Sulla-Mulla ehk Õppisin Vee All Ujuma

Kota Kinabalust vehkat ja lennukiga Tawausse. Sealt sain kohe koha mikrobussile ja 30 ringgiti eest sõidutati otse Sempornasse ja Singamata Reef Resorti peakontori ukse ette. Alguses oli plaan ühe öö Sempornas veeta ja järgmisel hommikul Singamatasse inni tšekkida, kuid otsustasin kohe samal õhtul kõik ära teha ja sinna vette ehitatud kuurortisse liikuda. Singamata kontorist anti mulle õpperaamat ja mõned tabelid ja panin allkirja lepingule, mille sisuks oli põhimõtteliselt, et kui upun, siis on see minu viga. :) Seejärel hüppasin paadile ja loksusin ca 12 mintsa kuurortini. Sain kiirelt toavõtme ja õhtuse programmi. Kell 19:00 õhtusöök ja kell 20:00 sain oma instruktoriga kokku, andsin veel mõned allkirjad, instrukotr Jeffrey (täitsa Malaisia mees, aga eks neil kõigil on läänepärased nimed ka) selgitas kiirelt, mis järgnevate päevade jooksul juhtuma hakkab ja siis läksin esimest õppevideot vaatama. 1h 30min hiljem tuppa ja magama.

Akvaarium, kus snorgeldada ei tohtinud.

Järgmised kaks päeva möödusid omandades teooriat ja praktiseerides õpitut. Madalas vees harjutasime erinevaid tehnikaid ning hiljem tegime esimesed sügavamad sukeldumised ka - kuni 12 meetri sügavusele alguses. Ei olnud probleemi, kõik tundus kuidagi lihtne ja loogiline. Samas vaadates hiinlasi.... Ma olin ainuke lääne inimene, kõik teised olid Hiinast. Mitte Aasiast üleüldse vaid otse Hiinast ja no need ei oska isegi ujuda ju, aga sukelduda tahavad. Ühelt uurisin, et kuidas on, kas meeldib ka? Vangutas pead ja kurtis, et raske on. Tekib küsimus, mille pärast sa siis üldse maksid suurt raha ja tulid siin sukelduma, kui vesi ei meeldi ja ujuda ei oska. :) Instruktor rääkis sama asja, et kui tuleb grupp hiinlasi, siis neljast üks tavaliselt ei läbi kursust. Samas raha tagasi ka ei saa, sest see pole kuurorti ega instruktori süü.

Enivei, minu päevad möödusid kiirelt ja meeldivalt solberdades ja veealust maailma avastades. Hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid olid nagu oodatudki väga head. Rootsilaud ja raba palju jaksad. Ja mina jaksasin :) Pärast õhtusööki tegin veel veidi kodutööd ja siis kohe ka väikesed teadmistetestid ja teooriaeksami.

Eelviimsel päeval lubas instruktor mul ühele sukeldumisele GoPro kaasa võtta, sest ma nagu sain kenasti hakkama ja tal ei olnud muret, et GoPro mu tähelepanu liialt hajutaks või, et ta peaks mul väga hoolega silma peal hoidma. Läksime siis väikesele veealusele safarile. Kuurortis oli vesi küll keskmisest paremini läbipaistev, kuid siiski üpris roheka varjundiga.

Instruktor puhub õhurõngaid.

Viimane õhtusöök ja magama. Järgmisel hommikul pakkisin asjad, andsin toavõtme ära ning läksin viimasele sukeldumisele. Ei mingit tehnikate õppimist enam, lihtsalt fun dive. 18 meetri sügavusele ja vähemalt 20mintsa. Sel korral sõitsime paadiga veidi kaugemale, ühe saare lähedale sukelduma. Vee kvaliteet oli tunduvalt parem. 18 meetri peal oli isegi sinine ja pildikvaliteet ka tunduvalt edevam. Kalu oli rohkem ja veealune elu mitmekesisem. Sukeldumine oli tõesti fun dive ja 20mintsa möödus väga kiirelt.

Ahjaa. Meie paadis oli veel üks instruktor, koos oma hiinlastest grupiga. Neist ainult kaks lõpetasid. Üks neiu andis alla juba esimesel päeval, sest ta ei osanud ujuda. Paadis anti talle päästevest, lestad, mask ja snorgeldamistoru, et ta kasvõi veidigi mereelu näeks. Ja teine tüüp, kes ei lõpetanud ei tahtnud kolme viimast skilli õppida, sest kartis. Mida? Vett, et see võib liiga palju suhu tulla kui rikkis regulaatori hingamise tehnikat õppisime.

Pärast viimast sukeldumist tagasi kuurortile. Lõuna. Sain oma sertifikaadi kätte ja olen nüüd PADI poolt tunnustatud Open Water Diver (Avavee sukelduja). Paadisõit tagasi Sempornasse. Üks öö Sempornas ning siis taksosõit (sel korral 50 ringgitti, kuid siiski odav) Tawausse ning lend Kuala Lumpurisse. Pean veel mainima, et Semporna ise on üks äärmiselt pisike ja väga kole-must linnake. Kuurortid on head, aga linn... no ei. :)