teisipäev, 31. detsember 2013

2014 algas!

Jõulud said läbi ja tööpõli jätkus. Kõht oli täis, seega energiavarud kenasti laes ning sai usinasti edasi toimetada. Ilm oli vägagi pahur. Ei tahtnud üldse meid lõbustada ikka pritsis vihma sadada ja tuul ei andnud ka asu.

Aasta viimased päevad möödusid mõnusa tempoga. Tegemist oli palju, kuid mitte midagi eriti märkimisväärset. Ja üpris ootamatult saabuski juba 31. detsember. Päev ju tegelikult nagu iga teine. Me kõigest omistasime sellele kalendri vahetamise tiitli ning otsustasime, et ok, sel kuupäeval võib teha pulli ja ilutulestikuga paugutada ning kõik koos pidu panna. No miks mitte! Vägagi aus ettevõtmine.

Siinne hosteli rahvas oli loomulikult kogu täiega asjaga kaasa minemas ja lasin ennastki meeldivalt sellesse keerisesse tõmmata. Hommik algas tavaliselt - käisin ujumas. See oli kindlasti üks mõnusamaid ujumisi. Mitte küll selle poolest, et see sujuv ja hea ja kiire oli. Otse vastupidi, väga korralikult raputas! Kahel korral tahtis laine mind ümber keerata, kuid punnisin vastu. Ju on süvalihaste trennis kasu ja suudan keha mingil määral juba kontrolli all hoida ja tasakaalu ka veidi raskemas olus säilitada. Lainetus oli aga mõnus. Eriti kui tegin tagasipöörde, siis uhasin peaaegu lainetele vastu. Edenemine oli vaevaline, kuid kes ütles, et trennis kerge peab olema? Pärast ujumist läksin tööle. Lühike päev - kõigest 4 tundi. Sellele järgnes powernap ja päeva teine trenn - ÜKE. Siis kiire poeskäik ja aasta viimane õhtusöök võis alata! Tütarlapsed tegid meile wrapisisu ja ostsid wrappe ja istusime siis laua ääres ja pakkisime neid wrappe näost sisse. Ai kui head need wrapid olid!

Veidi enne õhtusööki
Stiilinäide pakkimisest!
Igaüks sai kolm taskut endale. Ja nende pakkimine oli üks paras kunst, sest kui mees on näljane, siis mees peab sööma! Ja korralikult! Mul õnnestus pääseda läbustamast ning suht imekspandavalt ei läbustanud ma mitte midagi täis. Osadel nii hästi ei läinud ja nad pidid keset õhtusööki särki vahetama minema. Pärast õhtusööki olid kõhud täis ja liigutused veidi aeglasemad, kuid meeled rõõmsad.

Mäletate, et Allar ju alkoholi ei joo. No nii ongi! Va vähesed juhud, nagu näiteks ajateenistusse minek, Danka ja Ardo naasmine Austraaliast. Ma pean ütlema, et uue aasta vastuvõtmine Uus-Meremaal eriti laheda seltskonnaga klassifitseerub vabalt ühe sellise erilise sündmusena. Kõigi rõõmuks olingi lõpuks nõus võtma tegema ühe šoti. Ja no kui ma joon, siis see on sündmus igal juhul. Ja kui juba, siis teha asja stiilselt. Tegemist oli tekiila šotiga, lähemalt bodyshotiga. Kes ei ole terminiga kursis, siis selgitan veidi: Bodyshot tähendab, et keegi neiu lamab laual või letil, kõhul on sool ja nabas tekiila ja suus sidrun. Nende ainete manustamise järjekord on soola lakkumine kõhult, tekiila joomine nabast ja sidruni hammustamine suult. Kuna neiu naba oli nii väike, et sinna mahtus kõigest tilk tekiilat, siis tegime väikes muudatuse ja pärast soola, manustasin tekiila nabast ja ülejäänud pitsi pärast nabašotti ja siis hammustasin sidruni. No ikka väga rõve asi on see tekiila. Ma polnud seda varem proovinud ja ega enam ei proovi ka. :D Vähemalt sain kõigil tuju veelgi kõrgemale tõsta, sest polnud bodyshotid on alati ülevat meeleolu tekitavad, veel enam kui shoti manustab keegi, kes tegelikult alkoholi ei joo ja pole elus kunagi purjus olnud. Pilte ja videosid on ka, kuid neid feisbukki ja kusagile mujale väga ei taha saata ega riputada, sest neiu boyfriend ei oleks vist väga rõõmus kui miskit sellist näeks. :D Aga kui Eestisse jõuan, küll siis näitan.

Vahepeal olin ka feisbukis avastanud, et lisaks minule on Taupos uut aastat vastuvõtmas veel kaks eesti härrat - Mikk ja Allar. Pärast minu alkolonksu liikusmie järve äärde ilutulestikku vaatama ja seal sain kokku ka nonde kahe eestlasega. Vägagi asjalikud härrased. Mikk juba kaks ja pool aastat Uus-Meremaal olnud ja tööd teinud, Allar aga alles veidi üle kuu. Noorsandid sulandusid kiirelt meie seltskonda ja pärast põgusat eestikeelset jutuajamist (oi tegelikult oli ikka vahva emakeeles rääkida jälle!) algas ilutulestik. Kokkuvõttes oli see lühike, kuid täitis eesmärgi. :)



Selline oli siis see lühike, kuid kenake ilutulestik. Sellega sai läbi aasta 2013. Oli vägagi edukas aasta. Kindlasit üks parimaid seni ja andis väga hea aluse, et 2014 tuleks vähemalt sama vaheldusrikas ja seikluste- ning avastusterohke. Lisaks kõigele muule oli 2013 ka minu jaoks esimene tõsisem spordiaasta. Võrreldes 2012ga kasvas treeningmaht üle kahe korra. Järgnevalt väike kokkuvõte:

 
Ja nagu ütlesin, siis selline hea aasta lõpp andis hea enesetunde, et liikuda uuel aastal vähemalt samas rütmis. Mis tähendab seda, et kui pärast ilutulestiku nautimist ja väikest klubitiiru (olin seal kella kolmeni) ärkasin 1.jaanuari hommikul kell 9. Sõin hommikust ja panin kell 10 ketsid jalga ning tegin uue aasta esimese jooksuringi - 28 kilomeetrit.

Ilusat uut aastat! :)

teisipäev, 24. detsember 2013

Rõõmsat Jõulu

Kõht on täiesti ääreni täis! Aga üks piparkook mahub kindlasti veel sisse. Nii see mure lahendatud ja võin nüüd jagada viimase aja sündmusi. Olen nüüd rõõmsalt rabanud kahel töökohal ja kõrvalt teinud trenni ning õhtuti, kui aega leian, kohaliku hostelirahvaga olesklenud.

Aeg möödub siin valguskiirusel. Alles oli 17 okt ja astusin pead kratsides Aucklandi lennujaamast välja ning hakkasin mõtlema, et kuhu nüüd ja juba on rohkem kui kaks kuud Uus-Meremaal oldud. Taupo on ikka vapustav koht.

Ma tean, et olen kirjutanud kõigist allahindlustest, mida saan Kathmandus tööd tehes (inimestele, kes arvasid, et Kathmandu on päris koht gloobusel, siis see ongi päris koht gloobusel. Tegu on nimelt Nepali pealinnaga  (http://en.wikipedia.org/wiki/Kathmandu )), siis Hole In One'is saan ma ka väga, väga palju nänni! Lisaks sellele, et töö ise on väga lahe (kindlasti parim töökoht, mis mul seni olnud on) avaneb mul ka võimalus külastada turismiatraktsioone, mille eest "lihtrahvas" peab päris korraliku koguse rahhi välja käima. Ühte atraktsiooni olete vast juba mu feissi lehelt näinud - RapidsJets paadisõit. See oli kõigest esimene. Lisaks lähen tulevikus kindlasti kärestikulisele jõele kummipaadiga sõitma (white water rafting), benji-hüppele, jahiga sõitma järvele (ca 3 tunnine chill kaunil järvel), kõrgustesse turnima kohta nimega rock'n'ropes jne. Mul kõik atraktsioonid ei meenugi, kuid mis kõige tähtsam - ma ei maksa nende eest mitte midagi. Pean vaid helistama Hole In One omanikule ja ütlema, et ok, soovin teha seda ja sellel päeval. Kuradi lahe! Ahjaa! Mina, kes ma oman juhilube ja juhistaaži nüüd juba tervelt natuke üle kolme kuu pean igal õhtul kui golfikohas tööl sõitma mikrobussiga ca pooleteise kilomeetri kaugusele ja parkima selle kenasti, et hommikul tööl olev inimene saaks sellega kenasti järve äärde sõita. Retrospekis oli lubade tegemine enne reisu väga õige otsus!

Veidike ka RapidsJetsist. Tegu on siis Taupo ühe turismiartaktsiooniga (siin on veel kaks sarnast teenust pakkuvat ettevõtet, aga RJ on kõige ekstreemsem), mis sõidutab tahtjaid ja maksjaid kärestikusel jõel ja tutvustab selle jõe tähtsust Uus-Meremaale.

Paadike
Paati lükkas edasi Chevroleti 8,2liitrine V8 mootor ja tippkiirus jõel oli 90km/h. Võite ettekujutada kui tuuliseks kiskus. Sellisel kiirusel (või sellele lähedal) vajab paat kõigesti ca 15-20cm vett, millel edasi liikuda. Täiskasvanule maksab see sõit veidi üle 100 kohalikku ja lapsele ca 65 NZD'd.
Plärts!!!






Jõe tasasemal osal oli tegu lihtsalt mõnusalt kiire sõiduga, aga kui jõudsime kärestikulisema osa juurde, siis läks lõbusaks. Paat sõitis lainetesse sisse ja oli kuulda ainult: tumpf esimesse lainesse, tumpf teise lainesse, vaikus..... (loe: õhulend, nokk lennus ja maandumiskohta ei näinud) plärtsssss - paat vett täis! Veel kord! Veel kord! :) Sellel samal jõel filmiti ka Kääbiku teise osa stseen, kus Bilbo ja päkapikud põgenevad vaatides orkide eest. Filmimine kestis kolm päeva ja kes filmi näinud on (mina õnneks olin juba näinud, sest käisin seda siin esilinastusel vaatamas ja see film oli väga hea (!!!)) tunnevad need kohad väga kergelt ära, kus, mis toimus.

See paadisõit oli just enne seda väga tihedat perioodi, mis praegu käsil. See algas reedel (20ndal detsembril). Alates reedest olin tööl Kathmandus ja Hole In One'is päev algas, kell 9 ja lõppes kas kell 23 või 00. Lisaks tööle pressisin ka paar trenni sinna sisse. Golfikohas töötan praegu ainult reede-pühap. Esmaspäevast alates olen käinud tööl Kathmandus ja teinud trenni. Õnneks see liiga tihe töö periood saab käesoleva nädalaga läbi. Seejärel jätkub normaalne rutiin: kolm päeva poes ja kolm päeva golfiplatsil. Sedasi saab normaalse inimese kombel trenni teha. Praegune aranžeering on liiga tihedalt kokku pressitud ja trenn kannatab selle all veidi. Õnneks on seda vaid nädalaks.

Täna, 25ndal detsembril, oli esimene puhkepäev (homme jälle tööle) ja kasutasin võimaluse ning tegin kohe hommikul 90km rattasõidu. Ilm oli päria halb - pilvine ja tuuline. Esimesed 45kmi oli tuul tagant ja küljelt ja viimased 45kmi oli tuul kas otse näkku või paremalt näkku. Rassida sai korralikult. Tagasi jõudes sõin kerge eine ja panin soojalt riidesse ja läksin õues istuva rahvaga juttu ajama enne hosteli suurt pidusööki. Siin peetakse jõule pigem 25ndal detsembril.

Kell sai 14 ja meid kutsuti sööma ja oiii, süüa jagus meeletult.


Hosteli omanikud ja nende alluvad tegid meile suure pidusöögi. Seal oli pasta, ahjukartul, salat, sai, või, maguskõrvits, kaste, herned, sinki ja kalkunit ja seda kõike piisavalt, et süüa kaks suurt portsu. Lisaks sellele pakuti hiljem magustoitu, milleks oli pavlova kook, jäätise, maasikate, puuviljade ja piparkoogimajakestega.


No selles mõttes on tegu ikka õige jõuluga, et kõht täis täpselt selle piirini, kus enese liigutamine tundub liiga raske ja üldse mitte ratsionaalse tegevusena. Mulle sobib! Süüa mulle meeldib! Lisaks suurele söömisele saime ka kingitusi. Hosteli omanik tegi kõigile, kes juba vähemalt kuu aega siin elanud väikese paki, kus oli piparkooki, tavalist kooki ja kommi. Lisaks sellele tegime pikemalt elutsejate grupiga jõululoosi ja kingitusi üksteisele. Ma sain rattakella (mida kasutan homme kell 7 hommikul äratuskellana!) ja neli GoreTex kokku volditavat joogitopsi. 


Seega rõõmsaid ja rahulikke pühi Eestisse! Varsti saab kärtsu ja mürtsu kui kalendrit vahetama hakatakse! :)


pühapäev, 15. detsember 2013

I got the wetsuit!

Just nii!

Päev enne Taupos toimunud poolpikka triatloni külastasin sealset expot. Esiteks mainin ära, et ootasin kindlasti midagi suuremat. Kokku oli ainult 5 putkat ja puudus isegi normaalsete triatlonikombede valik. Õnneks oli aga kalipsosid piisavalt ja sealt sai ka ühe odavaima selga venitatud, tunnetatud ja ostetud. Nüüd on kalipso olemas ja ujumine järves võib alata. Tegin esimese tiiru ka ära ning pean kinnitama, et kõik oligi nii nagu räägitakse ehk kergem! Lisaks kalipsole sain ka avavee ujumisprillid. Tastuta. Ütlesin, et ok, ma ostan kalipso, kui annad need ujumisprillid ka lisaks (olin eelnevalt proovinud ja tundusid seal olevast valikust mugavaimad). Kõverdas korraks nägu, aga lõime käed! Alati peab küsima, sest vahel joppab! Testisin esimese ujumisega ka prille. Needki on väga head, mugavad, peavad vett ja järves ujumiseks igati paremad kui minu basseiniprillid.

Fotograaf ajastas ilusti kinnised silmad!
Kiiruse kohta ma kommentaari anda ei oska, aga pool tundi kalipsota vs pool tundi kalipsoga, siis kalipsoga on palju kergem. Mis omakorda tähendab, et pärast 3,8kmi ujumist on veest välja tulles on enesetunne kindlasti parem ja puhanum.

Esimene õhtune vahetus Hole In One'is oli väga mõnus. Mulle kohe sobib selline töö, kus saab rahvaga juttu ajada. Nägin paljusid samal päeval toimunud poolpika triatloni lõptajaid. Uurisin neilt, kuidas läks ja mis oli raske jne jne. Selleks ma siin Uus-Meremaal olengi, et võimalikult paljudega kogemusi vahetada ju.

Õhtul tuli ka üks poissmeeste pidu meile sinna külla. Uuris, kas saab veidi nalja teha tulevase pigmehega. No ikka saab! Panime peiule päästevesti selga ja kiivri pähe, saatsime vette. Ujus platvormile, kus on golfiaugud ja tema sõbrad hõivasid kõik kuus platvormi, ostsid kumbki 25 palli ja hakkasid peiu pihta palle lennutama. Õnneks polnud keegi piisavalt osav, aga elevust ja nalja tektasid nood härrad ikka korralikult. Jällegi hea reklaam!

Vaade minu uuest "kontorist".
Eile käisin väikesel Kathmandu grillpeol, kus olid meie väikese poe töötajad ja juhataja perekond (sest grillisime tema pool). Väga muhe õhtu oli. Tänasest algas siis 11nädalane töö-trenn režiim. Alguseks 108kmi rattal ja päeva plaan täidetud. Tööle ka täna minema ei pea. Võimalik, et väike rannalebo õhtul.

Väike panoraam hommikust enne poolpika triatloni algust.

Platvormid reas ja päike loojumas.
Päikeseloojang Acacia Bay kohal.


neljapäev, 12. detsember 2013

Hole In One

Minu viimases postituses alanud ostlemine jätkus ka paar päeva hiljem. Lisaks mainitud kraamile soetasin veel matkavarustust, mida kavatsen kasutada kui märtsis teisele saarele rändan. Nimelt ostsin parimad matkasaapad, mis meie Kathmandu poes müügil (Salomoni GoreTex saapad), sandaalid, mis ei hakka pika käimise peale vastikult haisema (nagu tavalised sandaalid) ja sooja aluspesu Uus-Meremaa talveks ja mägisteks matkadeks. Allahindlus oli jällegi väga hea! Nüüd on mul kõik olemas, et jätkata oma rännakuid juba märtsis.

Märtsini aga on veel omajagu minna, nimelt 11 ja pool nädalat. Ma tean seda nii täpselt, sest koostasin järgnevateks nädalateks treeningkava. Detailse treeningkava. See on praegu veel algne, sest üks pool-profisportlane viskab sellele pilgu peale ja võimalik, et teeb mõned muudatused.

Mees ise on 28 aastane. Hariduselt kehakultuurlane ja töötab eratreenerina Liibanonis, kuid pärit Saksamaalt. Tuli Tauposse puhkama ja langevarjuhüppeid tegema. Märkas mu TriStar111 seljakotti kui olin poodi minemas ja uuris kohe, et kas tegelen triatloniga ning kas vajan treeningpartnerit ajaks, mil ta Taupos on. Vastasin, et ma kõigest harrastaja ja kui tuli välja, et ta on poolproff ja omab sponsorlepingut Scottiga, On läbinud kaks Ironmani (esimene veidi üle 10h ja teine alla 10h), kuid spetsialiseerub poolpika triatloni distantsile. Pärast seda tunnistasin, et arvatavasti on tema treeningtempo mu jaoks veidi liiga kõrge, kuid samas oli ta lahke jagama kogemusi ja soovitusi ning küsimusi oli mul palju. Sain teada palju kasulikku ja kõrvatagused on nüüd täis kritseldatud. Õnneks sain ka mina veidi teda suunata. Nimelt toimub tuleval laupäeval (14.12) siin poolpikk triatlon (Taupo-Half) ja viskasin kohe õhku võimaluse, et ta võiks veel teha late-registrationi ning osaleda, kuid kuna tegu on tema off-seasoniga, siis arvas, et tervet distantsi nii ootamatult läbima ei hakka ja leidis kerge vaevaga meeskonna ning aitab neid jooksudistantsil (teatavasti siis poolmaraton ehk 21.1km). Ma ise plaanisin ka sellest triatlonist osavõtta, et saaks hea ülevaate, mis olukorras ma olen, kuid kuna töötan samal päeval, siis jääb see kahjuks minu jaoks ära. Kui mäletate rattamehaanikut, kes aitas mulle mu praeguse TT-ratta sebida, siis see härrasmees võtab ka sellest poolpikast triatlonist osa. Õnn kaasa ka temale!

Kindlasti lähen aga vaatama starti (kell 6:30) ja esimest vahetusala, sest tööle pean ilmuma alles kell 10 hommikul. Laupäevane tööpäev venib mul aga väga pikaks, lausa kella 00:00ni. Ja see on väga hea! Ma nimelt sain endale teise töökoha. Golfikohta (Hole In One) mäletate? See, kus ma golfipalle vee järve põhjast ära toomas käisin. Vot, läksin jälle. Olen seda teinud juba kolm korda ja järjest tublimaks lähen. Ei sukeldu rohkem kui 1 tund, sest pikem sukeldumine kurnaks liialt enne plaanitud treeninguid, kuid sellest piisab täiesti. Lisaks olen ikka läbi astunud sealt kui trennist tulen (mu ratta- ja jooksumarsruudid liiguvad sealt läbi) ja tere öelnud ning meenutanud, et olen ikka veel huvitatud ükspuha, mis töökohast, mis neil pakkuda on. Tutvust olen teinud selle biznesi omaniku Pete'iga, tema naisega (kahjuks nime ei mäleta, kuid jätsin talle väga hea mulje nagu ka Pete'ile) ning ühe kohaliku ärikaga Zoraniga, kes samuti seal kohas töötab.

Saingi siis Pete'ilt sõnumi, et tuleksin läbi nö treeningpäevale. Täna oli siis see treeningpäev. Läksin kohale. Pete näitas kus mis asub ja mida kõike tegema peab, et ma edukalt hakkama saaksin. Sisuliselt oli neil otsus tehtud mind tööle võtta juba enne kui ma kohale läksin. Minust saab õhtuse vahetuse (18:00 - 00:00) administraator ja meelitan inimesi golfi mängima ja neile golfipalle järve löömiseks müüma. Jap! Jällegi müügitöö. Me likey!

Tööpäevi saab nädalas olema ca 3 kui (ma vähemalt loodan, et niigi palju saa) ja esimene töö-õhtu on juba sel laupäeval. Tegelikult on see väga mõnus plaan, sest nüüd töötaksin nagu hull terve nädalavahetuse (reede - pühap) ja saaksin nädala sees pühenduda rohkem trennile. Praegu kestab mul taastumisnädal, mis tähendab, et teen küll trenni, kuid mahud ei ole nii suured kui tavaliselt. Esmaspäevast läheb käiku see treeningkava, mida ülal mainisin (mis veel ülevaatamisel on) ning töö ja trenn saab alata! Kindlasti peab veel kriitilise pilguga ka oma toitumist redigeerima. Kahe viimase nädala (enne võistlust) üldine plaan on paigas, samuti ka võistluspäeva toitumine. Nüüd on vaja keskenduda eelnevale perioodile. Selles osas uurin veel juurde poolprofilt, kes hetkel minuga samas hostelis elab. Kõik saadaval olevad ressursid tuleb ammendada, eriti kui need veel tasuta on!

Aga ärge saage valesti aru! Siinne elu pole ainult töö ja trenn! Viimastel päevadel olen aega väga mõnusalt veetnud. Kohaliku hostelirahvaga väljas käinud, ühel pokkeriõhtul osalenud (see oli eriti lahe. Kiwid mängivad väga agressiivset pokkerit ja minu TAG mängustiil omistas mulle kiirelt austust. See tähendab, et kui ma kätega kaasa läksin, siis teadsid nad, et mul on miskit tugevat näpus) ning lisaks kõigele muule käisin ka The Hobbiti teist osa vaatamas kinus! See film ei petnud lootusi ega ootusi! Spoilima ei hakka, kuid kõigile kääbiku ja LOTRi austajatele ning muidu fantasy rahvale soovitan kindlasti seda linateost kaeda!

Kokkuvõtvalt on mul nüüd kaks töökohta, imeline asukoht treenimiseks ja vapustav seltskond!


kolmapäev, 4. detsember 2013

Le Shopping

Detsember on alanud päikese ja vihmaga. Praegu on ilm vägagi fifti fifti olnud, päike vs vihm. Loodan, et see muutub kiirelt ja saab päikest rohkem. Samas kurta ei tohi. Olen seni kõik plaanid kenasti täitnud. Käin tööl, oman ja sõidutan ratast ning teen muud trenni, mis mind märtsiks loodetavasti õigesse konditsiooni tüürib.

Kui kunagi oli saavutus joosta 5 kilomeetrit peatusteta, siis nüüd on saanud 19km jooksud iganädalaseks rutiiniks. Plaan on distantsi samm-sammult pikendada ja teha nädalas vähemalt ühe kahetunnise jooksu. Praegu kulub 19 kilomeetri peale veidi alla 1 tunni ja 40 minuti, kuid see on silmnähtavalt liiga kiire tempo, sest 1. märtsil ma maratoni nii nobedasti ei vudi. Seega kahetunniste jooksude jaoks peab valima ikka aeglasema tempo.

Ujumine on ka kenasti graafikus. Pole küll meistersupleja, kuid püstitatud eesmärgi peaks kätta saama küll. Bassein on ka hea ning võrdlemisi läheda, kõigest 30min jalutamist ja ühe korra eest peab välja käima alla 7 ühikut kohalikku valuutat. Samas on vahel päris nõme vaadata, kuidas mingid vanamehed sulistavad must bassus mööda. Sellistel hetketel pean enda ego maha suruma ja ütlema endale, et uju oma tempos! Ära hakka neid jälitama! Sul on eesmärk ja keskendu sellele. It helps! Selftalk really helps!

Ratas... Ratas on hea, rattur aga siiani üpris töntsi jalaga. Siinsed teed on üpris künklikud ja Eesti oludega väga võrrelda ei anna. Üpris peab korralikult 6-7 mintsa ronima kiirusel 12-15km/h. Tean, et päris ratturitele on selle lugemine pigem naljakas, sest nood rabelevad sedasi vahel ka üle 20 kilomeetri ning tõusunurgaga, mida nähes ma kohe oksendama hakkaks, kuid minu jaoks on ka sellised "künkad" juba korralikuks katsumuseks ja väärt treeninguks. Nendel teedel pole ma keskmiseks kiiruseks väga üle 29km/h saanud. Samas läksin ma ühel päeval märtsis toimuva võistluse rajale sõitma. Sõitma peame kaks ringi, kuid ma tegin ainult ühe, et näha, mis see rada endast kujutam. Väga hullu ei pannud ja proovisin imiteerida rahulikumat ja kestvusele suunatud sõitu. Algus oli päris roniv, kuid pärast 10ndat kilomeetrit tuli langev lõik ning sellele järgnes pikk ja suhteliselt tasane rada. Ring lõppes jällegi ca 8-10 kilomeetrise üpris laugelt tõusva profiiliga. Selle ringi (nõks alla 90kmi) keskmiseks tuli juba üle 31 km/h, mis polegi väga jube. Peab nüüd veidi treenima ja eesmärk 180kmi läbida keskmise kiirusega 30km/h on täitsa reaalne. Loomulikult oleneb palju ka ilmas, kuid see ei oma mingit tähtsust, sest ilma ei saa mina kontrollida, seega ei tasu energiat kulutada sellele mõtlemiseks.

  
Rattadistantsi profiil (180km)
Samuti avastasin, et vihma kaitseks peaks soetama endale miskit veekindlat. Ja kuna ma töötan nüüd Kathmandu esinduses, siis oli ainuke loogiline variant minna poodi ja valida endale miskit head ja paremat. Lisaks on lähenemas ka jõulud ning ettevõte tegi töötajatele kingituse ning andis lisaks juba suurele töötaja-allahindlusele veel 10% lisaallahindlust teatud päevadel. Võtsin siis täna (5.detsembril) rahakoti kaasa ja poodi rüüstama ja sai ikka korralikult rüüstatud. Nii poodi kui ka enda pangakontot.

Väike nimekiri sellest, mis kõik kokku ostsin:

  • Kathmandu vihma-, tuule-, rahe-, jää-, draakonitule- ja erkopeerukindel jope. Tegelikult on tegemist väga kvaliteetse jopega. GoreTex'i toodang, kes teab, see teab, et asi töötab ja hoiab sind kuivana ning soojas, samas on väga hingav.
  • Tuulekindel ja vett hülgav rattajakk (kollane). Et saaksin ka vihmaste ilmadega vajaliku rattasõidu tehtud.
  • Sooja, hingava, kõrge kaelusega pulloveri, millel on õlakatted, et seljakotti kandes riie õlgade pealt ära ei kuluks. Ideaalne kandmaks vihmakindla jope all. Kuiv ja soe!
  • Jooksmiseks mõeldud seljakott. Mahutab 2 liitrit ja hoiab hästi ümber keha, et saaks nautida pikemaid jookse
  • 2-liitrine veekott + voolik joomiseks, mis läheb jooksukoti sisse ja annab võimaluse joostes dehüdratsiooni vältida
  • 2 paari kiirelt kuivavaid ja hingavaid sokke. Spets materjalist, et ei läheks nii kiirelt haisema kui tavaline nailonsokk :)
  • 650ml termoskruus. Toimib ka kui väike presskann, kui peaksin "päris" kohvi jooma, mitte seda lahustuvat jama. 
  • 3 suurt mikrofiiber rätikut. Kuivatab hästi, kuivab kiirelt ja on kompaktne. Rändamiseks fantastiš.
  • 3 väiksemat mikrifiiber rätikut. Kuivatab hästi, kuivab kiirelt ja on veelgi kompaktsem.
Kokku maksin kogu selle varanduse eest 409,62 NZD ehk ca 256 jevri. See on väga odav! Töötaja allahindlus on ikka meeletu. Ja oma raha eest sain väga head ning kvaliteetset kaupa.

Ülevaade tänasest saagist.
Nüüd ei pea enam vihma eest varju jooskma õhtul välja minnes. Kuigi dokumenti pean siiski kaasas kandma, sest turvainimesed on siin äärmiselt kohusetundlikud ning ei luba kedagi isikut tõendava paberi või plastikuta uksest sisse. Isegi kui sa näed välja nagu 35-aastane. :) Sest just seda jäigi üks neiu uskuma. Jap. Uuris, et kui vana ma olen ning ma nii muuseas vastasin, et 35. Tema kõigest noogutas ja ütles: "Okay." Pidin perseli kukkuma! Tõesti näen välja nagu 35? Kui siis selgitasin talle oma hämmingut ning avaldasin, et olen siiski 26, muutus neiu nägu punaseks ning häbenes päris tublisti. Õnneks pole hiljem ega ka pärast sellist pakkumist tehtud ja uskuma jäädud. Pakutakse ikka sinna õigesse ringi, nii 24-25 aastat.

Baarid on siin nagu baarid igal pool. Klubisid selles linnakeses pole. Kui välja arvata üks koht, mis on nö pool-klubi nimega Element. (Siinkohal tervitan kõiki, kes 7ndal Sin City 10ndale sünnipäevale lähevad!).

Long-termerid (nii nimetatakse meid, kes me pesitseme siin hostelis juba vähemalt nädala ja kavatseme jääda vähemalt kuuks ajaks veel) on siin tituleeritud ka fitness-friikideks. Mina teatavasti kulutan oma vaba aega rattasõidule, jooksule, ujumisele ja üldkehalisele trennile, lisaks elutseb siin Scott, kes on valtisev keskkaalu Inglismaa meister kulturismis, hollandlane Sander, kes on end sisse seadnud kohaliku keskkooli kriketimeeskonna treenerina ning teised teevad niisama trenni, kes käib jõukas, kes jooksmas jne. Küll meie aktiivsus nakatab varsti ka neid, kes muidu ei ole trenni väga roninud ja spordist pigem eemale hoidnud.

Igal juhul on tegemist väga mõnus seltskonnaga ja eluoluga.

reede, 29. november 2013

Training and working

Laupäeva õhtu. Novembri viimane päev. Uskumatu, aga siingi on jõulumelu juba kuu aega varem hoos. Samas ei ole see kuidagi nii "otse näkku ja osta nüüd, muidu sured" kampaania nagu see Eestis tavaliselt on.

Täna sai läbi Taupo kaheks päevaks vallutanud rattavõistlus Cycling Challenge. Selle põhidistants oli 160kmi pikkune võidusõit ümber Taupo järve (eelneval päeval peeti sprindivõistlusi ja väiksemaid võidusõite). Oli võimalus osaleda ka teatesõidus või ca 90kmi pikkusel maastikumaratonil. Võrreldes seda näiteks Tartu Cycling Weekendiga, siis on tegemist märksa väiksema üritusega. Sõitjaid on palju, kuid mastaap jääb siiski Tartu nädalavahetusele alla. Expod on ka kehvemad, aga pagan kui palju ilusaid rattaid linnas vuras ja see melu oli siiski tervitatav. Oleksin väga tahtnud ise ka selles osaleda, kuid a) osavõtutasu oli päris krõbe ja b) olin tol päeval tööl.

Täna oli tegelikult juba teine tööpäev. Ja teise päeva kohta polnud üldsegi paha. Kolmekesi töötasime ja minu müüginumbrid olid teistest peajagu kõrgemad, kuid tegu on pigem algaja õnne kui osava müügitööga. Toodete kohta peab ikka väga palju juurde õppima, et neid korralikult müüa. Samas jalanõude soovitusi oskan jagada, sest eks ma olen veidi matkamist kogenud küll ja tean, mis on hea ja mis ei ole. Tehniline pool ja poe ruumijaotus on juba selge (et mis asub kus ja kuhu inimesed suunata).

Kollektiiv on superlahe. Väga sõbralikud (nagu kõik inimeseloomad siin riigis) ja tiimitöö on tähtis. Meil on igapäevased müügieesmärgid ja kui nähakse, et kellelgi on vaja mõned müügid teha, et oma keskmist tõsta, siis antakse vabalt ära, sest individuaalne suutlikkus ei oma suurt tähtsust. Esikohal on, et poe üldine tulemus oleks hea.

Töötajad saavad ka väga korralikult allahindlust alates 50% kuni 85%. Oleneb tootest. Ma kavatsen siit kindlasti endale mõned asjad kaasa osta. Sellist alet kusagilt mujalt kindlasti ei saa ning tooted on kvaliteetsed! (Kes ei usu võib Kathmandu ettevõtet googledada) Vihjan, et GoreTex Pro vee- ja tuulekindla jope saaks ma siit umbes 60 jevriga kätte ja sellest odavamalt kusagil uhiuut jopet saada? No palun, tehke proovi ja ma teen teile 60 eurise õhtusöögi välja! :D

Hetkel on tööd suht vähe. Esimesed kaks nädalat teen ainult kolm päeva nädalas tööd, seega tunde õigest sinna 20 ringi. Säästa väga ei saa, aga elab kenasti ära (st maksan üüri ja saan korralikult süüa). Hosteli rahvas on ikka väga lahe. Siin on tekkinud meil nö oma gäng! Rahvas, kes elutseb pikemalt kui 1 nädal. Oleme juba vanad kalad, samas kogu aeg vahetuva rahvaga on ka mõnus õhtuti hosteli baaris/köögis suhelda. Samuti on tore, et minu tuppa kolisid nüüd permanentselt ka kolm "vana olijat", mis tähendab, et toas saab asju nagu läppar ja telefon julgemalt voodile vedelema jätta. Hirmu, et need ära varastatakse põhimõtteliselt ei ole.

Selle "vanade olijate" gängis on mulle juba päris mitu hüüdnime pandud: Estonian (no ei vaja vist selgitust), Ironman (ka suht obvious, kuigi ma parandan alati, et mitte veel, ma pean selle nimel veel kõvasti valutama!!!) ja Tarzan (sest meil on üks koht, kus saab köiga kõikudes vette hüpata. Ja seal on pikem köis ja lühem. See pikem on aga kaldast veidi eemal ning selle kättesaamiseks peab lühemal veidi kõikuma ja natuke akrobaatikat tegema. Mina olen siis see peamine akrobaat ja sealt ka siis see nimetus.)

Peab mainima, et praegu on elu täitsa hästi toimima saadud siin. Töö on olemas, küll poole kohaga, kuid parem kui mitte miski, sest oma raha nüüd enam kulutama ei pea. Trenni saab kenasti teha ja oioioi kui rasked need tõusud siin ikka on... Õnneks on Ironmani rattarada kergema profiiliga kui minu trennirajad praegu ja ratas töötab hetkel väga hästi. On tekkinud ka kindel tutvusringkond ja see seltskond on ikka väga lahe!

PS! Sorry, kui jätsin teid liiga pikalt ootele! Polnud nagu väga huvitavat kirjutada midagi... :) Loodan, et järgmist jutukest nii kaua enam ootama ei pea.

kolmapäev, 20. november 2013

Detailid, detailid ehk Topelt ei kärise

Täna oli üks edukas päev!

Tööotsingud on läbi. Teisipäeval pärast luhta läinud rattasõitu (tahtsin teha esimese trenni, kuid vihma hakkas sadama ja kilometraaž jäi kõigesti 23 ringi. Samas sain teada, et see ratas on kiire, eriti laskumistel) läksin kolmapäeva hommikul snorgeldama. Golfipalle veest õngitsema. Kuna keset nädalat on kõik normaalsed inimesed tööl ja golfi ei mängi, siis erilist rahhi ma ei teeninud. Kõigest 15 taala kolmetunnise supluse eest. See on aga täiesti teisejärguline, sest snorgeldamine isajänesest on ikka vaieldamatult üks mu lemmikuid tegevusi. Kolm tundi vees möödusid täiesti märkamatult. Vesi oli jahe, aga see pole oluline, sest sain väga hea ja sooja kalipso ja kiivri ja lestad ja mu vajaliku aparatuuri. Vesi oli läbipaistev, mitte küll nii transparentne kui Punane Meri, kuid kindlasti teeb silmad ette ükskõik millisele Eestis asuvale järvele, vähemalt nendele, milles mina ujunud olen. Vesi oli abivalmis. Sain ühe golfipalliga vasta selga, olin suhteliselt pinna lähedal kui tundsin väikest kõksu ja avastasin, et pall oli kenasti minu pihta lennanud. Õnneks võttis vesi suurema osa löögist enda peale ja palli kineetiline enerdži polnud enam piisavalt suur, et ma isegi aia ütlema peaksin. No ja kalipso paksus aitas ka kaasa.

Golfipalle korja mine nägi aga suuresti välja kui liblikate püüdmine, kui välja arvata faktid, et ma olin vees ja korjasin golfipalle, mis minu eest ära ei lennanud, vaid lebasid seal põhjas ja vahel turtsusid vastu, ega tahtnud alluda mu soovidele kenasti võrku veereda. Muul määral - vägagi sarnane. Mul oli pika ridva otsa pandud korv, mille sisse ma põhjas lebavaid pallikesi korjasin. Kui võrk sai piisavalt täis, siis ujusin ankrusse jäetud "korjandus punkti", tühjendasin võrgu ja järgmise satsi järele. Kuna palle oli põhjas vähe, siis saingi kõigest 375 pallikest korjatud. Kolme tunni kohta häbematult vähe, aga selle kaalus üle snorgeldamise lõbu. Lisaks said jalad lestades kena koormuse. Just pöiad, mis liikusid tänu lestadele nii nagu nad ujudes liikuma peaksid - lõdvalt.

Kaldale tulles rääkisin veidi golfi-biznesi omaniku naisega juttu ja andsin talle igaks juhuks oma CV. Seejärel jalutasin kahte kohalikku poodi. Esimene oli miski matkatarvete pood. Seal ajasin kaks sõna juttu ja andsin oma CV ning siis läksin Kathmandu esinduspoodi (the matkatarvete pood!), andsin CV ja eelnevalt täidetud avalduse. Õnneks oli juhataja seal ja võttis mind kohe jutule. Tegime kiire intervjuu ning ütles, et annab päeva jooksul teada, kas sain töökoha või mitte. Rõõmsal meelel läksin hostelisse oma väga tühja kõhtu täitma.

Paar tundi hiljem heliseb telefon. Kathmandu juhatajale olin toreda mulje jätnud ja teavitas, et sain töö! No lõpuks ometi! Hakkan seal siis rahvale matkatarbeid müüma ja saalis ringi jallama ning riiuleid täitma. Sounds good to me. Samal ajal kui tolle härrasrahvaga rääkisin tuli sõnum, et mulle on jäetud teade voicemaili. Avasin selle ja oh üllatust! Golfi-biznesi omanik ja palus, et ma talle tagasi helistaksin. No ei saa ju mitte helistada. Tuli välja, et ka neil on mulle pakkumine ning sooviks rääkida neljapäeval umbes kell 13 paiku kui ta tööle tuleb. Olin loomulikult nõus, kuid mainisin, et ma lähen juba ka Kathmandusse tööle. Võttis seda arvesse ja leppisime kokku, et tulen juttu ajama.

Neljapäev algas siis tavaliselt. Tööle veel minema ei pea (Kathmandusse lähen esmaspäeval pabereid määrima ja esimene tööpäev oleks järgmisel reedel). Sõin hommikust ajasin feisbukis veidi juttu. See on mul saanud juba äärmiselt meeldivaks traditsiooniks. :) Ja võtsin ette trenni. Ilm oli kena, mökerdasin end päikesekreemiga kokku ja viisin ratta välja. Leidsin internetist hea 50kmise ringi ja otsustasingi, et täna rohkem ei sõida, sest alustuseks piisab sellest küll. Ring ise ei olnud ka keeruline: sealt vasakule, siis vasakule, siis paremale, siis paremale, siis paremale, siis vasakule, siis paremale, siis vasakule ja paremale jne jne. Ei midagi erilist, täiesti arusaadav! Kõik algas kenaste, osasid teid ma juba teadsin ja tundsin end seal vägagi mugavalt. Ratas oli väga hea, aga jalg kenakesti töntsiks jäänud, aga no pole hullu!

Olin juba mõnusalt kaks tundi uhanud kui avastasin, et pagan! Ma olen kaks tundi uhanud ja nii tönts mu jalg ka pole, et ma kahe tunniga 50kmi ära ei sõida. Midagi on valesti, sest Taupost pole haisugi! Noo võtsin korraks hoo maha ja uurisin ümbrust. Täiesti mitte midagi ütlev. Arvasin, et no ju ma läksin veidi liiga kaugele välja ja pole muud midagi kui panen ikka otse mööda seda teed edasi ning järgmisel suuremal ristmikul võtan kursi (arvatava!!!, sest ma ju ei teadnud täpselt, kus ma olin) Taupo poole. Väntasin edasi. Mingi aja pärast silmasin ees ristmikku ja oh seda rõõmu seal olid ka sildid, kuhu poole miski linnake jääb ja palju neid verstasid ka nendeni on. Lähemale jõudes rõõm kadus ja motivatsioon langes. Taupo (mis jäi minu arvatavast suunast täiesti vastupidises suunas (!!!), jah ma olin korralikult võssa pannud kusagil) linnakeseni oli 39 kilometrit. Kiire pilk spidokale ja avastus, et ma olin juba vändanud üle 60 kiltsa. Tuletan meelde, et plaanis oli ainult 50 kilomeetrit, mis tähendab, et võtsin kaasa vaid ühe veepudeli ja see oli ka tühi.

Motivatsioon maas, veeresin aeglselt mööda tõusvat teed Taupo poole. Peab tunnistama, et see oli päris raske hetk tänases trennis. Jõud hakkas kaduma ja raja profiil polnud ka just kõige õnnistavam. Aeglselt tõusev ja käänuline. Õõõõh! Kuid, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal (lähem? ah, mida tahes, ei tule see kõige kõnekäänd meelde). Umbes 12 kilomeetri pärast silmasin kohvikut. Tuju lendas sajaga lakke! Ma ju ei lähe rahata kusagile ja nüüd saan end tankida ka veel! Vurasin sinna. Võtsin kaks võileiba ja coca-cola ning lasin veepudeli ära täita. Võikud ja koka hävitatud, pudel hoidjasse ja rattale. Kõik muutus kuidagi ilusamaks kohe. Energia taastus imekombel (coca-cola is the best!!!) ja kiirus tõusis, jalad hakkasid uuesti tööle ning kilomeetrid möödusid! Rattaga on ikka hea sõita kui kõht täis. Varsti oligi ainult 6 kiluversta Tauponi ja need möödusid kärmelt.

Linna jõudes sõitsin kohe golfionuga juttu ajama. Jutud räägitud, seiklustest pajatatud sõitsin sealt ära kokkuleppega, et hakkan nädalavahetustel ja võimalik, et pühade ajal õhtuti seal golfikohas golfipalle müüma (vette minema ei pea, las teised ka snorgeldavad) ja olema nö adminn. Superb! Peab nüüd veel Kathmandu graafiku kätte saama ja sobitama selle golfikoha omaga ning vajalike treeningutega. Seega ka täna oli hea päev!

Hostelisse jõudes pugusin end pilgeni sööki täis, sest energiakulu oli meeletu! Kokkuvõttes sai 50 kilomeetrisest ringist 107 kilomeetrine. Ja väga hea trenni. Keskmine kiirus oli võrdlemisi madal, kõigest 28,4 km/h ringis, kuid arvestades minu mitte valmisolekut selliseks tripiks ja ka suhteliselt töntsi jalga võib kokkuvõttes siiski väga rahule jääda.

PS! Ma võtsin ühe kurvi paremale liiga vara.... Ja sellepärast tegingi sellise suuuuuuuure pauna juurde oma ringile. Seega nüüd kõik koos: Detailid, detailid! Järgmine kord tähelepanelikumalt keskenduda detailidele! :)

esmaspäev, 18. november 2013

Avanti Chrono 2010

Lõpuks olen saanud ka läätsed. Huvitav on see, et siin on ühekordsed läätsed odavamad kui näiteks need, mida mitmekordselt kasutada saab. Oh, well! Mis seal ikka, ongi mugavam, et ei pea läätsevedelikuga jamama. Hommikul silma õhtul prügikasti.

Viimasel ajal olen usinasti trenni teinud ning eelmisel nädalal alustasime Darrelliga ka ratast kokku panema. Algus sai tehtud neljapäeval. Nagu lubatud, siis aitasin loomulikult ise ka kaasa. Tegelikult nägigi kogu protsess välja sedasi, et tema ütles, mida tegema peab ja mis järjekorras ning mina aga monteerisin. Kogemus missugune!

Raam pukile ja puhtaks!

Hakkab juba veidi ratta moodi välja nägema.
 Ja neljapäeval kaugemale eelmisest pildist ei jõudnudki. Aeg oli hiline ning tööd oli vaja teha veel vähemalt kolm tundi. Mina oleks võinud veel edasi pusida, aga mehhaanik pidi jooksma minema. Ta treenib tulevaks poolpikaks triatloniks ning trenne ära jätta ei tohi. Loogiline ju! Leppisime siis kokku, et järgmisel nädalal jätkame, sest nädalavahetusel oli ta linnast eemal.

Hostelisse jõudes olin päris korralikus ärevuses. Tahtsin ju ratast juba kätte saada, aga sundisin end rahulikuks ja läksin alla korrusele süüa tegema ja külastajatega sotsialiseeruma. Järjekordsed: Oi, kust pärit? Kaua juba siin olnud? Mida teinud, mida näinud?

Laupäev ja pühapäev möödusid suhteliselt kiirelt. Käisin laupäeval esimest korda üle pika aja ujumas. Kes mäletab, siis esimesel õhtul, mil olin Uus-Meremaal ja Aucklandis anti öösel tuletõrjehäire. No ja trend jätkub vist! :) Esimene ujumine pärast kahekuulist pausi ning poole trenni pealt: uuUUUuuuUUUuuuUUUuuu!  Päris nõme. Hüppasin bassust välja seljakott pingilt kaasa ja paterdasin õue päikese kätte. Ootasin ja vahetasin muljeid kaastreenijatega, et mis võis olla ja miks võis olla ja no mis siis ikka juhtuks kui me edasi ujuksime? Tuli ju vees ei põle. :))) 10 mintsa pärast lubati kõik tagasi basseini. Trenn võis jätkuda. Kokkuvõttes oli hea ujumine. Õhtul veel kiire sutsakas joosta ning päev oli korras. Pühapäev oli puhkepäev ja trennist vaba. Pesin pesu, tegin tiiru linnas. Siin on tegelikult päris palju vaatamisväärsusi, kuid kuna mul terve suvi aega, siis ei hakka nende kõigiga korraga tutvuma. Et ikka säiliks mingi huvi ka hiljem.

Esmaspäeval läksin ja ajasin oma läätse asjad korda ja uurisin, kas rattamehhaanik saab juba minule ja mu velole aega pühendada. Lükkasime asja teisipäeva peale. Oh seda ootamist! Õhtul tegin veel tiiru linnas. Hiljem ühikas kohaliku triatloniklubi kodukal tuhlates avastasin, et esmaspäeviti on neil väikesed võistlused. Uurisin välja, kus siis sel korral toimub. Crater of the Moon Carpark, minu hostelist ca 6 kilomeetri kaugusel. Mõeldud, tehtud. Jooksukossid jalga ja minek!

Kohale jõudes uurisin välja, kes korraldab, tegin end tuttavaks ja kui jõudsin sinna maale, et olen Eestist, siis oli suht kõigil korraldajainimestel esimene reaktsioon: "Ohhoo! Markot ka tead?" Vastasin, et ei ole tuttav, kuid loomulikult tean, kes Marko Albert on. Sain tuttavaks härraga, kes pakkus Eesti tipptriatleedile kahel eelneval aastal öömaja. Andis mulle oma visiitkaardi ja ütles, et kui miskit uurida ja küsida tahan, siis võin iga kell tema kontorist läbi hüpata. Kohtasin ka Marko massööri kui ta Taupos võistlemas käib. Lisaks sain tuttavaks prouaga, kes on läbinud kolm ironmani (tema abikaasa on teinud kokku 9!!!). Uuris, kus ööbin ja millega tegelen ning lubas tuua hostelisse kaardi, kus märgib ära head teed, millel rattaga trenni teha. (Abivalmidus: tase 10 000!). Varsti pärast duatloni starti võtsin jooksusammul ette tee tagasi hostelisse. Seega väga tulus trenn: 12km jooksu ja uued tutvused!

Teisipäeval ehk täna! Läksin siis hommikul üheksaks Darrelli juurde. Võtsime asja uuest käsile. Panime ratta pukile ja asendit paika sättima:

Asend paigas. Ei näe küll kiire välja (st sadul on madalal ja lenksud kõrgel), kuid 180km sõites peab optimeerima kiiruse ja mugavuse. Ei taha ju, et pärast 40kmi märki sureksin seljavalude kätte. :)
 Kolm tundi hiljem oligi velo koos! Väga uhke! Kõik möödus viperusteta ja nüüd saab ju päris rattaga trenni teha ja ei pea spinningu pukil väntama.

Lõpp-produkt!

Nüüd veidi selle uue nunnu koostisosadest:

Avanti Chrono 2010 raam ja esihark (full carbon)
Ultegra pidurid ja pedaalid
Dura-Ace käiguvahetid (ees ja taga)
Eesmised hammasrattad 50/34 (sest olen ikkagi turist)
Crank length 175mm
Kassett 10/12-25 (sest olen ikkagi turist)
Selle Italia tri-sadul
Visioni juhtrauad ja Specialized'i juhtrauapikendus (stem) (mõlemad alu)
Shimano jooksud.





Eest
Tagant
Ja nüüd polegi muud kui pedaalima. :)

PS! Mehhaaniku juurest tagasi hostelisse jõudes ütles adminn, et mulle jäeti väike üllatus. Läksin tuppa ja leidsin voodilt tolle proua visiitkaardi, teedekaardi, kus olid ära märgitud kõik võimalikud ringid Taupo ümbruses ja kirjakese, kus paluti kindlalt ühendust võtta kui peaksin mingil moel abi või nõu vajama!

Heatahtlikkus ja abivalmidus Uus-Meremaa stiilis!!







kolmapäev, 13. november 2013

Läätsed ja Ratas ehk Lõõgastume

Nonii!

Olen Taupos olnud peaaegu nädala. Tööd veel leidnud ei ole, kuid see pole probleem. Annan sellele kohale veel nädalakese. Pärast seda, kui juhtub, et pole tööd leidnud, siis Napieri minek ja puuvilju korjama! Varuplaane on, samas on lootust, et äkki tuleb Steve'il mõni suurem "milling job", siis saab talle ka rutsi eest appi minna. See oleks tegelikult kõige etem variant.

Mida ma siis teinud olen? Käinud mööda linna ringi, uudistanud, uurinud töökohtade asjus, treeninud, asju ajanud, ratast sebinud... :)

Tegelikult saaksin ma teha mingit tööd. Nimelt sukelduda golfipallide järele. Järve ääres (ca 300 meetrit minu hostelist) on atraktsioon, kus inimesed peksavad golfipalle järve poole. Järvel asub väike platvorm kolme auguga. Kaldas 100 meetri kaugusel. Eesmärk on siis saada "hole in one" kuid noh. Statistika näitab, et keskmiselt tuleb hole in one korra nädalas ja härra töötab iga päev. Sellise statistika juures on täiesti mõistlik, et tal on vaja kedagi, kes kõik need mööda virutatud pallid järve põhjast (3-4m) ära toob. Annab selga kalipso, lestad, maski ja toru. Peab vaid snorgeldama ja palli nähes selle põhjast ära tooma. 5 palli 1 NZD. Pole paha. Teed mõned tunnid tööd ja nädala toiduraha olemas. Siin on aga konks! Ma olen ju prill ja prill ei näe hästi prillideta ning läätsed on mul Eestis! Siin on küll optometrist, kuid nad tahavad ulmelisi asju minult saada. Infot eelnevate läätste kohta, materjali, diameetrit, basecurvi. Viimane on mul olemas, aga materjali ja diameetri osas ootan veel vastust Eestist ProOptikast. Kui homseks vastust pole, siis maksan neile 40 kohalikku ja teeme kõik testid kohapeal ära ning lähen ja hakkangi golfipalle põhjast otsima. Parem kui niisama passimine ja saab veidi vees solberdada. Me likey!!

Lisaks olen teinud siin ka trenni. Käisin läbi kohalikud jõukad. Üks koht oli hea, vanakooli vabade rastkuste jõusaal. Hakkan käima kui tööd leian. Pilet - odav! Teine koht, mis on selline pigem fitnessi tema on aga praegu minu treeningpaigaks. Seal on 5 day free trial pakett. Seega 5 päeva uha trenni palju tahad ja ei maksa kopikatki. Me double likey! :) Ratta trenni asemel olengi vändanud sealsel spinnirattal ja kasutanud ka jõusaali eeliseid. Jooksmise eest õnneks maksma ei pea. Tossud jalga ja järve äärde jooksma. Eile tegin esimese pikema jooksu, et hakata harjutama keha varsti eel seisva katsumusega. 19kmi rahulikus tempos (aeg 1h 46min, intervallidega 15min jooksu 15sek kõndimist, a la joogipausid võistlusel).

 Kuna spinnirattal on väga tüütu vändata, sest pead vaatama seina ja edasi ju tegelikult ei liigu, siis olen juba tegelenud ka eraldistardi ratta otsinguga. Ei taha palju maksta, samas ratast ju tahaks. Sain siis sellise härra nagu Darrell Koening kontakti ja otsustasin talle külla minna. Tegemist on Shimano poolt litsenseeritud rattamehaaniku ja koolitajaga. Väga kõrge kvalifitseeritusega kusjuures. Ta töötab oma kodu garaažist, on läbinud ühe ironmani ja mitmeid poopikki triatlone. Nagu uus-meremaallasele kohane on tegemist äärmiselt abivalmi inimsega. Tema juurde jõudes ja oma loo ära rääkides ladus kohe ette mitu varianti, viskasime pilgu peale ka netiavarustes pakutavale kraamile ning ütles, et pole probleemi, minu eelarvega sobitab ta miskit kindlasti kokku. Jutu käigus tuli ka välja, et ta hooldab ka Marko Albert (Eesti hetke parimaid triatleete) ratast, kui ta siin võistlemas käis (mäletatavasti saavutas Albert käesoleva aasta Taupo Ironmanil teise koha).

Darrell on aga sõnapidaja mees. Tagasi ühikasse jõudes sain paari tunni pärast smsi: "Mul on kaks raami tulemas. Peaksid sulle täpselt sobima. Tule homme läbi ja vaatame teisi juppe ka juurde, mis vaja, siis saab hinna ka kokku klopsida." Juba samal päeval selline teave. Väga meeldiv üllatus. Järgmisel päeval (eile, 13.11) läksin talle uuesti külla ja valisime välja ka muud jubinad (detailidesse laskun kui ratas komplekteeritud ja käes). Mul tekkis kohe küsimus, et kas me minu büdžetti lõhki ei aja sedasi. Nope, oli kiire vastus. Ütles, et pressime sisse kuidagi, sest tema eesmärk ei ole selle tehinguga raha teha vaid oma parterite raam maha müüa, et nendele kindlustunnet pakkuda ja sedasi oma mainet hoida ning mulle minu raha eest parim võimalik ratas teha. Raha teenib ta aga hooldustega ja koolitustega. No täitsa tore jutt (eks näis mis edasi saab). Lisaks oli tema range soovitus: "Get a wetsuit!" Jah, aga kui vesi piisavalt soe on, siis saab.. "Get a wetsuit!" Mhmh, ma pole veel kunagi kalipsoga ujunud, seega peaksin.... "Get a wetsuit!" Seega pigem oli tegu kohustusega, mitte võimalusega, et äkki. Põhjus imelihtne - ironman on pikk võistlus ja veest välja tulles tahan ma olla võimalikult värske. Kalipso säästab energiat, tõstab kiirust ning säästab energiat, seega olen veest väljas kiiremini ja vähem väsinuna ning lisaks on välditud variant, et vees külm peaks hakkama. Orca wetsuiti saab kätte ca 100- 150 kohaliku raha eest. Seega nüüd kõik koos: "Get a wetsuit!!!"

Pärast selliseid toredaid jalutuskäike ja trenne täis päeva on ju mõnus õhtul lõõgastuda ja oi sõbrad! Siin on üks nii ideaalne koht selleks, et raske uskuda. Tegemist on kuumaveeallikaga, mis asub hostelist umbes 40min jalutuskäigu kaugusel. Selline pisike lomp, sügavust 40cmi ja vesi on vannikuum. Kogu aeg! Päeval või öösel. Mine viska lebosse ja oled kui saunas. 4 mintsa ning higi lahmab. Super asendus saunale! Käisin seal ühe seltskonnaga umbes kella 21 paiku. Väljas oli juba pime, tähistaevas ja sina lebotad kusagil vees ja mõnuled, sest nii soe on. Vulkaaniline aktiivsus rokib! Miks küll Eestis midagi sellist ei ole?? Kui sul seal kuumas vees aga liiga kuum peaks hakkama, siis piisab vaid mööda väikest jõekest 5 meetrit edasi liikuda ning leiad end umbes 13 kraadises vees, kus pisike suplus teeb keha kohe värskeks ning võid rõõmsalt tagasi sooja vanni ronida. Ze Perfekt Kombineišon! Igas tahes, kui leian siin linnakeses tööd, siis see koht seal saab olema minu riläääx keskus.

PS! Olen Uus-Meremaal olnud juba pm kuu aega. Püha püss, kui kiiresti aeg liigub!

laupäev, 9. november 2013

Taupos

Terekes!

Pole päris pikalt midagi siia kirjutanud, aga ega midagi väga huvitavat polegi ju juhtunud.

Neljapäeval (07.11) oli mu viimane päev Timber Trail Centre'is. Eelneval õhtul tegi boss õhtusöögi - ahjukartulid, herned, sealiha täidisega. Täidis ja muu oli hea, aga liha... Noh, ütleme nii, et nuga ei tahtnud ka väga lõigata. :)) Muidu oli tore, jäätis oli ka väga hea ning seltskond (Marty (the boss), Arthur, Emil, Kelsey, Hannah, Angelina ja mina) tore.

Neljapäeva õhtul sõitsin Steve'iga tema poole, kus sain jälle megasuure portsu õhtusöögiks. Ajasime juttu ning vahetasime e-maili aadresse, et ikka kontakti hoida saaks. Arvas, et kui tal tuleb mingi suurem saeveski tööots, siis kutsub mu nädalaks enda juurde, et lisarahhi teenida. Ma oleksin sellega vägagi päri.

Reede hommikul asusime Tauposse teele. Steve'il ja Jossil oli ka Tauposse asja ning seetõttu ei pidanudki hääletama, vaid sain nendega kohale. Lucky me! Sõit vältas ca 1,5 tundi ja kohal ma olingi. Lasin end infopunktis maha panna ja tegin tadaaa ning läksin uurima, kus magada saaks.

Leidsin hosteli täiesti kesklinnas ja vägagi soodsa hinnaga. Pärast tuppa sisse vuramist läksin linna peale asju ajama. Avasin Kiwibankis arveldusarve, käisin läbi suuremad fitnessklubid, ujula, rattapoed, spordipoed jne... Inffi sain palju ja igast huvitavaid kontakte. Vetelpäästjaks ma kahjuks ei saanud kohalikku basseini ja spordipoodi ma ka ei mahtunud. Üks toidupood aga oli väga lootusrikka moega, täitsin avalduse ning öeldi, et kui midagi ei tule, siis intervjuule saan kindlalt. Ja siin on ohtralt restosi, kus kindlalt abi vaja, seega tööta ma jääda ei karda. Samas kui peaks juhtuma, et 2 nädala jooksul ei leia ma siit midagi, siis on Napieri minek ja farmitööle. Hooaeg algas seal ning puuviljakorjajaid on neil alati vaja. :D Ma läheks isegi kohe sinna, kuid kuna 1 märtsi sündmus leiab aset Taupos, siis tahaks jäädagi siia, et saaks siin trenni teha.

Trennist rääkides, siis siin saaks ujulapääsme 80 kohaliku rahhi eest ja selle eest ujuksin ujulas kolm kuud nii tihti kui tahan ja millal tahan. Seega väga soodne pakkumine. Lisaks on jõusaalipääse 5 kohalikku rahhi üks kord, samuti odav ja ühes teises jõukas saan käia nö testnädala tasuta. Selle variandi kasutan 100% ära. Joosta on siin samuti hea. Mööda järve kallast (ahjaa, elan nüüd ju imeilusa Taupo järve ääres, küll ma varsti teile ka pilte näitan.Minu hosteli toast avaneb muidu väga hea vaade järvele ja selle taustal olevatele mägedele) on hea vudida, rada käib üles-alla ja on täpselt mõnusa raskusastmega. Eraldistardiratast pole veel kahjuks leidnud ja kui ei leiagi, siis sebin hoopis maanteka, sest sellega saab trenni teha küll ning jätkan TT-ratta otsinguid juba pingevabamalt.

Viimased kaks päeva on ka meeletult mõnusad olnud, sest ilm hakkab vist veidi soojemaks minema. 25-27 kraadi ja selline tunne nagu oleks Eesti südasuvi käes. Päike on hullult tugev ja ostsin ka igaks petteks päikesekreemi SPF +30. Eestis jääks sellisega terve suve valgeks, siin madalama kategooriaga kaitset ei müüdagi! :) Liivaranda kui sellist siin ei eksisteeri, aga riba, kus peesitada on täitsa olemas.

Praegu ongi pühapäeva õhtu ja kell 19:00 ning päike praeb läbi hosteli akna. Väga mõnus. Suvi! :)) Tänaseks lõpetan ja kriban juba kui midagi huvitavat juhtunud on või kui on möödunud nädal ja on juhtunud palju ebahuvitavat, siis kirjutan ka!

PS! Sattusin siin hostelis kokku ka Eestist pärit inimesega! See oli vägagi üllatav, sest arvasin, et Taupos ma vaevalt eestlasi kohtan, aga võta näpust. Sai veidi eesti keeles jutustatud ja alguses ei osanud üldse väänata keelt enam, et eestikeelseid sõnu välja hääldada. Väga raskelt tuli see, nagu oleks mingi võõrkeha suus :D

pühapäev, 3. november 2013

4.11.2013 ehk Backpackeri Raske Elu

Hellou, lugejad!

Täna tuligi mulle see oodatud kiri. Sain nüüd IRD numbri ka ametlikult kätte. Nüüd on Tauposse minek kas neljapäeva või reede hommikul. Seal saan hakata otsima päris töökohta. Selles osas on juba Steve (ehtiaja) ja Marty (praeguse baasi boss) ka oma abikäe ulatanud. Steve nimelt võttis ühendust oma õega, kes elab Taupos, ütles paar head sõna minu kohta ja palus oma õel uurida, kas teab mõnd kohta, kus vajatakse abikäsi, palgalisi abikäsi. Steve'i sõnul olen ma "the kind that can be trained" :D (loe: suurim kompliment, mida ma olen Steve'lt saanud). Marty aga kirjutas mulle väga positiivse soovituse. Lisas allkirja ja puha ning loomulikult ei jätnud mainimata, et ta on olnud pankur, konsulteerinud mitmeid valitsuseliikmeid, omanud mitmeid ettevõtteid ja seega on väga hea vaistuga kui asi puudutab kellegi isiksust.

Sisuliselt on mulle antud tohutult hea tõuke töö otsimise alustamisel. Ja ma olen selle eest väga tänulik. Aga nii ongi, et asi on suhtumises, sest kui sul endal on tahtmist ja pealehakkamist ennast heast küljest näidata, siis sa jääd ka silma.

Täna liitus meiega veel üks uus vabatahtlik (oleme nüüd kolmekesi siin) ja jälle prantslane. Selline tunne, et siin ainult prantslased ongi!

Pärast tööpäeva läksin garaaži kallale. Olles sealt välja kaevanud ühe maanteratta, maastikuratta (väikese, kõvera ja vastiku tagumise amordiga) ja nüüd... oioi, mis ma sealt välja kaevasin.

Teaser 
Muide, see, et ma enne siia tulekut otsustasin load teha oli väga õige otsus! Väga, väga, väga õige otsus! Jap. Tegemist on autoga. Jap. Tegemist on Lotusega. Täpsemini Lotus Elise (ei tea, mis aasta väljalase). See on Marty au ja uhkust, tema lemmikauto. Oli seisnud seal garaažis 8 kuud. Panime aku peale (bensiin oli juba sees) ja masin käivitus esimesest proovist. Võtsime katuse maha istusin sisse. Kurat valel pool on see rool ja iste oli maapinnale väga, väga lähedal. Selline tunne, et tagument hakkab kohe teed kraapima. Käivitasin, proovisin kõik käigud läbi. Vasaku käega oli veidi harjumatu, aga mitte midagi ületatavat. Panin esimese sisse ja veeresin vaikselt väravast välja, suund vasakule sisse. Vaatasin, et ühtegi autot ei tuleks ja minek!

Selline kaunitar siis on see Lotus Elise
Ütlen kohe, et liiga kiiresti ei sõitnud, sest ühtegi sirget lõiku polnud, Teed olid käänakulised ja ikka sellised tõusva ja langeva profiiliga, aga ühe väikesel sirgel tuli 110km/h ära ja oi kui kiiresti selle kiiruse kätte saadi! Piisas viiendalt neljandale lülitamisest ja gaasipedaali puudutamisest ning selg oli istmes ja nägemisväli ahanes. :) Pagana vinge! Juhitavus oli väga hea ja väga vilgas. Ainuke asi, mis veidi ehmatas oli amotride puudumine. Marty lasi need ära võtta, et auto veelgi kergemaks saada. Seega iga väike muhk sai ära loetud. Aga sõidumõnu... Vapustav! Tegin umbes 30-35 minutise ringi ja lihtsalt tundsin sõidust mõnu. Käigu vahetamine vasaku käega ja vasakul pool sõitmine tulid kiirelt. Mingit kohmitsemist õnneks ei olnud. Algaja õnn ehk.

Igal juhul oli tegemist väga meeliülendava esmaspäeva ja veelgi mõnusama õhtupoolikuga!

Tegin väikese peatuse.


laupäev, 2. november 2013

Katkiste õhukate saaga jätkub ehk pühpäeva teine pool

No nii ongi! Augusti alguses  Eestis alguse saanud katkiste õhukummide needus on mind ka siin, Uus-Meremaal, üles leidnud. Täiesti uskumatu!

Võtsin siis maanteka konksu otsast alla ja otsustasin, et teen väikese ringi. Ja sel korral sõidan, mitte ei pildista. Nagu ikka, sinna ja tagasi, sest mingeid ringe siin sõita ei saa. Mineku ots oli mõnus, raske, aga mõnus. Minust möödus ka furgoon, mis vedas maastikurattaid. Ju olid nad just tulnud mõnelt maastikurajalt ja sõitsid tagasi Tauposse. Umbes 4 kilomeetrit eemal olid nad teinud arvatavasti pissipeatuse ja kui ma neist mööda vuhisesin naeratasid ja lehvitasid osad ja üks suutis rõõmus-hämmeldunud hõikega: "WHAT!?! No way!" mu isegi naerma ajada.

Üldiselt kulges kõik väga hästi. Nautisin rasket rassimist ja kohati vastutuult sõitmist. Pärast tagasipööret hakkasin varsti tõusu võtma. Ja kui keegi on ratta sõitnud üles Mäe tänava tõusust (Pühajärvelt Otepääle) või Tartu poolt Otepääle, siis unustage need künkad ära. :) See oli siin kaks korda pikem rassimine ja selline salakaval, et tundub, et kohe, kohe saab läbi, aga siis tuleb jälle uus sein ette. Mõnus! Sain siis sellest jubedusest üles ja hakkasin allamäge kihutama ja väikesi künkaid võtma, mis tegelikult hoo päris korralikult kinni võtsid (aaa, kas ma mainisin, et sellel muidu toredal maantekal on üks päris suur viga. Ees olev käiguvaheti on mõeldud kolme hammasratta jaoks, sellel on ainult kaks ja suure pealt hüppab alati väikese peale. Proovisin seda küll paika regullida, kuid tulutult. Seega pidin uhama ainult väikest hammakat kasutades, mis tähendab, et kui kiiruse üles saad, siis on seda raske hoida, sest jalad peavad käima nagu õmblusmasina nõel.).

Ja siis käis põnts, tagumne ratas kerkis korraks asfaldilt ja siis juba liigagi tuttav heli: tssssss flop-flop-flop. Käi kanni ja võta see neetud kivi kaasa! Ei ole võimalik. Sedasi ma siis orki lendasingi. Leidsin selle ühe nõmeda kivikese üles! Sõidetud oli ca 25 kmi ja tagasi baasi oli umbes 14 kilomeetrit... äge! Kedagi järgi helistada ka ei saanud, sest baasi boss on suurlinnas (umbes nelja tunnise autsõidu kaugusel) ja tuleb alles täna öösel või esmaspäeva hommikul. Hakkasin siis jalutama. Kilomeeter hiljem kuulsin tagant tuleva auto häält. Pöial püsti ja toimis. Auto (õnneks kastiga) võttis tee äärde, juht lubas ratta lahkelt kasti visata ja võtsin siis istet ning sõit baasi poole võis alata.

Roolija oli nagu uusmeremaallane ikka - jutukas, uudishimulik ja sõbralik. Uuris, kes ma ja mis ma ja kust ma. Ta ise on mesinik ning läks just tuttava juurde uusi mesitarusid ülevaatama. (Lucky me!!). Rääkis, et käis Nõukogude Liidus (1981 aastal) ekskursioonil. Moskvas, Piiteris jne. Teadis minu üllatuseks, et Eesti on üks kolmest Balti riigist, mis ca 20 aastat tagasi (close enough) iseseisvuse taastas.

Ja märkamatult olingi baasi ukse eest. Tänasin autojuhti abi eest ja ta andis veel mulle kaasa ühe greibi (tema enda kasvatatud) ning juhendas: "Lõika pooleks, raputa viljaliha peale (mõlemale viilu peale) suhkrut, pane ööseks külmikusse ja hommikul söö ära. Väga hea on!" Tänasin teda veelkord. Vinnasin oma maanteka kastist maha ja vedasin garaaži. Tegin veel pool tundi trenni, ÜKEt. Sõin õhtusöögi ja nüüd võib päeva lõppenuks lugeda.

PS! Greip on kahes tükkis, suhkur viljaliha peal ja külmikus hommikut ootamas. :)

Nädal number 2 läbi

Eile avastasin, et siinne tähistaevas on palju tähtederikkam kui Eesti oma. Samas see võib olla ka pelgalt minu kujutlusvõime, sest tähistaevas on siiski täiesti erinev. Tähtkujud on võõrad ja neid tulukesi võib lihtsalt rohkem tunduda, aga võõralt ilus on see igal juhul.

Praegu on pühapäev ja ma ei ole mitte midagi teinud! :) Otsustasin, et võtan tänase päeva täiesti vabalt, loen raamatut, kirjutan teile veidi ja vaatan ehk mõne filmi. Kell on aga alles üks tund pärast südapäeva, seega võin õhtul midagi asjalikku ka teha, eks näis.

Nädala teine pool möödus ikka kenasti ehitamise tähe all. Lõpetasime veel paari toa laudamised, panin kokku ühe voodi, parandasime plekk-katuse ja oligi kõik. Kenasti lebo töö. Astusin naela otsa, see oli ka lebo, lihtsalt teed sammu ja astud peale, siis tantsid veidi ja viskad laua koos selle naelaga eemale. No problem!

Meie väike vabatahtlike seltskond kahanes ka veidi. Eile (laupäeval) läks ära prantsuse paarike ja nüüd olen siin ühe USA neiuga. Laupäev algaski üpris hilja. Miskit 9 paiku tegin silmad lahti. Kell 10 saatsime prantslased ära ja siis umbes 11 ajal läksime istutasime mõned puud. Selle peale kulus vast pool tundi. Seejärel suudusin tööriistakuuri, sest mäletasin, et seal ripub kaks maastikuratast. Mõlemad ühesugused, tõstsin siis ühe alla ja no mis teha - kääbikutemaal on ikka kääbikute rattad! Tõstsin sadula nii kõrgele kui julgesin, tegin väikese proovitiiru, rapsasin mõttes käega: "Saab sõita küll!". Ajasin rattariided selga ja seadsin vändapöörded Timber Traili poole. Olin sellel jooksnud, aga kuna raja tegelik pikkus on ca 85kmi, siis oli avastamist küllaga.

Plaanis oli vändata tund aega ühes suunas ja siis otsa ringi keerata ja tagasi sõita. Juba tuttav, joostud rada oli täpselt nagu mäletasin, üles-alla ja fakt, et ratas oli mulle väike, ise kõver ja omas tagumist amorti (mis tegi kiiresti edasi liikumise veel keerulisemaks) polnud mulle üldse mokka mööda. Vänderdasin siis edasi ja kui algas rada, mida ma veel uurinud polnud läks huvitavaks.

Kuna ma alustasin nö raja lõpust, siis liikusid ka kilomeetripostid kahanevas järjestuses (80, 79, 78 jne). Alates umbes postist numbriga 77 algas tõus, selline ühtlane, pikk ja kurnav. Mõtlesin, et oh, päris ägeda trenni saab siit! Ja saigi! Tõus ei nagu ei tahtnudki ära lõppeda Vaevaliselt vändates liikusin aina kõrgemale ja kõrgemale. Kui nägin posti numbriga 74, mõtlesin, et no küll see varsti ikka otsa saab, kaua võib ülesmäge uhada. No ei olnud enamasti järsk tõus, aga sellised ühtlased ja lõputud on need, mis tapavad.

Panoraam ühelt sillalt ja sealt on näha, mis ka tõus, mida mööda ma sõitsin. Vasakul ka kena mägioja.

Vahepeal tulid vastu rõõmsate nägudega ratturid, kes lihtsalt veeresid mulle vastu. Mis siis mäest alla veereda pole? Ja ma irvitasin vastu ja rühkisin ikka ülesmäge edasi.

Suhteliselt tõusu alguses
Isegi tunnel (täiesti kottpime tunnel) oli tõusva profiiliga
Ilm oli õnneks kuiv ja vahel tuli päikegi välja, kuid varasemad vihmad olid raja kohati vägagi poriseks muutnud, aga see ei häirinud, tegi asja vaid lõbusamaks. Varsti suutsin ka ära unustada, et ratas oli ikkagi väike, kõver ja vastki tagumise amordiga, oi see hakkas tegelikult ära tüütama, see tagumine verdru!

Kui nägin kilomeetriposti numbriga 70 ja rada oli ikka tõusva profiiliga, siis andsin juba alla ja mõtlesin, et OK! Järgmise kilomeetripostini ja siis on kõik ots ringi. Stopper näitas ka juba üle 50 mintsa sõiduaega ja selle kääbikoveloga oli ikka päris raske hakkama saada. (Pedaali alumises asendis jäi mu jalg umbes 100 kraadise nurga alla, kes kunagi rattaga sõitnud on, see peaks teadma, et see on LIIGA TERAV NURK! ja jalad ei saa oma täies võimsuses tööd teha ning see sunnib rohkem väntama ja see sunnib jala kiiremini väsima)

Mkmk. Tõus ei saagi otsa ju...
Varsti pärast seda mainitud kilomeetriposti jõudsin ühe rippsillani. Pikkust teisel ca 70 meetrit ja seal tegin pausi ning kuna kohtasin selles punktis ka kahete vahvat ja sitket vanameest, siis sain ka paar pilti, kuhu isegi peale jäin. Sild ise on üks mitmest, mis sellel rattarajal on. Pikim rippsild peaks olema 140 meetrine (seda ma ei näinud). Aga kui see 70ne meetrine sillake õtsus keskel olles väga kenasti (kui ise veidi kaasa aidata, mida ma ka loomulikult tegin :)), siis tahaks teada, kuidas see 140 meetrine kõikuda võib.

Ajasin paar sõna juttu ja väntasin edasi üle silla ja jätkasin tõusuga. Möödusin postist numbriga 69 ja otsustasin, et OK sõidan veel veidi. Varsti tuli vastu väike värav ja võtsin seda kui märki otsa ringi keerata. Aega oli kulunud 1h ja 2min, puhast tõusu oli kulunud 8km ja mõnisada meetrit peale. No ja kohe kui ma noka tuldud suunas keerasin hakkas lõbus osa pihta. Eest kolmenda peale ja tagant raud paremale, hoog sisse ja laskumine võis alata. Juba tuttavat rada pidi kiirustasin alla ning 8 tõustut kilomeetrit said läbi miski 20+ mintsaga, siis algas jälle see juba tuttav üles alla profiil, mida olina ka joostes läbinud.

Tagasi praegusesse elukohta jõudes olid jalad veits pehmed, nägu mudane ja tuju hea. Ratas oli küll täielik saast, aga pidas vastu. :D Kui maja eest sinna ümber keeramise punkti kulus aega 1h ja 2min, siis sealt tagasi majani kulus kõigest 46 minutit. Sain hea trenni, portsu ilusaid pilte ja kena kogemuse osaliseks. Tegelikult võiks millalgi mõelda ka terve raja läbimisele, kuid siis peab ratas kindlasit parem olema.

Praeguseks ongi kõik, vedelen voodil. Pool pühapäeva veel ees, eks näis, kas viitsin end liigutada või veedangi tänase päeva puhates, et homme kenasti tööriided selga panna ja ehitamisega jätkata. Järgmisel nädalal peaks mulle Uus-Meremaa maksuinimeste poolt ka kiri postkasti tulema, kus on minu IRD number (number on mul ise-enesest juba käes, sest uurisin selle neilt järgi), aga kirja on vaja, et pangakonto avada. Kui see kiri käes, siis liigun siit toredast kohast ära Taupo linnakesse, kus alusan tööotsinguid. Juhul kui need õnnestuvad ja saan mingi maksva otsa sinna, siis on võimalus, et regan end ka detsembri keskel toimuvale võistlusele, aga ei hakka siin veel hõiskama, eks näha ole, mis saab ja kus ma lõpuks järgmisena maandun.

Cheerio!





kolmapäev, 30. oktoober 2013

Nädalavahetus vol 3 ehk Vihm, Puud ja Lask!

Sedapsi!

Olemegi jõudnud pühapäevani (27.10). Peatun Steve'i ja Jossi juures. Steve on veidi noorem kui 70 ja on olnud ehitaja juba 15ndast eluaastast, seega võib öelda, et kogemusi tal jagub. Joss on tema umbes sama noor abikaasa. Elukohaks on neil oma maja, mille Steve ise ehitas. Asub see 900 meetri kõrgusel (juba kõrgemal kui Eesti kõrgeim tipp. Siin on vist kõik kohad kõrgemad kui Eesti kõrgeim tipp) mäe otsas ja on seega kaugelt juba paista, sest maja ise on ka 3 korrusega. Lapsed on neil juba täiskasvanud ja seega ei ela enam nendega. Nende kaaslasteks kodus on kolm kassi (kaks täielikku argpüksi ja üks täielik pugeja), üks koer (samuti suur pugeja) ja mõned kanad ja kukk (nende pugemisoskuse kohta ei tea ma midagi öelda).

Lisaks majale omavad nad tohutusuures koguses maad. Täpset hektarite arvu ma ei oskagi öelda, aga nad müüvad praegu ühte osa sellest ja see müüdav osa on 61 aakrit. Kuna neid ümbritseb mets siis on nende aias väga tihti kohata ka hirvi, punasid hirvi kui täpne olla. Steve nimetab neid tema kinnisvaraagentideks ja ta on küll jahimees, kuid neid hirvi ta kodu ümbruses ei lase, sest ei taha ära hirmutada. Nad aitavad maad paremini müüa.

Pärast hommikusööki leidis Steve mulle töötunked ja läksime siis temaga välja puid istutama. Ja oi noid puid oli ikka omajagu! Õnneks pole puude istutamine suurem raketiteadus ja hakkasimegi pihta. Auk valmis, puu sisse, muld peale. Auk valmis, puu sisse, muld peale jne... Ja siis hakkas vihma sadama. Edasine nägi välja väga sarnane eelmisele: Auk valmis, krae märg, puu sisse, selg märg, muld peale, kossid mudased.... Sedasi uhasime kuni tulid ootamatud külalised.

Steve'i sõbral olid veel ühed sõbrad külas ja nondel olid neliveolised bagid (ei saanud pildistada, sest tel aku oli tühi). Ja nood sõbrad tahtsid veidi offroadida. Kuna Steve elab sellises kohas, kus kõik ümberringi ongi üks suur offroad, siis sellepärast tuldigi külla, et tutvustada end ning uurida, kus võib sõita ja kus on ohtutu.

Masinad nägid välja säänsed, aga kollased ja suuremate ratastega.

Jõime siis tassikese teed ning kahe kollase neliveolise mänguasja omanikud pakkusid, et teevad meile ka väikese lõbusõidu. Polnud vaja pikalt veenda! Vihmakuub selga ja teele. Pean tunnistama, et tegu on väga vingete aparaatidega. Ronivad igal pool ja igast jamast läbi ja katus on peakohal! :) Saime siis umbes 20 mintsase lõbusõidu ning seejärel läksid nad omateed ja meie Steve'iga taas puid istutama!

Puud said maasse lõunasöögi ajaks. Dušši all käidud ja söök keres (Joss oskab väga hästi liha valmistada!) tuli kohutav uni peale. Võtsin siis raamatu ja siirdusin oma tuppa lebosse. Ma ei tea, kaua ma pikutasin, kuid mingi hetk koputas Steve ja ütles, et lähme nüüd jahile. Ma olin paugust ärkvel! Uued tunked selga (sest eelmised olid märjad), jakk peale, müts pähe ja ATV'le. Steve võttis oma 22 kaliibrlilise Magnumi vintpüssi kaasa (kaalus nagu mänguasi, nägi välja nagu mänguasi ja eks ta väikeste loomade laskmiseks mõeldud mänguasi oligi). ATV'sid oli tal ainult üks ja seega pidin ma taga istuma kuni tema navigeeris.

Kui ma arvasin, et lõbusõit sai nonde kollaste neliveolistega läbi, siis eksisin ma rängalt! Alguses sõitsime mööda kruusateed, suhteliselt üles-alla lookleva reljeefiga (nagu siin ikka kombeks), kuid siis sai tee otsa ja algas lihtsalt mingi rada ning kaldenurgad muutusid täiesti hulludeks. Veel järsem ja oleks pidanud neljakäpukil üles rühkima näiteks. Alla kõndida oli isegi raske ja libe! Aga see ATV poiss oli väga vapralt teel ja ei teinud trikke, kuigi endal oli küll tunne, et eeee Steve, kas oled kindel, et pärast tagasi üles ka ronime??

Igaljuhul sõitsime siis mööda neid teid alla ja alla, kohati peatusime, et uurida, kas potentsiaalset saaki ka kusagil näha on? See tee nimelt oli kõrgendiku peal ja kahele poole alla oli hea vaade. Steve siis jälgis binoklist, kas ja mida ja kui palju. Hirveisd oli meeletult, aga neid ei lase, lambaid meeletult, neid ka ei lase. No sõidame edasi. Lõpuks jõudsime päris orgu välja ja teed tõkestas oja. See oja oli ühtlasi ka Steve'i maa piiriks. Tal endal lihtsalt nii palju maad, et võib vabalt tund aega ATVga mööda seda ringi uhada ja jahti pidada.

Jalastusime ja hakkasime siis mööda aasa edasi kõndima. Ühel poole jõgi ja teisel pool mägi, mille külg kaetud metsaga. Üle jõe vahtisid meid veel suurte sarvedega põdrad, aga neid ka ei lase, sest võõral maal. Vintpüssi andis Steve minu kätte ja hakkasime vaikselt kammima seda aasta. Ühel hetkel Steve kutsub enda juurde ja osutab valge mägikitse poole ja ütleb, näe tulista. Too kõmpis umbes 150 meetri kaugusel. Võtan siis põlvelt laskeasendi sisse, vaatan läbi sihiku... Ootan... Ootan... Lask! Mööda! Kurat! Kits vuras metsa ära. Mõtlesin, et ok, kits oli küll sihikul, aga liikumise peal, äkki olengi koba noh! Mis seal parata, vähemalt sain lasu teha, aga ei pidanud kitse enda järel vedama. Win! Win! :))

Steve loomulikult sai korralikult ilkuda mu kallal, et kui keegi Eestit vallutama tuleb, siis pole vastase armeel ohtu, sest niivõinaa laseme mööda! Liikusime tagasi ATV juurde. Ilm oli muideks vahepeal väga ilusaks läinud ja täitsa soojaks, ainult tuul oli veel jahe.

Alustasime rännakut tagasi mäkke ja no see ATV ronis ikka igast jamast üles! Libeda savipinnase peal polnud üldse libe (kuigi just hetk tagasi sealt alla kõndides, pidin peaaegu perseli käima). Peatusime veel ühel tasasemal alal natu kõrgemal ja tegime teise ringi ehk näeme miskit, keskit luusimas. Ja nägimegi! Teine metskits, sel korral juba lähemal, ca 100 meetri peal ja meie olime kõrgemal, tema allpool. Kerge lask, sest ta seisis ja näksis muru. Laskeasend (põlvelt) sees, sihiku keskpunkt kenasti kitsel. Hingan sisse, välja, sisse... aeglaselt välja... sihik käib veidi üles alla, nagu peab. Peatan hingamise, sihik fikseeritud. Lask! Mööda!!! No mis jama??? Kits pani jälle plehku! Steve naerab! Ei olnud võimalik, et ma ei sihtinud täpselt. Kõmbime tagasi ATV juurde ja samal ajal arutame, et mis võis valesti minna. Ainuke loogiline seletus on, et sihik oli Steve'i jaoks rihitud. Ma olen temast ikka peajagu pikem ja tegelikult mängib see päris palju rolli, aga ei lohuta väga ikkagi! Kaks lasku ja mõlemad mööda... pfff! Pean lasketiiru minema ja harjutama veidi.

ATV'le ja tagasi mäetippu Steve'i juurde. Panime veel mõne puu maasse. Viimased neist ning arvutasime, et istutasime umbes 50 puud. Seega minust on jälg Uus-Meremaale jäetud! Minu pärand kasvab puude näol! Nagu neid siin veel vähe oleks. Aga see teebki selle riigi nii ilusaks.

Õhtusöök naha all ja magama ära! Hommikul tagasi Timber Trail Centre'isse ning tööle. Täna on kolmapäev (30.10) ja olen esmaspäevast tänaseni olnud Steve'i paarimees. Ehitame selle keskuse majas tube. Teeme sanitaarremonti, sest omanik tahab teha kõike nii säästult kui võimalik. Samas häid ehituskogemusi tuleb siin küll igapäevaselt.

Sellega saigi nüüd lõpuks minu nädalavahetuse saaga kokkuvõetud ja nüüd peab ootama järgmisi seiklusi.

Kirjutamisteni ja lugemisteni!

esmaspäev, 28. oktoober 2013

Nädalavahetus vol 2 ehk Laskume, Laskume ja Laskume Veidi Veel

Sedasi ma seal siis istusingi. Sõin oma võileba ja nautisin vaadet. Ei kujuta ettegi, kui kaugele nii kõrgelt näha võis, aga üks oli selge - senise elu kõrgeim punkt oli vallutatud ja tunne oli väga hea. Alla minemise pärast ei hakanudki üldse pead murdma. Tegelikult ei olnudki soovi enam alla liikuda, sest vaatamata tugevale tuulele ja miinsukraadidele oli seal väga, väga soe istuda! Nimelt oli päike kivide ühe poole nii soojaks kütnud, et tekkis tunne nagu oleks kenasti soojustatud tabureti peal olnud.

Ilukirjanduslik vahepala.
Mäel sai sakslastega veel naljatatud,  et peaks siia jäämagi. Kraatri keskele laagri püsti panema, seal oleks tuulevarjus ka... Aga ei, lõpuks pidi ikka laskuma hakkama. Seljakott selga ja juba tuttavat teed pidi alla suunas liikumine. Algus jällegi kerge, sest palju suuri kive, kõnniksid just kui väga kõveralt ehitatud trepil. Hiljem hakkas asi veidi kahtlasekmaks muutuma, pidid tagurpidi ämblikku mängima ja valima kohta, kuhu jala asetad, et ei libiseks, sest kui libised, siis tead, et parimal juhul on ainult riided lõhki, halvimal juhul on katkisi kohti rohkem kui vähem.


Veel viimane pilk tipu suunas.

Olles veidi laskunud tulid vastu teised ronijad. Näol kurnatud ilmed ja küsimus, et kas tipp on kaugel? Noo ei ole! Vastasin, et raskem osa on kohe, kohe möödas ja see pingutus tasub end kindlasti ära. See vaade on täiesti võrratu. Turnijad said kohe indu juurde, tänasid ja liikusid reipamalt edasi. Mina aga otsisin juba veidi pehmemat pinnast ja hakkasin suuremaid samme tegema. Varsti sai juba teha umbes nelja meetri pikkusi samme, sest kaldenurk oli piisavalt terav ja igat sammu toetas pehme pinnas, kuhu jala sisse vajutada ja end kenasti tasakaalus hoida sai. Sedasi joostes läks laskumine ikka väga kiirelt. Kokku kulus laskumisele umbes 35 - 40 minutit, seega liikusin alla peaaegu poole kiiremini kui üles.

Alla jõudes võtsin suuna juba mainitud jalutuskäigu finiši suunas. Lõpuni oli veel ca 13 kilomeetrit.

Esimesena läbisin oru, kus asus punane kraater oma kraatrijärvega, sellele järgnes järjekordne tõus, rännaku raskeim (kui selle mägironimise välja jätta). Jällegi oli pilk maas ja samm muutus raskemaks, aga teades, mis ees ootab (olin seda ju mäe tipust näinud) ei tulnud kordagi mõtet, et kurat oli vaja siia ronida?? Varsti olingi selle järseima osa tipus ja vaade Emerald Lake'idele lihtsalt võrratu!

Kivine tee raja kõrgeimasse punkti

Emerald Lake
Pärast Emerald Lake'idest möödumist hakkas rada laskuma. Hiljem tuli veel võtta väike tõusunurk ja kõndida ümber kerge kivise künka, kuid edasine teekond oli enamasti suunaga alla. Rada oli kergesti läbitav ja selgesti näha. Kohati olid hiliskevadised vihmad osa rajast ära uhtunud, kuid läbimatuks see teed ei teinud. Kõndides ja muusikat kuulates ja vaadet nautides mõtlesin, et võiks selle raja ka joostes läbida. Tegemist oleks natukese lühema jooksuga kui poolmaraton ja raske oleks ainult esimene pool, kus oleks rohkelt ronimist. Sedasi mõtiskledes jõudsin peagi vulkaaniliselt aktiivsesse tsooni. See tähendab seda, et üks väike vulkaanike oli seal aktiivseks muutunud ja aastal 2012 kahel korral ka pursanud (augustis ja novembris). Seega oli selle ala alguses silt, et peatumine pole mõistlik ja sellest alast peaks kiiresti läbi kõndima. Enne rännakut viidi läbi ka kerge instruktaaž, et kui vulkaan peakski purskama hakkama, siis ei tasu edasi joosta vaid lihtsalt seisma jääda ja üles vaadata ja proovida vältida langevaid kive. No, ei aitäh! Kui mingi vulkaan purskama hakkab, siis ma küll niisama seisma ei jääks. Ma teeksin arvatavasti elu kiireima jookus! :) Aga ei olnud mingit purset oli vaid mägipeer! Nimelt haises seal nii kohutavalt väävli järgi, et tundus nagu terve mägi oleks vaikselt kogu aeg salapussu lasknud. No ei olnud kõige meeldivam nuusutamine.

Nii muuseas olingi jõudnud juba madalmale. Rada kulges mööda mäeselga alla ja edasi tagasi suuas, sedasi sinka-vonka ussi moodi loogeldes. Seda sellepärast, et laskumine liialt järsk poleks. Mida madalamale jõudsime, seda rohkem hakkas ka rohelust vohama. Oli näha ka esimesi lillekesi ja põõsaid, kuid puudest olime veel ikka väga palju kõrgemal, aga mitte kauaks. Tegu oli ilusaid vaateid täis laskumisega, kuid midagi erilist ei juhtunud. Varsti jõudsin ka metsa, siis juba mägesid ei näinud. Olid vaid kõrged puud ja korralik võss.

Sealt tipust laskuskimegi ja on näha ka kuidas mägi veidi aurab. 

Väike mägioja.
 Rajal kohtasin veel paari ameeriklast, kellest üks tegi kogu rännaku läbi five-finger jalanõudes. Tegemist on sisuliselt väga õhukese tallaga ja jalga mitte toetava jalavarjuga. Ja jalas on ta nagu kinnas käes ehk iga varba jaoks on oma väike pesa. See, et ta läbis kogu tee nendes on vägagi muljet avaldav. Ajasime kõndides veidi juttu ja tegemist oli usakatega, kellel sai Ameerikast kõrini ning kolisid paar aastat tagasi Uus-Meremaale. Oma otsust pole nad kordagi kahetsenud. Nende usakate meeldivas seltskonnas ma lõpuni kõmpisingi.

Ja kokkuvõttes kulus mul kogu rännaku (kaasaarvatud mägironimise) peale 6,5 tundi ning jõudsin kella 15:00 bussi peale. Bussijuht Megan, kes väitis, et hea oleks kui kella 16:30 peale jõuaks kui kavatsen mäge vallutada oli isegi veidi üllatunud. Buss viis meid tagasi hostelisse, kus tuli mulle järgi ehitaja Steve, kes oli lahkelt nõus mind enda juures majutama. Õhtusöögiks tegi tema abikaasa Joss sealiha ja kartuliputru hernestaga. Mulle laoti ette megasuur ports ja kuna see maitses kohe eriti hästi pärast sellist korraliku matka, siis hävitasin selle ning hakkasime Steve'iga ragbit vaatama. Siiski sai väsimus minust varsti võitu ja läksin magama ära.

Pühapäevast, mis sellele matka-laupäevale järgnes juba järgmises postituses.