Pühapäev, 21. september 2014

Tagasi Taupos ehk Kuidas Allar Urbanis Töötas

Oleme omadega juba 18ndas juulis. Küll see aeg möödub ikka kiirelt. Jõudsin tagasi Tauposse, seadsin end mõnusalt sisse enda vanas toas Taupo Urban Retreatis. Kõik oli täpselt sama moodi nagu siis kui sealt märtsis ära läksin, välja arvatud see, et inimesi, külalisi, oli väga palju vähem. Neid sisuliselt polnudki. Hostel oli rohkem kui pooltühi. Tundus kuidagi liiga vaiksena.

Samal õhtul sain kokku ka Marie'ga, kes peatus tol hetkel ka Urbanis ja käisime koos tema ja Geraldine'iga (iiri neiu, kes oli mu füsio kui ma Ironmaniks trenni tegin) mu rattal järel, mis oli kenasti hoiul hosteli omaniku garaažis. Hosteli aias pealambi valguses panin ratta kohe suure õhinaga kokku ka ja hommikul oligi esimene asi rattale ja väike tiir Taupo ümber.

Hiljem läksin ja sain kokku Pete'iga Hole in One'ist ning sain ka sinna oma vanale töökohale golfipalle müüma ja vahel ka neid järvest välja korjama. viimasest tegin ka väikese video, mida võite näha siit: http://www.youtube.com/watch?v=SlyUzCfzY6Q. Taupo elu jätkus sealt, kus märtsis katki jäi: tegin jälle trenni, aga mitte nii usinalt kui siis, töötasin Hole in One'is ja nüüd ka hostelis.

Hosteli töö nägi ette vastuvõtulauas olemist ja baaris seljakotirändurite januste soovide täitmist. Ei olnud väga keeruline ja kuna külalisi oli vähe, siis sai rahulikult kohaneda. Teine päev tööl: Hostel 80% täis ja rahvas joob ja pidutseb. Ei ole siin mingit aeglaselt kohanemist. Täiskäik sisse ja tööle! No pole hullu, ujumise saabki selgeks vette hüpates ja kui upud, siis.... Aga kõik ju teavad, et uppumine ei ole isegi mõeldav. Nalja sai ja midagi hullu ei juhtunud. Kliendid olid kõrralikud naljaninad ning õhtu möödus väga kiirelt.  Tuleristsed käes võis juba kindlamalt tunda, et saab hakkama küll.

Katie ja Tom, kelle asemel ma tööle hakkasingi, jooksid veel päev enne oma puhkusele sõitmist Taupo poolmaratoni, millest ka mina mõtlesin osavõtta, kuid kuna registreerimistasu oli liialt kõrge, siis ei hakanud ma seda tegama. Olin lihtsalt nende toetusrühmas ja jooksin nendega ca 6 kilomeetrit kaasa ning ergutasin. Mõlemad lõpetasid edukalt. Tom küll jooksis aeglasema poolmaratoni kui varasematel aastatel, kuid ta oligi pigem oma pruta toetajaks, kellele see oli elu pikim jooks ning lõppajaks tuli 2:11, mis on tema kohta väga hea tulemus. Järgmisel päeval siirdusid nad oma puhkusele Euroopasse ja mina kolisin nende väiksesse korterisse hosteli peal ning minu tööülesannetele lisandus öövalvuri kohustus. Teine öö sellel uuel ametipostil: TTULETÕRJE alarm läks tööle kell 1 öösel. No ei ole võimalik!! Jooksin alla, kontrollisin, monitorilt, kus alarm tööle pandi, vaatasin, et suitsu ega tuld pole ning hakkasin külalisi välja peksma. Tuletõrjebrigaad tuleb nii või naa kohale ja ma pidin kõik tubadest õue ajama. No on ikka uimerdised ma ütlen, kahele tüübile olin sunnitud lausa kurjaga ütlema, et nad oma perset liigutaksid. Õnes jõudsid kõik kenasti õue enne tuletõrjujate jõudmist. Vaatasime ka nondega kõik üle ja tuld polnud. Alarm sai kinni pandud. Vaikus.... Hakkasime uurima, mis siis juhtus. Ei pidanud kaua detektiivi mängima kui tuli välja, et üks väga purjus neiu oli tahtnud toas tule põlema panna, kuid ajas tuletõrjelüliti ja tulelüliti (väga sarnased ju teised *facepalm*) segamini. Olin natu sõnatu ja saatsin külalised tagasi tubadesse. Ise tänasin tuletõrjujaid, helitasin omanikule ja läksin tagasi magama.

Kes veel ei tea, siis meie hostelis elab ka kass nimega Puddles. Üks pikaajaline külaline leidis ta eelmise aasta novembris ja küsis, kas tohib hostelisse jätta. Hosteli omanikud CJ ja Kerry on aga suured kassiarmastajad ning otseloomulikult lubasid seda. Seega saigi kiisu endale kodu. Nüüd oli kiisu juba suurem ja julgem. Kaks päeva pärast tuletõrjealarmi oli hostelis taaskord suurem seltskond ning pidu ja nalja kui palju. Pärast baari sulgemist läksin üles ning ei leidnud kassi. No päriselt?? Miks, miks, miks? Läksin õue otsima, seal ka ei olnud. Kass oli minema jooksnud. Väga hea esimene nädal! :)) Ka hosteli omanik käis järgmisel päeval otsimas, kuid tulutult. Panime siis feissi kulutuse, et meie kitty on kadunud ja tal on kena kaelaehe ka koos nime ja aadressiga. Tuli välja, et üks abivalmis paarike oli kassi leidnud ja enda juurde viinud. Saime ta tagasi poolteist päeva pärast kaduma minemist. Ütleme nii, et esimene nädal ei möödunud just kõige stressivabamalt, aga ei olnud hullu. Tööülesannetega sain hakkama ja need seigad andsid lihtsalt veidi maitset tavalisele tööpäevale.

Need olidki kõige tähendusrikkamad sündmused minu töötamise ajal. Ülejäänud nädalad möödusid lõbusalt, kuid midagi erakorralist enam ei toimunud. A ei üks väike jõnks oli - arvuti lakkas töötamast ja tekitas veidi segadust, kuid õnneks duubeldasime bronnimised ka analoogselt. Vana hea paber ja pliiats ei vea alt!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar