Angelus Hut ehk Priimus on Tore!

 Seekord oli mul priimus! Väga hea ost. Ausalt. Motuekas leidsin matkatarvetepoe ning sealt poest leidsin priimuse, mis põletab piiritust. Pole just sama efektiivne kui gaasipriimus, kuid kokkuvõttes tuleb odavam. Mis on aga seljakotiränduri põhiline eesmärk? Võimalikult odavalt läbi ajada. Kui pole tegemist just nende rikaste seljakotiränduritega, kes reisivad suure mikrobussiga ja võivad kaasas vedada tervet kööki ja panne ja potte. Ahjaa.. Priimuse ostsin, seega oli vaja osta miskit, mille sees vett keeta ja süüa teha saaks. Ostsin väikese (liitrise) poti. Nüüd võis minu teekond Nelson Lakes rahvusparki alata. 

Hääletasin suhteliselt valutult Motuekas järvede juurde. Kolm erinevat autot ja olingi kohal 3 tundi pärast hääletamise alustamist. Rahvuspargi infopunkti tädi oli kenasti abivalmis ja bronnisin seal ära koha oma telgile kohalikus telklas ja lisaks ka koha Angeluse majakese juures. Majakesse magama ei tahtnud minna, sest ilmad ei ole veel piisavalt külmad ja kui telk on, siis peab ju seda ka kasutama. Kohalikus telkla oli väga kena ja korras ja puhas ja organiseeritud. Seega, midagi huvitavat rääkida polnud. Tegin endale sooja õhtusöögi oma uuel priimusel (nuudlid ja tuunikala!) ning lugesin raamatut ja läksin magama.

 Hommik oli suhteliselt karge ja öö möödus väherdes, sest mul puudus alusmatt ning maapind polnud enam nii pehme ja mugav nagu Abel Tasmani rannikul. Otsustasin kohe, et järgmises suuremas linnakeses ostan endale ka alusmati, sest see muudab oleku palju mugavamaks ning lisaks tõrjub maapinnalt tulevat külma, mis on tulevaid nädalaid silmas pidades väga oluline. Hommikusöök söödud - tegin teed meega, ma armastan oma uut priimust (!!) - pakkisin seljakoti ja jätsin ebavajalikud asjad väiksemasse seljakotti ning viisin tolle infopunkti hoiule. Ühe taala eest hoiavad nad asju rõõmsalt luku taga, seega ei pea ma läpparit ja muid ebavajalikke asju mäkke tassima. Ja just mäkke ma kõndima asusingi. 

Esialgu pidin saama parklasse, kust tegelik matkarada pihta hakkas. Minu õnneks võttis mind peale kena naisterahvas ning sõidutas parklasse. Kiire aitäh, seljakott selga (ossa kui mõnus on ca 13 kilost pakki kanda võrreldes 20+ kiloga) ja ülesmäge retk võis alata. Esimene päev hakkas kulgema mööda Robert Ridge Route’i. Tegu polnud hooldatud teerajaga nagu seda oli Abel Tasmani matkarada. Alguses oli küll kindel teerada, mis lookles mööda mäe külge üles, kuid hiljem oli rada märgistatud ainult postidega, mida pidid kogu aeg jälgima, et teada, et oled õigel suunal. Esimene ots mäkke oli tuim ülesmäge nühkimine järjest kaunimate ja kõrgemate vaadetega. Rada liikus konstantselt vertikaali ja tõusumeetreid kogunes ligi 900m. Selleks kulus umbes tund ja vähemalt kolm liitrit higi (sedasi see tundus siis). Metsasest tõusust väja jõudes avanes vaade õigele rajale, mis hakkas kulgema mööda mäeharja. Looklevat ja kaunist ja kõrget mäharja. Ilm oli fantastiline, pilvi sisuliselt polnud ja soe, arvestades, et olin ca 1300 meetri kõrgusel merepinnast, kus mingit tuulekaitset polnud, sest midagi ei kasvanud ning ilmad on ka juba sügisesse jõudnud. Vot tuul oli küll üpris jahe. Pidin oma tuulejaki välja otsima, sest läbihigistatud särgist puhus tuul kenasti kehasse ja see oli väga ebameeldiv. Jakk seljas oli tunne hoopis parem. Pean siinkohal reklaamima gore-tex tooteid. No on hea kvaliteet!

Mäeharja esimene ots oli lihtne. Ikka veel ülesmäge, kuid mitte nii järsu kaldega. Teerada oli liivane, kuid kulges laial harjal, seega väga midagi jälgima ei pidanud. Peale vaadete. Kogu aeg käis käsi taskusse telefoni või GoPro järele, et teha uus klõps ja no oli mida pildistada. Kahju, et mul päris õiget fotokaamerat pole, sellega oleks ikka äärmiselt ilusaid kaadreid saanud. Varsti hakkas rada järjest kivisemaks muutuma ning mäeharjalt liikus rada mäe küljele ning pidid juba jälgima, kuhu astud ning marsruuti mõnes kohas ise valima. Vastavalt oma kogemusele. Eesmärk ikka järgmise postini jõuda ja sealt edasi liikuda. Paaril korral pidin küll seisma jääma, et plaanida, kuhu ma ikka astun ja ega ma sealt libisema ei hakka, sest kui alla vaadata, siis väga libisema ei kutsunud küll. Sedasi ettevaatlikult kivilt kivile sammudes ja balansseerides ma edasi kõmpisingi. Tempo oli aeglane, aga ega mul kusagile kiiret polnud. Kogesin kogu seda seiklust ja seiklemist, vaadet ja vaatamist ja aprikoose, kuivatatud aprikoose nautisin ka. Ühel hetkel tulid vastu kolm matkaselli, kes rõõmsalt julgustasid, et oota vaid, kui Angeluse hüti juurde jõuad, siis on vaade veelgi ilusam. Arvestades, et praegusedki vaated olid jahmatava panevad, siis tundus see väljaütlemine kuidagi liiga hooplevana.

4,5 tundi pärast parklast alustamist nägin ma Angeluse majakest. Matkasellidel oli tuline õigus. Hütt asus mäeharja poolt moodustatud „kausis“, imeilusa mägijärve kaldal. Oli küll vapustav vaade ja asukoht. Laskusin harjalt majakese juurde ning enda üllatuseks olin esimene, kes tol päeval sinna jõudis. Kilometraaž 11kmi ja aeg siis 4,5 tundi. Aeglane, kuid sel korral tundsin, et olin midagi saavutanud. Kui Abel Tasmani läbi kõndisin, siis oli küll mõnus nautida randa ja vaateid ja linnulaulu, kuid siia jõudmiseks pidi reaalselt vaeva nägema. Leidisn oma telgile mõnusa asukoha täpselt järve kaldal ning ehitasin ajutise ulualuse valmis.

Varsti pärast mind ilmusid laagrisse teisedki seiklejad ning kokkuvõttes oli meid seal ca 15 seltsilist ja hüti peremees, kes oli vabatahtlik USAst. Veidi veider onu oli, kuid no elad üksildases majakeses keset mägesid ja päevad läbi turnid mööda künkaid ja tervitad iga õhtu uusi matkaselle. Võib ajudele hakata küll. J Hütt asus 1620 meetri kõrgusel merepinnast (et siis umbes 5 korda sama kõrgel kui kõrgeim punkt Eestis). Samas oli uni üllatavalt magus. Veidi jahe, aga no teema oli jällegi selles, et mul polnud alusmatti (etteruttavalt võin öelda, et selle kirjutise kirjutamise hetkel on mul alusmatt ostetud). 

Hommikul oli telgi alumisele äärele tekkinud kondents kenasti kristallseks ja krudisevaks muutunud, mis andis aimu, et öine temp võis vabalt kusagil 0 lähedal olla. Magades seda küll ei tundnud. Hommikul oli veel üks tore omadus. Ärkasin kell 7:20 ja telgist välja astudes oli päikesetõus just algamas. Minu esimene päikesetõus mägedes. Vapustav. No on ilusaid kohti, mida ei saa lihtsalt linnas elades nautida ja arvuti ekraanilt saab küll aimu sellest, kui kaunis see on, kuid tegelikult seda näha ja ahhetada on hoopis teine tera.

Päeva alustuseks tehtud tee ja hommikusöök kerre pakitud võis tagasi telklasse astuma hakata. Tagasitee oli teisel marsruudil. Profiil – järsk, väga järsk allamäega ots ja siis võssis ikka veel laskudes juurikatel turnimine ning metsas tatsamine ning lõpuks tasasele maale jõudmine ning tuim veidi (väga vähe) üles alla lookleval rajal astumine. 

Allamäge ots oli taaskord väga aeganõudev, sest siin oli õige pidepunkti leidmine eriti oluline, sest liikusid otse alla. Abiks oli Gandalfi-kepike, mille rohust leidsin. Sellele toetudes oli allamäge rühkimine palju kergem. Jällegi vaade oli super, väike mägikosk, mägikits ja alt lähemale liikuv mets ning taamal kõrguvad mäed. Jällegi oli tempo aeglane. Kilomeetri läbimiseks kulus umbes tund aeg, siis algas veidi kergema nurga all laskumine ja juurikatel turnimine. Metsa jõudes pidi jällegi jälgima puudele kinnitatud kolmnurki, sest teeradu oli seal mitmeid ning kui vales hargnemispunktis valele rajale astusid, siis võis end suht tupikust leida. Ja seda ma teha suutsingi. Rada muutus järjest kergemaks ning tempo kiiremaks. Lülitusin justkui autopiloodi peale ja unustasin kolmnurkade jägimise, lihtsalt astusin mööda rada. Mingi hetk avastasin, et ei ole juba pikemat aega ühtegi kolmnurka näinud ning rada on järjest robustsemaks muutmas. No olingi valel rajal! Johhaidii. Mis seal ikka, õnneks oli orienteerumine kerge. Vasakul liikus jõgi ning teadsin, et isegi kui nüüd õiget rada enam üles ei leia, siis saan mööda jõge liigeldes ikka järveni ja sealt oli juba kerge teklkasse suuna võtta. Samas otsustasin ikkagi selle õige raja üles leida. Liikusin mööda tuldud teed tagasi ja hakkasin jõega risti sammuma, sest rada kulges jõega suhteliselt paralleelselt ning pidin mingi hekt rajale astuma. Liikudes uurisin puid paremal ja vasakul, et silmata märgistust. Pikema jututa nägingi üht kolmnurka, liikusin selleni ning olin rajal tagasi. Ekslemist kokku umbes veerand tundi, kuid oleku võttis korraks ärevaks küll. 

 

Rõõmsalt ja tähelepanelikumalt rajal tatsates jõudsin varsti järveni. Kõnnitud oli veidi alla 4 tunni ning kilometraaž 11kmi. Järve juurest telklani 12kmi, kuid väga kerget maastikku. Tegin 15 minutise lõuna ja sõin väikesi pankooke singi ja juustuga. Veidi šokolaadi ka ning teekond võis jätkuda. Otsustasin, et ok, nüüd paneme tempo peale ning võtsin kiiruse üles. 12kmi täiesti keskendunud kõndi ning 2 tunni pärast olin teklkas. 6 km/h ei tundu küll väga kiire tempona, kuid pärast 4 tunnist rassimist ning siiski üles-ala lookleval metsate vantsimist olin sellise tulemuse üle päris rahu. Vässu ja tulemuse üle rõõmus. Läksin ühe dollari eest kuuma dušši alla. See oli vägagi vajalik pärast 6tunnist matka. Hiljem võtsin oma väikese seljakoti infopunktist, ajasin oma väikese Kathmandu Mono telgi püsti ja võiski järjekordse päeva õhtusse veeretada.

Veeretades kohtasin üht saksa noormeest, kellega õhtusööki tehes juttu tegin. Noorsand kavatses järgmise päeva hommikul Angeluse hütini kõndida. Kiitsin aga takka ja soovisin head teed. Lisaks andis häid soovitusi, kus Christchurchis tööd leida ja kuidas otsida, et agentuurid palgaga nahka ei kooriks. 

Järgneval hommikul sammus tema mäkke ja mina hääletama. Mul sisuliselt vahet polnud, kas minna Greymouthi või Nelsonisse. Ja otsustasin, et liigun sinna, kuhu esimene auto, mis peatub liigub. Sedasi jõudsingi tagasi Nelsonisse. Õigemini jõudsin Richmondi ning sealt kõndisin Nelsonisse - 12kmi kõmpimist. Paari päeva pärast liigun Franz Josefi liustiku juurde, et seal jälle mõne matka teha ja sel korral juba alusmatil magada.