Kepler ehk Allar udus

Järgneval hommikul Te Anaus ärgates mõtlesin, et miks oodata ja veeta ühe päeva niisama lebotades, kui võiksin alustada Kepleri rajaga juba täna. No mõeldud tehtud. Pakkisin oma seljakoti, läksin DOCi kontorisse, reserveerisin endale koha ühte hütti ja teise öö tarbeks telgikoha. Hüti bronnisin sellepärast, et raja telkimiskohad olid asetatud väga ebaproportsionaalselt ning esimene öö hütis veeta tundus palju loogilisem. Kiire käik poodi ning vajalik toidumoon olemas seadsin oma sammud kõnnaku algusesse. Sinna viis ca 2 kilomeetri pikkune teerada. 

Sihtkoht udus

I did! :)

Läbi udu nägin majakest....

Kepleri tracki esimene päev minu jaoks nägi välja suht sombuses ilmas kõndmist. Algus oli metsas ja pärast mõnd aega möödusin laagriplatsist, kuhu oleksin pidanud broneeringu tegema kui oleks esimese öö telgis veetnud. See tundus mõttetuna, sest sinna jõudmiseks kulus mul ainult tund aega kõndimist. Sellele laagriplatsile järgnes aga ülesmäge rühkimine. No ja mis te arvate? Ma ju kõndisin üksi ja metsas, mis tähendab, et vaateid nautida väga ei olnud ning ilm oli suhteliselt jahe ning niiske. Tempo läks kohe üles. Plaan oli rühkida 2 tundi ja siis teha suurem lõunapaus, sest silt esimeses laagriplatsis näitas, et hütini on 4,5 tundi kõndimist. See ülesmäge pressimine oli ikka päris raske ja kurnas suht korralikult. Tegin paar väikest pausi, et oma riietust veidi korrigeerida, sest kõrgemale jõudes (ikka veel metsas kõndides) langes temperatuur märgatavalt. 

Kaks tundi pärast tõusu algust (kokku kolm tundi pärast retke algust) kui olin just otsimas head kohta peatuse tegemiseks jõudsin ma võssist välja ja sildini, mis osutas hüti poole ja kirjas „45min hütini“. No siinkohal polnud mingist peatumisest enam juttugi. Kruvisin tempo üles ja 20min pärast olin rõõmsalt hütist, mis – minu suureks üllatuseks – oli juba soojaks köetud! Selline luksus siis. Kokku ronisin ma tollel lühikesel päeval ca 900 tõusumeetrit. Ma polnud varem hütis ööbinud, kuid siin oli puhta luksus. J Köetud olekut juba mainisin, lisaks sai siin kasutada gaasipliite (valmistasin kohe lõuna-, õhtu- ja hommikusöögi, sest aega oli mul piisavalt. Ja kui te nüüd mõtlete, et see ongi see hütt, kus nood rikkad peatuvad, siis eksite. See on siiski matkajate hütt. Rikkad peatuvad sisuliselt palees... :D). Kuigi suur „elutuba“ oli köetud, siis magamistoad olid külmad nagu kuurid. Olid küll narid ja madratsid, kuid pidi kasutama ikka oma magamiskotti. Ja elektrit ka polnud, kuid see polegi tähtis.

„Eluruumis“ sai kokku väike seltskond: mina, sakslane, hollandlane ja sakslanna. Ajasime terve õhtu juttu ja kuivatasime märjad riided. Hollandlane (31aastane seljakotirändur) oli eriti sõnaaldis ja rääkis paljuuu, paljuuu. Kohati isegi liiga palju. Tüüp oli küll reisinud ja näinud kohti, kuhu keegi meist (selles väikeses seltskonnas) polnud veel jõudnud, kuid no igas teemas võttis sõna ja sõnaõigust teistele väga ei andnud. Pika peale väsitas ära ja hakkasime sakslannaga tema kallal natuke võtma, kuid kõike väga sõbralikus ja kerges toonis. Keegi ei solvunud ja saime pigem rohkem naerda. 

Sõbrad tahtsid külla tulla

Päikesetõus

Öö oli megakülm! :D Ma polnud telgis magades ka nii külma ööd kogenud. Aga hommik oli ilus, päikesetõus kell 7:15 oli väärt seda ööd seal külmas kuudis. Päikesetõus nauditud sai hommikusööki nautima hakatud. Kui seegi nauding möödas (söömine on ju ausalt üks suurimaid naudinguid üldse!) hakkasime ootama parajat aega, et saaks edasi liikuda. Midagi ei takistanud ka kohe liikumise alustamist, kuid ilm oli mega udune ja pilvine. Ilmateade, mida hütionu oli hommikul uuendanud, pajatas, et veidi hiljem oli oodata selgemat taevast. Passisimegi selgema taeva ootuses ja aknast välja vaadates. Kell 10:30 ei viitsinud mina enam passida ja hakkasin astuma. 

Juba lubab selgemat taevast.

Esimesed sammud udus, kuid kaugemal oli juba märgata vihjet sinisele taevale. Varsti saingi tunda päikest turjal ja kohemaid tuli teha kerge peatus ja pusa seljast visata ning ainult jope selja jätta, sest muidu oleksin sinna ära sulanud. Teise päeva esimene pool kulges taas kord tõusumeetreid kogudes, kuid nüüd tegin seda juba piirkonnas, kus võssi väga ei kasvanud ning see tähendas, et sain nautida ka natuke vaateid mägedele, mis end küll pilvedes peitsid, kuid see ei heidutanud. Ronisin aina kõrgemale ja lõpuks jõudsin Luxmore’i mäe otsa. Ja seal olin pilvepiirist kõrgemal. Kindlasti oleks selgel päeval näinud palju, palju rohkem ja kaugemale, kuid näha mäetippe, mis sirguvad valgetest pilvedest on vaade omamoodi. Selles peitub teistmoodi võlu ja tunne, et oled tegelikult kõrgemal kui sa päriselt oled. Selgituses, Luxemore’i mäe tipp asub kõigest veidi üle 1400 meetri kõrgusel merepinnast. Lisaks nägin seal kõige huvitavamat vikerkaart. Tavaline vikerkaar moodustub selgel ilmal, kuid see oli justkui pilve sees ja vaevu märgatav, kuid siiski seal. Veetsin mäe tipus päris rohkem kui mõne hetke. Sellistes kohtades kaob ajataju ja sa lihtsalt naudid vaadet. Tõsiselt hämmastav. 

Väheke jääd

Kohustuslik "vaade kaugusesse" pilt! :)

Vikerkaar udus

Veel veidi vaateid

Siin tuli pähe just see laul. :) https://www.youtube.com/watch?v=wCVrC7Dg2qo

Ronisin tipust alla ja jätkasin rajal. See kulges pilvedes. Nähtavus varierus 10 – 30 meetri vahel ja kõikjal oli piimjas udu. Jällegi omamoodi kogemus. Ei saa ju alati nautida pilvitut taevast ja superkauneid kaugusesse ulatuvaid vaateid.

 

Umbes pooleteise tunni pärast jõudsin pilvepiirist alla ja hakasin laskuma tagasi võssi ning varsti olingi jõudnud oma järgmisesse peatuspaika, kus sai kiirelt telk püsti aetud ning väike lõunasöök võetud. Selleks hetkeks oli ilm täiesti muutunud ning taevas oli pilvitu ja päike soojendas mõnusalt selga samal ajal kui nautisin oma võikusid ja raamatut. Laagrisse ilmus veel paarike USAst ning noormees Austraaliast. Ajasime juttu ning pimeduse saabudes ronis igaüks oma telki. Pean mainima, et öö telgis oli palju, palju soojem kui eelnev öö hütis. 

Allpool pilvepiiri.

Kolmanda päeva hommikul ärkasin võimalikult vara, sõin kiirelt hommikusöögi ja asusin liikvele juba veidi pärast kella 8st hommikul (võrdluseks, et eelnevatel matkadel oli varaseim liikuma asumise aeg veidi pärast kella üheksat hommikul). Teadsin, et päev ei tule just kõige huvitavam, sest ees ootas 32 kilomeetrit kõndimist suhteliselt tasasel maal, aga metsas. Seega suht tuim rühkimine. Väikese pooletunnise peatuse tegin teele jäävas hütis, kus ajasin natuke juttu ka hütivalvuriga. Keha kinnitatud asusin jälle teele. Nägin ära wetlandsid, kus filmitit Lord of The Ringsi stseen, kus Frodo, Sam ja Gollum ületavad Surnusood (the Dead Marshes).  Ja rohkem midagi huvitavat ei olnudki. Lihtsalt palju puid ja väga, väga vähe linnulaulu, sest linde on väheks jäänud. Kohalikud kahjurid, kes tegelikult pole üldse kohalikud, vaid siia eurooplaste poolt toodud, on enamuse lindudest ära söönud lihtsalt. Ca 60 linnuliiki on välja surnud „tänu“ erinevatele närilistele alustades rotist, lõpetades opossumiga. 

The Dead Marshes

Viimane vaade võssist

Kuue ja poole tunni pärast peale kolmanda päeva teele asumist jõudsin tagasi Te Anausse.  Selja taga suhteliselt tempokas matk ja seitse päeva matkamist talunud, higihaisust nõretav t-särk. Ausalt, ma ei ole sedasi haisenud ajateenistusest saadik. Väljend mägrahais tuli taas meelde ja oli täiesti aktuaalne. Hostelis sai taaskord mõnus soe dušš võetud ning järgneval päeval ka kogu must pesu pestud.

Sellega on mu suuremad matkad tehtud. Võimalik, et võtan ette veel paar väiksemat, kuid nendega on aega. Praegu liigun Christchurchi poole, kus elukoht on juba leitud ja nüüd peab leidma veel töökoha. Reisiraha on suhteliselt otsakorral, kuid reis pole kindlasti mitte veel läbi, seega töökoht on järgmiseks eesmärgiks. Christchurchis ei tohiks sellega probleeme tekkida, sest seal on palju ehitamist käsil ning eks ehitusele on abikäsi alati tarvis.