Abel Tasman ehk Nüüd tean, mis tunne võib teol olla...

Hommikusöök (võikud ja kohv ja banaan) mälutud pakkisin viimased asjad seljakotti ja vinnasin turjale. Tundus päris raske, kuid kui kogu oma elamist kaasas vedada, siis võibki natuke raske olla. Kaiteriteri ainukese hosteli (kalleim seljakotiränduri peatumispaik, kus olen ööbinud) toast välja astudes ja mööda koridori kõndides põikasin kiirelt veetseesse ja hops: mirrorselfie!
Nagu pildilt näha, siis on kõik väga kenasti pakitud, midagi ei lotenda kusagil ja kogu kraam kenasti balansis. Pärast hetkelist edevusemomenti läksin veetakso kioskisse ja ostsin pileti Apple Tree Bay punkti. See asus Abel Tasmani jalutuskäigu algusest 4,5kmi edasi.


Sõit taksos oli meeldiv nagu paadisõidud ikka. Loksud kenasti veel ja naudid ilusat siledat ookeani. Tegime ka väikese peatuse ühe kuulsaima kivi juures. Tegemist siis maailma Top 10 enim pildistatud kiviformatsiooniga - Split Rock. Ja põhjust selleks oli küllaga. Tegemist suure ümara kivimürakaga, mis on näiliselt suht-koht keskelt lõhki raiutud. Maoridel (pärismaalastel) on selle kohta oma legen (nagu neil alati on), et võitlesid kaks kolli ja üks koll lõi vastasest mööda ja kogemata raius kivi pooleks. Geoloogidel on oma teooria, kus kolliks on jääaeg, mis suutis täpselt ja siledalt kivi pooleks tükeldada. Uskuge, siis täpselt seda teooriat, mis teile rohkem meeldib, aga kivi oli muljetavaldav.

Varsti maabusime Apple Tree Bay'l, mis siuliselt oli liivarand, kus mina ja veel kaks Rootsist pärit noorsandi oma kergete seljakotikestega paadilt maha silkasid. Abel Tasmani rannikumatk võis alata. Ja algas mõnusa ronimsiega.

Matkarada ise asub Abel Tasmani nimelises rahvuspargis, mis on Uus-Meremaa väikseim. Nime sai see rahvuspark Hollandist pärit avastaja Abel Tasmani järgi, kes oli esimene Euroopast pärit rändur, kes Uus-Meremaad silmas (vähemalt ajalooürikute kohaselt).

Vaade pärast randumist. Varsti kadusime võssi!

Esimene päev

Alustasime siis ronimisega, kuna seljakott on siiski kvaliteetne, siis tundsin küll raskust õlgadel, kuid erilist ebamugavust ei tekitanud. Higi lahmas norralikult ja sain kohe kinnitust, et vaatamata pealtnäha sobmusele ilmale pidin pusa kindlasti varsti seljast heitma. Esimeses peatuspunktis, kus nautisime esimest vaadet, mis avanes juba veidi kõrgemalt, heitsingi sooja ja juba päris niiskeks muutuva rõivaeseme seljast. Palju parem hakkas!

Rootsi poistega sai ka kenasti sammu pidada. Õnneks polnud tegemist meeletute sportlastega ja ei hakanud kohe hullu tempot tegema. Ajasime veidi juttu ja jõudsime järelduseni, et kui kohtame nähtamatut krokodilli, siis selle eluka nimeks saab olema Allarkroko! Tundus täiesti loogilisena sel hetkel. Ja ainuke viis Allarkrokosid jahtida on mürgitada rotte ja siis oodata, kuni too uus elukas selle roti ära sööb ja seeläbi end mürgitab, sest tegu on siiski nähtamatu elukaga ja muud moodi jahtida ei saaks, sest teda ju ei ole võimalik näha! Täiesti loogiline!

Esimene lõuna

Varsti jõudsime sedasi arutledes järgi ühele Sakasamaalt pärit (ei mingit üllatust) neiule, kes oli ka vaevaks võtnud rännata suurema seljakotiga. Temast kihutasime mööda ning jõudsime esimese imeilusa rannani. Seal otsustasime teha ka kerge lõunapausi.

Saksa preili, kes polnud meist kaugele maha jäänud oli sama meelt ning ühines meie pidusöögiga. Sõin siis oma rosinaid ja aprikoose ja porgandit ja vorsti ja nautisin mõnusat ilma. Kuna Rootsi poisid sisuliselt siia pidama jäidki, siis vinnasime neiuga (nimeks Janina) seljakotid selga ja asusime teele.

Tuli välja, et Janina ja mina suundume samasse telkimisealla ning seeläbi leidsingi endale seltsilise jalutamiseks. Vapper neiu suutis täitsa head tempot hoida ja matkamisele ta võõras ei olnud. Samas kuna tema inglise keele suutlikkus polnud küll paha, kuid rootslaste omaga ei andnud võrrelda, siis jutustamine väga ulmelisi keerdkäike enam ei võtnud.

Rippsild - no shit!

Varsti jõudsime esimese laheni, mida sai ületada ainult mõõna ajal, sest muidu oli ala üleni vee all. Arvate, et saime kuiva jalaga üle? Vale. Vett küll vähe, aga piisavalt, et sundida saapad jalast ja läbi paari lombi paljajalu. Lomp ise oli siis nii sügav, et karve vesi kõditas juba põlvel tagasi kasvavaid jalakarvu! (Jah! Õnneks on minu jalakarvad, mis said enne võistlust suuresti lühemaks kärbitud juba jõudsalt tagasi kasvamas ning mul on selle üle äärmiselt hea meel.)
 

Ületasime siis selle lahe ja jalgu kuivatama asudes kohtasime ühte kohalikku rändajapaari. Keskeas paarike ja kogenud matkasellid. Kiitsid, et me sellised hakkajad noored ja oma riigist ära sõitisme ja seljakotiränduri elu otsustasime proovida. Väike vahepala läbi ja jalad said kuivaks ning sai edasi kõmbitud. Rada kulges vanaviisi - üles ja alla ja üles ja alla, kuid kuna vaateid oli meeletult ja iga käänaku taga leidus miskit ilusat, siis möödus aeg täiesit märkamatult. Varsti oligi jalutatud juba ligikaudu viis ja pool tundi kui silmasime oma telkimisala nimega Bark Bay. Päev sisuliselt õhtal! Juhhei. Inseneerisin oma Kathmandu ühemehetelgi püsti ja läksin ujusin veidi ookeanis. Vesi soolane ja jahe, kuid see jahutus oli täiesti omal kohal pärast päevast kõndimist mööda metsi ja randu ja künkaid.

Bark Bay. Esimese päeva telkimisala. Nunnu eks? :)

Õhtul lõkke ääres sai tutvust tehtud teistegagi. Eriti toredad olid kaks plikat: üks Inglismaalt ja teine Kanadast. Kanada neiu jagas head huumorit ja nalja sai küll ja veel. Ainuke, mis veidi häiris oli samas telklas end mugavalt tundnud koolilaste rühm. Latsed kilkasid ja silkasid ja olid kuidagi eriti valjud. No mis teha. Enne magama ronimist läksin veel rannale lebotama. Tähti oli meeletus koguses, sest kusagil polnud ühtegi tulukest, mis võiks häirida tähtedel paistetamast. Öö oli rahulik ja soe. Ühemehetelk töötas ja magamiskott töötas kah!

Teine päev

Tere hommikust!

 Telgist välja ja no mida vaadet. Tegin pildi, sest pole piisav sulesepp, et seda sõnadesse panna. Vaadake siis ise.

Vaade nauditud, kõht head paremat wheet-bixi täis mugitud, veevarud tädetud võis teele asuda. Kõigile laagrisõpradele tsaupakaa öeldud astusimegi teise päeva esimesed sammud. Seltsiks Janina, kelle retk oli küll lühem kui minu, kuid enamuse teest astusime siiski koos. Kuid kohe alguses sai selgeks, et Janina sel korral enam nii kiiret sammu ei astu. Samas polnud mul ka kusagile kiiret. Sedasi tiksusimegi rahulikult edasi ja nautisime kena loodust ja ausalt hooldatud rada. Muide, teisel päeval hakkasid tekkima villid. Aitäh uued saapad, mida ma küll olin veidi kandnud, kuid tundub, et mitte piisavalt, et need sisse oleks kantud.

Miks minna silla pealt
kui saab ka silla alt?

Otse loomalikult valisime enda põnevuseks marsruute, mis hoidsid veidi pinget ning seepärast sumpasimegi pigem silla alt ja kivilt kivile silgates ning sedasi kuiva jalga hoides. Ronisime kaldast üles ja tundsime end eriti vahvalt. Kaotasime aega, kuid võitsime emotsiooni.

Teisel päeval ei olnud tegelikult miskit uut. Algas meeletult järsu ronimisega ja sai pulsi kenasti lakke taotud ning imeilusaid vaateid nauditud ja siis sama rõõmsalt teisel pool küngast järsult langevat rada järgides jällegi randa jõutud. A vot liival sumpamine küll nauditav tegevus pole. Üks rand oli aga iseäranis pikk. See väsitas küll kenasti, kuid ei kurtnud, sest ranna lõpus tervitas ilus sild.

Ületame lahte.

Teise päeva ehk kõige enam meenutamist väärt seik oli ühe lahe ületamine, mis taaskord võimalik ainult mõõna ajal. Õnneks jõudsime sinnagi madalaima mõõna ajaks. Tegelikult oli õnnega vähe pistmist. Kõik oli täpselt ajastatud ja korraliku eeltöö tulemus.

Paat aitas kuiva jalga säilitada
tolleks hetkeks...

See laht oli aga palju laiem ning kõndmist oli kuhjaga. Vaateid jällegi miljoni sendi eest! Kuiva jalga hoida taaskord ei saanud ning saapad tuli jalast võtta. (Kuigi korraks tundus, et saime kuiva jalaga üle, aga seda ainult korraks) Jahe vesi tundus jalale nii-nii mõnus! Saapad on küll head, kuid jalad peavad veidi puhkama.

Pärast lahe ületamist tegime lõunapausi. Ca 30-40min. Sai kenasti puhata ja kõhtu täita. Vaadet nautida ning teises suunas kõmpijaid tervitada. Energiavarud taastatud, seljakotid selga ja tõusu rühkima. Janina laagrini oli jäänud 6 kmi, mis tähendas umbes poolteist tundi kõndimist.

Kilomeetrid kõnnitud ja pilte klõpsatud jõudsimegi Janina telklasse. Nentisime, et oli tore ja muhe koos jalutada. Rohkem ma teda arvatavasti ei näe, aga see ongi seljakotirändluse omadus - kohtad lahedaid inimesi ja jagad muljeid ja kuuled seiklustest, siis ütled tsaupakaa ja ei näe enam neid. Edasi liikudes jõudsin kiirelt järgi ühele neiule, kelle samm oli oioioi kui aeglane. Tuli välja, et tal olid samuti villid tekkinud ja ta muidu matkas kahe plikaga, kuid kuna neil oli kõik korras, siis ütles ta, et nood ees ära kõmbiksid ja teda ei ootaks, sest tal läheb aega. Võtsin siis tempos alla ja ajasin temaga juttu vaikselt edasi liikudes ning järk järgult muutus ta samm kergemaks ja kiiremaks. Koos on ikka mõnusam sammuda. Kuna minu laagrini oli jäänud kõigest 1,5km ja tema oma oli veel 5,5kmi pärast minu sihtpunkti, siis saingi teda aidatud ainult sinnani, kus ma ise oma seljakoti õlult vinnasin. Soovisin talle jaksu ja otsisin omale meeldiva koha, kuhu telgi püsti inseneerida.

Tegemist oli Anapei telkimisalaga. Jällegi rannas ja vaatega ookeanile, lainemühin taustaks. Ilusad rannad siin, ausalt. Sõin oma õhtusöögi, avasin villid, mis jalgel olid, lugesin raamatut, nautisin üksi olemist, sest selles alas, erinevalt eelmisest, elutsesin ma täiesti üksinda. Mitte kedagi ei tulnud siia. Teise päeva lõpuks oli rännatud 19kmi ja aega kulunud umbes 6 tundi.

Ühemehetelk teise päeva lõpus.

Öösel ärkasin ma sahmimise peale. Jätsin prügi ja saapad telgist välja, kuid telgi katte alla. Sahmimine oli kahtlaselt kilet krabina moodi ja sain aru, et miski üritab minu prügi minema vedada. Lülitasin siis pealambi sisse ja avasin telgi. Mida ma näen? Näen, et üks opossum oli kavalalt minu prügi kallale tulnud. Kohe kui mu pealambi valgusvihk temale suundus tardus loom paigale. Vaatasin siis eemale, et hinnata kahju - kui suure koguse oli too nuustik jõudnud ära vedada. Õnneks oli tema üritus alles algusjärgus ning sikutas esimest banaanikoort välja. Vaatasin uuesti looma poole ja ta oli veidi eemale hiilinud, kuid kohe kui valgus temale sattus tardus loom jälle paigale. Irvitasin veidi endamisi ning pakkisin kõik asjad katte alt telki, et tal enam kiusatust ei tekiks.

Kolmas päev

Äratus! Magasin mõnuga sisse. Avasin telgi kell 8. Mind tervitas kaks lindu, kes mööda laagriplatsi ringi paterdasid. Lennuvõimetud olevused otsisid süüa. Mina otsima ei pidanud, minul kõik kenasti kaasa pakitud. Hommikusöök raamatu seltsis, hiljem pakkisin kõik asjad kokku ja sammusid viimase päeva esimese sammud.

Minuga samas suunas liikujaid ei kohanud ja seega oli kolmanda päeva jalutuskäik ainult iseendaga. Vastupidises suunas liiklejaid oli palju. Viskasin rõõmsalt käppa ja liikusin oma suunas. Jalad kenasti plaasterdatud oli samm täitsa kerge.

Vaateid aga jätkus jällegi terve jalutuskäigu ajaks. Samas tundsin, et jalad on ikka natuke valusead villidest ja teadsin, et pean enne järgmist matka kindlalt paar päeva puhkust andma neile. Nüüdseks peaks saapad juba sisse kõmbitud olema ja järgmised matkad selle võrra mugavamad.

Selline värav oligi minu rännaku lõpetuseks.

11,5kmi pärast jõudsingi oma esimese rännaku lõppu. Enne kui olin lõpuni jõudnud kohtasin üht naisterahvast, kes liikus küll minuga vastassuunas, kuid ajasime kaks sõna juttu ning tuli välja, et ta teeb vaid väikese jalutuskäigu ning sõidab siis hiljem samas suunas, kuhu mina hääletama oleks asunud. Otsustasime, et ma jõuan finišisse ja ootan ta lihtsalt ära ja ta viskab mu linna. Mulle sobis. Finišis peesitasin mõnusalt päikese käes ja sõin kõhu kenasti täis. Tädi jõudis varsti tagasi ja sõidutaski mind tagasi Motuekasse. Ajasime juttu ning tegu on Austraaliast pärit tädiga, kes juba pensionil ja lihtsalt käib ja matkab lühikesi matkasid Uus-Meremaal, et aega parajaks teha. Tubli tädi!

Praegu lebotangi Motueka hostelis ja plaanin homme liikuda Nelson Lake rahvusparki, kus teen väikese kahepäevas matka. Lühem kui Abel Tasmani rannikumatk, kuid mägisem. Tundub mõnusana.

Lõpetuseks veel üks vaade, mis võtab kokku Abel Tasmani ilu.