esmaspäev, 24. märts 2014

Nelson ja Motueka ehk Mul on liiga palju asju!

Esimese asjana ütlen ära, et kalameest minust sel korral ei saanud. Ei Nelsonis ega Motuekas laevale tööd ei olnud. No ei ole hullu, sest minu varuplaan oli ka päris hea. Nimelt alustan ma homme ühe ilusaima matkaka, mis Uus-Meremaal pakkuda (neid on palju, palju, kuid kusagilt peab ju alustama). Tegemist on Abel Tasmani nimelise jalutuskäiguga, kuid sellest juba lähemalt kui olen selle läbinud.

Minu algne plaan nägi ette, et jõuan Nelsonisse ja seal leian tööd kalalaeval ja olen järgmised kolm kuud haisev kalamees. No Nelsonisse ma jõudsin, seega pool eesmärgist sai täidetud. Katsetasin esimest korda ka hääletamist... Kaks ja pool tundi kõmpisin enne kui peale võeti ja järgmisesse linnakesse visati ja seal läks juba veidi kiiremini. 10 mintsa ja oligi järgmine heategija platsis!












Nelsonisse tõi mind härra, kes oli vereproovide kuller. Tal hakkas lihtsalt igav ja sellepärast võttiski peale, et oleks kellegagi juttu ajada. Tegemist oli spordihuvilise härraga, kes vabal ajal hobi korras aitab ülekaalulistel naistel kaalust alla võtta. Tema programmi nimi on 3-minuti jooks. Lühidalt on tegemist lihtsalt harjumuse tekitamisega. Alguses joosta iga päev 3 minutit ja tekitada harjumus enda liigutamiseks ja pärast saab hakata "koormust" tõstma ja vaatama üle toitumise. Kõike vähehaaval ja tasapisi, et ei tekiks vastikustunnet trenni osas. Tundus täitsa huvitav lähenemine iseenesest.

Nelsonisse jõudes checkisin inni hostelisse nimega Paradiso. Mind ootas seal juba tuttav neiu Taupost (üks saksa plika, kellega oma kodu-hostelis tuttavaks sain). Pärast pikka hääletamist täis päeva viskasin mõnusalt lebosse. Paradiso on seni üks ilusamaid hosteleid, kus olen peatunud. Ühe öö eest maksin 28 kohalikku rahaühikut ja sain selle eest voodi neljasesse tuppa, tasuta wifi (unlimited), kasutada basseini, mullivanni ja sauna ja lisaks viis hostelist kaks korda päevas tasuta buss toidupoodi. Kindlasti seni parim väärtus mida ma oma kopika eest saanud olen. Samas... Selle hosteli võiks vabalt nimetada ümbed Ze Džerman Hosteliks... 95% elukatest olid sakslased. Täiesti uskumatu! Kui ei teaks, et olen Uus-Meremaal, siis arvaksin, et tegu on miski Saksamaa osaga, kus kasvavad palmid.

Paradiso
Järgmisel päeval läksin tööd otsima sadamasse. Käisin läbi kõik kalalaevad, mis teele jäid. Küsisin kõigi käest, kas ja kus ja mida kõike veel, et saada vihjeid vabadele kohtadele. Kaks CV'd andsin ka kompaniidele, aga mida ei olnud oli töö. Kolm kuud oli liiga lühike aeg, et mind tööle võtta. No mis seal ikka, vähemalt sain kena jalutuskäigu. Ja mõne pildi:

Vaade sadamast
Alguses oli plaanis Nelsonis olla kaks ööd, aga see koht oli ikka nii chill, et pidin pikendama oma puhkust veel kahe öö võrra, sest see reaalselt oli mu esimene päris puhkus pärast Taupo-ajastut. Ja hostel ise oli ka ideaalne selleks. Kahel hommikul käisin ja tegin trenni ning päevad läbi lebotasin basseini ääres, lugesin raamatut ja jalutasin linnas. Linnake ise on suht unine ja väike kohake, aga asukoht fantast. Ümberringi mäed ja juurdepääs ookeanile. Tuult väga ei ole, päikest aasta läbi väga palju ja vihma ka ei saja väga. Ideaalne koht elamiseks. Selles linnas asub ka Uus-Meremaa geograafiline keskpunkt. Seal sai ka ära käidud nagu tublile turistile kohane. :)

Hostelis sain tuttavaks kahe USA neiuga. Üks neist uuris minu rannalina kohta (seal ilutseb suurelt New Zealand Ironman Finisher), et kas tegin ja kuidas läks jne. Tuli välja, et tal üks sõber ka treenib selleks ning ta ise on jooksnud maratoni ja on endine ujuja, kes treenib praegu Tough Muddah võistluseks. See on 20km pikkune takistusterada. Tundub nagu midagi, mida võiks ise ka teha. Lisaks kohtasin veel üht väga head tuttavat Steve'i, kes elas Taupos ligi kuu aega. See oli äärmiselt meeldiv üllatus. Need paar päeva, mis Nelsonis veetsin olid väga lõõgastavad. Sain korralikult pataried täis laetud. Enne edasi liikumist hakkasin pakkima ja avastasin, et mul on liiga palju asju!!! Tõsiselt. Tulin Nelsonisse suure seljakoti ja ühe väiksema seljakotiga. Sain kohe aru, et nii asjad edasi minna ei saa. Pean kuidagi kõik oma mandi suurde kotti ära mahutama. Hakkasin siis kriitilise pilguga oma jura vaatama. Viskasin ära kaks paari sokke ja jalgrattapüksid. Ujumisprillid (mul kaks paari ja endale jätsin ühe), BIGBANKi jalgrattasärgi, ühe salli, ühe rätiku ja mõned PowerBarid ja PowerGelid andsin Alexile (USA neiu, kes treenib võistluseks). Lisaks andsin Adidase dressipüksid ja duššigeeli (mul oli neid jällegi kaks) hosteli adminnile. Nüüd (!) mahtusid kõik mu asjad ühte suurde seljakotti ja matkamine ja kõndimine on palju mugavam. Sedasi - ühe seljakotiga - ma sealt (sakslaste) paradiisist ära liikusingi ning hääletasin Motuekasse, et seal õnne proovida ja laevale saada.

Panoraam Uus-Meremaa keskpunktist.
Nelson










Motuekasse sain kiirelt. Võeti kohe peale ja transporditi linnakesse ja isegi täpselt uue hosteli ukse ette. Transportijaks oli üks meeldiv naisterahvas, kelle poeg elab Austraalias ja on suhtes Eestist pärit naisega! Väike maailm või mis?

Motuekas peatusin hostelis, mis kandis nime White Elephant Backpackers. Tegemist oli vana mõisahoonega, kuhu oli ehitatud juurde mõned majakesed ja kokkuvõttes on tegu üpris hubase ja koduse hosteliga, mis on veidi kinni kasvanud. Kui nüüd selle hosteli omanikud tegeleks veidi haljastusega ja parandaks mõned iluvead, siis oleks tegemist äärmiselt ägeda kohaga.

Motuekas, veel väiksem ja unisem kui Nelson, olin laupäeva, pühapäeva ja esmaspäeva hommikul. Laupa õhtul ei teinud suurt midagi. Pühapäeval käisin toanaabriga (neiu Saksamaalt, kuid pärit Ungarist) rannas olesklemas. Tema lebotas, mina käisin mööda randa ringi ja uudistasin ja otsisin kive ja tegin pilte... :)




Minu ehitatud kivitempel!


Esmaspäeval läksin sadamasse õnne (tööd laeval) otsima, kuid ei leidnud. Kõmpisin tagasi hostelisse. Pakkisin asjad (mul on liiga palju asju!!!) ja vinnasin seljakoti selga ning hääletasin Kaiteriterisse, kus on ilmatuma ilus rand ja kus algab homme (teisipäeval) minu esimene pikem matk Abel Tasmani rahvuspargis. Ei jõua ära oodata. Võimalik, et olen järgmised kolm-neli päeva täiesti levist väljas, sest rändan võssis. Kui levisse saan, siis jagan pilte ja juttu. 

Panoraam Kaiteriteri rannast.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar