teisipäev, 15. aprill 2014

Milford Sounds ja Routeburn Track ehk Meeldisin lesbile

Aidaa Queenstown! Istusin bussile, mis hilines umbes 11 minutit ja 6-tunnine sõit Milford Soundsi poole võis alata. Arvasin, et sellest tuleb tavaline tuim bussisõit, kus peamine tegevus on magamine ja raamatu lugemine, kuid minu üllatuseks alustas bussijuht kohe jutustamist. Mikker kenasti näo ees, et kõik teda ikka kuuleksid, patras härra kõigest - ajaloost, loodusest, loomadest, lindudest ja ohtlikest liiklejatest - enamuse sellest viiest tunnist. Lisaks rääkimisele tegime ka mitmeid peatusi, et saaks jalgu sirutada, kohvi osta ja loodust uudistada. Selliste bussisõitudega võib isegi ära harjuda. Kui Milford Soundsi kohale saime ronisime bussilt ja astusime paati, et saaks fjordi vahele kruiisima minna.

Võtsin kenasti tasuta kohvi vastu, ronisin ülemisele tekile ja seadsin end mugavalt sisse. Ilmaga oli vedanud, sest taevas polnud pilvegi ning viimased päevad ei olnud just väga kiita - vihm ja tuul ja üleüldine märg olek. Kulgesime rahulikult mööda siledat vett ja muud ei osanudki teha kui vaadata paremale ja vasakule, teha mõne pildi ja tunda puhast naudingut ning lihtsalt lõdvestuda, sest kõik tundus nii rahulik. Lisaks kaunitele fjordidele (mis üllatasid oma massiivsusega - kui ikka kruiisilaev tundub väikese mudellaevakesena nende mägede vahel, siis on tegemist parajate purakatega) nägime ka lõbusaid hülgeid, kes kividel haukudes vallatlesid ja mööda ujuvaid delfiine, kes meid natukene saatsid (kahjuks sain teha vaid lühikese video, kuid pilti ei jõudnud klõpsata). Möödusime ja peatusime ka ühe kose juures, mis kaugelt paistis kui tavaline mägioja, mis lihtsalt langeb vette, kuid lähemale jõudes tuli välja, et tegu on ikka hirmtõsise kosega. Kõrgem kui kuulus Niagara juga USAs ja meie väike paat liikus ninaga päris lähedale. Lausa nii lähedale, et sai päris arvestatavalt märjaks kui soovisid pilti tegema minna. No kes seda märjaks saamist ikka kardab? Pilt vaja ära teha ju! Kosk nähtud võtsime suuna kaldale. Üldiselt oli tegu puhtalt lõõgastava eesmärgiga kruiisiga, kus sai nautida loodusvaateid ja ilusaid paiku.

Hülgerahvas kividel
Fjoooooordid


Kõrge kosk

Kaunis kosk, aga ikka veel kõrge.
Fjoooooooord ja kruiisilaev













Paadilt bussi ja sõit suunaga tagasi võis alata. Ainult, et kui teised reisijad liikusid Queenstowni, siis mina hüppasin maha umbes 30 kilomeetrit pärast sõidu algust kohas nimega The Divide. Tegelikult oli tegemist kõigest parklaga, kus oli väike ulualune ning mõned tualetid. Rabasin bussi pakiruumist oma seljakoti, tänasin bussijuhti, et tegi minu pärast planeerimata peatuse ning alustasin Routeburn Tarcki sammumisega. Kell oli juba 17:40 ning teadsin, et olin oma telgiplatsi bronninud kohta, mis asus ca 12 kilomeetri kauguse. See omakorda tähendas, et sinna jõudmiseks oli pimedas matkamine vältimatu. No ja siis? Olin varemgi ju pilkases pimedas jalutanud, mis seal ikka rasket. Lisaks oli mul pealamp, mida sai kasutada kui kohe täiesti pimedaks läks. 

Esimese hüti juures olev järveke.
Hakkas pimedaks kiskuma juba.
Esimese hütini jõudsin 40 minutiga ning andsin hütionule igaks juhuks teada, kes ma olen ja et ma liigun edasi järgmisesse peatuspaika. Seda tegin igaks juhuks, et kui midagi peakski juhtuma, siis teab tema ja järgmise laagriplatsi onu, et üks seikleja on veel rajal ning kui too kohale ei jõua, siis on miskit juhtunud ja peab otsima minema. Info edastatud, pilt järvest tehtud ja matk võis jätkuda. Ilm oli juba päris hämaraks muutnud, kuid rada oli kenasti nähtav isegi puude poolt varjatud alas. Samas muutus nähtavus iga minutiga märgatavalt kehvemaks ning poole tunni pärast avastasin, et õues on juba päris pime ja näen selgelt tähti ja kuud. Viimane fakt töötas aga minu kasuks, sest kuu suutis oma eredusega valgustada rada kohtades, kus vähegi puud hõredamaks muutusid. Pimedas kõndides ei näinud ma suurt midagi, kuid liikumiskiirus oli sellele vaatamata täiesti arvestatav kuni ühel hetkel jõudsin sildini. Nägin, et on silt, aga mis seal kirjas oli, seda ei näinud. Otsisin seljakotist välja pealambi ja valgustatud silt pajatas kosest ja kahest võimalikust marsruudist. Üks liikus otse alla, vaatasin otse alla, noooooo ei lähe sinna kividele seiklema pimedas, nii loll ma ka ei ole; teine liikus otse kose juurde, samuti kivine, kuid vähemalt tasane rada. Sellel hetkel jätsingi pealambi sisse ning liikusin edasi juba lambi poolt valgustatud rajal. Kosest möödudes kuulsin seda, kuid ei näinud seda. Heli järgi oli tegemist päris korraliku joaga, samas teadsin, et näen seda kui mõne päeva pärast sama rada pidi tagasi tulen. Pealambi poolt valgustatud rajal oli juba väga kerge liigelda ning suurema vaevata jõudsingi laagrisse veidi vähem kui kolm tundi pärast The Divide’ist liikuma asumist. 

Peaaegu enekas mägede taustal
Andsin hütipäälikule teada, et pimedas seikleja on kohal ning liikusin telkasse, kus püstitasin oma väikese mono ning keetsin teed ja nuudleid. Õhtusöök söödud läksin magama.
Sõpsid poseerivad.
Hommikul asusin juba järgmise laagriplatsi poole teele. Nimeks Routeburn flats ning distants veidi alla 15kmi, mis aga alguses oli natuke ronimist ning seega oli päev lühike, kuid piisavalt järsu kaldega, et kõrget tempot 30kg tassides ei saanud arendada ja ega ma seda ei tahtnudki. Ronisin siis künkast üles ja vaade, mis avanes oli lihtsalt vapustav. Fjordlandi sakilised mäetipud, kus kohati oli ka lund märgata oli midagi, mida ma varem elus näinud polnud. Seda vaadet jätkus järgmiseks pooleteiseks tunniks, mil rada lookles mööda mäeserva. Paremal oli mäeaheliku serv ja vasakul oli suur org (Hollyford Valley) ning selle teine serv oli mägine siksak. Liikusin kogu aeg vaate poole. Vapustav. Teel vahepeatusesse kohtasin ka kolme vahvat mägipapagoid (Kea on nende nimetus). Tegelased olid väga uudishimulikud ja ei paistnud väga pelgavat, et ma neid pildistasin. Üks hüppas isegi päris lähedale, kuid teine kraaksatas miskit ning too hüppaja lendas kohe veidi eemale.  
 
Vahepeatus asus hütis nimega Harris Saddle.  Seal tegin veidi pikema pausi ja jätsin seljakoti hütti ning ronisin hüti taga asuva mäekese tippu. Polnud väga kõrge, aga vaade tipust oli väga kaunis. 360kraadine panoraam ümberkaudsetele orgudele ja mägedele. 
 
Vaade number üks.

Vaade number kaks.


Nautisin seda seal mõnd aega ning liikusin tagasi hütti. Sõin, vinnasin seljakoti tagasi selga ja matk võis jätkuda. Sealt alates oli tegu suht allamäge liikumisega, seega midagi väga raske polnud. Poolteist tundi hiljem jõudsin juba oma laagripaika, mis asus suures orus. Sellest sai kaugeim punkt Routeburn Trackil, kust edasi ma ei liikunud. Tegelikkuses oli rada veel 6 kilomeetri jagu, kuid seda sisuliselt võssis ja mingeid ilusaid vaateid seal polnud, seega otsustasin selle lõigu välja jätta oma retkest ning järgneval hommikul otsa ringi keerata ja tuldud teed tagasi kõndida, et seda rada ka teisest vaatenurgast nautida. Lisaks oli the Divide’ist (kohast, kust alustasin) Ta Anausse parem hääletada kui matkaraja teisest otsast.  Seega oli minu Routeburn track läbitud, esimest korda. Seda rada saab läbida individuaalselt, nagu mina seda tegin ja paljud teised, kuid saab ka võtta Guided Touri, kus sul on oma teejuht, kes seletab ja selgitab terve tee, seal tehakse palju pause, et ikka igaüks järgi jõuaks ja ca 30kmi pikkune rada läbitakse kolme päevaga, mis on ikka väga aeglane ning lõõgastav tempo. Lisaks võib see reisijuht (või reisijuhid) kanda sinu eest sinu seljakoti sisu. Ööbitakse majakestes, kus on elekter ja soe hommiku- ning õhtusöök. Iga kord kui uude majakesse jõuad tervitatakse sind veiniga. Kas ma pean veel midagi lisama? Tegu pole juba matkaga, vaid rikaste inimeste jalutuskäiguga, kus kõik ette ja taha ära tehakse. No ja selle lõbu eest maksad sa ca 2000 kohalikku valuutaühikut.
Palee, milles magad kui plekid 2000
taala per nägu!
Täiesti arulage, kuid neid kõndijaid oli imekspandavalt palju. Mis ma oskan öelda... Päris opakad peast. Maktamine on ikka telgis ja magamiskotis magamine. Ise enda söögi tegemine ja oma tavaari tassimine. 
Laager number kaks

Teine öö telgis veedetud ja teekond tagasi võis alata. 
Kolmanda päeva hommik.
Hommikuvõimlemine algas kohe ruima 1 tunni ja 40 mintsase tõusu võtmisega. Ja mu tempo polnud just aeglane. Sisuliselt möödusin kõigist minu laagris olnud inimestest, kes alustasid kõndimist palju varem kui mina. Võib öelda, et see oli väga korralik trenn ja tegelikult oleksin võind palju vabamalt võtta, aga noo ei saanud. Nagu iseenesest ei tahtnud aeglasemalt kõndida ja üksi liikudes oli kõrget tempot hoida kerge, sest keegi ei takistanud, polnud midagi, mis tähelepanu eemale võtaks. Sedasi jõudsingi ülepeakaela higisena Harris Saddle hütti (seesama, kus eelmisel päeval lõunat sõin). Plaan sama. Seljakott seljast ja sööma. Seal kuivatasin oma särki, sest päike pressis end pilve varjust välja ja aitas särgi kuivamisele kaasa. Samuti ajasin ka hütti saabunud inimestega juttu. Kaks neidu olid ka hütis (Saksamaalt ja Prantsusmaalt) ning ei olnud veel otsustanud, kas ronida selle künka tippu, kus ma eile juba käisin. Kiitsin nende mõtet takka ja ütlesin, et nad ei kahetse seda väikest turnimist, sest vaated on väga head. Varsti pärast seda punusid nad juba tipu poole ja ma nautisin ilusat ilma ja ootasin oma särgi kuivamist. 
Märg särk ja märja tagumendi jäljend.
Tiksusin seal juttu ajades umbes kolmveerand tundi. Neiud olid ka mäelt tagasi jõudnud ja ma muljetasin ühe Kanadast pärit härraga antud raja vaatamisväärsustest. Kui mu särk enamvähem ära kuivas hakkasime koos Kanada tüübiga edasi liikuma. Tempo oli nüüd juba rahulikum, sest oli kellega juttu ajada ja sellist meeletut edasi rühkimist ei toiminud. 

Tuli välja, et noormees oli rännanud juba pikemat aega ja mitte ainult Uus-Meremaal. Ta nimelt kõndis läbi terve Ühendkuningriikide – Šotimaa, Iirimaa, Inglismaa ja Comwelli. Kokku veidi üle 2000 kilomeetri. Hull inimene! Võttis lihtsalt aja maha ja otsustas kõndima minna. Tundsin end kohe erilise amatöörina. Ma teen ju kõigest mõned matkad siin Uus-Meremaal, aga pole hullu, mul muid plaane ja ma ei tahtnudki veeta terve reisu ainult kõndides, kuigi nüüd, korraks, intrigeeris see mõte mindki, sest siin on nii palju, mida näha ja kus kõndida. Temaga juttu ajades jõudsimegi lõpuks minu laagriplatsi, kus ööbisin ka esimesel ööl. Ma isegi ei tea tema nime, sest ei küsinud, kuid see oli seni üks paremaid jutuajamisi siin Uus-Meremaal olles. See ongi kogu kogemuse juures üks parimaid aspekte. Kohtad inimesi, keda arvatavasti mitte kunagi enam ei näe ja saad nendega rääkida, nende kogemustest õppida, neid kuulda võtta ja mõtteid vahetada. 
Korralagedus õhtul number kolm.

Telk jällegi püsti aetud võis juba süüa tegema hakata. Õhtu saabudes sai telklas kokku väike seltskond. Ajasime muhedat laagrijuttu, ei midagi tõsist. Tavaline naljatamine ja kerge jutuajamine. Seltskonnas olid ka nood kaks neidu vahepeatusest. Tuli välja, et Saksamaalt pärit neiu oli lesbi. Millegi pärast ei üllatunud ma seda kuuldes. Tundus kuidagi loogiline. :D Ärge küsige miks, sest sellele ma vastust ei tea.
Nüüd juba neljanda päeva alguses said asjad kokku pakitud ning väikese seltskonnaga läksime uurima „Katkist kivi“, mis tegelikult oli suur rahn, mille keskel laius piisavalt lai pragu, et sealt läbi pressida. Klaustrofoobikutel seda teha ei soovita, aga muidu oli täits tore kogemus, nagu navigeeriks läbi väikese koopa.
Kolmanda päeva hommik
Prao sees oli pime
Pragu kivis
Samas oli võimalus ka üle rahnu ronida ja seda pidin ma ka ju ometi tegema. Üle rahnu ja läbi rahnu, kõik sai läbi proovitud ja hommik kohe rõõmsam. Ilm oli taaskord superhea. Öösel kuulsin veidi vihmasabinat, kuid hommikuks polnud sellest enam haisugi ning päike paistetas rõõmsalt. Neljanda matkapäeva veetsin lesbisakslanna, prantslanna ja ühe kohaliku noormehe seltksonnas matkates. Tempo  - suhteliselt aeglane alguses ja keskmine lõpus. Nalja sai palju ja ühel hetkel pidas gei-neiu vajalikuks mainida, et kui ta poleks gei, siis ta oleks päris huvitatud minu näppimisest. J See tuli küll kui välk selgest taevast ning pärast sai selle üle kõrralikult nalja visatud. Eks nood omasooiharad olegi veidi avameelsemad oma ütlemistest. Igal juhul möödus päev meeldivas seltskonnas ja pärastlõunal jõudsimegi tagasi The Divide’i, kus nemad istusid bussi ja mina asusin hääletama. 

Neljas päev.
Kosk, mida esimesel päeval kuulsin
ja neljandal päeval nägin











Väheke tasasemat liiklemist.

45 minuti pärast võttis mind peale väike auto, kus oli hilises keskeas paarike Belgiast, kes olid parasjagu maailmarännakut tegemas ning soovitasid soojalt külastada ka Argentiinat. Nendega saingi Te Anau linnakesse, kus leidisn kiirelt hosteli ning positsioneerisin end võimalikult kärmelt kuuma dušši alla. See oli lihtsalt fantastiš! Te Anaus plaanisin olla kaks ööd ja siis alustada järgmise matkaga  - The Kepler Trackiga. Läks aga veidi teisiti.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar