Pühapäev, 1. juuni 2014

Mt Cook Village ehk Stairmaster level 10 001, sest alati on üks trepp veel!!

Christchurchis olles vahtisin iga nädal ilmateadet ja ootasin head nädalavahetust, et saaks teha ühe viimastest trippidest siin Lõuna Saarel. Oli vaja ära näha Uus-Meremaa kõrgeim tipp - Mt Cook. Esialgse plaani järgi pidin ronima Mueller Huti ja sealt majesteetlikku vaadet ja vaateid ümbritsevale mäeahelikule nautima. Tundus väga hea plaanina ja nüüd oli vaja leida õige nädalavahetus. Ja leidsingi! Ilmateade prognoosis lausa uskumatult head ilma - selge ja karge (the best!). Ütlesin tööl, et ok, reedel mind betonast valamas ei ole, sest rändan mägesid vaatama.

Reede saabus, pakkisin seljakoti (oi kuidas ma seda tunnet juba igatsesin) ja litsusin bussijaama. Bussireis Christchurchist Twizelisse (lähim linnake Mt Cooki Village'ile) kestis veidi üle viie tunni ja reisi ajal tegime peatuse maalilise Lake Tekapo ääres.

Lake Tekapo. Jõin kohvi ja sõin muffinit ja nautisin vaadet.
Twizelisse jõudes sammusin tee äärde, viskasin pöidla õhku ja hakkasin hääletama 70kmi kaugusel asuvassel Mt Cook Village'isse. Umbes 10 min pärast võttis mind peale sakslasest seljakotirändur ja läks õnneks, sest temagi suundus samasse kohta. Nimeks härral Alex. Iga kilomeetriga muutusid mäed järjest suuremaks ja võimsamaks. Teel möödusime järgmisest kaunist järvest - Lake Pukake. Insert Picture Next:

Lake Pukake. Ja paremal on näha Alexit.
 

Loojang Kea Pointist. Mt Cook on see oru keskel olev terav tipp
Varsti jõudsime ka pärale. Vaadetest räägivad pildid. Kell oli 16:00 ja esimese asjana läksin kohe infoputkasse ja uurisin, kuidas on olukord Mueller Huti juurde viival rajal. Enda pettumuseks sain teada, et majakese juurde pääsemiseks peab olema kaasas jääkirkad ja kassid, mis saabaste külge pookida, et jääl ei libiseks. Seega jäi minu plaan A katki, sest neid asju mul polnud. Sellegi poolest sai vähemalt poole teekonnast ronda, sest see koosnes treppidest, paljudest treppidest, kuid see jäi järgmisesse päeva, sest õhtu jooksis sisse ja päike hakkas loojuma. Leidsin kiirelt hosteli ja regasin sisse. Viskasin seljakoti tuppa ja läksin jalutama, et näha päikeseloojangut. Tegin pooleteisetunnise jalutuskäigu Kea Pointini ja tagasi.

Õnneks oli hostelis saun ja sain teha mõnusa lõõgastava pooltunni. Leili visata ei lubatud, kuid temperatuur oli piisav, et end mõnusalt tunda. Hiljem panin paika plaanni, kuidas järgmist päeva rünnata ning läksin magama.

Ärkasin veidi enne 7 hommikul. Sõin kiirelt hommikust, võtsin oma väikese seljakoti, kus oli vaid süüa ja juua ning 7:15 uksest välja ja jalutama. Kraade oli õues -8C ning hommik mõnusalt karge.

Päike hakkab vaikselt tõusma
Pink oli tore, kuid istuma väga ei kutsunud
 Päeva esimene tripp. Mäest üles ja poole teele Mueller Huti suunas. See tähendas ca 2000 trepiastme läbimist. Vertikaalseid tõusumeetreid miskit 700 vast. No tõesti, mul pole ronimise ja ülesmäge kõndimise vastu midagi, aga trepid on ikka väga rõvedad asjad. 
  Nad lihtsalt ei saa otsa! Tee mis tahad, no ei saa! Alati kui mõtled, et oh! Kohe peaks lõpp olema, siis näed, et keegi naljanina graveeris trepiastmele: Keep going, 900 steps to go! (Jätka sammumist, 900 astet veel!) Eino aitäh! :D Aga see oli seda väärt, mida kõrgemale jõudsin seda kaunimaks vaated läksid. Ja päike hakkas ka üha enam ja enam mägede tagant nähtavale tulema. Lumi! Jah lumi ja jää olid justkui vanad sõbrad, keda polnud ammu näinud. :D (kindlasti peate mind lolliks ja naudite oma 20+ soojakraade ja algavat suve, aga mina nautisin tol hetkel miinuskraade ja lume krudinat).

Tere hommikust mt Cook!





 Treppide lõpus puhkasin ja nautisin vaateid. Üritasn teha pite ja tabada seda võimsust, aga no seda ei saa lihtsalt teha. Ei ole tähtis kui hea kaamera sul on või ei ole. Et õiget tunnet kogeda peab ise kohale minema ja ronima veidi ja vaatama ja nautima. :) Esimene etapp läbitud, hakkasin alla sammuma. Trepid olid tõesti libedad ja pidi ettevaatlik olema, seega infopunktis olev neiu ei valetanud ja edasine ronimine oleks õige varustuseta üpris ohtlik olnud.

Alla jõudes võtsin ette päeva teise etapi. Jalutus käik Hooker Valleys. See orus looklev teerada viib kõndija Hookeri liustiku lõpus oleva mägijärveni, kus ujuvad jääkamakad ja vesi on äärmiselt külm ning tuhm. Jalutuskäik ise on aga uskumatult kaunis, sest kõnnid siledal maal ning sinust mõlemal pool mäed justkui kasvavad ei kusagilt. Asja tegi veelgi mõnusamaks tõsiasi, et pilvi polnud ning päike hakkas mõnusalt soojendama.

Hooker Valley walk


Mueller lookout

Laud.

Mainitud mägijärv



Otsustasin, et ei hakka siin enam midagi kirjeldama, sest piltidelt on näha kõik: päikese soojus, lumised tipud, mägijärve külm vesi ja selles ujuvad jääkamakad (muide vesi oli ikka väga külm, pidin ise ära katsuma, et ikka päriselt veenduda).

Tagasi hostelisse jõudes avastasin, et olin kokku jalutanud veidi alla viie tunni. Tegin endale teed ning lubasin väikese uinaku. Hiljem oli vaja teha veel üks matkake.

Ärkasin kell neli ning ajasin riided selga ja saapad jalga. Tegin kiirelt teed, võtsin selle ning hakkasin sammuma Red Tarnside poole. Etapp numero kolm! Enda "rõõmuks" nägin ees taaskord treppe. Sel korral ei olnud neid 2000, vaid kõigest 700-800.. :D eino tere tali! Nagu täna veel vähe treppidel turninud oleks. Taaskord ei pidanud kahetsema. Red Tarnside vaateplatvormilt (mis kõrgus Mt Cook Village'i kohal, poolel teel Mt Sebastopoli tippu) avanes võimas vaade Mt Cookile ja seda ümbritsevale mäestikule. Loojangu nautimiseks täiesti õige koht. Istusin pingile maha, rüüpasin teed, kuulasin muusikat ja jälgisin, kuidas varjud mägede tipud vallutavad ning päikesevalgus kaob. Lepotaaaa! :))







Hämaruse katte all trampisin treppidest tagasi alla hostelisse ja uuesti sauna. Mulle ikka väga meeldib saun ja olin sellest leiutisest ammu puudust tundnud. Päeva võis kokkuvõtta kui täiesti õnnestununa. Õhtusöögi ajal ajasin juttu mehhiklaste ja hispaanlastega, kes tulid ka nädalavahetust mägikülla veetma. Soovitasin erinevaid vaatepunkte ning läksin magama.

Hommikul hääletasin tagasi Twizelisse, kell 12 istusin bussile ja viiest õhtul olin tagasi Christchurchis. Nädalavahetus oli täiesti õnnestunud! Sain patareid 100% täis, sest sellist loodust igal poole ei kohta ja see mägiõhk on ikka midagi muud. Ei olnud ma teab mis kõrgustes, sest kõrgeim punkt nädalavahetusel oli vast 1500 meetri kandis, kuid sellele vaatamata tundus õhk täiesti puhtana ja puutumatana.

Christchurchis ehk kuidas möödus mai

Viimasel ajal pole siia midagi kirjutanud. Võimalik põhjus oli see, et mul polnud midagi kirjutada. Märtsi ja pool aprilli oli lihtsalt tulvil sellist emotsiooni, et kui see võistluse, lustimise ja matkamise trall läbi sai ning ma Christchurchi jõudsin oli järgnev lihtsalt nii madala emotsionaalse väärtusega, et ei olnud jaksu midagi kirjutada. Nüüd otsustasin end veidi piitsutada ja kirjutada, kuidas siis aprilli lõpp ja mai Christchurchis möödus.

Rand Christchurci äärelinnas
Alustame algusest. Jõudsin siia lihavõtete ajal. Tuleb välja, et see on siin megasuur püha. Tööl keegi ei käinud ja tööd otsida ka ei saanud, sest polnud mida otsida. Isegi toidupoed olid kinni! :D Ilmad olid ka väga kehvakesed. Sattusin elame kohta nimega Mattpackers. Selle omanik (Matt), kes majutab mitmeid seljakotirändureid, kes Christis tööd teevad, rääkis, et viimase kahe nädala jooksul on nad näinud umbes  10 minutit päikesepaistet. Päris masendav algus, peab mainima. Rahadega olin end nulli kulutanud ja teadsin, et peab kiiremas korras mingi tuluallika leidma. Aga no kuniks tööd otsida ei saanud, siis chillisin niisama ja vaatasin filme ja lugesin raamatuid ja suhtlesin rahvaga. Õnneks sai varsti ka veidi paremat ilma nautida. Otsustasin siis tiiru linnas teha ja sain kokku ühe Taupost tuttava neiuga (Barbara Saksamaalt). Muljetasime ja jõudsime otsusele, et see linn on ikka päris nukker. Maavärinajärgne kahju on siiani täiesti ilmne ja arvatavasti jääb selliseks veel mitmeks aastaks, vaatamata sellele, et tööd tehakse siin usinasti.

  
Vaade Mt Pleasanti otsast sadamale ja ookeanile. Pole ju paha ;)

Pärastlõunal sain kokku ühe eestlasega, kes siin juba 5-6 aastat elanud on. Ta näitas mulle veidi linna ja jutustas kohtadest, kus käia ja kus mitte. Oli täitsa vahva üle pika aja eesti keeles pikemalt rääkida. Järgmisel päeval oli - kõigi suureks üllatuseks -  jälle päike säramas. Võtsin ühe siin vedelevast jalgrattast ja pedaalisin Mt Pleasanti otsa. 6-7 kilomeetrit pidevat ülesmäge rassimist. Raske oli, aga no kui tahad head vaadet, siis peab veidi rassima ka. Selle künka otsast sai kena vaate nii linnale, ookeanile, sadamale kui ka rannikul olevale künkamaastikule (kõik, mis jääb alla 1000m merepinnast on nüüdsest minu jaoks künkad). Sealt oli vaade täitsa kena ja Christchurchi enda masendav ilma unues sootuks. No ja päikeseline ilm aitas ka kenasti kaasa.

Leidsin Lada (Mashina)!!
Maavärin raputas ostukeskuse põrmuks. Tehti uus... Konteineritest tehti. :)


Well.... Trammid... :D
Päevad hiljem tuli tagasi vihm ja inimesed läksid tööle, sest pidupäevad said läbi. Tuiasin isegi läbi mõned ehitusplatsid ja käisin uurimas ja puurimas. Lõpuks läksin ja regasin end ühes tööagentuuris (Coverstaff). Seal vaatasin ohtustehnikavideot, andsin OT raamatusse allkirja ning tegin väikese inteka ühe töötajaga, kes mulle umbes 2 minutiga töö leidis. Töökoht asus betoonitehases, kus valmistatakse raudteeliiprite aluseid ja elektriposte.

Minu viimane kogemus betooniga oli mõne aasta tagune suvine lustimine Tartu Tervishoiukõrgkooli ehitusel. Kui toonase kogemuse saab kokkuvõtta lühidalt - betooni pritsis nii, et nina, suus ja varbavahe seda täis oli, siis ega see betonasetsehhis töötamine just väga erinev pole. :))

Iga päev on täpselt identne. Hommik algab eelneva päeva valatud vormide puhastamise ja valuks ettevalmistamisega. Päeva teine pool on aga valu. Päevas teeme vähemalt kolm elektriposti ja 96 raudteeliiprite alust. Olen seal töötand juba veidi üle kuu, seega kiire arvutuse käigus saab teada, et kokku oleme minu seal olemisega valmistanud ca 2800 raudteeliipri alust.... Arvake ära, kas asi muutub kiiresti igavaks rutiiniks? Aga õnneks on töö stabiilne ja ei pea õues vihma käes passima. ;) Tunde tuleb 45 ja 50 vahel nädalas, ärkama peab kell 4:45 hommikul, sest päev algab kell 6 hommikul ning pean sinna saamiseks pool tundi rattal väntama. Mõnus hommikune trenn.

Ja sedasi see Christchurchi elu veerebki. Ei midagi erutavat, teen tööd ja vabal ajal lebotan Mattpackersi elutoas diivanil. Siinne seltskond on päris lahee. Praegu on siin veel viis prantslast, kolm sakslast, iirlane, kaks uusmeremaallast ja üks LAVi kodanik. Iga nv on miski pidu või noh.... Tavaline joomang :D
Sööme ja oleme normaalsed!

Le pool!

Le ManShed (or Le ManCave)

Le SwimmingPool

Le KoduKino
 Matt ise on väga hea võõrustaja, omab mitut äri ja on üks eriline meistrimees ja muhkel igale alale. Lisaks on siin veel kaks koera, isane Kujo ja emane Roxy. Roxy on rahulikum ja selline tore loom, Kujo on loll. :D Üks kõige lollimaid koeri, keda ma näinud olen.... Selles on osaliselt süüdi Alex (üks sakslane, kes paar päeva ära läks, sest tema aeg Uus-Meremaal hakkas otsa saama), kes mängis Kujoga nii, et näitas laseriga täppi põrandale, seinale, laele jne ning Kujo ajas seda meeleheitlikult taga. Nüüd läheb aga Kujo igal õhtul pöördesse iga peegelduse peale, mis kusagil ilmub ja hakkab täiesti veendunult ja lõputu hasardiga kadunud peegeldust otsima. Loll koer! :D Kõigil on juba kahju temast.... Ja kui ta seda peegeldust kusagil ei näe või ei leia, siis ilastab lihtsalt kõik kohad täis ja muutub täiesti paranoiliseks.

Siin veedan, kõigi eelduste kohaselt aega maksimaalselst augusti alguseni. Teen tööd, loen päevi ja panen paika plaani, kuidas oma viimaseid kuid (august ja sept) Uus-Meremaal veeta.