esmaspäev, 3. märts 2014

Kellogg's Nutri-Grain New Zealand Ironman

4:25 äratus. Ärkasin tegelikult juba viis minutit enne tirinat. Öö jooksul ärkasin kõigest paar korda, seega sain hästi magatud. Kõik oli ju läbimõeldud ja plaan valmis. Mingit paanikat polnud. Mökerdasin end SPF 30 ja 85ga kokku ja sööma. Müsli piimaga ja röstsai või ja juustuga ja tass kofeiinivaba kohvi. Paras möks on, aga kofeiinist hoidsin viimased poolteist nädalat eemal, et PowerGelid paremini mõjuksid.

Astusime siis Chrisi ja Sveniga stardi poole teele. Kell oli juba 5:20 hommikul ja õues oli faking külm! Õnneks oli vee temperatuur ca 19 kraadi ja see mõte andis juba sooja. Vahetusalas käis juba mõnus sagimine. Sumin, tirride kõrin, pidurite klõbin ja pumpade sahin. Võtsin enda ratta ka restilt alla ja kärutasin Shimano meeste juurde ning lasin 8 bari sisse pumbata. Kontrollisin pidureid ja üldist olukorda. Kõik tundus korras. Ärevus kasvas. Chris tegi sama ja pärast liikusime ujumise stardialasse. See oli ca 400 meetrit vahetusalast eemal.

Enne ujumist. Paremal Chris.


Pean mainima, et triatleetidest neiud on täiesti jalustrabavad. Läksime kalipsot selga panema ja möödusime Chrisiga ühest seltskonnast ning mõlemad noogutasime üksteisele hiljem ja tõdesime, et peab vist mõne triatleedi-leediga abiellum! :D

Kalipsod seljas hakkasin soojendusega pihta. Proffide stardini oli ca 10 minutit. Kusagil eemal tegid maorimehed haka tantsu ja õnnistasid järve sisse, et meil kerge ujumine oleks. Proffid panid minema, parajad raketid! Minu stardini jäi 15 minutit. Sulistasin järve soovisin Chrisile edu, sest ega selles 1600 ujuja seas väga kokku ei satu vast. Võtsin kuulda ka Marko Alberti soovitust ja liikusin stardiks kõige paremasse äärde, et hingamise pool oleks võimalikult vaba ja segajaid vähem. Toimis!

Ujumine: 3,9km aeg 1:13:24 (eesmärk 1:30:00)

Start käis ja jäin korraks vaatama... 1600 inimest ajasid vee keema. Täiesti uskumatu vaatepilt. Järv ise oli täiesti sile, kuid ujujad tekitasid vägeva lainetuse. Hiljem rääkis üks pealtvaatajatest, et heli oli ka nagu seisaks kusagil kose ääres. Ma ise seda ei taibanud. Keskendusin vaid ujumisele ja õnneks ei olnud seda alguse paanikat, kus lihtsalt täiega rapsima hakkasin. Võtsin kuulda suvise ujumistreeneri soovitust ja õpetust, et pikad ja rahulikud tõmbed, et pärast ujumist värskena veest välja saaks. Kiirusest polnud aimugi. Lihtsalt ujusin ja proovisin seda võimalikult sirgelt teha. Tagasipöördel ei tahtnud sisekurvi jääda, sest olin kindel, et seal tekib suur tropp, kuid just sinna ma sattusingi. Samas mingit meeletut seisakut ei tekkinud, korraks pidin pea veest välja ajama ja kaks korda rinnuliujumise liigutust tegema. Pärast seda sai jälle kroolima hakata. Suund ümber pööratud vaatasin kella, et näha, mis ajaga ujun ja kas olen graafikus. Mingi ime läbi oli kusagil keegi mu stopperi nuppe näppinud ja käekell näitas imenumbreid. Ja järgmise ime läbi avastasin, et ujun Chrisi kõrval. See, et Chris on must kiirem ujuja on teada ja varsti oligi ta juba eest läinud. Mina aga jätkasin oma taktikaga. Pikad ja suhteliselt rahulikud tõmbed. Tunne oli väga hea. Veest saingi välja üllatavalt kiire ajaga. Viskasin pilgu ka ametlikul ajatabloole ja kui nägin, et sain aja alla 1:20 oli üllatus suur, kuid ei olnud aega rõõmustamiseks. Kalipso vööni maha ning 400m sörki vahetusalla sai alata. Kokkuvõttes väga rahulik ujumine, vähe trügimist arvestades, et suplesin koos 1600 inimesega ja kui mõtlema hakata, siis ujusime kõik sisuliselt maailma suurimas pissuaaris... :D

Ujumise start

T1: Aeg 6:27 (eesmärk alla 10min)

Ujumast rattale ja enne seda 400m sörk. Väga pikk vahetusala, olen kuulnud, et Walesi vahetusala on üle kilomeetri, seega mitte pikim. Vahetusalas sai tegutseda segamatult ja täiesti nobedalt. Vabatahtlikud leidsid kiirelt mu vahetusalakoti ja sain selle jooksu pealt rabada. Telki, kalipso seljast, rattasussid jalga, prillid pähe ja pissipeatus ja telgist välja.

Ratas: 180km, aeg 5:53:16 (eesmärk 6:00:00)

Rattale hüpates oli veidi külm, sest triatlonikombe oli märg ja hommikune (kell oli ca 8:30) õhk suhtelisel karge. Õnneks tuli päike kiirelt välja ja hakkas soojendama. Sõit algas plaanipäraselt. Sain jalad kerima ja erilist tempot tegema ei hakanud. Suutsin end tagasi hoida. Tuult väga ei tundnud ja see tegi meele rõõmsaks, sest ilmateade lubas umbes 6m/s tuult. Esimesed kilomeetrid läbi ja tõusud võetud ning algas allamäge osa. Ühtlane langus ja tasane maa ning seda 7kmi. Sai kiiruse üles. Langus läbi ning käsil täiesti tasane maa. Ees märkasin tuttavad rattasärki. Chris pedaalis jõudsalt edasi. teadsime juba enne, et ma peaksin rattal kiiremini liikuma ja nii oligi. Möödusin temast, soovisin jaksu ja sõitsin ees minema. Panin tähele, et puude oksad ja lehed liiguvad. Fakk! Tuul tõuseb. Ja suund selline, et linnast välja lükkab ning tagasi linna sõites pressib vastu. No mis seal ikka. Sõit ise kulges täiesti okeilt. Reite siselihased hakkasid aga veidi krampi kiskuma ujumisest. Viskas väikese hirmuvõbina sisse, et oioioi kui nii varjases staadiumis krambi saan, siis on võistlus suht pekkis. Hakkasin laskumistel venitama ja possasid vahetama. Pärast 50ndat kilomeetrit said jalad täiesti soojaks krambilõhnad ka kadunud. Tunne hea, kuid ilmateade ei eksinud. Tuul puhus ja pärast tagasipööret otse näkku. Tagasi linna oli valdavalt tõusu ja vastutuult (hiljem sain teada, et keskmiselt 6 - 7 m/s). Võtsin asja külma närviga ja pressima ei hakanud ning mõtlesin endamisi: "kerged jalad, kerged jalad". Isegi ütlesin seda endale vaikselt. Ei tahtnud enne jooksu end kinni sõita suure käiguga kangutades. Ja ülesmäge oli tunne hea. Jooksule üldse ei mõelnudki. Keskendusin vaid rattale. Esimene ring läbi ja tunne oli värske.

Uhasin linnast läbi, ergutajad olid vapustavad ning sõitsin sisse ringi alguses olevale tõusule. Jalad olid palju soojemad võrreldes algusega ning see tõus tuli mõnusalt. Parim motivatsioon on kui möödud ratturitest tõusul ja näed, et neil on raske, kuid minu enesetunne on hea. Siis tuli aeg teha esimene pissikas rattal. Seisak umbes 2mintsa ja tagasi rattale. Jalad kerima ning kiirus üles. Teine ring samasugune. Välja sõites kiirem split, tagasi sõites vastu tuult ja isegi tugevam kui esimesel ringil, seega oli kiirus ka väiksem. Fun fact: teise ringi samas kohas, kus möödusin oma semust esimesel ringil märkasin tuttavat rattasärki... Jälle Chris! :D Ta oli minust ette jõudnud kui end kergendamas käisin. Sõitsin talle kõrvale ja irvitasin ja viskasin jälle käppa. Tüüp oli veidi hämmelduses: Hey! Wait.... What?!? :D Kiire selgitus ja pedaalisin eest ära. Jälle. :) Mõne aja pärast tuli vastu Marko Albert oma teisel ringil. Hõikasin paar ergutust ja jäin uurima, et kui kaugel teised on. Kaugel olid. Meel läks veelgi rõõmsamaks! Varsti pärast tagasipööret pidin jälle vetsuka tegema. Kiire, alla 2 mintsa. Mõtlesin, et ok, Chris võis jällegi mööduda, aga see mind ei morjendanud. Minu eesmärk oli lõpetada ja saada aja 12 tunni lähedale. Teise ringi lõpus olid jalad ikka veel korras. Ei tundnud raskust reites ega säärtes. See oli hea, sest olin läbinud peaegu 180kmi ja jalad ei olnud liiga pehmed. Tähendab, et suutsin targalt sõita. Hops, rattalt maha ja teine vahetusala.


T2: Aeg 2:36 (Eesmärk alla 10 minuti)

Vabatahtlik püüdis mu ratta kinni ja teine vabatahtlik viskas ulatas vahetusalakoti jooksu pealt. Sörkisin telki, istusin pingile, rattakossid jalast ja juba oli kolmas vabatahtlik juures. Täiesti ulme korraldus ja tüüp oleks isegi mu tossupaelad kinni sidunud kui oleksin soovinud. Aga ei, lasin tal ainult rattakingad ja kiivri kotti pista ja ise uhasin sokid ja jooksusussid jalga ning tippisin telgist välja. Peatusin korraks, et vabatahtlikud saaksid mind UVvastase kreemiga pihustada ja siis algas jooks.

Jooks: 42,2km 4:00:56 (eesmärk 4:00:00)

Maraton. Elu esimene. Aga sellele ma ei mõelnud. Minu eesmärk oli joosta vahetusalast vahetusalasse. Seal kõndida ja süüa/juua ning seda korrata. Et see maratonikoogi tükk tüki haaval ära süüa. Alguses olid sääred ikka kanged. Jooksuliigutus oli hoopis kangem kui olin harjunud. Samas võtsin kuulda Margus Pirksaare soovitust, et pikkade sammude asemel lühemad ja kiirema intervalliga sammud teha. Töötas! Aga esimese ringi esimeses pooles tuli teha järjekordne vetsukas... Sel korral umbes kolm minutit. Wink-wink! Tagasi jooksurajal ja nägin, et Marko tuhises finiši poole. Kuna olin vetsus olnud, siis ei saanud kindel olla, et ta esimesena jooksis. Võtsin enda rütmi ette ja jätkasin jooksmist. Esimese ringi poole peal kuulsin, et keegi pealtvaatajatest kuulas raadiot ning uurisn, kes võitis. Vastus: Marko Albert. Käed lendasid taevasse ja kaks võiduhüpet. :) Pealtvaataja juba kommenteeris, et oot, oot sa pole veel finišis. Ma kiirelt ja naerusuiselt vastu, et ei ole hullu, aga minu kaasmaalane võitis! Ning lidusin minema.
Kiirkõnd.
Esimene ring läbi ja enesetunne oli korras. Pärast tagasipööret nägin ka Chrisi. Ta oli minust umbes 7 mintsa taga. Seega ei sõitnud ta minust mööda kui ma rattal teist korda peatusin. Kiirus oli rahuldav ja plaan toimis. Vahetusalast vahetusalasse. Teine ring oli täiesti sündmustevaene. Ergutajad olid aga tasemel! Super! Teise ringi lõpus nägin kuidas kõik naersid südamest. Varsti leidsin pilguga ka põhjuse. Vaene poiss (umbes 10 aastane) nuttis järve kaldal, sest üks väike koer kargas ta jalga... :D pidin ise ka peaaegu naerust kõverasse laskuma. Õnneks suutsin vastu pidada ja jätkasin. Teine ring läbi... Chris oli vahet vähendanud ja oli umbes 3 minutit minust taga. Nüüd läks raskeks.Tegin vahepeal ka veel ühe vetsuka.. Pikima ca 4 minutit (võistluse viimase). Arvasin, et nüüd on Chris minust möödas. Ikka ei huvitanud see mind karvavõrdki. Umbes poole võistluse peal olid jalad järsku väga rasked ja tundus, et sain oma esimese haamri. Tõusudel pidin juba veidi kõndima hakkama. Kuid käes oli kolmas ring ja ei mingit allaandmise mõtet. Paari kiltsa pärast sain jälle rütmi sisse ja enesetunne läks paremaks. Igas vahetusalapunktis kokat ja vett ja kartulikrõpsu! Soolane maitses nii hea! Kolmanda ringi teisel poolel nägin aga Chrisi mulle vastu jooksmas. Vahe oli umbes 2,5 kiltsa. Olin üllatunud! Tuli välja, et ka temal läks raskeks. Mina aga olin 5 kilomeetri kaugusel finišist. Oma elu esimese maratoni ja Ironmani finišist. Siis tulid viimased 4 kiltsa.
Ja pidin hakkama kõndima. Minut kõndimist (kiiret, möödusin kõndides isegi paarist jooksjast (sörkijast)) ja 2 mintsa jooksu. Nägin ainult jooksurada, miski muu ei huvitanud.

Finiš: 266km, aeg 11:16:37 (eesmärk 12:00:00)
 
Ja seal see oligi. Viimased 400 meetrit. Kuulsin raja äärest oma nime ja sõbrad hostelist olid kenasti kõik raja ääres kiljusid ja hõiskasid. Üks jooksis kaasas: Go Allar! This is You! It's all You! Ja tegi pilte. Vägev, naeratus tuli iseenesest. Viimased 100 meetrit oli puhas lust. Nautisin täiega! Slaalom finišikoridodis. Käteplaksud pealtvaatajatele. Väike tants enne finišit, paar kiiret sammu ja Charlie Chaplini hüpe! Ja FINIŠ!!! Ironman oli läbi... Uskumatu. Tervitati käteräti ja medaliga ja veeti kaaluma... Olin õnnelik, keha oli läbi, aga lõpetamise adrenaliin andis tohutult energiat. Mõnus tunne. Kaalust olin kaotanud veidi üle kahe kilo. Polnud üldsegi ohtlik ja siis suundusin sööma ja jooma ja varsti sain ka massaaži. Jalad tänasid. Jalad olid väga rahul, et neid masseeriti... Sõin seal ära neli muffinit, kaks pitsalõiku, suure tassi suppi ja kaks koogitükki ja kaks tassi cocat peale. :D. Vahepeal oli ka Chris finišis ja tüüp oli täiesti kutu. Pilk oli kusagi kauguses ja klaasist. Hiljem tuli välja, et ta pingutas rattal lihtsalt liiga hullult ja jooks oli puhas kannatamine.

Paar tantsusammu ja...
Pärast ajasin pusa selga ja võtsin ratta ja jalutasin hostelisse. Võtsin natukese aja vabalt ning kui Chris ka veidi puhata sai, siis ajasin jalad alla ning läksin Mäkki :D. Sealt naasesin kahe suure BigMac einega ning võisin nautida oma võidusööki. :D

20 minutit enne südaööd läksime tagasi finišikoridori, et ergutada viimaseid ametlikke lõpetajaid. Üks neist oli täielik legend! 30 Uus-Merema Ironmani läbinud mees. Ja tänavu oli 30s, see tähendab, et ta on nüüd läbinud KÕIK Uus-Merema ironmanid. Härra on 70ndates! Uskumatu.

Aga ega siin midagi. :) Olen nüüd juba puhanud ja veendunud, et tuleb ka järgmine Ironman. Kus ja millal, seda veel ei tea.


Väike kokkuvõte võistlusest:



PS! Triatloni tuleb ikka mõnuga võtta!


....jump!



3 kommentaari: