Laupäeva õhtu. Novembri viimane päev. Uskumatu, aga siingi on jõulumelu juba kuu aega varem hoos. Samas ei ole see kuidagi nii "otse näkku ja osta nüüd, muidu sured" kampaania nagu see Eestis tavaliselt on.
Täna sai läbi Taupo kaheks päevaks vallutanud rattavõistlus Cycling Challenge. Selle põhidistants oli 160kmi pikkune võidusõit ümber Taupo järve (eelneval päeval peeti sprindivõistlusi ja väiksemaid võidusõite). Oli võimalus osaleda ka teatesõidus või ca 90kmi pikkusel maastikumaratonil. Võrreldes seda näiteks Tartu Cycling Weekendiga, siis on tegemist märksa väiksema üritusega. Sõitjaid on palju, kuid mastaap jääb siiski Tartu nädalavahetusele alla. Expod on ka kehvemad, aga pagan kui palju ilusaid rattaid linnas vuras ja see melu oli siiski tervitatav. Oleksin väga tahtnud ise ka selles osaleda, kuid a) osavõtutasu oli päris krõbe ja b) olin tol päeval tööl.
Täna oli tegelikult juba teine tööpäev. Ja teise päeva kohta polnud üldsegi paha. Kolmekesi töötasime ja minu müüginumbrid olid teistest peajagu kõrgemad, kuid tegu on pigem algaja õnne kui osava müügitööga. Toodete kohta peab ikka väga palju juurde õppima, et neid korralikult müüa. Samas jalanõude soovitusi oskan jagada, sest eks ma olen veidi matkamist kogenud küll ja tean, mis on hea ja mis ei ole. Tehniline pool ja poe ruumijaotus on juba selge (et mis asub kus ja kuhu inimesed suunata).
Kollektiiv on superlahe. Väga sõbralikud (nagu kõik inimeseloomad siin riigis) ja tiimitöö on tähtis. Meil on igapäevased müügieesmärgid ja kui nähakse, et kellelgi on vaja mõned müügid teha, et oma keskmist tõsta, siis antakse vabalt ära, sest individuaalne suutlikkus ei oma suurt tähtsust. Esikohal on, et poe üldine tulemus oleks hea.
Töötajad saavad ka väga korralikult allahindlust alates 50% kuni 85%. Oleneb tootest. Ma kavatsen siit kindlasti endale mõned asjad kaasa osta. Sellist alet kusagilt mujalt kindlasti ei saa ning tooted on kvaliteetsed! (Kes ei usu võib Kathmandu ettevõtet googledada) Vihjan, et GoreTex Pro vee- ja tuulekindla jope saaks ma siit umbes 60 jevriga kätte ja sellest odavamalt kusagil uhiuut jopet saada? No palun, tehke proovi ja ma teen teile 60 eurise õhtusöögi välja! :D
Hetkel on tööd suht vähe. Esimesed kaks nädalat teen ainult kolm päeva nädalas tööd, seega tunde õigest sinna 20 ringi. Säästa väga ei saa, aga elab kenasti ära (st maksan üüri ja saan korralikult süüa). Hosteli rahvas on ikka väga lahe. Siin on tekkinud meil nö oma gäng! Rahvas, kes elutseb pikemalt kui 1 nädal. Oleme juba vanad kalad, samas kogu aeg vahetuva rahvaga on ka mõnus õhtuti hosteli baaris/köögis suhelda. Samuti on tore, et minu tuppa kolisid nüüd permanentselt ka kolm "vana olijat", mis tähendab, et toas saab asju nagu läppar ja telefon julgemalt voodile vedelema jätta. Hirmu, et need ära varastatakse põhimõtteliselt ei ole.
Selle "vanade olijate" gängis on mulle juba päris mitu hüüdnime pandud: Estonian (no ei vaja vist selgitust), Ironman (ka suht obvious, kuigi ma parandan alati, et mitte veel, ma pean selle nimel veel kõvasti valutama!!!) ja Tarzan (sest meil on üks koht, kus saab köiga kõikudes vette hüpata. Ja seal on pikem köis ja lühem. See pikem on aga kaldast veidi eemal ning selle kättesaamiseks peab lühemal veidi kõikuma ja natuke akrobaatikat tegema. Mina olen siis see peamine akrobaat ja sealt ka siis see nimetus.)
Peab mainima, et praegu on elu täitsa hästi toimima saadud siin. Töö on olemas, küll poole kohaga, kuid parem kui mitte miski, sest oma raha nüüd enam kulutama ei pea. Trenni saab kenasti teha ja oioioi kui rasked need tõusud siin ikka on... Õnneks on Ironmani rattarada kergema profiiliga kui minu trennirajad praegu ja ratas töötab hetkel väga hästi. On tekkinud ka kindel tutvusringkond ja see seltskond on ikka väga lahe!
PS! Sorry, kui jätsin teid liiga pikalt ootele! Polnud nagu väga huvitavat kirjutada midagi... :) Loodan, et järgmist jutukest nii kaua enam ootama ei pea.
reede, 29. november 2013
kolmapäev, 20. november 2013
Detailid, detailid ehk Topelt ei kärise
Täna oli üks edukas päev!
Tööotsingud on läbi. Teisipäeval pärast luhta läinud rattasõitu (tahtsin teha esimese trenni, kuid vihma hakkas sadama ja kilometraaž jäi kõigesti 23 ringi. Samas sain teada, et see ratas on kiire, eriti laskumistel) läksin kolmapäeva hommikul snorgeldama. Golfipalle veest õngitsema. Kuna keset nädalat on kõik normaalsed inimesed tööl ja golfi ei mängi, siis erilist rahhi ma ei teeninud. Kõigest 15 taala kolmetunnise supluse eest. See on aga täiesti teisejärguline, sest snorgeldamine isajänesest on ikka vaieldamatult üks mu lemmikuid tegevusi. Kolm tundi vees möödusid täiesti märkamatult. Vesi oli jahe, aga see pole oluline, sest sain väga hea ja sooja kalipso ja kiivri ja lestad ja mu vajaliku aparatuuri. Vesi oli läbipaistev, mitte küll nii transparentne kui Punane Meri, kuid kindlasti teeb silmad ette ükskõik millisele Eestis asuvale järvele, vähemalt nendele, milles mina ujunud olen. Vesi oli abivalmis. Sain ühe golfipalliga vasta selga, olin suhteliselt pinna lähedal kui tundsin väikest kõksu ja avastasin, et pall oli kenasti minu pihta lennanud. Õnneks võttis vesi suurema osa löögist enda peale ja palli kineetiline enerdži polnud enam piisavalt suur, et ma isegi aia ütlema peaksin. No ja kalipso paksus aitas ka kaasa.
Golfipalle korja mine nägi aga suuresti välja kui liblikate püüdmine, kui välja arvata faktid, et ma olin vees ja korjasin golfipalle, mis minu eest ära ei lennanud, vaid lebasid seal põhjas ja vahel turtsusid vastu, ega tahtnud alluda mu soovidele kenasti võrku veereda. Muul määral - vägagi sarnane. Mul oli pika ridva otsa pandud korv, mille sisse ma põhjas lebavaid pallikesi korjasin. Kui võrk sai piisavalt täis, siis ujusin ankrusse jäetud "korjandus punkti", tühjendasin võrgu ja järgmise satsi järele. Kuna palle oli põhjas vähe, siis saingi kõigest 375 pallikest korjatud. Kolme tunni kohta häbematult vähe, aga selle kaalus üle snorgeldamise lõbu. Lisaks said jalad lestades kena koormuse. Just pöiad, mis liikusid tänu lestadele nii nagu nad ujudes liikuma peaksid - lõdvalt.
Kaldale tulles rääkisin veidi golfi-biznesi omaniku naisega juttu ja andsin talle igaks juhuks oma CV. Seejärel jalutasin kahte kohalikku poodi. Esimene oli miski matkatarvete pood. Seal ajasin kaks sõna juttu ja andsin oma CV ning siis läksin Kathmandu esinduspoodi (the matkatarvete pood!), andsin CV ja eelnevalt täidetud avalduse. Õnneks oli juhataja seal ja võttis mind kohe jutule. Tegime kiire intervjuu ning ütles, et annab päeva jooksul teada, kas sain töökoha või mitte. Rõõmsal meelel läksin hostelisse oma väga tühja kõhtu täitma.
Paar tundi hiljem heliseb telefon. Kathmandu juhatajale olin toreda mulje jätnud ja teavitas, et sain töö! No lõpuks ometi! Hakkan seal siis rahvale matkatarbeid müüma ja saalis ringi jallama ning riiuleid täitma. Sounds good to me. Samal ajal kui tolle härrasrahvaga rääkisin tuli sõnum, et mulle on jäetud teade voicemaili. Avasin selle ja oh üllatust! Golfi-biznesi omanik ja palus, et ma talle tagasi helistaksin. No ei saa ju mitte helistada. Tuli välja, et ka neil on mulle pakkumine ning sooviks rääkida neljapäeval umbes kell 13 paiku kui ta tööle tuleb. Olin loomulikult nõus, kuid mainisin, et ma lähen juba ka Kathmandusse tööle. Võttis seda arvesse ja leppisime kokku, et tulen juttu ajama.
Neljapäev algas siis tavaliselt. Tööle veel minema ei pea (Kathmandusse lähen esmaspäeval pabereid määrima ja esimene tööpäev oleks järgmisel reedel). Sõin hommikust ajasin feisbukis veidi juttu. See on mul saanud juba äärmiselt meeldivaks traditsiooniks. :) Ja võtsin ette trenni. Ilm oli kena, mökerdasin end päikesekreemiga kokku ja viisin ratta välja. Leidsin internetist hea 50kmise ringi ja otsustasingi, et täna rohkem ei sõida, sest alustuseks piisab sellest küll. Ring ise ei olnud ka keeruline: sealt vasakule, siis vasakule, siis paremale, siis paremale, siis paremale, siis vasakule, siis paremale, siis vasakule ja paremale jne jne. Ei midagi erilist, täiesti arusaadav! Kõik algas kenaste, osasid teid ma juba teadsin ja tundsin end seal vägagi mugavalt. Ratas oli väga hea, aga jalg kenakesti töntsiks jäänud, aga no pole hullu!
Olin juba mõnusalt kaks tundi uhanud kui avastasin, et pagan! Ma olen kaks tundi uhanud ja nii tönts mu jalg ka pole, et ma kahe tunniga 50kmi ära ei sõida. Midagi on valesti, sest Taupost pole haisugi! Noo võtsin korraks hoo maha ja uurisin ümbrust. Täiesti mitte midagi ütlev. Arvasin, et no ju ma läksin veidi liiga kaugele välja ja pole muud midagi kui panen ikka otse mööda seda teed edasi ning järgmisel suuremal ristmikul võtan kursi (arvatava!!!, sest ma ju ei teadnud täpselt, kus ma olin) Taupo poole. Väntasin edasi. Mingi aja pärast silmasin ees ristmikku ja oh seda rõõmu seal olid ka sildid, kuhu poole miski linnake jääb ja palju neid verstasid ka nendeni on. Lähemale jõudes rõõm kadus ja motivatsioon langes. Taupo (mis jäi minu arvatavast suunast täiesti vastupidises suunas (!!!), jah ma olin korralikult võssa pannud kusagil) linnakeseni oli 39 kilometrit. Kiire pilk spidokale ja avastus, et ma olin juba vändanud üle 60 kiltsa. Tuletan meelde, et plaanis oli ainult 50 kilomeetrit, mis tähendab, et võtsin kaasa vaid ühe veepudeli ja see oli ka tühi.
Motivatsioon maas, veeresin aeglselt mööda tõusvat teed Taupo poole. Peab tunnistama, et see oli päris raske hetk tänases trennis. Jõud hakkas kaduma ja raja profiil polnud ka just kõige õnnistavam. Aeglselt tõusev ja käänuline. Õõõõh! Kuid, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal (lähem? ah, mida tahes, ei tule see kõige kõnekäänd meelde). Umbes 12 kilomeetri pärast silmasin kohvikut. Tuju lendas sajaga lakke! Ma ju ei lähe rahata kusagile ja nüüd saan end tankida ka veel! Vurasin sinna. Võtsin kaks võileiba ja coca-cola ning lasin veepudeli ära täita. Võikud ja koka hävitatud, pudel hoidjasse ja rattale. Kõik muutus kuidagi ilusamaks kohe. Energia taastus imekombel (coca-cola is the best!!!) ja kiirus tõusis, jalad hakkasid uuesti tööle ning kilomeetrid möödusid! Rattaga on ikka hea sõita kui kõht täis. Varsti oligi ainult 6 kiluversta Tauponi ja need möödusid kärmelt.
Linna jõudes sõitsin kohe golfionuga juttu ajama. Jutud räägitud, seiklustest pajatatud sõitsin sealt ära kokkuleppega, et hakkan nädalavahetustel ja võimalik, et pühade ajal õhtuti seal golfikohas golfipalle müüma (vette minema ei pea, las teised ka snorgeldavad) ja olema nö adminn. Superb! Peab nüüd veel Kathmandu graafiku kätte saama ja sobitama selle golfikoha omaga ning vajalike treeningutega. Seega ka täna oli hea päev!
Hostelisse jõudes pugusin end pilgeni sööki täis, sest energiakulu oli meeletu! Kokkuvõttes sai 50 kilomeetrisest ringist 107 kilomeetrine. Ja väga hea trenni. Keskmine kiirus oli võrdlemisi madal, kõigest 28,4 km/h ringis, kuid arvestades minu mitte valmisolekut selliseks tripiks ja ka suhteliselt töntsi jalga võib kokkuvõttes siiski väga rahule jääda.
PS! Ma võtsin ühe kurvi paremale liiga vara.... Ja sellepärast tegingi sellise suuuuuuuure pauna juurde oma ringile. Seega nüüd kõik koos: Detailid, detailid! Järgmine kord tähelepanelikumalt keskenduda detailidele! :)
Tööotsingud on läbi. Teisipäeval pärast luhta läinud rattasõitu (tahtsin teha esimese trenni, kuid vihma hakkas sadama ja kilometraaž jäi kõigesti 23 ringi. Samas sain teada, et see ratas on kiire, eriti laskumistel) läksin kolmapäeva hommikul snorgeldama. Golfipalle veest õngitsema. Kuna keset nädalat on kõik normaalsed inimesed tööl ja golfi ei mängi, siis erilist rahhi ma ei teeninud. Kõigest 15 taala kolmetunnise supluse eest. See on aga täiesti teisejärguline, sest snorgeldamine isajänesest on ikka vaieldamatult üks mu lemmikuid tegevusi. Kolm tundi vees möödusid täiesti märkamatult. Vesi oli jahe, aga see pole oluline, sest sain väga hea ja sooja kalipso ja kiivri ja lestad ja mu vajaliku aparatuuri. Vesi oli läbipaistev, mitte küll nii transparentne kui Punane Meri, kuid kindlasti teeb silmad ette ükskõik millisele Eestis asuvale järvele, vähemalt nendele, milles mina ujunud olen. Vesi oli abivalmis. Sain ühe golfipalliga vasta selga, olin suhteliselt pinna lähedal kui tundsin väikest kõksu ja avastasin, et pall oli kenasti minu pihta lennanud. Õnneks võttis vesi suurema osa löögist enda peale ja palli kineetiline enerdži polnud enam piisavalt suur, et ma isegi aia ütlema peaksin. No ja kalipso paksus aitas ka kaasa.
Golfipalle korja mine nägi aga suuresti välja kui liblikate püüdmine, kui välja arvata faktid, et ma olin vees ja korjasin golfipalle, mis minu eest ära ei lennanud, vaid lebasid seal põhjas ja vahel turtsusid vastu, ega tahtnud alluda mu soovidele kenasti võrku veereda. Muul määral - vägagi sarnane. Mul oli pika ridva otsa pandud korv, mille sisse ma põhjas lebavaid pallikesi korjasin. Kui võrk sai piisavalt täis, siis ujusin ankrusse jäetud "korjandus punkti", tühjendasin võrgu ja järgmise satsi järele. Kuna palle oli põhjas vähe, siis saingi kõigest 375 pallikest korjatud. Kolme tunni kohta häbematult vähe, aga selle kaalus üle snorgeldamise lõbu. Lisaks said jalad lestades kena koormuse. Just pöiad, mis liikusid tänu lestadele nii nagu nad ujudes liikuma peaksid - lõdvalt.
Kaldale tulles rääkisin veidi golfi-biznesi omaniku naisega juttu ja andsin talle igaks juhuks oma CV. Seejärel jalutasin kahte kohalikku poodi. Esimene oli miski matkatarvete pood. Seal ajasin kaks sõna juttu ja andsin oma CV ning siis läksin Kathmandu esinduspoodi (the matkatarvete pood!), andsin CV ja eelnevalt täidetud avalduse. Õnneks oli juhataja seal ja võttis mind kohe jutule. Tegime kiire intervjuu ning ütles, et annab päeva jooksul teada, kas sain töökoha või mitte. Rõõmsal meelel läksin hostelisse oma väga tühja kõhtu täitma.
Paar tundi hiljem heliseb telefon. Kathmandu juhatajale olin toreda mulje jätnud ja teavitas, et sain töö! No lõpuks ometi! Hakkan seal siis rahvale matkatarbeid müüma ja saalis ringi jallama ning riiuleid täitma. Sounds good to me. Samal ajal kui tolle härrasrahvaga rääkisin tuli sõnum, et mulle on jäetud teade voicemaili. Avasin selle ja oh üllatust! Golfi-biznesi omanik ja palus, et ma talle tagasi helistaksin. No ei saa ju mitte helistada. Tuli välja, et ka neil on mulle pakkumine ning sooviks rääkida neljapäeval umbes kell 13 paiku kui ta tööle tuleb. Olin loomulikult nõus, kuid mainisin, et ma lähen juba ka Kathmandusse tööle. Võttis seda arvesse ja leppisime kokku, et tulen juttu ajama.
Neljapäev algas siis tavaliselt. Tööle veel minema ei pea (Kathmandusse lähen esmaspäeval pabereid määrima ja esimene tööpäev oleks järgmisel reedel). Sõin hommikust ajasin feisbukis veidi juttu. See on mul saanud juba äärmiselt meeldivaks traditsiooniks. :) Ja võtsin ette trenni. Ilm oli kena, mökerdasin end päikesekreemiga kokku ja viisin ratta välja. Leidsin internetist hea 50kmise ringi ja otsustasingi, et täna rohkem ei sõida, sest alustuseks piisab sellest küll. Ring ise ei olnud ka keeruline: sealt vasakule, siis vasakule, siis paremale, siis paremale, siis paremale, siis vasakule, siis paremale, siis vasakule ja paremale jne jne. Ei midagi erilist, täiesti arusaadav! Kõik algas kenaste, osasid teid ma juba teadsin ja tundsin end seal vägagi mugavalt. Ratas oli väga hea, aga jalg kenakesti töntsiks jäänud, aga no pole hullu!
Olin juba mõnusalt kaks tundi uhanud kui avastasin, et pagan! Ma olen kaks tundi uhanud ja nii tönts mu jalg ka pole, et ma kahe tunniga 50kmi ära ei sõida. Midagi on valesti, sest Taupost pole haisugi! Noo võtsin korraks hoo maha ja uurisin ümbrust. Täiesti mitte midagi ütlev. Arvasin, et no ju ma läksin veidi liiga kaugele välja ja pole muud midagi kui panen ikka otse mööda seda teed edasi ning järgmisel suuremal ristmikul võtan kursi (arvatava!!!, sest ma ju ei teadnud täpselt, kus ma olin) Taupo poole. Väntasin edasi. Mingi aja pärast silmasin ees ristmikku ja oh seda rõõmu seal olid ka sildid, kuhu poole miski linnake jääb ja palju neid verstasid ka nendeni on. Lähemale jõudes rõõm kadus ja motivatsioon langes. Taupo (mis jäi minu arvatavast suunast täiesti vastupidises suunas (!!!), jah ma olin korralikult võssa pannud kusagil) linnakeseni oli 39 kilometrit. Kiire pilk spidokale ja avastus, et ma olin juba vändanud üle 60 kiltsa. Tuletan meelde, et plaanis oli ainult 50 kilomeetrit, mis tähendab, et võtsin kaasa vaid ühe veepudeli ja see oli ka tühi.
Motivatsioon maas, veeresin aeglselt mööda tõusvat teed Taupo poole. Peab tunnistama, et see oli päris raske hetk tänases trennis. Jõud hakkas kaduma ja raja profiil polnud ka just kõige õnnistavam. Aeglselt tõusev ja käänuline. Õõõõh! Kuid, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal (lähem? ah, mida tahes, ei tule see kõige kõnekäänd meelde). Umbes 12 kilomeetri pärast silmasin kohvikut. Tuju lendas sajaga lakke! Ma ju ei lähe rahata kusagile ja nüüd saan end tankida ka veel! Vurasin sinna. Võtsin kaks võileiba ja coca-cola ning lasin veepudeli ära täita. Võikud ja koka hävitatud, pudel hoidjasse ja rattale. Kõik muutus kuidagi ilusamaks kohe. Energia taastus imekombel (coca-cola is the best!!!) ja kiirus tõusis, jalad hakkasid uuesti tööle ning kilomeetrid möödusid! Rattaga on ikka hea sõita kui kõht täis. Varsti oligi ainult 6 kiluversta Tauponi ja need möödusid kärmelt.
Linna jõudes sõitsin kohe golfionuga juttu ajama. Jutud räägitud, seiklustest pajatatud sõitsin sealt ära kokkuleppega, et hakkan nädalavahetustel ja võimalik, et pühade ajal õhtuti seal golfikohas golfipalle müüma (vette minema ei pea, las teised ka snorgeldavad) ja olema nö adminn. Superb! Peab nüüd veel Kathmandu graafiku kätte saama ja sobitama selle golfikoha omaga ning vajalike treeningutega. Seega ka täna oli hea päev!
Hostelisse jõudes pugusin end pilgeni sööki täis, sest energiakulu oli meeletu! Kokkuvõttes sai 50 kilomeetrisest ringist 107 kilomeetrine. Ja väga hea trenni. Keskmine kiirus oli võrdlemisi madal, kõigest 28,4 km/h ringis, kuid arvestades minu mitte valmisolekut selliseks tripiks ja ka suhteliselt töntsi jalga võib kokkuvõttes siiski väga rahule jääda.
PS! Ma võtsin ühe kurvi paremale liiga vara.... Ja sellepärast tegingi sellise suuuuuuuure pauna juurde oma ringile. Seega nüüd kõik koos: Detailid, detailid! Järgmine kord tähelepanelikumalt keskenduda detailidele! :)
esmaspäev, 18. november 2013
Avanti Chrono 2010
Lõpuks olen saanud ka läätsed. Huvitav on see, et siin on ühekordsed läätsed odavamad kui näiteks need, mida mitmekordselt kasutada saab. Oh, well! Mis seal ikka, ongi mugavam, et ei pea läätsevedelikuga jamama. Hommikul silma õhtul prügikasti.
Viimasel ajal olen usinasti trenni teinud ning eelmisel nädalal alustasime Darrelliga ka ratast kokku panema. Algus sai tehtud neljapäeval. Nagu lubatud, siis aitasin loomulikult ise ka kaasa. Tegelikult nägigi kogu protsess välja sedasi, et tema ütles, mida tegema peab ja mis järjekorras ning mina aga monteerisin. Kogemus missugune!
Ja neljapäeval kaugemale eelmisest pildist ei jõudnudki. Aeg oli hiline ning tööd oli vaja teha veel vähemalt kolm tundi. Mina oleks võinud veel edasi pusida, aga mehhaanik pidi jooksma minema. Ta treenib tulevaks poolpikaks triatloniks ning trenne ära jätta ei tohi. Loogiline ju! Leppisime siis kokku, et järgmisel nädalal jätkame, sest nädalavahetusel oli ta linnast eemal.
Hostelisse jõudes olin päris korralikus ärevuses. Tahtsin ju ratast juba kätte saada, aga sundisin end rahulikuks ja läksin alla korrusele süüa tegema ja külastajatega sotsialiseeruma. Järjekordsed: Oi, kust pärit? Kaua juba siin olnud? Mida teinud, mida näinud?
Laupäev ja pühapäev möödusid suhteliselt kiirelt. Käisin laupäeval esimest korda üle pika aja ujumas. Kes mäletab, siis esimesel õhtul, mil olin Uus-Meremaal ja Aucklandis anti öösel tuletõrjehäire. No ja trend jätkub vist! :) Esimene ujumine pärast kahekuulist pausi ning poole trenni pealt: uuUUUuuuUUUuuuUUUuuu! Päris nõme. Hüppasin bassust välja seljakott pingilt kaasa ja paterdasin õue päikese kätte. Ootasin ja vahetasin muljeid kaastreenijatega, et mis võis olla ja miks võis olla ja no mis siis ikka juhtuks kui me edasi ujuksime? Tuli ju vees ei põle. :))) 10 mintsa pärast lubati kõik tagasi basseini. Trenn võis jätkuda. Kokkuvõttes oli hea ujumine. Õhtul veel kiire sutsakas joosta ning päev oli korras. Pühapäev oli puhkepäev ja trennist vaba. Pesin pesu, tegin tiiru linnas. Siin on tegelikult päris palju vaatamisväärsusi, kuid kuna mul terve suvi aega, siis ei hakka nende kõigiga korraga tutvuma. Et ikka säiliks mingi huvi ka hiljem.
Esmaspäeval läksin ja ajasin oma läätse asjad korda ja uurisin, kas rattamehhaanik saab juba minule ja mu velole aega pühendada. Lükkasime asja teisipäeva peale. Oh seda ootamist! Õhtul tegin veel tiiru linnas. Hiljem ühikas kohaliku triatloniklubi kodukal tuhlates avastasin, et esmaspäeviti on neil väikesed võistlused. Uurisin välja, kus siis sel korral toimub. Crater of the Moon Carpark, minu hostelist ca 6 kilomeetri kaugusel. Mõeldud, tehtud. Jooksukossid jalga ja minek!
Kohale jõudes uurisin välja, kes korraldab, tegin end tuttavaks ja kui jõudsin sinna maale, et olen Eestist, siis oli suht kõigil korraldajainimestel esimene reaktsioon: "Ohhoo! Markot ka tead?" Vastasin, et ei ole tuttav, kuid loomulikult tean, kes Marko Albert on. Sain tuttavaks härraga, kes pakkus Eesti tipptriatleedile kahel eelneval aastal öömaja. Andis mulle oma visiitkaardi ja ütles, et kui miskit uurida ja küsida tahan, siis võin iga kell tema kontorist läbi hüpata. Kohtasin ka Marko massööri kui ta Taupos võistlemas käib. Lisaks sain tuttavaks prouaga, kes on läbinud kolm ironmani (tema abikaasa on teinud kokku 9!!!). Uuris, kus ööbin ja millega tegelen ning lubas tuua hostelisse kaardi, kus märgib ära head teed, millel rattaga trenni teha. (Abivalmidus: tase 10 000!). Varsti pärast duatloni starti võtsin jooksusammul ette tee tagasi hostelisse. Seega väga tulus trenn: 12km jooksu ja uued tutvused!
Teisipäeval ehk täna! Läksin siis hommikul üheksaks Darrelli juurde. Võtsime asja uuest käsile. Panime ratta pukile ja asendit paika sättima:
Kolm tundi hiljem oligi velo koos! Väga uhke! Kõik möödus viperusteta ja nüüd saab ju päris rattaga trenni teha ja ei pea spinningu pukil väntama.
Nüüd veidi selle uue nunnu koostisosadest:
Avanti Chrono 2010 raam ja esihark (full carbon)
Ultegra pidurid ja pedaalid
Dura-Ace käiguvahetid (ees ja taga)
Eesmised hammasrattad 50/34 (sest olen ikkagi turist)
Crank length 175mm
Kassett 10/12-25 (sest olen ikkagi turist)
Selle Italia tri-sadul
Visioni juhtrauad ja Specialized'i juhtrauapikendus (stem) (mõlemad alu)
Shimano jooksud.
Ja nüüd polegi muud kui pedaalima. :)
PS! Mehhaaniku juurest tagasi hostelisse jõudes ütles adminn, et mulle jäeti väike üllatus. Läksin tuppa ja leidsin voodilt tolle proua visiitkaardi, teedekaardi, kus olid ära märgitud kõik võimalikud ringid Taupo ümbruses ja kirjakese, kus paluti kindlalt ühendust võtta kui peaksin mingil moel abi või nõu vajama!
Heatahtlikkus ja abivalmidus Uus-Meremaa stiilis!!
Viimasel ajal olen usinasti trenni teinud ning eelmisel nädalal alustasime Darrelliga ka ratast kokku panema. Algus sai tehtud neljapäeval. Nagu lubatud, siis aitasin loomulikult ise ka kaasa. Tegelikult nägigi kogu protsess välja sedasi, et tema ütles, mida tegema peab ja mis järjekorras ning mina aga monteerisin. Kogemus missugune!
 |
| Raam pukile ja puhtaks! |
 |
| Hakkab juba veidi ratta moodi välja nägema. |
Hostelisse jõudes olin päris korralikus ärevuses. Tahtsin ju ratast juba kätte saada, aga sundisin end rahulikuks ja läksin alla korrusele süüa tegema ja külastajatega sotsialiseeruma. Järjekordsed: Oi, kust pärit? Kaua juba siin olnud? Mida teinud, mida näinud?
Laupäev ja pühapäev möödusid suhteliselt kiirelt. Käisin laupäeval esimest korda üle pika aja ujumas. Kes mäletab, siis esimesel õhtul, mil olin Uus-Meremaal ja Aucklandis anti öösel tuletõrjehäire. No ja trend jätkub vist! :) Esimene ujumine pärast kahekuulist pausi ning poole trenni pealt: uuUUUuuuUUUuuuUUUuuu! Päris nõme. Hüppasin bassust välja seljakott pingilt kaasa ja paterdasin õue päikese kätte. Ootasin ja vahetasin muljeid kaastreenijatega, et mis võis olla ja miks võis olla ja no mis siis ikka juhtuks kui me edasi ujuksime? Tuli ju vees ei põle. :))) 10 mintsa pärast lubati kõik tagasi basseini. Trenn võis jätkuda. Kokkuvõttes oli hea ujumine. Õhtul veel kiire sutsakas joosta ning päev oli korras. Pühapäev oli puhkepäev ja trennist vaba. Pesin pesu, tegin tiiru linnas. Siin on tegelikult päris palju vaatamisväärsusi, kuid kuna mul terve suvi aega, siis ei hakka nende kõigiga korraga tutvuma. Et ikka säiliks mingi huvi ka hiljem.
Esmaspäeval läksin ja ajasin oma läätse asjad korda ja uurisin, kas rattamehhaanik saab juba minule ja mu velole aega pühendada. Lükkasime asja teisipäeva peale. Oh seda ootamist! Õhtul tegin veel tiiru linnas. Hiljem ühikas kohaliku triatloniklubi kodukal tuhlates avastasin, et esmaspäeviti on neil väikesed võistlused. Uurisin välja, kus siis sel korral toimub. Crater of the Moon Carpark, minu hostelist ca 6 kilomeetri kaugusel. Mõeldud, tehtud. Jooksukossid jalga ja minek!
Kohale jõudes uurisin välja, kes korraldab, tegin end tuttavaks ja kui jõudsin sinna maale, et olen Eestist, siis oli suht kõigil korraldajainimestel esimene reaktsioon: "Ohhoo! Markot ka tead?" Vastasin, et ei ole tuttav, kuid loomulikult tean, kes Marko Albert on. Sain tuttavaks härraga, kes pakkus Eesti tipptriatleedile kahel eelneval aastal öömaja. Andis mulle oma visiitkaardi ja ütles, et kui miskit uurida ja küsida tahan, siis võin iga kell tema kontorist läbi hüpata. Kohtasin ka Marko massööri kui ta Taupos võistlemas käib. Lisaks sain tuttavaks prouaga, kes on läbinud kolm ironmani (tema abikaasa on teinud kokku 9!!!). Uuris, kus ööbin ja millega tegelen ning lubas tuua hostelisse kaardi, kus märgib ära head teed, millel rattaga trenni teha. (Abivalmidus: tase 10 000!). Varsti pärast duatloni starti võtsin jooksusammul ette tee tagasi hostelisse. Seega väga tulus trenn: 12km jooksu ja uued tutvused!
Teisipäeval ehk täna! Läksin siis hommikul üheksaks Darrelli juurde. Võtsime asja uuest käsile. Panime ratta pukile ja asendit paika sättima:
 |
| Asend paigas. Ei näe küll kiire välja (st sadul on madalal ja lenksud kõrgel), kuid 180km sõites peab optimeerima kiiruse ja mugavuse. Ei taha ju, et pärast 40kmi märki sureksin seljavalude kätte. :) |
 |
| Lõpp-produkt! |
Nüüd veidi selle uue nunnu koostisosadest:
Avanti Chrono 2010 raam ja esihark (full carbon)
Ultegra pidurid ja pedaalid
Dura-Ace käiguvahetid (ees ja taga)
Eesmised hammasrattad 50/34 (sest olen ikkagi turist)
Crank length 175mm
Kassett 10/12-25 (sest olen ikkagi turist)
Selle Italia tri-sadul
Visioni juhtrauad ja Specialized'i juhtrauapikendus (stem) (mõlemad alu)
Shimano jooksud.
 | |
| Eest |
 |
| Tagant |
PS! Mehhaaniku juurest tagasi hostelisse jõudes ütles adminn, et mulle jäeti väike üllatus. Läksin tuppa ja leidsin voodilt tolle proua visiitkaardi, teedekaardi, kus olid ära märgitud kõik võimalikud ringid Taupo ümbruses ja kirjakese, kus paluti kindlalt ühendust võtta kui peaksin mingil moel abi või nõu vajama!
Heatahtlikkus ja abivalmidus Uus-Meremaa stiilis!!
kolmapäev, 13. november 2013
Läätsed ja Ratas ehk Lõõgastume
Nonii!
Olen Taupos olnud peaaegu nädala. Tööd veel leidnud ei ole, kuid see pole probleem. Annan sellele kohale veel nädalakese. Pärast seda, kui juhtub, et pole tööd leidnud, siis Napieri minek ja puuvilju korjama! Varuplaane on, samas on lootust, et äkki tuleb Steve'il mõni suurem "milling job", siis saab talle ka rutsi eest appi minna. See oleks tegelikult kõige etem variant.
Mida ma siis teinud olen? Käinud mööda linna ringi, uudistanud, uurinud töökohtade asjus, treeninud, asju ajanud, ratast sebinud... :)
Tegelikult saaksin ma teha mingit tööd. Nimelt sukelduda golfipallide järele. Järve ääres (ca 300 meetrit minu hostelist) on atraktsioon, kus inimesed peksavad golfipalle järve poole. Järvel asub väike platvorm kolme auguga. Kaldas 100 meetri kaugusel. Eesmärk on siis saada "hole in one" kuid noh. Statistika näitab, et keskmiselt tuleb hole in one korra nädalas ja härra töötab iga päev. Sellise statistika juures on täiesti mõistlik, et tal on vaja kedagi, kes kõik need mööda virutatud pallid järve põhjast (3-4m) ära toob. Annab selga kalipso, lestad, maski ja toru. Peab vaid snorgeldama ja palli nähes selle põhjast ära tooma. 5 palli 1 NZD. Pole paha. Teed mõned tunnid tööd ja nädala toiduraha olemas. Siin on aga konks! Ma olen ju prill ja prill ei näe hästi prillideta ning läätsed on mul Eestis! Siin on küll optometrist, kuid nad tahavad ulmelisi asju minult saada. Infot eelnevate läätste kohta, materjali, diameetrit, basecurvi. Viimane on mul olemas, aga materjali ja diameetri osas ootan veel vastust Eestist ProOptikast. Kui homseks vastust pole, siis maksan neile 40 kohalikku ja teeme kõik testid kohapeal ära ning lähen ja hakkangi golfipalle põhjast otsima. Parem kui niisama passimine ja saab veidi vees solberdada. Me likey!!
Lisaks olen teinud siin ka trenni. Käisin läbi kohalikud jõukad. Üks koht oli hea, vanakooli vabade rastkuste jõusaal. Hakkan käima kui tööd leian. Pilet - odav! Teine koht, mis on selline pigem fitnessi tema on aga praegu minu treeningpaigaks. Seal on 5 day free trial pakett. Seega 5 päeva uha trenni palju tahad ja ei maksa kopikatki. Me double likey! :) Ratta trenni asemel olengi vändanud sealsel spinnirattal ja kasutanud ka jõusaali eeliseid. Jooksmise eest õnneks maksma ei pea. Tossud jalga ja järve äärde jooksma. Eile tegin esimese pikema jooksu, et hakata harjutama keha varsti eel seisva katsumusega. 19kmi rahulikus tempos (aeg 1h 46min, intervallidega 15min jooksu 15sek kõndimist, a la joogipausid võistlusel).
Kuna spinnirattal on väga tüütu vändata, sest pead vaatama seina ja edasi ju tegelikult ei liigu, siis olen juba tegelenud ka eraldistardi ratta otsinguga. Ei taha palju maksta, samas ratast ju tahaks. Sain siis sellise härra nagu Darrell Koening kontakti ja otsustasin talle külla minna. Tegemist on Shimano poolt litsenseeritud rattamehaaniku ja koolitajaga. Väga kõrge kvalifitseeritusega kusjuures. Ta töötab oma kodu garaažist, on läbinud ühe ironmani ja mitmeid poopikki triatlone. Nagu uus-meremaallasele kohane on tegemist äärmiselt abivalmi inimsega. Tema juurde jõudes ja oma loo ära rääkides ladus kohe ette mitu varianti, viskasime pilgu peale ka netiavarustes pakutavale kraamile ning ütles, et pole probleemi, minu eelarvega sobitab ta miskit kindlasti kokku. Jutu käigus tuli ka välja, et ta hooldab ka Marko Albert (Eesti hetke parimaid triatleete) ratast, kui ta siin võistlemas käis (mäletatavasti saavutas Albert käesoleva aasta Taupo Ironmanil teise koha).
Darrell on aga sõnapidaja mees. Tagasi ühikasse jõudes sain paari tunni pärast smsi: "Mul on kaks raami tulemas. Peaksid sulle täpselt sobima. Tule homme läbi ja vaatame teisi juppe ka juurde, mis vaja, siis saab hinna ka kokku klopsida." Juba samal päeval selline teave. Väga meeldiv üllatus. Järgmisel päeval (eile, 13.11) läksin talle uuesti külla ja valisime välja ka muud jubinad (detailidesse laskun kui ratas komplekteeritud ja käes). Mul tekkis kohe küsimus, et kas me minu büdžetti lõhki ei aja sedasi. Nope, oli kiire vastus. Ütles, et pressime sisse kuidagi, sest tema eesmärk ei ole selle tehinguga raha teha vaid oma parterite raam maha müüa, et nendele kindlustunnet pakkuda ja sedasi oma mainet hoida ning mulle minu raha eest parim võimalik ratas teha. Raha teenib ta aga hooldustega ja koolitustega. No täitsa tore jutt (eks näis mis edasi saab). Lisaks oli tema range soovitus: "Get a wetsuit!" Jah, aga kui vesi piisavalt soe on, siis saab.. "Get a wetsuit!" Mhmh, ma pole veel kunagi kalipsoga ujunud, seega peaksin.... "Get a wetsuit!" Seega pigem oli tegu kohustusega, mitte võimalusega, et äkki. Põhjus imelihtne - ironman on pikk võistlus ja veest välja tulles tahan ma olla võimalikult värske. Kalipso säästab energiat, tõstab kiirust ning säästab energiat, seega olen veest väljas kiiremini ja vähem väsinuna ning lisaks on välditud variant, et vees külm peaks hakkama. Orca wetsuiti saab kätte ca 100- 150 kohaliku raha eest. Seega nüüd kõik koos: "Get a wetsuit!!!"
Pärast selliseid toredaid jalutuskäike ja trenne täis päeva on ju mõnus õhtul lõõgastuda ja oi sõbrad! Siin on üks nii ideaalne koht selleks, et raske uskuda. Tegemist on kuumaveeallikaga, mis asub hostelist umbes 40min jalutuskäigu kaugusel. Selline pisike lomp, sügavust 40cmi ja vesi on vannikuum. Kogu aeg! Päeval või öösel. Mine viska lebosse ja oled kui saunas. 4 mintsa ning higi lahmab. Super asendus saunale! Käisin seal ühe seltskonnaga umbes kella 21 paiku. Väljas oli juba pime, tähistaevas ja sina lebotad kusagil vees ja mõnuled, sest nii soe on. Vulkaaniline aktiivsus rokib! Miks küll Eestis midagi sellist ei ole?? Kui sul seal kuumas vees aga liiga kuum peaks hakkama, siis piisab vaid mööda väikest jõekest 5 meetrit edasi liikuda ning leiad end umbes 13 kraadises vees, kus pisike suplus teeb keha kohe värskeks ning võid rõõmsalt tagasi sooja vanni ronida. Ze Perfekt Kombineišon! Igas tahes, kui leian siin linnakeses tööd, siis see koht seal saab olema minu riläääx keskus.
PS! Olen Uus-Meremaal olnud juba pm kuu aega. Püha püss, kui kiiresti aeg liigub!
Olen Taupos olnud peaaegu nädala. Tööd veel leidnud ei ole, kuid see pole probleem. Annan sellele kohale veel nädalakese. Pärast seda, kui juhtub, et pole tööd leidnud, siis Napieri minek ja puuvilju korjama! Varuplaane on, samas on lootust, et äkki tuleb Steve'il mõni suurem "milling job", siis saab talle ka rutsi eest appi minna. See oleks tegelikult kõige etem variant.
Mida ma siis teinud olen? Käinud mööda linna ringi, uudistanud, uurinud töökohtade asjus, treeninud, asju ajanud, ratast sebinud... :)
Tegelikult saaksin ma teha mingit tööd. Nimelt sukelduda golfipallide järele. Järve ääres (ca 300 meetrit minu hostelist) on atraktsioon, kus inimesed peksavad golfipalle järve poole. Järvel asub väike platvorm kolme auguga. Kaldas 100 meetri kaugusel. Eesmärk on siis saada "hole in one" kuid noh. Statistika näitab, et keskmiselt tuleb hole in one korra nädalas ja härra töötab iga päev. Sellise statistika juures on täiesti mõistlik, et tal on vaja kedagi, kes kõik need mööda virutatud pallid järve põhjast (3-4m) ära toob. Annab selga kalipso, lestad, maski ja toru. Peab vaid snorgeldama ja palli nähes selle põhjast ära tooma. 5 palli 1 NZD. Pole paha. Teed mõned tunnid tööd ja nädala toiduraha olemas. Siin on aga konks! Ma olen ju prill ja prill ei näe hästi prillideta ning läätsed on mul Eestis! Siin on küll optometrist, kuid nad tahavad ulmelisi asju minult saada. Infot eelnevate läätste kohta, materjali, diameetrit, basecurvi. Viimane on mul olemas, aga materjali ja diameetri osas ootan veel vastust Eestist ProOptikast. Kui homseks vastust pole, siis maksan neile 40 kohalikku ja teeme kõik testid kohapeal ära ning lähen ja hakkangi golfipalle põhjast otsima. Parem kui niisama passimine ja saab veidi vees solberdada. Me likey!!
Lisaks olen teinud siin ka trenni. Käisin läbi kohalikud jõukad. Üks koht oli hea, vanakooli vabade rastkuste jõusaal. Hakkan käima kui tööd leian. Pilet - odav! Teine koht, mis on selline pigem fitnessi tema on aga praegu minu treeningpaigaks. Seal on 5 day free trial pakett. Seega 5 päeva uha trenni palju tahad ja ei maksa kopikatki. Me double likey! :) Ratta trenni asemel olengi vändanud sealsel spinnirattal ja kasutanud ka jõusaali eeliseid. Jooksmise eest õnneks maksma ei pea. Tossud jalga ja järve äärde jooksma. Eile tegin esimese pikema jooksu, et hakata harjutama keha varsti eel seisva katsumusega. 19kmi rahulikus tempos (aeg 1h 46min, intervallidega 15min jooksu 15sek kõndimist, a la joogipausid võistlusel).
Kuna spinnirattal on väga tüütu vändata, sest pead vaatama seina ja edasi ju tegelikult ei liigu, siis olen juba tegelenud ka eraldistardi ratta otsinguga. Ei taha palju maksta, samas ratast ju tahaks. Sain siis sellise härra nagu Darrell Koening kontakti ja otsustasin talle külla minna. Tegemist on Shimano poolt litsenseeritud rattamehaaniku ja koolitajaga. Väga kõrge kvalifitseeritusega kusjuures. Ta töötab oma kodu garaažist, on läbinud ühe ironmani ja mitmeid poopikki triatlone. Nagu uus-meremaallasele kohane on tegemist äärmiselt abivalmi inimsega. Tema juurde jõudes ja oma loo ära rääkides ladus kohe ette mitu varianti, viskasime pilgu peale ka netiavarustes pakutavale kraamile ning ütles, et pole probleemi, minu eelarvega sobitab ta miskit kindlasti kokku. Jutu käigus tuli ka välja, et ta hooldab ka Marko Albert (Eesti hetke parimaid triatleete) ratast, kui ta siin võistlemas käis (mäletatavasti saavutas Albert käesoleva aasta Taupo Ironmanil teise koha).
Darrell on aga sõnapidaja mees. Tagasi ühikasse jõudes sain paari tunni pärast smsi: "Mul on kaks raami tulemas. Peaksid sulle täpselt sobima. Tule homme läbi ja vaatame teisi juppe ka juurde, mis vaja, siis saab hinna ka kokku klopsida." Juba samal päeval selline teave. Väga meeldiv üllatus. Järgmisel päeval (eile, 13.11) läksin talle uuesti külla ja valisime välja ka muud jubinad (detailidesse laskun kui ratas komplekteeritud ja käes). Mul tekkis kohe küsimus, et kas me minu büdžetti lõhki ei aja sedasi. Nope, oli kiire vastus. Ütles, et pressime sisse kuidagi, sest tema eesmärk ei ole selle tehinguga raha teha vaid oma parterite raam maha müüa, et nendele kindlustunnet pakkuda ja sedasi oma mainet hoida ning mulle minu raha eest parim võimalik ratas teha. Raha teenib ta aga hooldustega ja koolitustega. No täitsa tore jutt (eks näis mis edasi saab). Lisaks oli tema range soovitus: "Get a wetsuit!" Jah, aga kui vesi piisavalt soe on, siis saab.. "Get a wetsuit!" Mhmh, ma pole veel kunagi kalipsoga ujunud, seega peaksin.... "Get a wetsuit!" Seega pigem oli tegu kohustusega, mitte võimalusega, et äkki. Põhjus imelihtne - ironman on pikk võistlus ja veest välja tulles tahan ma olla võimalikult värske. Kalipso säästab energiat, tõstab kiirust ning säästab energiat, seega olen veest väljas kiiremini ja vähem väsinuna ning lisaks on välditud variant, et vees külm peaks hakkama. Orca wetsuiti saab kätte ca 100- 150 kohaliku raha eest. Seega nüüd kõik koos: "Get a wetsuit!!!"
Pärast selliseid toredaid jalutuskäike ja trenne täis päeva on ju mõnus õhtul lõõgastuda ja oi sõbrad! Siin on üks nii ideaalne koht selleks, et raske uskuda. Tegemist on kuumaveeallikaga, mis asub hostelist umbes 40min jalutuskäigu kaugusel. Selline pisike lomp, sügavust 40cmi ja vesi on vannikuum. Kogu aeg! Päeval või öösel. Mine viska lebosse ja oled kui saunas. 4 mintsa ning higi lahmab. Super asendus saunale! Käisin seal ühe seltskonnaga umbes kella 21 paiku. Väljas oli juba pime, tähistaevas ja sina lebotad kusagil vees ja mõnuled, sest nii soe on. Vulkaaniline aktiivsus rokib! Miks küll Eestis midagi sellist ei ole?? Kui sul seal kuumas vees aga liiga kuum peaks hakkama, siis piisab vaid mööda väikest jõekest 5 meetrit edasi liikuda ning leiad end umbes 13 kraadises vees, kus pisike suplus teeb keha kohe värskeks ning võid rõõmsalt tagasi sooja vanni ronida. Ze Perfekt Kombineišon! Igas tahes, kui leian siin linnakeses tööd, siis see koht seal saab olema minu riläääx keskus.
PS! Olen Uus-Meremaal olnud juba pm kuu aega. Püha püss, kui kiiresti aeg liigub!
laupäev, 9. november 2013
Taupos
Terekes!
Pole päris pikalt midagi siia kirjutanud, aga ega midagi väga huvitavat polegi ju juhtunud.
Neljapäeval (07.11) oli mu viimane päev Timber Trail Centre'is. Eelneval õhtul tegi boss õhtusöögi - ahjukartulid, herned, sealiha täidisega. Täidis ja muu oli hea, aga liha... Noh, ütleme nii, et nuga ei tahtnud ka väga lõigata. :)) Muidu oli tore, jäätis oli ka väga hea ning seltskond (Marty (the boss), Arthur, Emil, Kelsey, Hannah, Angelina ja mina) tore.
Neljapäeva õhtul sõitsin Steve'iga tema poole, kus sain jälle megasuure portsu õhtusöögiks. Ajasime juttu ning vahetasime e-maili aadresse, et ikka kontakti hoida saaks. Arvas, et kui tal tuleb mingi suurem saeveski tööots, siis kutsub mu nädalaks enda juurde, et lisarahhi teenida. Ma oleksin sellega vägagi päri.
Reede hommikul asusime Tauposse teele. Steve'il ja Jossil oli ka Tauposse asja ning seetõttu ei pidanudki hääletama, vaid sain nendega kohale. Lucky me! Sõit vältas ca 1,5 tundi ja kohal ma olingi. Lasin end infopunktis maha panna ja tegin tadaaa ning läksin uurima, kus magada saaks.
Leidsin hosteli täiesti kesklinnas ja vägagi soodsa hinnaga. Pärast tuppa sisse vuramist läksin linna peale asju ajama. Avasin Kiwibankis arveldusarve, käisin läbi suuremad fitnessklubid, ujula, rattapoed, spordipoed jne... Inffi sain palju ja igast huvitavaid kontakte. Vetelpäästjaks ma kahjuks ei saanud kohalikku basseini ja spordipoodi ma ka ei mahtunud. Üks toidupood aga oli väga lootusrikka moega, täitsin avalduse ning öeldi, et kui midagi ei tule, siis intervjuule saan kindlalt. Ja siin on ohtralt restosi, kus kindlalt abi vaja, seega tööta ma jääda ei karda. Samas kui peaks juhtuma, et 2 nädala jooksul ei leia ma siit midagi, siis on Napieri minek ja farmitööle. Hooaeg algas seal ning puuviljakorjajaid on neil alati vaja. :D Ma läheks isegi kohe sinna, kuid kuna 1 märtsi sündmus leiab aset Taupos, siis tahaks jäädagi siia, et saaks siin trenni teha.
Trennist rääkides, siis siin saaks ujulapääsme 80 kohaliku rahhi eest ja selle eest ujuksin ujulas kolm kuud nii tihti kui tahan ja millal tahan. Seega väga soodne pakkumine. Lisaks on jõusaalipääse 5 kohalikku rahhi üks kord, samuti odav ja ühes teises jõukas saan käia nö testnädala tasuta. Selle variandi kasutan 100% ära. Joosta on siin samuti hea. Mööda järve kallast (ahjaa, elan nüüd ju imeilusa Taupo järve ääres, küll ma varsti teile ka pilte näitan.Minu hosteli toast avaneb muidu väga hea vaade järvele ja selle taustal olevatele mägedele) on hea vudida, rada käib üles-alla ja on täpselt mõnusa raskusastmega. Eraldistardiratast pole veel kahjuks leidnud ja kui ei leiagi, siis sebin hoopis maanteka, sest sellega saab trenni teha küll ning jätkan TT-ratta otsinguid juba pingevabamalt.
Viimased kaks päeva on ka meeletult mõnusad olnud, sest ilm hakkab vist veidi soojemaks minema. 25-27 kraadi ja selline tunne nagu oleks Eesti südasuvi käes. Päike on hullult tugev ja ostsin ka igaks petteks päikesekreemi SPF +30. Eestis jääks sellisega terve suve valgeks, siin madalama kategooriaga kaitset ei müüdagi! :) Liivaranda kui sellist siin ei eksisteeri, aga riba, kus peesitada on täitsa olemas.
Praegu ongi pühapäeva õhtu ja kell 19:00 ning päike praeb läbi hosteli akna. Väga mõnus. Suvi! :)) Tänaseks lõpetan ja kriban juba kui midagi huvitavat juhtunud on või kui on möödunud nädal ja on juhtunud palju ebahuvitavat, siis kirjutan ka!
PS! Sattusin siin hostelis kokku ka Eestist pärit inimesega! See oli vägagi üllatav, sest arvasin, et Taupos ma vaevalt eestlasi kohtan, aga võta näpust. Sai veidi eesti keeles jutustatud ja alguses ei osanud üldse väänata keelt enam, et eestikeelseid sõnu välja hääldada. Väga raskelt tuli see, nagu oleks mingi võõrkeha suus :D
Pole päris pikalt midagi siia kirjutanud, aga ega midagi väga huvitavat polegi ju juhtunud.
Neljapäeval (07.11) oli mu viimane päev Timber Trail Centre'is. Eelneval õhtul tegi boss õhtusöögi - ahjukartulid, herned, sealiha täidisega. Täidis ja muu oli hea, aga liha... Noh, ütleme nii, et nuga ei tahtnud ka väga lõigata. :)) Muidu oli tore, jäätis oli ka väga hea ning seltskond (Marty (the boss), Arthur, Emil, Kelsey, Hannah, Angelina ja mina) tore.
Neljapäeva õhtul sõitsin Steve'iga tema poole, kus sain jälle megasuure portsu õhtusöögiks. Ajasime juttu ning vahetasime e-maili aadresse, et ikka kontakti hoida saaks. Arvas, et kui tal tuleb mingi suurem saeveski tööots, siis kutsub mu nädalaks enda juurde, et lisarahhi teenida. Ma oleksin sellega vägagi päri.
Reede hommikul asusime Tauposse teele. Steve'il ja Jossil oli ka Tauposse asja ning seetõttu ei pidanudki hääletama, vaid sain nendega kohale. Lucky me! Sõit vältas ca 1,5 tundi ja kohal ma olingi. Lasin end infopunktis maha panna ja tegin tadaaa ning läksin uurima, kus magada saaks.
Leidsin hosteli täiesti kesklinnas ja vägagi soodsa hinnaga. Pärast tuppa sisse vuramist läksin linna peale asju ajama. Avasin Kiwibankis arveldusarve, käisin läbi suuremad fitnessklubid, ujula, rattapoed, spordipoed jne... Inffi sain palju ja igast huvitavaid kontakte. Vetelpäästjaks ma kahjuks ei saanud kohalikku basseini ja spordipoodi ma ka ei mahtunud. Üks toidupood aga oli väga lootusrikka moega, täitsin avalduse ning öeldi, et kui midagi ei tule, siis intervjuule saan kindlalt. Ja siin on ohtralt restosi, kus kindlalt abi vaja, seega tööta ma jääda ei karda. Samas kui peaks juhtuma, et 2 nädala jooksul ei leia ma siit midagi, siis on Napieri minek ja farmitööle. Hooaeg algas seal ning puuviljakorjajaid on neil alati vaja. :D Ma läheks isegi kohe sinna, kuid kuna 1 märtsi sündmus leiab aset Taupos, siis tahaks jäädagi siia, et saaks siin trenni teha.
Trennist rääkides, siis siin saaks ujulapääsme 80 kohaliku rahhi eest ja selle eest ujuksin ujulas kolm kuud nii tihti kui tahan ja millal tahan. Seega väga soodne pakkumine. Lisaks on jõusaalipääse 5 kohalikku rahhi üks kord, samuti odav ja ühes teises jõukas saan käia nö testnädala tasuta. Selle variandi kasutan 100% ära. Joosta on siin samuti hea. Mööda järve kallast (ahjaa, elan nüüd ju imeilusa Taupo järve ääres, küll ma varsti teile ka pilte näitan.Minu hosteli toast avaneb muidu väga hea vaade järvele ja selle taustal olevatele mägedele) on hea vudida, rada käib üles-alla ja on täpselt mõnusa raskusastmega. Eraldistardiratast pole veel kahjuks leidnud ja kui ei leiagi, siis sebin hoopis maanteka, sest sellega saab trenni teha küll ning jätkan TT-ratta otsinguid juba pingevabamalt.
Viimased kaks päeva on ka meeletult mõnusad olnud, sest ilm hakkab vist veidi soojemaks minema. 25-27 kraadi ja selline tunne nagu oleks Eesti südasuvi käes. Päike on hullult tugev ja ostsin ka igaks petteks päikesekreemi SPF +30. Eestis jääks sellisega terve suve valgeks, siin madalama kategooriaga kaitset ei müüdagi! :) Liivaranda kui sellist siin ei eksisteeri, aga riba, kus peesitada on täitsa olemas.
Praegu ongi pühapäeva õhtu ja kell 19:00 ning päike praeb läbi hosteli akna. Väga mõnus. Suvi! :)) Tänaseks lõpetan ja kriban juba kui midagi huvitavat juhtunud on või kui on möödunud nädal ja on juhtunud palju ebahuvitavat, siis kirjutan ka!
PS! Sattusin siin hostelis kokku ka Eestist pärit inimesega! See oli vägagi üllatav, sest arvasin, et Taupos ma vaevalt eestlasi kohtan, aga võta näpust. Sai veidi eesti keeles jutustatud ja alguses ei osanud üldse väänata keelt enam, et eestikeelseid sõnu välja hääldada. Väga raskelt tuli see, nagu oleks mingi võõrkeha suus :D
pühapäev, 3. november 2013
4.11.2013 ehk Backpackeri Raske Elu
Hellou, lugejad!
Täna tuligi mulle see oodatud kiri. Sain nüüd IRD numbri ka ametlikult kätte. Nüüd on Tauposse minek kas neljapäeva või reede hommikul. Seal saan hakata otsima päris töökohta. Selles osas on juba Steve (ehtiaja) ja Marty (praeguse baasi boss) ka oma abikäe ulatanud. Steve nimelt võttis ühendust oma õega, kes elab Taupos, ütles paar head sõna minu kohta ja palus oma õel uurida, kas teab mõnd kohta, kus vajatakse abikäsi, palgalisi abikäsi. Steve'i sõnul olen ma "the kind that can be trained" :D (loe: suurim kompliment, mida ma olen Steve'lt saanud). Marty aga kirjutas mulle väga positiivse soovituse. Lisas allkirja ja puha ning loomulikult ei jätnud mainimata, et ta on olnud pankur, konsulteerinud mitmeid valitsuseliikmeid, omanud mitmeid ettevõtteid ja seega on väga hea vaistuga kui asi puudutab kellegi isiksust.
Sisuliselt on mulle antud tohutult hea tõuke töö otsimise alustamisel. Ja ma olen selle eest väga tänulik. Aga nii ongi, et asi on suhtumises, sest kui sul endal on tahtmist ja pealehakkamist ennast heast küljest näidata, siis sa jääd ka silma.
Täna liitus meiega veel üks uus vabatahtlik (oleme nüüd kolmekesi siin) ja jälle prantslane. Selline tunne, et siin ainult prantslased ongi!
Pärast tööpäeva läksin garaaži kallale. Olles sealt välja kaevanud ühe maanteratta, maastikuratta (väikese, kõvera ja vastiku tagumise amordiga) ja nüüd... oioi, mis ma sealt välja kaevasin.
Muide, see, et ma enne siia tulekut otsustasin load teha oli väga õige otsus! Väga, väga, väga õige otsus! Jap. Tegemist on autoga. Jap. Tegemist on Lotusega. Täpsemini Lotus Elise (ei tea, mis aasta väljalase). See on Marty au ja uhkust, tema lemmikauto. Oli seisnud seal garaažis 8 kuud. Panime aku peale (bensiin oli juba sees) ja masin käivitus esimesest proovist. Võtsime katuse maha istusin sisse. Kurat valel pool on see rool ja iste oli maapinnale väga, väga lähedal. Selline tunne, et tagument hakkab kohe teed kraapima. Käivitasin, proovisin kõik käigud läbi. Vasaku käega oli veidi harjumatu, aga mitte midagi ületatavat. Panin esimese sisse ja veeresin vaikselt väravast välja, suund vasakule sisse. Vaatasin, et ühtegi autot ei tuleks ja minek!
Ütlen kohe, et liiga kiiresti ei sõitnud, sest ühtegi sirget lõiku polnud, Teed olid käänakulised ja ikka sellised tõusva ja langeva profiiliga, aga ühe väikesel sirgel tuli 110km/h ära ja oi kui kiiresti selle kiiruse kätte saadi! Piisas viiendalt neljandale lülitamisest ja gaasipedaali puudutamisest ning selg oli istmes ja nägemisväli ahanes. :) Pagana vinge! Juhitavus oli väga hea ja väga vilgas. Ainuke asi, mis veidi ehmatas oli amotride puudumine. Marty lasi need ära võtta, et auto veelgi kergemaks saada. Seega iga väike muhk sai ära loetud. Aga sõidumõnu... Vapustav! Tegin umbes 30-35 minutise ringi ja lihtsalt tundsin sõidust mõnu. Käigu vahetamine vasaku käega ja vasakul pool sõitmine tulid kiirelt. Mingit kohmitsemist õnneks ei olnud. Algaja õnn ehk.
Igal juhul oli tegemist väga meeliülendava esmaspäeva ja veelgi mõnusama õhtupoolikuga!
Täna tuligi mulle see oodatud kiri. Sain nüüd IRD numbri ka ametlikult kätte. Nüüd on Tauposse minek kas neljapäeva või reede hommikul. Seal saan hakata otsima päris töökohta. Selles osas on juba Steve (ehtiaja) ja Marty (praeguse baasi boss) ka oma abikäe ulatanud. Steve nimelt võttis ühendust oma õega, kes elab Taupos, ütles paar head sõna minu kohta ja palus oma õel uurida, kas teab mõnd kohta, kus vajatakse abikäsi, palgalisi abikäsi. Steve'i sõnul olen ma "the kind that can be trained" :D (loe: suurim kompliment, mida ma olen Steve'lt saanud). Marty aga kirjutas mulle väga positiivse soovituse. Lisas allkirja ja puha ning loomulikult ei jätnud mainimata, et ta on olnud pankur, konsulteerinud mitmeid valitsuseliikmeid, omanud mitmeid ettevõtteid ja seega on väga hea vaistuga kui asi puudutab kellegi isiksust.
Sisuliselt on mulle antud tohutult hea tõuke töö otsimise alustamisel. Ja ma olen selle eest väga tänulik. Aga nii ongi, et asi on suhtumises, sest kui sul endal on tahtmist ja pealehakkamist ennast heast küljest näidata, siis sa jääd ka silma.
Täna liitus meiega veel üks uus vabatahtlik (oleme nüüd kolmekesi siin) ja jälle prantslane. Selline tunne, et siin ainult prantslased ongi!
Pärast tööpäeva läksin garaaži kallale. Olles sealt välja kaevanud ühe maanteratta, maastikuratta (väikese, kõvera ja vastiku tagumise amordiga) ja nüüd... oioi, mis ma sealt välja kaevasin.
 | |
| Teaser |
 |
| Selline kaunitar siis on see Lotus Elise |
Igal juhul oli tegemist väga meeliülendava esmaspäeva ja veelgi mõnusama õhtupoolikuga!
 |
| Tegin väikese peatuse. |
laupäev, 2. november 2013
Katkiste õhukate saaga jätkub ehk pühpäeva teine pool
No nii ongi! Augusti alguses Eestis alguse saanud katkiste õhukummide needus on mind ka siin, Uus-Meremaal, üles leidnud. Täiesti uskumatu!
Võtsin siis maanteka konksu otsast alla ja otsustasin, et teen väikese ringi. Ja sel korral sõidan, mitte ei pildista. Nagu ikka, sinna ja tagasi, sest mingeid ringe siin sõita ei saa. Mineku ots oli mõnus, raske, aga mõnus. Minust möödus ka furgoon, mis vedas maastikurattaid. Ju olid nad just tulnud mõnelt maastikurajalt ja sõitsid tagasi Tauposse. Umbes 4 kilomeetrit eemal olid nad teinud arvatavasti pissipeatuse ja kui ma neist mööda vuhisesin naeratasid ja lehvitasid osad ja üks suutis rõõmus-hämmeldunud hõikega: "WHAT!?! No way!" mu isegi naerma ajada.
Üldiselt kulges kõik väga hästi. Nautisin rasket rassimist ja kohati vastutuult sõitmist. Pärast tagasipööret hakkasin varsti tõusu võtma. Ja kui keegi on ratta sõitnud üles Mäe tänava tõusust (Pühajärvelt Otepääle) või Tartu poolt Otepääle, siis unustage need künkad ära. :) See oli siin kaks korda pikem rassimine ja selline salakaval, et tundub, et kohe, kohe saab läbi, aga siis tuleb jälle uus sein ette. Mõnus! Sain siis sellest jubedusest üles ja hakkasin allamäge kihutama ja väikesi künkaid võtma, mis tegelikult hoo päris korralikult kinni võtsid (aaa, kas ma mainisin, et sellel muidu toredal maantekal on üks päris suur viga. Ees olev käiguvaheti on mõeldud kolme hammasratta jaoks, sellel on ainult kaks ja suure pealt hüppab alati väikese peale. Proovisin seda küll paika regullida, kuid tulutult. Seega pidin uhama ainult väikest hammakat kasutades, mis tähendab, et kui kiiruse üles saad, siis on seda raske hoida, sest jalad peavad käima nagu õmblusmasina nõel.).
Ja siis käis põnts, tagumne ratas kerkis korraks asfaldilt ja siis juba liigagi tuttav heli: tssssss flop-flop-flop. Käi kanni ja võta see neetud kivi kaasa! Ei ole võimalik. Sedasi ma siis orki lendasingi. Leidsin selle ühe nõmeda kivikese üles! Sõidetud oli ca 25 kmi ja tagasi baasi oli umbes 14 kilomeetrit... äge! Kedagi järgi helistada ka ei saanud, sest baasi boss on suurlinnas (umbes nelja tunnise autsõidu kaugusel) ja tuleb alles täna öösel või esmaspäeva hommikul. Hakkasin siis jalutama. Kilomeeter hiljem kuulsin tagant tuleva auto häält. Pöial püsti ja toimis. Auto (õnneks kastiga) võttis tee äärde, juht lubas ratta lahkelt kasti visata ja võtsin siis istet ning sõit baasi poole võis alata.
Roolija oli nagu uusmeremaallane ikka - jutukas, uudishimulik ja sõbralik. Uuris, kes ma ja mis ma ja kust ma. Ta ise on mesinik ning läks just tuttava juurde uusi mesitarusid ülevaatama. (Lucky me!!). Rääkis, et käis Nõukogude Liidus (1981 aastal) ekskursioonil. Moskvas, Piiteris jne. Teadis minu üllatuseks, et Eesti on üks kolmest Balti riigist, mis ca 20 aastat tagasi (close enough) iseseisvuse taastas.
Ja märkamatult olingi baasi ukse eest. Tänasin autojuhti abi eest ja ta andis veel mulle kaasa ühe greibi (tema enda kasvatatud) ning juhendas: "Lõika pooleks, raputa viljaliha peale (mõlemale viilu peale) suhkrut, pane ööseks külmikusse ja hommikul söö ära. Väga hea on!" Tänasin teda veelkord. Vinnasin oma maanteka kastist maha ja vedasin garaaži. Tegin veel pool tundi trenni, ÜKEt. Sõin õhtusöögi ja nüüd võib päeva lõppenuks lugeda.
PS! Greip on kahes tükkis, suhkur viljaliha peal ja külmikus hommikut ootamas. :)
Võtsin siis maanteka konksu otsast alla ja otsustasin, et teen väikese ringi. Ja sel korral sõidan, mitte ei pildista. Nagu ikka, sinna ja tagasi, sest mingeid ringe siin sõita ei saa. Mineku ots oli mõnus, raske, aga mõnus. Minust möödus ka furgoon, mis vedas maastikurattaid. Ju olid nad just tulnud mõnelt maastikurajalt ja sõitsid tagasi Tauposse. Umbes 4 kilomeetrit eemal olid nad teinud arvatavasti pissipeatuse ja kui ma neist mööda vuhisesin naeratasid ja lehvitasid osad ja üks suutis rõõmus-hämmeldunud hõikega: "WHAT!?! No way!" mu isegi naerma ajada.
Üldiselt kulges kõik väga hästi. Nautisin rasket rassimist ja kohati vastutuult sõitmist. Pärast tagasipööret hakkasin varsti tõusu võtma. Ja kui keegi on ratta sõitnud üles Mäe tänava tõusust (Pühajärvelt Otepääle) või Tartu poolt Otepääle, siis unustage need künkad ära. :) See oli siin kaks korda pikem rassimine ja selline salakaval, et tundub, et kohe, kohe saab läbi, aga siis tuleb jälle uus sein ette. Mõnus! Sain siis sellest jubedusest üles ja hakkasin allamäge kihutama ja väikesi künkaid võtma, mis tegelikult hoo päris korralikult kinni võtsid (aaa, kas ma mainisin, et sellel muidu toredal maantekal on üks päris suur viga. Ees olev käiguvaheti on mõeldud kolme hammasratta jaoks, sellel on ainult kaks ja suure pealt hüppab alati väikese peale. Proovisin seda küll paika regullida, kuid tulutult. Seega pidin uhama ainult väikest hammakat kasutades, mis tähendab, et kui kiiruse üles saad, siis on seda raske hoida, sest jalad peavad käima nagu õmblusmasina nõel.).
Ja siis käis põnts, tagumne ratas kerkis korraks asfaldilt ja siis juba liigagi tuttav heli: tssssss flop-flop-flop. Käi kanni ja võta see neetud kivi kaasa! Ei ole võimalik. Sedasi ma siis orki lendasingi. Leidsin selle ühe nõmeda kivikese üles! Sõidetud oli ca 25 kmi ja tagasi baasi oli umbes 14 kilomeetrit... äge! Kedagi järgi helistada ka ei saanud, sest baasi boss on suurlinnas (umbes nelja tunnise autsõidu kaugusel) ja tuleb alles täna öösel või esmaspäeva hommikul. Hakkasin siis jalutama. Kilomeeter hiljem kuulsin tagant tuleva auto häält. Pöial püsti ja toimis. Auto (õnneks kastiga) võttis tee äärde, juht lubas ratta lahkelt kasti visata ja võtsin siis istet ning sõit baasi poole võis alata.
Roolija oli nagu uusmeremaallane ikka - jutukas, uudishimulik ja sõbralik. Uuris, kes ma ja mis ma ja kust ma. Ta ise on mesinik ning läks just tuttava juurde uusi mesitarusid ülevaatama. (Lucky me!!). Rääkis, et käis Nõukogude Liidus (1981 aastal) ekskursioonil. Moskvas, Piiteris jne. Teadis minu üllatuseks, et Eesti on üks kolmest Balti riigist, mis ca 20 aastat tagasi (close enough) iseseisvuse taastas.
Ja märkamatult olingi baasi ukse eest. Tänasin autojuhti abi eest ja ta andis veel mulle kaasa ühe greibi (tema enda kasvatatud) ning juhendas: "Lõika pooleks, raputa viljaliha peale (mõlemale viilu peale) suhkrut, pane ööseks külmikusse ja hommikul söö ära. Väga hea on!" Tänasin teda veelkord. Vinnasin oma maanteka kastist maha ja vedasin garaaži. Tegin veel pool tundi trenni, ÜKEt. Sõin õhtusöögi ja nüüd võib päeva lõppenuks lugeda.
PS! Greip on kahes tükkis, suhkur viljaliha peal ja külmikus hommikut ootamas. :)
Nädal number 2 läbi
Eile avastasin, et siinne tähistaevas on palju tähtederikkam kui Eesti oma. Samas see võib olla ka pelgalt minu kujutlusvõime, sest tähistaevas on siiski täiesti erinev. Tähtkujud on võõrad ja neid tulukesi võib lihtsalt rohkem tunduda, aga võõralt ilus on see igal juhul.
Praegu on pühapäev ja ma ei ole mitte midagi teinud! :) Otsustasin, et võtan tänase päeva täiesti vabalt, loen raamatut, kirjutan teile veidi ja vaatan ehk mõne filmi. Kell on aga alles üks tund pärast südapäeva, seega võin õhtul midagi asjalikku ka teha, eks näis.
Nädala teine pool möödus ikka kenasti ehitamise tähe all. Lõpetasime veel paari toa laudamised, panin kokku ühe voodi, parandasime plekk-katuse ja oligi kõik. Kenasti lebo töö. Astusin naela otsa, see oli ka lebo, lihtsalt teed sammu ja astud peale, siis tantsid veidi ja viskad laua koos selle naelaga eemale. No problem!
Meie väike vabatahtlike seltskond kahanes ka veidi. Eile (laupäeval) läks ära prantsuse paarike ja nüüd olen siin ühe USA neiuga. Laupäev algaski üpris hilja. Miskit 9 paiku tegin silmad lahti. Kell 10 saatsime prantslased ära ja siis umbes 11 ajal läksime istutasime mõned puud. Selle peale kulus vast pool tundi. Seejärel suudusin tööriistakuuri, sest mäletasin, et seal ripub kaks maastikuratast. Mõlemad ühesugused, tõstsin siis ühe alla ja no mis teha - kääbikutemaal on ikka kääbikute rattad! Tõstsin sadula nii kõrgele kui julgesin, tegin väikese proovitiiru, rapsasin mõttes käega: "Saab sõita küll!". Ajasin rattariided selga ja seadsin vändapöörded Timber Traili poole. Olin sellel jooksnud, aga kuna raja tegelik pikkus on ca 85kmi, siis oli avastamist küllaga.
Plaanis oli vändata tund aega ühes suunas ja siis otsa ringi keerata ja tagasi sõita. Juba tuttav, joostud rada oli täpselt nagu mäletasin, üles-alla ja fakt, et ratas oli mulle väike, ise kõver ja omas tagumist amorti (mis tegi kiiresti edasi liikumise veel keerulisemaks) polnud mulle üldse mokka mööda. Vänderdasin siis edasi ja kui algas rada, mida ma veel uurinud polnud läks huvitavaks.
Kuna ma alustasin nö raja lõpust, siis liikusid ka kilomeetripostid kahanevas järjestuses (80, 79, 78 jne). Alates umbes postist numbriga 77 algas tõus, selline ühtlane, pikk ja kurnav. Mõtlesin, et oh, päris ägeda trenni saab siit! Ja saigi! Tõus ei nagu ei tahtnudki ära lõppeda Vaevaliselt vändates liikusin aina kõrgemale ja kõrgemale. Kui nägin posti numbriga 74, mõtlesin, et no küll see varsti ikka otsa saab, kaua võib ülesmäge uhada. No ei olnud enamasti järsk tõus, aga sellised ühtlased ja lõputud on need, mis tapavad.
Vahepeal tulid vastu rõõmsate nägudega ratturid, kes lihtsalt veeresid mulle vastu. Mis siis mäest alla veereda pole? Ja ma irvitasin vastu ja rühkisin ikka ülesmäge edasi.
Ilm oli õnneks kuiv ja vahel tuli päikegi välja, kuid varasemad vihmad olid raja kohati vägagi poriseks muutnud, aga see ei häirinud, tegi asja vaid lõbusamaks. Varsti suutsin ka ära unustada, et ratas oli ikkagi väike, kõver ja vastki tagumise amordiga, oi see hakkas tegelikult ära tüütama, see tagumine verdru!
Kui nägin kilomeetriposti numbriga 70 ja rada oli ikka tõusva profiiliga, siis andsin juba alla ja mõtlesin, et OK! Järgmise kilomeetripostini ja siis on kõik ots ringi. Stopper näitas ka juba üle 50 mintsa sõiduaega ja selle kääbikoveloga oli ikka päris raske hakkama saada. (Pedaali alumises asendis jäi mu jalg umbes 100 kraadise nurga alla, kes kunagi rattaga sõitnud on, see peaks teadma, et see on LIIGA TERAV NURK! ja jalad ei saa oma täies võimsuses tööd teha ning see sunnib rohkem väntama ja see sunnib jala kiiremini väsima)
Varsti pärast seda mainitud kilomeetriposti jõudsin ühe rippsillani. Pikkust teisel ca 70 meetrit ja seal tegin pausi ning kuna kohtasin selles punktis ka kahete vahvat ja sitket vanameest, siis sain ka paar pilti, kuhu isegi peale jäin. Sild ise on üks mitmest, mis sellel rattarajal on. Pikim rippsild peaks olema 140 meetrine (seda ma ei näinud). Aga kui see 70ne meetrine sillake õtsus keskel olles väga kenasti (kui ise veidi kaasa aidata, mida ma ka loomulikult tegin :)), siis tahaks teada, kuidas see 140 meetrine kõikuda võib.
Ajasin paar sõna juttu ja väntasin edasi üle silla ja jätkasin tõusuga. Möödusin postist numbriga 69 ja otsustasin, et OK sõidan veel veidi. Varsti tuli vastu väike värav ja võtsin seda kui märki otsa ringi keerata. Aega oli kulunud 1h ja 2min, puhast tõusu oli kulunud 8km ja mõnisada meetrit peale. No ja kohe kui ma noka tuldud suunas keerasin hakkas lõbus osa pihta. Eest kolmenda peale ja tagant raud paremale, hoog sisse ja laskumine võis alata. Juba tuttavat rada pidi kiirustasin alla ning 8 tõustut kilomeetrit said läbi miski 20+ mintsaga, siis algas jälle see juba tuttav üles alla profiil, mida olina ka joostes läbinud.
Tagasi praegusesse elukohta jõudes olid jalad veits pehmed, nägu mudane ja tuju hea. Ratas oli küll täielik saast, aga pidas vastu. :D Kui maja eest sinna ümber keeramise punkti kulus aega 1h ja 2min, siis sealt tagasi majani kulus kõigest 46 minutit. Sain hea trenni, portsu ilusaid pilte ja kena kogemuse osaliseks. Tegelikult võiks millalgi mõelda ka terve raja läbimisele, kuid siis peab ratas kindlasit parem olema.
Praeguseks ongi kõik, vedelen voodil. Pool pühapäeva veel ees, eks näis, kas viitsin end liigutada või veedangi tänase päeva puhates, et homme kenasti tööriided selga panna ja ehitamisega jätkata. Järgmisel nädalal peaks mulle Uus-Meremaa maksuinimeste poolt ka kiri postkasti tulema, kus on minu IRD number (number on mul ise-enesest juba käes, sest uurisin selle neilt järgi), aga kirja on vaja, et pangakonto avada. Kui see kiri käes, siis liigun siit toredast kohast ära Taupo linnakesse, kus alusan tööotsinguid. Juhul kui need õnnestuvad ja saan mingi maksva otsa sinna, siis on võimalus, et regan end ka detsembri keskel toimuvale võistlusele, aga ei hakka siin veel hõiskama, eks näha ole, mis saab ja kus ma lõpuks järgmisena maandun.
Cheerio!
Praegu on pühapäev ja ma ei ole mitte midagi teinud! :) Otsustasin, et võtan tänase päeva täiesti vabalt, loen raamatut, kirjutan teile veidi ja vaatan ehk mõne filmi. Kell on aga alles üks tund pärast südapäeva, seega võin õhtul midagi asjalikku ka teha, eks näis.
Nädala teine pool möödus ikka kenasti ehitamise tähe all. Lõpetasime veel paari toa laudamised, panin kokku ühe voodi, parandasime plekk-katuse ja oligi kõik. Kenasti lebo töö. Astusin naela otsa, see oli ka lebo, lihtsalt teed sammu ja astud peale, siis tantsid veidi ja viskad laua koos selle naelaga eemale. No problem!
Meie väike vabatahtlike seltskond kahanes ka veidi. Eile (laupäeval) läks ära prantsuse paarike ja nüüd olen siin ühe USA neiuga. Laupäev algaski üpris hilja. Miskit 9 paiku tegin silmad lahti. Kell 10 saatsime prantslased ära ja siis umbes 11 ajal läksime istutasime mõned puud. Selle peale kulus vast pool tundi. Seejärel suudusin tööriistakuuri, sest mäletasin, et seal ripub kaks maastikuratast. Mõlemad ühesugused, tõstsin siis ühe alla ja no mis teha - kääbikutemaal on ikka kääbikute rattad! Tõstsin sadula nii kõrgele kui julgesin, tegin väikese proovitiiru, rapsasin mõttes käega: "Saab sõita küll!". Ajasin rattariided selga ja seadsin vändapöörded Timber Traili poole. Olin sellel jooksnud, aga kuna raja tegelik pikkus on ca 85kmi, siis oli avastamist küllaga.
Plaanis oli vändata tund aega ühes suunas ja siis otsa ringi keerata ja tagasi sõita. Juba tuttav, joostud rada oli täpselt nagu mäletasin, üles-alla ja fakt, et ratas oli mulle väike, ise kõver ja omas tagumist amorti (mis tegi kiiresti edasi liikumise veel keerulisemaks) polnud mulle üldse mokka mööda. Vänderdasin siis edasi ja kui algas rada, mida ma veel uurinud polnud läks huvitavaks.
Kuna ma alustasin nö raja lõpust, siis liikusid ka kilomeetripostid kahanevas järjestuses (80, 79, 78 jne). Alates umbes postist numbriga 77 algas tõus, selline ühtlane, pikk ja kurnav. Mõtlesin, et oh, päris ägeda trenni saab siit! Ja saigi! Tõus ei nagu ei tahtnudki ära lõppeda Vaevaliselt vändates liikusin aina kõrgemale ja kõrgemale. Kui nägin posti numbriga 74, mõtlesin, et no küll see varsti ikka otsa saab, kaua võib ülesmäge uhada. No ei olnud enamasti järsk tõus, aga sellised ühtlased ja lõputud on need, mis tapavad.
 |
| Panoraam ühelt sillalt ja sealt on näha, mis ka tõus, mida mööda ma sõitsin. Vasakul ka kena mägioja. |
Vahepeal tulid vastu rõõmsate nägudega ratturid, kes lihtsalt veeresid mulle vastu. Mis siis mäest alla veereda pole? Ja ma irvitasin vastu ja rühkisin ikka ülesmäge edasi.
 |
| Suhteliselt tõusu alguses |
 |
| Isegi tunnel (täiesti kottpime tunnel) oli tõusva profiiliga |
Kui nägin kilomeetriposti numbriga 70 ja rada oli ikka tõusva profiiliga, siis andsin juba alla ja mõtlesin, et OK! Järgmise kilomeetripostini ja siis on kõik ots ringi. Stopper näitas ka juba üle 50 mintsa sõiduaega ja selle kääbikoveloga oli ikka päris raske hakkama saada. (Pedaali alumises asendis jäi mu jalg umbes 100 kraadise nurga alla, kes kunagi rattaga sõitnud on, see peaks teadma, et see on LIIGA TERAV NURK! ja jalad ei saa oma täies võimsuses tööd teha ning see sunnib rohkem väntama ja see sunnib jala kiiremini väsima)
 | |
| Mkmk. Tõus ei saagi otsa ju... |
Tagasi praegusesse elukohta jõudes olid jalad veits pehmed, nägu mudane ja tuju hea. Ratas oli küll täielik saast, aga pidas vastu. :D Kui maja eest sinna ümber keeramise punkti kulus aega 1h ja 2min, siis sealt tagasi majani kulus kõigest 46 minutit. Sain hea trenni, portsu ilusaid pilte ja kena kogemuse osaliseks. Tegelikult võiks millalgi mõelda ka terve raja läbimisele, kuid siis peab ratas kindlasit parem olema.
Praeguseks ongi kõik, vedelen voodil. Pool pühapäeva veel ees, eks näis, kas viitsin end liigutada või veedangi tänase päeva puhates, et homme kenasti tööriided selga panna ja ehitamisega jätkata. Järgmisel nädalal peaks mulle Uus-Meremaa maksuinimeste poolt ka kiri postkasti tulema, kus on minu IRD number (number on mul ise-enesest juba käes, sest uurisin selle neilt järgi), aga kirja on vaja, et pangakonto avada. Kui see kiri käes, siis liigun siit toredast kohast ära Taupo linnakesse, kus alusan tööotsinguid. Juhul kui need õnnestuvad ja saan mingi maksva otsa sinna, siis on võimalus, et regan end ka detsembri keskel toimuvale võistlusele, aga ei hakka siin veel hõiskama, eks näha ole, mis saab ja kus ma lõpuks järgmisena maandun.
Cheerio!
Tellimine:
Postitused (Atom)