgi, et tundus nagu terve mägi oleks vaikselt kogu aeg salapussu lasknud. No ei olnud kõige meeldivam nuusutamine.

Nii muuseas olingi jõudnud juba madalmale. Rada kulges mööda mäeselga alla ja edasi tagasi suuas, sedasi sinka-vonka ussi moodi loogeldes. Seda sellepärast, et laskumine liialt järsk poleks. Mida madalamale jõudsime, seda rohkem hakkas ka rohelust vohama. Oli näha ka esimesi lillekesi ja põõsaid, kuid puudest olime veel ikka väga palju kõrgemal, aga mitte kauaks. Tegu oli ilusaid vaateid täis laskumisega, kuid midagi erilist ei juhtunud. Varsti jõudsin ka metsa, siis juba mägesid ei näinud. Olid vaid kõrged puud ja korralik võss.

Sealt tipust laskuskimegi ja on näha ka kuidas mägi veidi aurab. 

Väike mägioja.
 Rajal kohtasin veel paari ameeriklast, kellest üks tegi kogu rännaku läbi five-finger jalanõudes. Tegemist on sisuliselt väga õhukese tallaga ja jalga mitte toetava jalavarjuga. Ja jalas on ta nagu kinnas käes ehk iga varba jaoks on oma väike pesa. See, et ta läbis kogu tee nendes on vägagi muljet avaldav. Ajasime kõndides veidi juttu ja tegemist oli usakatega, kellel sai Ameerikast kõrini ning kolisid paar aastat tagasi Uus-Meremaale. Oma otsust pole nad kordagi kahetsenud. Nende usakate meeldivas seltskonnas ma lõpuni kõmpisingi.

Ja kokkuvõttes kulus mul kogu rännaku (kaasaarvatud mägironimise) peale 6,5 tundi ning jõudsin kella 15:00 bussi peale. Bussijuht Megan, kes väitis, et hea oleks kui kella 16:30 peale jõuaks kui kavatsen mäge vallutada oli isegi veidi üllatunud. Buss viis meid tagasi hostelisse, kus tuli mulle järgi ehitaja Steve, kes oli lahkelt nõus mind enda juures majutama. Õhtusöögiks tegi tema abikaasa Joss sealiha ja kartuliputru hernestaga. Mulle laoti ette megasuur ports ja kuna see maitses kohe eriti hästi pärast sellist korraliku matka, siis hävitasin selle ning hakkasime Steve'iga ragbit vaatama. Siiski sai väsimus minust varsti võitu ja läksin magama ära.

Pühapäevast, mis sellele matka-laupäevale järgnes juba järgmises postituses.



Nädalavahetus vol 1 ehk Tuletame meelde kiirrännaku!

Tervist usinad kaasaelajad!

Olen nüüdseks veidi aega levist väljas olnud ja kohe järgneb ülevaade sellest, mis siis praegu toimunud on.

Nädal lõppes töötamise tähe all. Reedel (25.10) koorisin oma tööürbid maha ja kell 16:00 algas sõit National Park Backpackersisse. Sõidutajaks oli Steve the Builder (temast lähemalt veidi hiljem), sest see koht asus tema koduteel. Härra Builder viskas mu siis mainitud hostelisse ära, maksin seal 28 kohalikku raha voodikoha eest ja hakkasin uurima laupäevase jalutuskäigu kohta. Nimelt oli mul kavas ronida LOTRist tuntud mäe otsa. Just, just! Ma võtsin plaaniks vallutada Mount Ngauruhoe ehk Mount Doomi. LOTRi näinud inimesed teavad seda tippu kui (SPOILER ALERT!!!) Lord Sauroni pesitsuspaika ja kohta, kus sepistati Sõrmus ning kus see ka hiljem hävitatu. (END OF SPOILER ALERT!!!)  See mägi jääb aga ühe jalutuskäigu teele. Jalutuskäigu nimeks on Tongariro Alpine Crossing ning peetakse Top 10 matkaraja hulka kuuluvaks retkeks.

Hakksin siis usinasti uurima ühe adminni käest (keegi belgiast pärit kogenud mägironija härra), et kas ma jõuaksin teha mõlemat ehk läbida mainitud jalutuskäigu ja ronida veel mäe otsa ka. Too hakkas seletama, et väga ohtlik, võtab palju aega, peab olema heas vormis blablabla. Ühesõnaga ei julgustanud just väga tegema seda. Lisaks seletas, et kui ilm halvaks läheb ja pilved tekivad, siis on mäelt laskumine keeruline ja võib seal pilvede sees (no just nimelt, ega see mingi Munamägi ole, kus tipus olles ikka pilvede alla jääd, vaid selle mäe otsas oled ikka kõrgelt pilvedest üle!) ära eksida jne jne. No ei süstinud just ülemäära enesekindlust! Hiljem sain jutule selle hosteli omanikuga, kes oli väga lahke Šveitsist pärit naisterahvas ja hakkasin siis temalt ka uurima, et mis ikka on, kas saab teha kaht asja samal päeval. Õnneks oli tema äärmiselt positiivse suhtumisega! :) Ütles, et kui ilus ilm ja ma kiire kõndija olen, siis ei tohiks probleeme olla. Andis ka soovitusi, kuidas paremini ronida sinna mäkke ja milliseid ohte vältida.

Ilmateade lubas just laupäevaks ühte ilusat ilma. Muidu oli ainult vihm ja vihm. Seega olid mul pöidlad pihus ja magama minnes ka veidi entusiasmi, et äkki ikkagi saan sellega hakkama

Tongariro Alpine Crossing Cross Section

Üleval oleval pildil on on kujutatud retke profiil.

Laupäeva hommikul kell 8 jõudsime retke alguspunkti. Bussijuht (Megan, kes oli hosteli omaniku tütar ja kes tegeles maanterattasõiduga ja kellelt ma loomulikult uurisin, kust saada odavalt kasutatud maanteratast, aga see inff teid vist väga ei huvita, seega jätame selle hilisemaks) palus bussi jääda inimestel, kellel oli plaanis teha lisaks rännakule veel ka mägironimist. Jäin siis koos käputäie rahvaga bussi istuma ja Megan luges siis kenasti sõnad peale. Buss tuleb meile järgi lõpp-punkti kahel ajal: kell 15 ja kell 16:30. Kella 15 me kindlasti ei jõua, kui hakkame mäge vallutama ja kui ca 6 kmi enne lõppu näeme, et ei jõua ka 16:30se bussi peale, siis peame talle helistama ja ta tuleb meile hiljem eraldi vastu, aga see maksab juba jälle veidikene kohalikku valuutat. No selge värk! Jälle võimalus raha ära anda! Aga eks me ise teadsime, millega riskime.

Alustasime siis oma rännakut 1000 meetri kõrgusel merepinnast (jah! Juba kõrgemal kui Eesti kõrgeim tipp). Võtsin siis oma sammu sisse ja keskmiseks kiiruseks tuli miski 6 km/h. Vahel jäin seisma ja tegin mõned klõpsud pilti ka. Neid pilte kogunes lõpuks veidi üle 180ne. Ja esimene pool rajast oli rahulik kulgemine mööda kenasti märgitud rada väikese tõusunurgaga. Ei midagi erilist peale väga kauni vaate. Juba kaugelt oli näha ka Mount Doom. Mille peale tuli kohe mõte, et no päriselt? Ma kavatsen selle tippu ronida?? Jap! :)))

Mt Doom paistab vasakul. Näha on ka veidikese jääd päris tipus. Mäe kõrgus on 2 291 meetrit merepinnast.

Esimene korralik ronimine hakkas kui olin möödunud Soda Springsist. 1 200 meetri pealt 1600 peale ja suhteliselt järsu kaldega. Enne seda seisis silt küsimusega: Oled sa ikka valmis selleks matkaks? Vastasin mõttes, et loomulikult olen ja rühkisin edasi! Sisuliselt nägi see välja kui väga järsust ja ropult pikast trepist üles kõndimine. Väga paljud pidid tegema peatusi, et puhata ja hinge tõmmata. Pean tunnistama, et endalgi võttis see ronimine stange märjaks ja tõstis pulsi korralikult anaeroobse taseme lähedale. Peatust ma endale lubada ei saanud, sest teadsin, et kui tahan plaani ellu viia, siis jokutada ei tohi, sest lisaraha ma maksma kohe kindlast nõus poleks olnud. Võtsin siis mõned sõõmud vett ja kõndisin edasi.

Pärst seda tõusu oligi käes oodatud hetk. Olin veidi kõrgemal kui 1600 meetrit merepinnast ja nool näitas kahes suunas: a) jätkan rajal ja b) roni mäele. Vaatasin kella. Olin kõndinud tund ja 15 mintsa. Seega kõvasti kiiremini plaanitud graafikust, taevas polnud ühtegi pilve ja päike säras ja keedasin siis variant "b" suunas. Ja kohe avanes mulle järgnev vaatepilt.





Hell Yeah! Let's Do THIS!

No läksime! Enam polnud tegemist ette tallatud rajaga. Nüüd näitasid suunda postid, mida järgides läks tõusunurk aina teravamaks ja teravamaks ja ühel hetkel kadusid postid. Nüüd oli suunaks tipp ja rajaks endale parema äranägemise järgi valitud rada. Ma olin tol hetkel vist viies inimene, kes sel päeval ronis, seega kõrgemal nägin umbes nelja rühkijat. Otsustasin, siis nende suunas ja jälgedes liikuda. Mida samm edasi seda karmimaks ronimine läks. Pinnas puutus pehmemaks, suuri kive, kuhu astuda polnud. Tegemist oli suureteralise vajuva pinnasega, mis iga sammu ajal andis pool sammu järele, seega ronimine muutus järjest vaevalisemaks. Ühel hetkel ei saanud enam püsti kõndida ja pidi keha ette kallutama ja ka kätega kaasa aitama.

Sedasi neljakäpukil aeglaselt edasi rühkides liikusimegi meeter, meetri haaval tipule lähemale. Varsti hakkasin tundma, et sõrmedel on külm (kindaid ju kaasas polnud) ja paningi tähele, et kivikesed on ju jääga kaetud. Selge! Oleme juba päris kõrgele suutnud ronida, aga kui pilgu ülesse heitsid, siis oli veel oioioi kui palju minna, et tippu jõuda. Pärast järgmist 10 minutit ronimist avastas üks sakslane, kes eespool rügas, et pagan (!) oleme vist vale tee valinud, sest kallak muutus väga järsuks ja pehmest pinnasest oli saanud üpriski tahke ja teraline pinnas, kuhu jalga enam väga naljalt sisse ei löö ja seega toetuspinda nappis. Vaatasime siis veidi ringi ja pilk sattus ka alla poole sinna, kust olime just tulnud. Ossa vana paha! Kuidas ma siit pärast alla saan?!?!?! Oli minu esimene mõte ja minu teine mõte oli, et palun ole seda ronimist väärt. Seal tipus pean ma selle sõrmuse leidma või vähemalt Sauroni kummuli silma nägema või midagigi, et see turnimine end ära tasuks.

Jep, jep! Jäised kivikesed, minu arm! Vaade üles. Ronida veel piisavalt.

Pärast mõningast mõtisklust otsustasime, et ca 15 meetrit vasakule on näha suuremaid kive ja kui sinna jõuaksime, siis peaks sealt edasi ronimine lihtsamaks minema, sest toetuspinda on rohkem. (aa kas ma mainisin, et näpud külmetasid veidi ja tuul oli vali ja üpris jahe ja temperatuur oli sinna nulli lähedale??) Liikusime, siis tõusuga risti vasakule ja jõudsime nende ihaldatud kivideni ja toetuspunktideni, et avastada, et need on ju puha jääs! Ok! Nüüd oli toetuspind, mis omakorda oli aga väga reetlikult libe! Pff... Vihma käest, räästa alla! Aga alla ka ei andnud ja ronisime edasi. Tegelikult polnud nüüd ronimisel viga. Ikka aitasid kaasa kätega ja olid lihtsalt ettevaatlik, et ei libastuks, kuid progress oli veidi edulisem kui varem.
Oi! Tere jääpurikad ja taamal näha pilvepiir.

 Sedasi me seal umbes kuuekesi turinisimegi. Alla vaadates oli näha veel ronijaid, kes juba meie ette tallatud rada pidi liikusid, kuid õnneks tabasid nad varem ära, et peaksid hoidma rohkem vasakule, sest meie üleval liikusime kõik sinna poole ja näitasime õige suuna ette.

Mida meeter edasi, seda kergemaks ronimine läks. Kivirahnud muutusid juba suuremaks, sai teha suuremaid samme, pinnas enam nii palju tagasi ei andnud, seega oli sammu pikkus ka edenemise pikkuseks ja oli lausa lust ronida. Varsti sai juba isegi selja sirgeks lükata ja üle pika aja mägironija poosist välja tulla ning selga sirutada. Nüüd oli juba lund ja jääd näha rohkem ja pilvepiir oli ammu seljatatud ning endise vulkaani kraatri äär oli näha, mis tähendas ka seda, et nii ihaldatud tipp oli juba kohe, kohe käega katsutav. Täpselt sama järsku avastasingi end juba selle kraatri äärelt. Lõpuks ometi! Vaatasin kella ja möödinud oli järjekordsed 1h 15min. Ja seda täielikult ronimise tähe all. Olin 2 293 meetri kõrgusel ja paganama rahul endaga. Oli aeg veidi rohkem ringi vaadata. Ja olgem ausad! See ronimine oli seda väärt. Ma ei hakka kirjeldama ma parem näitan:


Vaade 1

Vaade 2

Kraatri serv ehk mäe tipp.
Kraatri sisemus ehk sinna päike ei paista.

Mina niisama kustunud vulkaani tipus ehk kohustuslik turistikas. 


Jätkub...

Esmaspäev, 21. oktoober 2013

Kes ei tööta, see ei söö!

Ja nii ongi!

Tööd jagub siin ikka kuhjaga. Praeguse seisuga olen ehitanud veggie-gardeni (kaks tuleb veel teha), saagind ja ladunud puid, vedanud pinnast, juurinud üles 20 mustikapuu juurt (prantslasega kahekesi) ja siis istutanud need samad juured ka juba uude kohta (pagan see on üks väga hull töö). Lisaks oli prantslane eelmised taimed istutanud veidi liiga lähedale üksteisele seega pidin viis taime üles kaevama ja uude kohta maha. Nagu ütles Stevie-Wonder (üks ehtiajamees, kes siin ka töötab): "Fuc*ing frenchmen!". Ei aga tegelikult on prantsuse poiss tubli. Teeb tööd ka, aga talle meeldib puhata. Kui ma lõuna ära söön, siis ma ei viitsi väga kaua seedima jääda ja lähen edasi tööd rügama, siis too prantsuse poiss nokib veel pool tundi nina. Arusaadav, et rahhi selle eest ju ei maksta, mis teeme, aga no mingi tung asjad ära teha tekib ikka.

Too Stevie on üldse muhe tüüp (ehitajamees siis). Aitasin tal täna ka paari laetala paika panna (prantsuse poiss oli ka abis ja sai vähemalt kolm korda kuulda "bloody frenchmani" :D) ning palus mul tõsta tala kõrgemal, nihutasin siis sentimeetri võrra. Ütleb, et rohkem, no lükkasin veel kaks senti. Ütleb, et kas rohkem ei jõuagi? No näita härjale punast rätikut palun. Tõukasin siis tala nii suure hooga vastu lage, et Stevie ehmus: "Oot, oot, ma ei palunud sul terve katuse eest ära lükata!" Nalja saab!

Selle keskuse juhataja. Härra, kes kogu renoveermise enda südameasjaks võttis ja teeb seda oma säästudest on üks väga, väga kireva elukäiguga inimene. Vähe sellest, et neli aastat tagasi sattus ta kohutavasse avariisse, mille tulemusena oleks ta peaagu jalast ilma jäänud (arstid tahtsid maha võtta, härra (Marty) vastas, et ei võta te midagi maha. Ma jooksen pärast haiglast välja saamist 36 kuu möödudes maratoni. Ja jooksiski) on ta olnud mitme Ida-Euroopa riigi peaministri nõunik. Töötanud külma sõja ajal ja NSVLi lagunemise päevil endistes NSVLi riikides. Aidates ülesseada kommunismijärgse erastamise mudelit nois riikides (ka Eestis muide). Ta on üks esimesi inimesi (kui mitte esimene), kes sai enda passi uhiuue Eesti templi (1991 aastal). Elanud ja töötanud Kazahstanis ja teab tollast presidenti nimepidi ja on siiani tuttav. Lühidalt on tegemist tõesti palju näinud ja ääretult suure kogemuste pagasiga inimesega.

Eile õhtupoolikul võtsin garaažist välja ka seal rippuva maanteeratta, pumpasin kummid täis, õlitasin keti ja hammasrattad, kohendasin sadulat, paikasin lenksudel oleva sideme, ajasin rattariided selga ja tegin esimese rattatrenni Uus-Meremaal. Ja see oli täiesti vapustav! Küll lühike (1 tund ja 30 kilomeetrit), aga täiesti võrratult kaunil teel. Kõrvaline, vähese liiklusega, suhteliselt kehva asfaltiga, kuid nii maaliline, et mul oli tõsiselt kahju, et telefoni koju jätsin. Järgmine kord võtan kaasa ja teen kindlasti mõned klõpsud! Ma poleks mitte kunagi osanud arvatagi, et mul avaneb võimalus sellises looduskaunis kohas trenni teha.

Uurisin välja, et siin lähedal - umbes tunnise autosõidu kaugusel - asub vulkaan, mis oli Sõrmuste Isanda filmis mt Doom (too koht, kus sõrmus päris lõpus laavasse kukkus koos Gollumiga). Tuleb välja, et selle tippu saab matkata. Arvake nüüd kaks korda, kas ma lähen sinna matkale tuleval nädalavahetusel? :) (pean ainult lootma, et ilmaga veab ja kui selle retke ära olen teinud, siis saate kindlasti pilte vaadata ja kogemusi lugeda.

Praeguseks nagu ongi vast otsa saanud jutt. :)

PS! Mul eilsest tööpäevast kael ja turi täitsa punetavad. Siinne päike võtab paremini kui Eestis! :)))

Laupäev, 19. oktoober 2013

Timber Trail Centre (well, almost...)

Kia ora!*


Nii siis! 19nda oktoobri hommikul sain lõpuks Aucklandist jehhat tehtud. Linn oligi igav ja raha kulus palju. Bussireis oli pikk 4,5 tundi ja sihtkohaks Ongarue turnoff, kust pidin tegema väikese matka (2,5km) Ongarue külla, kus end kenasti Timber Trail Centre'i nimelisse kohta mõneks ajaks istutada.

Bussisõidu ajal oli täiesti võimatu raamatut lugeda, sest kogu aeg kiskus pilk aknast välja. Aucklandist väljas polnud midagi vaadata. Suht lame maastik, midagi erilist ei näinud peale palmide ja muude eksootiliste puude. Samas mida kilomeeter edasi, seda künklikumaks kõik muutus ja mingi hetk tabasin end mõttelt, et pagan! Ongi kääbikute maa. Oiiii kuidas oleks tahtnud, et ühest kumera tipuga künkast mõni karvajalgne bilboline välja kargaks! Aga võta varbast, ei karanud!

Pärast nelja ja poole tunnist sõitu võtsin siis seljakoti selga ja hakkasin selle külakese poole sammuma. Ja pea käis ikka paremale ja vasakule. Telefon taskust välja ja pilte klõpsima. Ja nüüd mõned neist on siis Teile näha ka.

Seda teed mööda kõndisin Ongrarue poole. Tee käis üles - alla, paremale - vasakule. Küngastel kalpsasid lambad (sellepärast ka see aed tee ääres).


 Selline vaade avanes bussilt maha astudes. Lihtsalt suvalise künkad kusagil kauguses. Just chillin' under the New Zealand sun... :)
Vasakul on veel üks vaade, mis avanes teel Ongarue külla (leia pildilt lammas) ja paremal lihtsalt mets tee äääres.



Matkasin siis rõõmsalt küla poole ja leidsingi selle üles. Nägin silti Timber Trail ja nool näitas paremale. No mõeldud tehtud! Panin paremale vudima. Siis tuli uus silt "Timber Trail 1,7km". Noo kui nii, siis nii ja kõmpisin edasi. Ühel hetkel hakkas tunduma, et jube palju olen ikka kõmpinud juba, aga no näedsa - taamal paistab jälle silt Timber Trail ja nool vasakule. Juhhei ja valleraa! Kohal olen! Võtan siis vasakpöörde ja no pagan! Siit hakkab ju Timber Trail. Fakk! Ja minu sisetunne ei petnudki - olingi liiga kaua kõmpinud. Võtsin kõne selle koha bossile ja uurisin, et mis värk on. Härra vastas, et jah, panid mööda, nii 2,3kmiga! Nimelt see Centre asub Ongarue külas ja boss ise on praegu eemal ning järgi tulla ei saa. Dave - tüüp, kes praegu seal in charge on aga telefonile ei vastanud ja seadsin siis sammud tagasi juba tuttavat rada mööda.

Jõudsin tagasi Ongarue külla ja suurema vaevata leidsin koha üles. saingi korraliku matka tehtud (kokku umbes 8 kilomeetrit). See koht ise (Timber Trail Centre) on tegemisjärgus ja ikka päris korralikult! Tegu on projektiga, mis toetub kahe entusiasti säästudele ja vabatahtlike (nagu mina) abile. Praegu on selles keskuses kaks vabatahtlikku (kui mind ennast mitte arvestada): Dave (uusmeremaa kohalik ehk kiwi) ja Jules (vist(!) prantslane ja samuti backpacker).

Kompleks koosneb kolmest renoveeritavast hoonest: Cottage, koht, kus peatuvad vabatahtlikud ja tulevikus keskuse külastajad; vana kirik (ei näe üldse kiriku moodi välja), kus elavad keskusele ellu sisse puhunud entusiastid Martyn ja tema proua; vana koolimaja, kus asub raamatukogu ja mis on elupaigaks permanentsele vabatahtlikule Dave'ile.

 Vasakul on näha siis minu pesapaik selles hoones, kus peatuvad backpackeritest vabatahtlikud.

Paremal on näha kaunis vaade minu tost. Ja samuti on kuulda (mitte küll teile, aga minule) linnulaulu. Mis erineb täiesti linnulaulust, mida võite Eestis kohata (well captain obvious strikes again!), aga ega te vist seal enam väga linnulaulu ei kuulegi. Hihihiii :))

Centre'is elavad peale inimeste veel ka mõned loomolevused. Kolm tuvi, ports kanu (4 oli vist), neli paabulindu, kellest ühe pilt on ka all ära toodud ja kolm laamat, kes tegelikult ei ole laamad vaid hoopis "alpaca" (vabandust väga, minu zooloogia teadmised ei ole nii head, et teaksin nende eestikeelset nimetust ja minu jaoks on nad ikkagi laamad!).

Paabukas eputab nagu talle kohane.
Üks neist laamadest, kes tegelikult ei ole laama...

 Keskuse territooriumil on veel oma aed (mis on veel valmimisjärgus), kus hakatakse kasvatama igasuguseid aedvilju, lisaks on värskelt istutatud ka puuvilju ja marjapõõsaid ning umbes 250 meetrit eemal voolab Ongarue jõgi. Kas seal ka kala on, seda ma ei tea, pole eriline kalamees. :D

Ongarue jõgi
 Täna (20.10) veetsin siis esimese päeva reaalselt tööd tehes. Aitasin ehitada ühe aediku, loopisin pinnast sinna aedikusse, saagisin puid, ladusin neid riita, koristasin õuelt igast läbu ära. Nooo selline täiesti tavaline orjatöö :))) Aga õnneks ei ole linnas ja raiska raha. Mind ümbritseb fantastiline loodus.

Käisin täna ka pärast töökat päeva jooksmas. Võtsin ette Timber Traili (üks New Zealandi 100 kogemusest, mida peab läbima). Tavaliselt läbitakse see rada rattal (pikkust on 83 kilomeetrit). Ma loomulikult nii pikalt ei kavatsegi seda läbi joosta, aga see väike suts, mis ma sinna ja tagasi tegin oli vapustav. Selline maastik, selline sõnadesse mitte mahtuv ürgsus. Peab ise nägema, seega tulge külla!

Varsti saab ka hot-tub soojaks aetud ning õhtune chill võib alata. Loodan, et tänane postitus liiga pikaks ei läinud ja järgmiste kirjutisteni.

Tsaupakaa!


*Maoori keeles "tere".













Neljapäev, 17. oktoober 2013

Jalutuskäik Aucklandis


Hello!

Tuli välja, et pean Aucklandis veel päevakese olema. Otsustasin siis raha mitte väga raisata ja mingeid ekskursioone ei hakanud võtma ja läksin omapead linna peale uudistama. Esimese asjana olgu ära öeldud, et Auckandi linnas on ikka väga järsud tänavad. Kui arvate, et teil oli Tartus või Viljandis raske kaldel kohalt minekuga raskusi, siis nende kallete peal, mis siin on... No ütleme nii, et mõnest oleks isegi rattaga alla sõites silme ees wtf!. Ühest sellisest alla kõndides oli tunne, et kui veidi ettepoole kallutad, siis käid ninali. Pidi teadlikult keharaskuse kandadele viima, et sammu kõndimise tasemel hoida. Muidu oleks vabalt jooksma hakanud.

Muidu on tegemist vägagi mitte metropoli sarnase linnaga. Roheline ja täis väiksemaid maju. On ka kõrgemaid hooneid, kuid ei mingeid pilvelõhkujaid ja ei ütleks küll, et tegu on linnaga, kus elab sama palju inimesi kui Eestis kokku.



Alljärgnevalt siis mõned pildikesed, mis täna jalutades klõpsasin.



Vaade linnale (sadamast)




Siin siis näide kui järsu langusega mõned Aucklandi tänavad on. Kahjuks on läbi fotoka silma seda jäädvustada raske ja ma pole ma mitte just parim piltnik maailmas :). Aga pildilt nähtav tõus (jääb puu varju) oli ikka väga, väga järsk!
No mis siis viga õppida kui linnakusse sissepääsu ees kasvavad kaks kõrget palmi.
Rääkides linna rohelusest, siis sellest on näide paremal. Ja tegu on südalinnaga. See jättis ikka väga meeldiva mulje - igal pool on puud ja sellist betoondžunglit on suhteliselt vähe. Meenutas sellega veidi Tartut.

Vasakul on näha vägagi innovatiivne rattahoidja. Võtab palju vähem kui tavalised haagi-ratas-raami-külge tüüpi hoidjad ning näeb välja ka vägagi stiilne. Mõttekoht - äkki peaks Eestissegi säänseid rattahoidjaid püstitama. Mina kasutaks!





Homme hakkan siis liikuma juba Timber Trail Centre'i poole. Bronnisin transpordi ära. Siis saab juba asjalikumaks muutuda ja seda turistijanti on vähem. Saaks linnast eemale loodusesse juba... Ei olnud ju minu eesmärk siia tulles linnas ringi taaruda ja pilte teha. :)



Teen aega prajaks

Hetkel olen ühikas ja ootan, et saaks postkontorisse minna, et siis juba vajalikke numeroid hakata ajama. Mõnus hommikusöök on ka juba keres (omlett peekoni ja šampinjonidega). Kuidagi väga mõnus oli süüa hommikust kell 8 hommikul õues istudes. Nagu oleks suvi või midagi. Aa, oih, siin ongi ju suvi algamas. Siinkohal soojad tervitused Eestisse!

Öö ühikas... Pärast mõnusat õhtusööki keerasin magama ära. Ja oi kui kiirelt tuli uni voodis olles. Ei pidanud nuputama, mis asendisse end keerata ja kuidas väänata jalad ja ülakeha sedasi,  et need ei segaks vahekäigus askeldavaid stjuardesse ning samas saavutada magamiseks rahuldava asendi.

Olles maganud umbes tund aega hakkas üürgama midagi. Midagi täiesti ennekuulmatut! Unesegasena arvasin, et tegemist on mu telefoni äratusega. Kobasin siis mobiilfoni järele ja vahtisin seda täiesti tühmi pilguga ei saanud ikkagi aru, kust kohast see heli tuleb. Kõrvalvaatajale võis asi tunduda päris koomilisena - toas karjub miskit ja üks tüüp lihtsalt vahib oma telefoni mitte midagi ütleva pilguga ning ei jaga mitte mingisugust biiti. Ma ei tea, kui kaua ma seda vidinat vahtisin, aga mingi hetke pärast hakkas koitma, et tegu on tuletõrje alarmiga... Päriselt?!?!?! Mis te teete nalja? Kas ma olen tagasi ajateenistuses, kus on öised häired ja drillid? Ajasime siis end kõik püsti, kes me seal toas passisime ja hakkasime vaikselt riideid selja ajama. Järsku käis uksele koputus ja keegi rinnasildiga neiu ütles: Out, out! MÕtlesime, et ohhooo ongi päris palakahi lahti või? Riided selga asjad kaasa ja õue. Koridoris tulid vastu kuus tuletõrjujat, kes rahulikult korruseid puistama hakkasid. Oli küll tunda mingit õrna kärsakat, kuid suitsu ja leeki ei näinud, kuulnud ega tajunud.

Jõudsime õue ja no siis sai asi selgemaks. Siin ühikas on pea igal öösel sedasi. Keegi tuhajuhan otsustab öösel suitsetama minna, aga õue minekuks või suitsuruumi otsimiseks mõistust või viitsimist ei jagu ja läheb pesemisruumidesse kimuma ja voila - tulemuseks korralik reivparti, kus muusikaks alarm ja pidutsejateks, uniste nägudega külastajad. Mis seal siis ikka. Ootasime väljas ca 10 minutit, kuni tulega võitlejad igaks juhuks kõik korrused läbi käisid ja ronisime tubadesse tagasi. Pärast seda sai magada juba rahulikult.

Öö möödus väga õndsas unes kui välja arvata paar korda, mil ärkasin, et kontrollida kellaaega. "Jetlag"i mul hetkel ei paista olevat ja ajavahega olen kenasti aklimatiseerud. Siia ühikasse ma vist teist ööd ei jää. Kui postkontoris ära käin, siis hakkan liikuma Timber Trail Centre'i poole, kus mind oodatakse, et ma oma abikäe ulataks ja seal pakutakse mulle süüa ja peavarju.

Järgmiste postitusteni, mu sõbrad ja ärge siis väga pead norgu laske, et te hommikuti autoklaasidelt härmatist kraabite, talverehvide muretsemisele mõtlete või uute kinnaste ostmist kaalute. :))

Saabumine

Tervist!

Siit tuleb esimene blogikanne. Usun, et enamik teist on juba kursis marsruudi ja ligikaudse ajakuluga, mis Aucklandi jõudmisele kulus, kuid nüüd tuleb ka veidi täpsem ülevaade sellest.

15nda oktoobri hommikul kell 06:30 startis rong Sürgaverest Tallinnasse. Suuream osa sellest ajast magasin. Sadamasse jõuds sain kokku Viktoriaga, kes tuli mind armsalt ära saatma. :). Laev Helsingisse väljus10:30. Sealgi polnud suurt midagi teha - lugesin raamatut ja uurisin Helsingi bussigraafikut, vihje sellele sain Dianalt. Ja abi oli sellest vihjest kindlasti! Säästsin ca 30 euri (mille hiljem rõõmsalt Helsingi lennujaamas toidule kulutasin!!! Täiesti jube kui kallis on söök tehtud). Sadamast ostsin pileti, hüppasin trammile, mõned peatused edasi väljusin rautejaama peatuses ja punusin (ei ole träänsmuusika järgi kätega õõtsutamine (Ivo ja Timo saavad aru! :D) järgmise bussipeatuse poole ajama. Samal ajal tuli vastu keegi suvaline soome härra ja hakkas midagi minule mõistmatus dialektis rääkima ja uurima. Sain aru ainult ühest sõnast: matk. Kuna mul oli ainsana seljakott õlgadel, siis sain aru, et härra üritas minuga mingil põhjusel kontakti saada. Vastasin poole sammu pealt: "Ei puhu suomi". Uuris siis kohe vastu: "Where are you from" - "Estonia!" Oli kiire vastus ja ma suutsin sel hetkel juba temast mööda vuhiseda, sest nägin, et minu buss on juba ees ja ootamas. Tagant kuulsin veel hõiget: "Have a nice trip!" Selline tore suomlane siis.

Sadamasse jõudsin ca kell 14 ja siis algas otamine ja kuna seda oli umbes 5 tundi, siis loomulikult läks mul kõht tühjaks ja pidin manustama seda hirmkallist toitu. Loomulikult nautisin iga ampsu nagu veedaks õhtut kusagil umbepeenes prantsuse restos (mitte, et ma kunagi sellises käinud oleksin, aga saate must aru küll!).

Kell 18:55 algas siis esimene pardale ronimine ja ümberringi ainult jaapanlase (kahtlustan, et ka mõni korealane). See tegi mind veidi ärevaks, sest vaevalt Londonisse eranditult ainult kollase rassi rahvas lendab. Läksin uurisin siis väravaneiu käest, et olen ma ikka õiges kohas ning tuligi välja, et värav oli viimasel hetkel muudetud. No selge! Leidsin uue värava üles ja pilt palju loogilisem - enamjaolt europiidse rassi esindajad. Lend algas ja kulges ja lõppes viperusteta.

Londoni lennujaam - ootamine ja ronimine järgmisele lennule. Lend algas ja kulges ja lõppes viperusteta.

Hong Kongi lennujaam - istud ja ootad! (ahjaa ja sööd) Söök oli odavam kui Helsingis, mis oli väga, väga meeldiv üllatus! Ahaa ja siin tuli ka esimene "viperus". Nimelt lend hilines ca 1 tunni võrra. Istusin siis seal värava juures ja lugesin raamatut. Lennukile minnes aga ei meeldinud kohalikule ametnikule minu boarding pass ja jooksis sellega kusagile superviisori juurde. Vudis sama kiirelt tagasi ja ütles: okay! Kehtiasin õlgu ja astusin lennukile. Seal aga sattus mu kõrvale keegi vanem india naine, kes kergelt öeldes lõhnas üpriski ebameeldivalt. Aga jällegi lend algas, kulges ja lõppes rahulikult.

Aucklandis maandusime kell 14:00 (kohaliku aja järgi). Leidsin  oma seljakoti, mille andsin juba Helsingis ära, ja läksin õue. Seal vaatasin vasakule ja vaatasin paremale ning otsustasin minna paremale, sest noh... parem on ikka parem ju. Leidsin bussi, kus oli kirjas "to City". No mis seal enam mõelda. Suund sellele bussile, et siis Aucklandi kesklinna sõita.  Bussi ronis hiljem veel rahvast ja paljud olid seljakottidega. Uurisin kahelt saksa plikalt, kes saabusid just Austraaliast (kus olid kulutanud kogu raha ja nüüd tulid vaatama Uus-Meremaad ja siin töötama), kus nad ööbivad. Otsustasin ka nendega samasse kohta toa saada, kuid tulutult. Tuli välja, et praegu esineb linnas selline neiu nagu Bionseee ja sellega seoses on enamik hotelle kinni bronnitud. Läksin siis seiklema, et leida mingi koha, kus saaks öö veeta. Sattusin Kiwi Interntatioanl hotelli (vms), kus loomulikult kohti polnud, kuid kus oli üks väga abivalmis reisiagent, kes tegi mõned telefonikõned ja leidis mulle koha lähedal asuvasse ühikasse (1 öö 35 taala), samuti ostsin talt ka kõnekaardi, 2Degeesi klient olen nüüdsest. Kõmpisin siis rõõmsalt sinna, tegin check-ini ära ja siin ma nüüd siis olengi.

Jagan tuba veel 7 mehega. Sakslane, inglane, prantslane (kes räägib väga vähe), itallane, kiwi ja kaht tüüpi pole näinud, aga asjade järgi peaksid nad siin olema. Sain lõpuks ometi ka dušši all käidud ja puhtad riided selga! Sõin kõhu täis ja nüüd lebos. Välja minna ei raatsi, sest väsimus on liiga suur!

Homme ärkan 7 paiku ja kohe postkontorisse IRD ja pangakonto numbrit tegema. Pärast seda hakkan uurima, kuidas saada oma esimesse pikemasse peatuspaika ehk Timber Trail Centre'isse.

Ah jaa! Keda siis huvitada võib, siis ajavahe Eestiga on 10 tundi. :)

PS! Pilte pole veel teinud, seega see blogpostitus on nö "kuiv". Pildiraamat ilmub hiljem.