Post Ironman ehk jõudsin Wellingtoni

Pärast võistlust muutus kõik palju lebomaks. Trenni ei olnud, töökoht jäi ka ainult üks. Vaba aega tekkis palju, palju, palju. Esimesed päevad pärast pingutust oli keha üpris korralikus šokis. Vaim tundus värskenda, kuid kui üritasin end veidi liigutada tõmbas organism koheselt kässari peale. Lisaks sellele, et keha nõrk oli tekkis probleem ka tervisega, sest immuunsussüsteem sai ka vist ribadeks tõmmatud. Nimelt läksin teisel päeval pärast võistlust tööle ja töötasin kaks päeva külma tuule käes. Tuul tõmbas läbi ja sain kaksikud, kel nimeks Nohu ja Köha. Õnneks aitas sõber C-vitamiin (vitamiinikapsulid, õunad, apelsinid ja mesi) nendest sohilastest vabaneda.
 


Kaks nädalat möödus ilmkiirelt. Veetsin palju puhates ja tööd tehes. Mõned treeningud olid ka, kuid ei miskit väga tõsist. Pakkisin kokku ratta (millest juba puudust tunnen) ja kalipso ning jätsin need Tauposse hoiule. Nonde kahe nädala jooksul toimus kaks huvitavamat sündmust. Üks oli minu esimene köis jalge küljes kaljult alla hüppamine. Alguses ei tundunud see üldse hull.Mõtlesin, et lähen ja hüppan, mis see siis ära ei ole. No aga kui ma sinna äärele ikka astusin ja alla vaatasin ja nägin, et langemist on tõesti 44 meetrit ja kristallselgest veest paistavad vastu ilmatuma suured kivimürakad, siis võttis jala värisemaks ja kurgu kuivaks. Härra, kes oli nö minu hüppeinstruktor ütles stoilise rahu ja täieliku ükskõiksusega (customer-service selles kohas lonkab mõlemat jalga ja üpris sügavalt), et olgu, ta loeb kolmeni ja siis ma lihtsalt hüppan. Eeeee... No selge. Pole just raketiteadus. Üks - mõte peas: Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha. Kaks - mõte peas: Ma teen ära, ma teen ära, ma teen ära. Kolm - Ei tee ikka kü..... Vait! Teen! Ja siis polnud muud kui wohooooooo ja tuul vuhises ja kivid lähenesid ja mina huilgasin. Adrenaliin oli maksimumi peal ja kohe kui kummiköis mind esimest korda tagasi tõmbas ja ma sain aru, et oh sa raks, Ellu jään (!), oli õnne-emotsioon nii-nii palju!

Teine sündmus oli, et kohtasin tööl (Hole In One) üht USA neidu, kes tuli golfi mängima (ega ta väga mängida ei osanud, aga nalja sai). Temaga tekkis kohe hea side ja juttu jätkus kauemaks. Saime pärast tööd kokku ning tutvustasin talle Taupo linna ning hiljem laenasin ka ühe oma seljakoti, et ta saaks järgmisel päeval matkale 65 liitrisest seljakotist väiksemaga minna. Mugavam ju. Nimi on Danielle.

Danielle

Ta veetis Taupos veel paar päeva ning valis minu välja oma isiklikuks giidiks. Kuna mul tööd polnud vaja teha ja plaane samuti ei olnud teinud, siis võtsin pakkumise meeleldi vastu. Veetsime väga mõnusad kolm päeva ning ta avastas, et ta ei vaja bussipileteid (need sai ta reisil kohatud kahelt saksa plikalt) ning otsustas need mulle anda. Tegemist on 13 piletiga, mida saan kasutada millal tahes ja mis bussireisil tahes. Õnnejunn vähemalt kaheksandas astmes. Lõpuks läks tema Aucklandi ja mina järgmisel päeval Wellingtoni.

Minu viimane õhtu Taupos oli väga lahe. Hostelisse alles jäänud "long-termerid" olid kõik kohal ja sai kõrralikult kinu tehtud. Ja tuli välja, et coca-cola mõjub mulle nagu alkohol teistele. Kes võis küll arvata! Sellel õhtul läks ära ka üks väga vinge pikaajaline hostelin elanik - Homie. Temaga sai ka nalja visatud ja järgneval päeval kell 13:40 kohaliku aja järgi istusin bussile ning sõitsin 7 tundi Wellingtoni. 7 tundi bussisõitu = igavus kümnendas astmes!

Uus-Meremaa päälinna jõudes tervitas meid tormituul koos korraliku vihmasajuga. Skautisin sõidu ajal välja, et samas bussis sõidab kaks tüdrukut Soomest ja haakisin neile sappa, sest ma ju vana logardina ei viitsinud endale hostlisse kohta bronnida. Läksin ehku peale välja ja lootsin, et nende hostelis leidub mulle koht. No ja leiduski!!! Ostsin kohe kaks ööd ära ja plaan oli järgmine - veeta päeva päälinnas ja siis pärast teist ööd sõidutada end Lõuna Saarele.

Päev Wellingtonis. Käisin muuseumis, Te Papa muuseumis. Muuseum nagu muuseum ikka, aga palju ilusam. Jääb alla ainult Louvre'i muusemile. Kuus tasandit, millest viies oli kinni. Veetsin seal ca kolm tundi uudistades ja vaadates. Kogesin maavärina simulatsiooni, nägin hiidkalmaari 3D's, hairisin end veidi maori kultuuri osas jne jne. Seda kõike tasuta.

Siis seadsin sammud kohalikku tattoo muuseumi. Tasuta. Istusin seal ca tunnikese ja uurisin erinevaid tätoveeringuid. Osad olid vägagi intrigeeriva disainiga, kuid midagi sellist, mida enda kehale ilutsema panna ei leidnud. Sellele järgnes pikk-pikk jalutuskäik Wellingtoni loomaaeda (21 taala sissepääs). Loomaaed oli vägev. Väga kauni kujundusega ja ülesehitusega. Kohe alguses pisteti näppu kaart ja sellest oli kokkuvõttes väga suur abi. Sai kohe oma marsruudi paika pandud. Kõige optimaalsema, nagu arvata võisitegi. Nägin tiigrit, karu, kängurud, kaelkirjakut, lõvi, gepardit, erinevaid mutukaid ja nägin kiwi lindu (!!!!). Too elutseb pimedas ja arvasin, et tegu on siukse pisikese linnuga, kuid ei! Too ikka päris mürakas, kahe peoga kinni võttes ei mahuks pihkude vahele ära. Loomaaias olin veidi üle pooleteise tunni. Tegelikult oleks seal võinud veeta rohkemgi, aga no aeg hakkas otsa saama, sest aed pandi kell 17 kinni ja ma jõudsin sinna veidi pärast 15:00. Sellele järgnes üks higine ja pikk jalutuskäik-jooks Mt Victoria tippu, et saaks heita panoraampilgu Uus-Meremaa pealinnale. Jooksin, sest kõndides hakkas igav ja liikusin liiga aeglaselt. Aga no tõusu oli ikka vapralt. Samas vaade tipust oli higi väärt. Just enne vaateplatvormile jõudmist kohtasin ühte soome tüdrukut, kellega eelmisel õhtul tutvusin. (Imetabane ajastus, või mis?). Temaga võtsin ette reisu tagasi hostelisse.

Nüüd ma siis istungi siin voodil ja trükin seda blogi. Väga kallis blogi! 2 tundi wifit maksis 6 taala! Seega lugege ikka hoolega, sest see on üks kalleimaid postitusi seni! :)))

Homme on äratus kell 6 ja kell 9 väljub praam, mis viib mind Lõuna Saarele. Nautige Eesti kevadet ja mina hakkan nautima Uus-Meremaa sügist! :)

Nüüd siis pilte loomaaiast ja vaateid Mt Victoria vaateplatvormilt: