Christchurchis ehk kuidas möödus mai

Viimasel ajal pole siia midagi kirjutanud. Võimalik põhjus oli see, et mul polnud midagi kirjutada. Märtsi ja pool aprilli oli lihtsalt tulvil sellist emotsiooni, et kui see võistluse, lustimise ja matkamise trall läbi sai ning ma Christchurchi jõudsin oli järgnev lihtsalt nii madala emotsionaalse väärtusega, et ei olnud jaksu midagi kirjutada. Nüüd otsustasin end veidi piitsutada ja kirjutada, kuidas siis aprilli lõpp ja mai Christchurchis möödus.

Rand Christchurci äärelinnas

Alustame algusest. Jõudsin siia lihavõtete ajal. Tuleb välja, et see on siin megasuur püha. Tööl keegi ei käinud ja tööd otsida ka ei saanud, sest polnud mida otsida. Isegi toidupoed olid kinni! :D Ilmad olid ka väga kehvakesed. Sattusin elame kohta nimega Mattpackers. Selle omanik (Matt), kes majutab mitmeid seljakotirändureid, kes Christis tööd teevad, rääkis, et viimase kahe nädala jooksul on nad näinud umbes  10 minutit päikesepaistet. Päris masendav algus, peab mainima. Rahadega olin end nulli kulutanud ja teadsin, et peab kiiremas korras mingi tuluallika leidma. Aga no kuniks tööd otsida ei saanud, siis chillisin niisama ja vaatasin filme ja lugesin raamatuid ja suhtlesin rahvaga. Õnneks sai varsti ka veidi paremat ilma nautida. Otsustasin siis tiiru linnas teha ja sain kokku ühe Taupost tuttava neiuga (Barbara Saksamaalt). Muljetasime ja jõudsime otsusele, et see linn on ikka päris nukker. Maavärinajärgne kahju on siiani täiesti ilmne ja arvatavasti jääb selliseks veel mitmeks aastaks, vaatamata sellele, et tööd tehakse siin usinasti.

  

Vaade Mt Pleasanti otsast sadamale ja ookeanile. Pole ju paha ;)

Pärastlõunal sain kokku ühe eestlasega, kes siin juba 5-6 aastat elanud on. Ta näitas mulle veidi linna ja jutustas kohtadest, kus käia ja kus mitte. Oli täitsa vahva üle pika aja eesti keeles pikemalt rääkida. Järgmisel päeval oli - kõigi suureks üllatuseks -  jälle päike säramas. Võtsin ühe siin vedelevast jalgrattast ja pedaalisin Mt Pleasanti otsa. 6-7 kilomeetrit pidevat ülesmäge rassimist. Raske oli, aga no kui tahad head vaadet, siis peab veidi rassima ka. Selle künka otsast sai kena vaate nii linnale, ookeanile, sadamale kui ka rannikul olevale künkamaastikule (kõik, mis jääb alla 1000m merepinnast on nüüdsest minu jaoks künkad). Sealt oli vaade täitsa kena ja Christchurchi enda masendav ilma unues sootuks. No ja päikeseline ilm aitas ka kenasti kaasa.

Leidsin Lada (Mashina)!!

Maavärin raputas ostukeskuse põrmuks. Tehti uus... Konteineritest tehti. :)

Well.... Trammid... :D

Päevad hiljem tuli tagasi vihm ja inimesed läksid tööle, sest pidupäevad said läbi. Tuiasin isegi läbi mõned ehitusplatsid ja käisin uurimas ja puurimas. Lõpuks läksin ja regasin end ühes tööagentuuris (Coverstaff). Seal vaatasin ohtustehnikavideot, andsin OT raamatusse allkirja ning tegin väikese inteka ühe töötajaga, kes mulle umbes 2 minutiga töö leidis. Töökoht asus betoonitehases, kus valmistatakse raudteeliiprite aluseid ja elektriposte.

Minu viimane kogemus betooniga oli mõne aasta tagune suvine lustimine Tartu Tervishoiukõrgkooli ehitusel. Kui toonase kogemuse saab kokkuvõtta lühidalt - betooni pritsis nii, et nina, suus ja varbavahe seda täis oli, siis ega see betonasetsehhis töötamine just väga erinev pole. :))

Iga päev on täpselt identne. Hommik algab eelneva päeva valatud vormide puhastamise ja valuks ettevalmistamisega. Päeva teine pool on aga valu. Päevas teeme vähemalt kolm elektriposti ja 96 raudteeliiprite alust. Olen seal töötand juba veidi üle kuu, seega kiire arvutuse käigus saab teada, et kokku oleme minu seal olemisega valmistanud ca 2800 raudteeliipri alust.... Arvake ära, kas asi muutub kiiresti igavaks rutiiniks? Aga õnneks on töö stabiilne ja ei pea õues vihma käes passima. ;) Tunde tuleb 45 ja 50 vahel nädalas, ärkama peab kell 4:45 hommikul, sest päev algab kell 6 hommikul ning pean sinna saamiseks pool tundi rattal väntama. Mõnus hommikune trenn.

Ja sedasi see Christchurchi elu veerebki. Ei midagi erutavat, teen tööd ja vabal ajal lebotan Mattpackersi elutoas diivanil. Siinne seltskond on päris lahee. Praegu on siin veel viis prantslast, kolm sakslast, iirlane, kaks uusmeremaallast ja üks LAVi kodanik. Iga nv on miski pidu või noh.... Tavaline joomang :D

Sööme ja oleme normaalsed!

Le pool!

Le ManShed (or Le ManCave)

Le SwimmingPool

Le KoduKino

 Matt ise on väga hea võõrustaja, omab mitut äri ja on üks eriline meistrimees ja muhkel igale alale. Lisaks on siin veel kaks koera, isane Kujo ja emane Roxy. Roxy on rahulikum ja selline tore loom, Kujo on loll. :D Üks kõige lollimaid koeri, keda ma näinud olen.... Selles on osaliselt süüdi Alex (üks sakslane, kes paar päeva ära läks, sest tema aeg Uus-Meremaal hakkas otsa saama), kes mängis Kujoga nii, et näitas laseriga täppi põrandale, seinale, laele jne ning Kujo ajas seda meeleheitlikult taga. Nüüd läheb aga Kujo igal õhtul pöördesse iga peegelduse peale, mis kusagil ilmub ja hakkab täiesti veendunult ja lõputu hasardiga kadunud peegeldust otsima. Loll koer! :D Kõigil on juba kahju temast.... Ja kui ta seda peegeldust kusagil ei näe või ei leia, siis ilastab lihtsalt kõik kohad täis ja muutub täiesti paranoiliseks.

Siin veedan, kõigi eelduste kohaselt aega maksimaalselst augusti alguseni. Teen tööd, loen päevi ja panen paika plaani, kuidas oma viimaseid kuid (august ja sept) Uus-Meremaal veeta.