Kepler ehk Allar udus

Järgneval hommikul Te Anaus ärgates mõtlesin, et miks oodata ja veeta ühe päeva niisama lebotades, kui võiksin alustada Kepleri rajaga juba täna. No mõeldud tehtud. Pakkisin oma seljakoti, läksin DOCi kontorisse, reserveerisin endale koha ühte hütti ja teise öö tarbeks telgikoha. Hüti bronnisin sellepärast, et raja telkimiskohad olid asetatud väga ebaproportsionaalselt ning esimene öö hütis veeta tundus palju loogilisem. Kiire käik poodi ning vajalik toidumoon olemas seadsin oma sammud kõnnaku algusesse. Sinna viis ca 2 kilomeetri pikkune teerada. 

Sihtkoht udus

I did! :)

Läbi udu nägin majakest....

Kepleri tracki esimene päev minu jaoks nägi välja suht sombuses ilmas kõndmist. Algus oli metsas ja pärast mõnd aega möödusin laagriplatsist, kuhu oleksin pidanud broneeringu tegema kui oleks esimese öö telgis veetnud. See tundus mõttetuna, sest sinna jõudmiseks kulus mul ainult tund aega kõndimist. Sellele laagriplatsile järgnes aga ülesmäge rühkimine. No ja mis te arvate? Ma ju kõndisin üksi ja metsas, mis tähendab, et vaateid nautida väga ei olnud ning ilm oli suhteliselt jahe ning niiske. Tempo läks kohe üles. Plaan oli rühkida 2 tundi ja siis teha suurem lõunapaus, sest silt esimeses laagriplatsis näitas, et hütini on 4,5 tundi kõndimist. See ülesmäge pressimine oli ikka päris raske ja kurnas suht korralikult. Tegin paar väikest pausi, et oma riietust veidi korrigeerida, sest kõrgemale jõudes (ikka veel metsas kõndides) langes temperatuur märgatavalt. 

Kaks tundi pärast tõusu algust (kokku kolm tundi pärast retke algust) kui olin just otsimas head kohta peatuse tegemiseks jõudsin ma võssist välja ja sildini, mis osutas hüti poole ja kirjas „45min hütini“. No siinkohal polnud mingist peatumisest enam juttugi. Kruvisin tempo üles ja 20min pärast olin rõõmsalt hütist, mis – minu suureks üllatuseks – oli juba soojaks köetud! Selline luksus siis. Kokku ronisin ma tollel lühikesel päeval ca 900 tõusumeetrit. Ma polnud varem hütis ööbinud, kuid siin oli puhta luksus. J Köetud olekut juba mainisin, lisaks sai siin kasutada gaasipliite (valmistasin kohe lõuna-, õhtu- ja hommikusöögi, sest aega oli mul piisavalt. Ja kui te nüüd mõtlete, et see ongi see hütt, kus nood rikkad peatuvad, siis eksite. See on siiski matkajate hütt. Rikkad peatuvad sisuliselt palees... :D). Kuigi suur „elutuba“ oli köetud, siis magamistoad olid külmad nagu kuurid. Olid küll narid ja madratsid, kuid pidi kasutama ikka oma magamiskotti. Ja elektrit ka polnud, kuid see polegi tähtis.

„Eluruumis“ sai kokku väike seltskond: mina, sakslane, hollandlane ja sakslanna. Ajasime terve õhtu juttu ja kuivatasime märjad riided. Hollandlane (31aastane seljakotirändur) oli eriti sõnaaldis ja rääkis paljuuu, paljuuu. Kohati isegi liiga palju. Tüüp oli küll reisinud ja näinud kohti, kuhu keegi meist (selles väikeses seltskonnas) polnud veel jõudnud, kuid no igas teemas võttis sõna ja sõnaõigust teistele väga ei andnud. Pika peale väsitas ära ja hakkasime sakslannaga tema kallal natuke võtma, kuid kõike väga sõbralikus ja kerges toonis. Keegi ei solvunud ja saime pigem rohkem naerda. 

Sõbrad tahtsid külla tulla

Päikesetõus

Öö oli megakülm! :D Ma polnud telgis magades ka nii külma ööd kogenud. Aga hommik oli ilus, päikesetõus kell 7:15 oli väärt seda ööd seal külmas kuudis. Päikesetõus nauditud sai hommikusööki nautima hakatud. Kui seegi nauding möödas (söömine on ju ausalt üks suurimaid naudinguid üldse!) hakkasime ootama parajat aega, et saaks edasi liikuda. Midagi ei takistanud ka kohe liikumise alustamist, kuid ilm oli mega udune ja pilvine. Ilmateade, mida hütionu oli hommikul uuendanud, pajatas, et veidi hiljem oli oodata selgemat taevast. Passisimegi selgema taeva ootuses ja aknast välja vaadates. Kell 10:30 ei viitsinud mina enam passida ja hakkasin astuma. 

Juba lubab selgemat taevast.

Esimesed sammud udus, kuid kaugemal oli juba märgata vihjet sinisele taevale. Varsti saingi tunda päikest turjal ja kohemaid tuli teha kerge peatus ja pusa seljast visata ning ainult jope selja jätta, sest muidu oleksin sinna ära sulanud. Teise päeva esimene pool kulges taas kord tõusumeetreid kogudes, kuid nüüd tegin seda juba piirkonnas, kus võssi väga ei kasvanud ning see tähendas, et sain nautida ka natuke vaateid mägedele, mis end küll pilvedes peitsid, kuid see ei heidutanud. Ronisin aina kõrgemale ja lõpuks jõudsin Luxmore’i mäe otsa. Ja seal olin pilvepiirist kõrgemal. Kindlasti oleks selgel päeval näinud palju, palju rohkem ja kaugemale, kuid näha mäetippe, mis sirguvad valgetest pilvedest on vaade omamoodi. Selles peitub teistmoodi võlu ja tunne, et oled tegelikult kõrgemal kui sa päriselt oled. Selgituses, Luxemore’i mäe tipp asub kõigest veidi üle 1400 meetri kõrgusel merepinnast. Lisaks nägin seal kõige huvitavamat vikerkaart. Tavaline vikerkaar moodustub selgel ilmal, kuid see oli justkui pilve sees ja vaevu märgatav, kuid siiski seal. Veetsin mäe tipus päris rohkem kui mõne hetke. Sellistes kohtades kaob ajataju ja sa lihtsalt naudid vaadet. Tõsiselt hämmastav. 

Väheke jääd

Kohustuslik "vaade kaugusesse" pilt! :)

Vikerkaar udus

Veel veidi vaateid

Siin tuli pähe just see laul. :) https://www.youtube.com/watch?v=wCVrC7Dg2qo

Ronisin tipust alla ja jätkasin rajal. See kulges pilvedes. Nähtavus varierus 10 – 30 meetri vahel ja kõikjal oli piimjas udu. Jällegi omamoodi kogemus. Ei saa ju alati nautida pilvitut taevast ja superkauneid kaugusesse ulatuvaid vaateid.

 

Umbes pooleteise tunni pärast jõudsin pilvepiirist alla ja hakasin laskuma tagasi võssi ning varsti olingi jõudnud oma järgmisesse peatuspaika, kus sai kiirelt telk püsti aetud ning väike lõunasöök võetud. Selleks hetkeks oli ilm täiesti muutunud ning taevas oli pilvitu ja päike soojendas mõnusalt selga samal ajal kui nautisin oma võikusid ja raamatut. Laagrisse ilmus veel paarike USAst ning noormees Austraaliast. Ajasime juttu ning pimeduse saabudes ronis igaüks oma telki. Pean mainima, et öö telgis oli palju, palju soojem kui eelnev öö hütis. 

Allpool pilvepiiri.

Kolmanda päeva hommikul ärkasin võimalikult vara, sõin kiirelt hommikusöögi ja asusin liikvele juba veidi pärast kella 8st hommikul (võrdluseks, et eelnevatel matkadel oli varaseim liikuma asumise aeg veidi pärast kella üheksat hommikul). Teadsin, et päev ei tule just kõige huvitavam, sest ees ootas 32 kilomeetrit kõndimist suhteliselt tasasel maal, aga metsas. Seega suht tuim rühkimine. Väikese pooletunnise peatuse tegin teele jäävas hütis, kus ajasin natuke juttu ka hütivalvuriga. Keha kinnitatud asusin jälle teele. Nägin ära wetlandsid, kus filmitit Lord of The Ringsi stseen, kus Frodo, Sam ja Gollum ületavad Surnusood (the Dead Marshes).  Ja rohkem midagi huvitavat ei olnudki. Lihtsalt palju puid ja väga, väga vähe linnulaulu, sest linde on väheks jäänud. Kohalikud kahjurid, kes tegelikult pole üldse kohalikud, vaid siia eurooplaste poolt toodud, on enamuse lindudest ära söönud lihtsalt. Ca 60 linnuliiki on välja surnud „tänu“ erinevatele närilistele alustades rotist, lõpetades opossumiga. 

The Dead Marshes

Viimane vaade võssist

Kuue ja poole tunni pärast peale kolmanda päeva teele asumist jõudsin tagasi Te Anausse.  Selja taga suhteliselt tempokas matk ja seitse päeva matkamist talunud, higihaisust nõretav t-särk. Ausalt, ma ei ole sedasi haisenud ajateenistusest saadik. Väljend mägrahais tuli taas meelde ja oli täiesti aktuaalne. Hostelis sai taaskord mõnus soe dušš võetud ning järgneval päeval ka kogu must pesu pestud.

Sellega on mu suuremad matkad tehtud. Võimalik, et võtan ette veel paar väiksemat, kuid nendega on aega. Praegu liigun Christchurchi poole, kus elukoht on juba leitud ja nüüd peab leidma veel töökoha. Reisiraha on suhteliselt otsakorral, kuid reis pole kindlasti mitte veel läbi, seega töökoht on järgmiseks eesmärgiks. Christchurchis ei tohiks sellega probleeme tekkida, sest seal on palju ehitamist käsil ning eks ehitusele on abikäsi alati tarvis.

Milford Sounds ja Routeburn Track ehk Meeldisin lesbile

Aidaa Queenstown! Istusin bussile, mis hilines umbes 11 minutit ja 6-tunnine sõit Milford Soundsi poole võis alata. Arvasin, et sellest tuleb tavaline tuim bussisõit, kus peamine tegevus on magamine ja raamatu lugemine, kuid minu üllatuseks alustas bussijuht kohe jutustamist. Mikker kenasti näo ees, et kõik teda ikka kuuleksid, patras härra kõigest - ajaloost, loodusest, loomadest, lindudest ja ohtlikest liiklejatest - enamuse sellest viiest tunnist. Lisaks rääkimisele tegime ka mitmeid peatusi, et saaks jalgu sirutada, kohvi osta ja loodust uudistada. Selliste bussisõitudega võib isegi ära harjuda. Kui Milford Soundsi kohale saime ronisime bussilt ja astusime paati, et saaks fjordi vahele kruiisima minna.

Võtsin kenasti tasuta kohvi vastu, ronisin ülemisele tekile ja seadsin end mugavalt sisse. Ilmaga oli vedanud, sest taevas polnud pilvegi ning viimased päevad ei olnud just väga kiita - vihm ja tuul ja üleüldine märg olek. Kulgesime rahulikult mööda siledat vett ja muud ei osanudki teha kui vaadata paremale ja vasakule, teha mõne pildi ja tunda puhast naudingut ning lihtsalt lõdvestuda, sest kõik tundus nii rahulik. Lisaks kaunitele fjordidele (mis üllatasid oma massiivsusega - kui ikka kruiisilaev tundub väikese mudellaevakesena nende mägede vahel, siis on tegemist parajate purakatega) nägime ka lõbusaid hülgeid, kes kividel haukudes vallatlesid ja mööda ujuvaid delfiine, kes meid natukene saatsid (kahjuks sain teha vaid lühikese video, kuid pilti ei jõudnud klõpsata). Möödusime ja peatusime ka ühe kose juures, mis kaugelt paistis kui tavaline mägioja, mis lihtsalt langeb vette, kuid lähemale jõudes tuli välja, et tegu on ikka hirmtõsise kosega. Kõrgem kui kuulus Niagara juga USAs ja meie väike paat liikus ninaga päris lähedale. Lausa nii lähedale, et sai päris arvestatavalt märjaks kui soovisid pilti tegema minna. No kes seda märjaks saamist ikka kardab? Pilt vaja ära teha ju! Kosk nähtud võtsime suuna kaldale. Üldiselt oli tegu puhtalt lõõgastava eesmärgiga kruiisiga, kus sai nautida loodusvaateid ja ilusaid paiku.

Hülgerahvas kividel

Fjoooooordid

Kõrge kosk

Kaunis kosk, aga ikka veel kõrge.

Fjoooooooord ja kruiisilaev

Paadilt bussi ja sõit suunaga tagasi võis alata. Ainult, et kui teised reisijad liikusid Queenstowni, siis mina hüppasin maha umbes 30 kilomeetrit pärast sõidu algust kohas nimega The Divide. Tegelikult oli tegemist kõigest parklaga, kus oli väike ulualune ning mõned tualetid. Rabasin bussi pakiruumist oma seljakoti, tänasin bussijuhti, et tegi minu pärast planeerimata peatuse ning alustasin Routeburn Tarcki sammumisega. Kell oli juba 17:40 ning teadsin, et olin oma telgiplatsi bronninud kohta, mis asus ca 12 kilomeetri kauguse. See omakorda tähendas, et sinna jõudmiseks oli pimedas matkamine vältimatu. No ja siis? Olin varemgi ju pilkases pimedas jalutanud, mis seal ikka rasket. Lisaks oli mul pealamp, mida sai kasutada kui kohe täiesti pimedaks läks. 

Esimese hüti juures olev järveke.

Hakkas pimedaks kiskuma juba.

Esimese hütini jõudsin 40 minutiga ning andsin hütionule igaks juhuks teada, kes ma olen ja et ma liigun edasi järgmisesse peatuspaika. Seda tegin igaks juhuks, et kui midagi peakski juhtuma, siis teab tema ja järgmise laagriplatsi onu, et üks seikleja on veel rajal ning kui too kohale ei jõua, siis on miskit juhtunud ja peab otsima minema. Info edastatud, pilt järvest tehtud ja matk võis jätkuda. Ilm oli juba päris hämaraks muutnud, kuid rada oli kenasti nähtav isegi puude poolt varjatud alas. Samas muutus nähtavus iga minutiga märgatavalt kehvemaks ning poole tunni pärast avastasin, et õues on juba päris pime ja näen selgelt tähti ja kuud. Viimane fakt töötas aga minu kasuks, sest kuu suutis oma eredusega valgustada rada kohtades, kus vähegi puud hõredamaks muutusid. Pimedas kõndides ei näinud ma suurt midagi, kuid liikumiskiirus oli sellele vaatamata täiesti arvestatav kuni ühel hetkel jõudsin sildini. Nägin, et on silt, aga mis seal kirjas oli, seda ei näinud. Otsisin seljakotist välja pealambi ja valgustatud silt pajatas kosest ja kahest võimalikust marsruudist. Üks liikus otse alla, vaatasin otse alla, noooooo ei lähe sinna kividele seiklema pimedas, nii loll ma ka ei ole; teine liikus otse kose juurde, samuti kivine, kuid vähemalt tasane rada. Sellel hetkel jätsingi pealambi sisse ning liikusin edasi juba lambi poolt valgustatud rajal. Kosest möödudes kuulsin seda, kuid ei näinud seda. Heli järgi oli tegemist päris korraliku joaga, samas teadsin, et näen seda kui mõne päeva pärast sama rada pidi tagasi tulen. Pealambi poolt valgustatud rajal oli juba väga kerge liigelda ning suurema vaevata jõudsingi laagrisse veidi vähem kui kolm tundi pärast The Divide’ist liikuma asumist. 

Peaaegu enekas mägede taustal

Andsin hütipäälikule teada, et pimedas seikleja on kohal ning liikusin telkasse, kus püstitasin oma väikese mono ning keetsin teed ja nuudleid. Õhtusöök söödud läksin magama.

Sõpsid poseerivad.

Hommikul asusin juba järgmise laagriplatsi poole teele. Nimeks Routeburn flats ning distants veidi alla 15kmi, mis aga alguses oli natuke ronimist ning seega oli päev lühike, kuid piisavalt järsu kaldega, et kõrget tempot 30kg tassides ei saanud arendada ja ega ma seda ei tahtnudki. Ronisin siis künkast üles ja vaade, mis avanes oli lihtsalt vapustav. Fjordlandi sakilised mäetipud, kus kohati oli ka lund märgata oli midagi, mida ma varem elus näinud polnud. Seda vaadet jätkus järgmiseks pooleteiseks tunniks, mil rada lookles mööda mäeserva. Paremal oli mäeaheliku serv ja vasakul oli suur org (Hollyford Valley) ning selle teine serv oli mägine siksak. Liikusin kogu aeg vaate poole. Vapustav. Teel vahepeatusesse kohtasin ka kolme vahvat mägipapagoid (Kea on nende nimetus). Tegelased olid väga uudishimulikud ja ei paistnud väga pelgavat, et ma neid pildistasin. Üks hüppas isegi päris lähedale, kuid teine kraaksatas miskit ning too hüppaja lendas kohe veidi eemale.  

 

Vahepeatus asus hütis nimega Harris Saddle.  Seal tegin veidi pikema pausi ja jätsin seljakoti hütti ning ronisin hüti taga asuva mäekese tippu. Polnud väga kõrge, aga vaade tipust oli väga kaunis. 360kraadine panoraam ümberkaudsetele orgudele ja mägedele. 

 

Vaade number üks.

Vaade number kaks.

Nautisin seda seal mõnd aega ning liikusin tagasi hütti. Sõin, vinnasin seljakoti tagasi selga ja matk võis jätkuda. Sealt alates oli tegu suht allamäge liikumisega, seega midagi väga raske polnud. Poolteist tundi hiljem jõudsin juba oma laagripaika, mis asus suures orus. Sellest sai kaugeim punkt Routeburn Trackil, kust edasi ma ei liikunud. Tegelikkuses oli rada veel 6 kilomeetri jagu, kuid seda sisuliselt võssis ja mingeid ilusaid vaateid seal polnud, seega otsustasin selle lõigu välja jätta oma retkest ning järgneval hommikul otsa ringi keerata ja tuldud teed tagasi kõndida, et seda rada ka teisest vaatenurgast nautida. Lisaks oli the Divide’ist (kohast, kust alustasin) Ta Anausse parem hääletada kui matkaraja teisest otsast.  Seega oli minu Routeburn track läbitud, esimest korda. Seda rada saab läbida individuaalselt, nagu mina seda tegin ja paljud teised, kuid saab ka võtta Guided Touri, kus sul on oma teejuht, kes seletab ja selgitab terve tee, seal tehakse palju pause, et ikka igaüks järgi jõuaks ja ca 30kmi pikkune rada läbitakse kolme päevaga, mis on ikka väga aeglane ning lõõgastav tempo. Lisaks võib see reisijuht (või reisijuhid) kanda sinu eest sinu seljakoti sisu. Ööbitakse majakestes, kus on elekter ja soe hommiku- ning õhtusöök. Iga kord kui uude majakesse jõuad tervitatakse sind veiniga. Kas ma pean veel midagi lisama? Tegu pole juba matkaga, vaid rikaste inimeste jalutuskäiguga, kus kõik ette ja taha ära tehakse. No ja selle lõbu eest maksad sa ca 2000 kohalikku valuutaühikut.

Palee, milles magad kui plekid 2000
taala per nägu!

Täiesti arulage, kuid neid kõndijaid oli imekspandavalt palju. Mis ma oskan öelda... Päris opakad peast. Maktamine on ikka telgis ja magamiskotis magamine. Ise enda söögi tegemine ja oma tavaari tassimine. 

Laager number kaks

Teine öö telgis veedetud ja teekond tagasi võis alata. 

Kolmanda päeva hommik.

Hommikuvõimlemine algas kohe ruima 1 tunni ja 40 mintsase tõusu võtmisega. Ja mu tempo polnud just aeglane. Sisuliselt möödusin kõigist minu laagris olnud inimestest, kes alustasid kõndimist palju varem kui mina. Võib öelda, et see oli väga korralik trenn ja tegelikult oleksin võind palju vabamalt võtta, aga noo ei saanud. Nagu iseenesest ei tahtnud aeglasemalt kõndida ja üksi liikudes oli kõrget tempot hoida kerge, sest keegi ei takistanud, polnud midagi, mis tähelepanu eemale võtaks. Sedasi jõudsingi ülepeakaela higisena Harris Saddle hütti (seesama, kus eelmisel päeval lõunat sõin). Plaan sama. Seljakott seljast ja sööma. Seal kuivatasin oma särki, sest päike pressis end pilve varjust välja ja aitas särgi kuivamisele kaasa. Samuti ajasin ka hütti saabunud inimestega juttu. Kaks neidu olid ka hütis (Saksamaalt ja Prantsusmaalt) ning ei olnud veel otsustanud, kas ronida selle künka tippu, kus ma eile juba käisin. Kiitsin nende mõtet takka ja ütlesin, et nad ei kahetse seda väikest turnimist, sest vaated on väga head. Varsti pärast seda punusid nad juba tipu poole ja ma nautisin ilusat ilma ja ootasin oma särgi kuivamist. 

Märg särk ja märja tagumendi jäljend.

Tiksusin seal juttu ajades umbes kolmveerand tundi. Neiud olid ka mäelt tagasi jõudnud ja ma muljetasin ühe Kanadast pärit härraga antud raja vaatamisväärsustest. Kui mu särk enamvähem ära kuivas hakkasime koos Kanada tüübiga edasi liikuma. Tempo oli nüüd juba rahulikum, sest oli kellega juttu ajada ja sellist meeletut edasi rühkimist ei toiminud. 

Tuli välja, et noormees oli rännanud juba pikemat aega ja mitte ainult Uus-Meremaal. Ta nimelt kõndis läbi terve Ühendkuningriikide – Šotimaa, Iirimaa, Inglismaa ja Comwelli. Kokku veidi üle 2000 kilomeetri. Hull inimene! Võttis lihtsalt aja maha ja otsustas kõndima minna. Tundsin end kohe erilise amatöörina. Ma teen ju kõigest mõned matkad siin Uus-Meremaal, aga pole hullu, mul muid plaane ja ma ei tahtnudki veeta terve reisu ainult kõndides, kuigi nüüd, korraks, intrigeeris see mõte mindki, sest siin on nii palju, mida näha ja kus kõndida. Temaga juttu ajades jõudsimegi lõpuks minu laagriplatsi, kus ööbisin ka esimesel ööl. Ma isegi ei tea tema nime, sest ei küsinud, kuid see oli seni üks paremaid jutuajamisi siin Uus-Meremaal olles. See ongi kogu kogemuse juures üks parimaid aspekte. Kohtad inimesi, keda arvatavasti mitte kunagi enam ei näe ja saad nendega rääkida, nende kogemustest õppida, neid kuulda võtta ja mõtteid vahetada. 

Korralagedus õhtul number kolm.

Telk jällegi püsti aetud võis juba süüa tegema hakata. Õhtu saabudes sai telklas kokku väike seltskond. Ajasime muhedat laagrijuttu, ei midagi tõsist. Tavaline naljatamine ja kerge jutuajamine. Seltskonnas olid ka nood kaks neidu vahepeatusest. Tuli välja, et Saksamaalt pärit neiu oli lesbi. Millegi pärast ei üllatunud ma seda kuuldes. Tundus kuidagi loogiline. :D Ärge küsige miks, sest sellele ma vastust ei tea.

Nüüd juba neljanda päeva alguses said asjad kokku pakitud ning väikese seltskonnaga läksime uurima „Katkist kivi“, mis tegelikult oli suur rahn, mille keskel laius piisavalt lai pragu, et sealt läbi pressida. Klaustrofoobikutel seda teha ei soovita, aga muidu oli täits tore kogemus, nagu navigeeriks läbi väikese koopa.

Kolmanda päeva hommik

Prao sees oli pime

Pragu kivis

Samas oli võimalus ka üle rahnu ronida ja seda pidin ma ka ju ometi tegema. Üle rahnu ja läbi rahnu, kõik sai läbi proovitud ja hommik kohe rõõmsam. Ilm oli taaskord superhea. Öösel kuulsin veidi vihmasabinat, kuid hommikuks polnud sellest enam haisugi ning päike paistetas rõõmsalt. Neljanda matkapäeva veetsin lesbisakslanna, prantslanna ja ühe kohaliku noormehe seltksonnas matkates. Tempo  - suhteliselt aeglane alguses ja keskmine lõpus. Nalja sai palju ja ühel hetkel pidas gei-neiu vajalikuks mainida, et kui ta poleks gei, siis ta oleks päris huvitatud minu näppimisest. J See tuli küll kui välk selgest taevast ning pärast sai selle üle kõrralikult nalja visatud. Eks nood omasooiharad olegi veidi avameelsemad oma ütlemistest. Igal juhul möödus päev meeldivas seltskonnas ja pärastlõunal jõudsimegi tagasi The Divide’i, kus nemad istusid bussi ja mina asusin hääletama. 

Neljas päev.

Kosk, mida esimesel päeval kuulsin
ja neljandal päeval nägin

Väheke tasasemat liiklemist.

45 minuti pärast võttis mind peale väike auto, kus oli hilises keskeas paarike Belgiast, kes olid parasjagu maailmarännakut tegemas ning soovitasid soojalt külastada ka Argentiinat. Nendega saingi Te Anau linnakesse, kus leidisn kiirelt hosteli ning positsioneerisin end võimalikult kärmelt kuuma dušši alla. See oli lihtsalt fantastiš! Te Anaus plaanisin olla kaks ööd ja siis alustada järgmise matkaga  - The Kepler Trackiga. Läks aga veidi teisiti.