Salamat Detang Malaysia ehk Teretulemast Malaisiasse

Pärast kolme lendu maandusin Kuala Lumpuri Rahvusvahelises Lennujaamas (KLIA). Lennud olid igavad ja tavailsed - magasin terve tee pm. KLIAst liikusin KLIA2'te, kus hakkasin ootama lendu Kota Kinabalusse. Oli ju minu esimene eesmärk siin riigis ronida ühe mäe otsa. Mäe nimi Mount Kinabalu ja tipp asub 4095,2m kõrgusel merepinnast. Sisuliselt poole madalamal kui Maa kõrgeim tipp, kuid samas peaaegu kaks korda sama kõrgel kui mu eelmine kõrgeim tipp (Mt Ngauruhoe - 2291m).

9 tundi lennujaamas. Põrand oli väga mitte mugav koht magamiseks, aga sai magada küll. Ja sa kohvi juua ja kooki süüa ja raamatut lugeda ja veel tukkuda ja ringi tuiata, vetsus end segadusse ehmatada, sest vetsupoti asemel oli kaks jalajälge ja auk. Ei aitäh. Ma lähen otsin mingi inimliku koha, kus oma häda ajada - nagu põõsas või midagi. Tegelikult nii hulluks asi ei läinud, kuid uue WC leidsin küll - selles olid potid. Kergendus oli suur!

Lõpuks sain lennule ja kahe ja poole tunni pärast maandusin Kota Kinabalus. Taksoga linna, Suterna kontorisse, 600 ringgitti letti ja mägimatk bronnitud. Alles seejärel läksin ulualust otsima. Õnneks olin veidi researchi teinud ja teadsin juba, mis hostelit otsida ja KK on selline pisem linn, või vähemalt kesklinn oli väga hea kompaktne. Hostel Victoria oli piisavalt mugav ja puhas ja odav. Seal sain tuttavaks sakslase Julianiga (no loomulikult sakslane, need on absoluutselt igal pool!! :)). Tuli välja, et ka tal oli plaan mäge ronida ning loogiline oli ühendada jõud, sest seltsis on ju segasem. Mõeldud ja magama. Hommikul saab tegutsema hakata.

Äratus oli kell 6 ja kell 7 olime parklas ja sebisime takso mäe peakorterisse. Maksime kumbki takso eest 25 ringgitti (6-7 euri). Sõit ise oli pooleteise tunni pikkune... Kalkuleerige ise, kas oli odav või jaa?? Mäe peakontoris saime tuttavaks hollandi paarikesega, kes bronnisid ronimise läbi mingi reisiagendi (hollandlane, kes Malaisias elanud 15 aastat, nimeks Olaf (Hi, everyone. I'm Olaf and I like warm hugs! kes saab aru, see saab, kes ei saa võib minult küsida :))). Jagasime giidi kulu nelja peale ära ja hakkasime kõndima.

Läbi väravate ja alla. Oot, mida? Me pidime ronima hakkama, mitte laskuma. Ja no varsti oligi üles, üles ja veel kord üles. Lisaks oli treppe, palju treppe, liiga palju treppe. Iga poole kilomeetri tagant tulid viidad, mis märkisid ära läbitud distantsi ja kõrguse merepinnast. Päeva edenedes liikusid need viidapostid lähemale üha aeglsemalt ja aeglasemalt. Me sakslasega olime nõks kiiremad kui hollandi paarike ja giid lubas meil minna. Giidi ülesanne on pm aeglaste aitamine. Tammusime siis üles ja no neid treppe oli ikka liiga palju. Esimese päeva retk oli 6 kilomeetrit ja kõrgustevahe veidi üle 1400 meetri. Väravad olid 1800 meetri peal ja Laban Rata resto ja ühikatoad olid veidi kõrgemal kui 3200 meetrit merepinnast.

Kusagil 2800 meetri kõrgusel hakkas pea kergelt ringi käima. Ju oli tegu liiga kiire tempo ja hõredama õhu ja võibolla ka mitte piisava söömise tagajärg. Tegime väikese peatuse, sõime ja jõime ning sammusime edasi. 200 meetrit kõrgemal oli enesetunne juba parem, kuid raskeks läks :) Vertikaalseid meetreid oli vaja veel 200 võtta ja distants oli miski 500 meetrit kuid iga 30-40 meetri järel pidi korraks puhkama, sest tõusunurk oli väga hull ja ca 12 kilone seljakott ei teinud asja kergemaks. Õnneks jõudsin ma oma hüti päästva katuse alla täpselt enne kui tugev hoovihm alla vajutas. Ja vajutas korralikult, aga mina jäin kuivaks.

Tõmbasin hinge ja käisin Restos enda saabumist regamas. Hiljem ajasime veidi juttu mu saksa sõbraga ja ühe neiuga Austraaliast, kelle juured olid Malaisias. Õhtusöök serveeriti kell 16:00 ja seda oli palju! Rootsilaud ja raba mida tahad: riisi, nuudleid (häid, mitte turbokaid), loomaliha, kanaliha, kala, salatit mitut sorti, kohvi, vett, teed ja koogikesi mitmesuguseid! :) Ma olin väga rahul. Kõht punnis läksime terrassile juttu ajama ja päikeseloojangut nautima.

Le Päikeseloojang

Pärast sedas oli uneaeg. Kell 19:00 magama! Äratus kell 1:30 ja 2:00 hommikusöök, mis oli taaskord väga rikkalik. 2:40 alustasime ronimisega. Eesmärk oli päikesetõusuks tippu jõuda. Päike tõuseb kella 6 ajal. Distants 2,7 kilomeetrit ja kõrgustevahe veidi üle 800 meetri. Tahtsin võtta rahulikult ja mitte väga hullu panna. Algus oli aga liiga rahulik. Alustasime mingi suure pundiga ja no nad ei liikunud, seisid seal. Ja valgustasid oma pealampidega kuigi kuu oli piisavalt ere, et oleks ka lambita saanud. Varsti oli mul kopp ees ja esimesel võimalusel kiirendasin end kogu sellest jamast mööda. Nood isikud ei teadnud ka pealambi etiketist midagi, vaatasid otsa ja särasid selle kuradi pirniga otse silma. Varsti olin enamikest möödas ja sai rahulikult omas tempos tiksuda ja välgutajaid oli ka vähem, sest read olid hõredamad. Kuuvalges oli palju mõnusam ronida. Ronimise kõige parem osa algas kui trepid ja astmed otsa said ja algas kivipinnas ning köievedu. Rada märgiti maha köiega, mis oli julgustuseks. Siin oli tegu suhteliselt järsul kaldel kõndimisega ja köie abil sai end tasakaalus hoida kui tundsid end ebamugavalt ning edas rühkida. See mulle meeldis, meenutas juba päris ronimist.

Enne päris tippu ronimist oli väike check-point ja seal pidid oma ronijamärki näitama. Sealt öeldi mulle, et ma olen päeva teine, kes läbi läinud. Oh seda üllatust ja esimene ei olnud kaugel. Teda oli lihtne märgata, sest ka tema vihutas oma prožektoriga igale poole. :) Üsnapea olin ka tema kandadel ja tuli välja, et tegu on neiuga, kes kohe alguses kõigist mööda spurtis :D Ma panin talle hüüdnimeks Crazy British Chick, tema päris nimi oli Claire.

Sedasi jõudsingi tippu esimesena. Natuke väsinud, aga ei midagi hullu. Kell oli 4:30 hommikul ja välku lõi igal pool. Kahjuks polnud mul nii head kaamerat, et seda pildile saada, sest nelja kilomeetri kõrguselt näed sa päris kaugele ja välku ei löönud lähedal kuid kahest erinevast suunast ja see oli ilus. Pärst tipus imetlemist liikusin veidike madalamale tuulevarju, et siis päikesetõusu oodata. Vähemalt tund aega enne kui esimesi kiiri silmata sai. Too Hull Briti Tibi oli päeva teine. Ja ta oli väga õnnelik, et jõudis üldse tippu, sest ta ütles, et umbes viis mintsa pärast minuga kokku saamist ja minust taha jäämist väsis ta ikka täiesti ära. Tema ja väikese kambaga ootasimegi nüüd päikeseloojangut ja inimesi aina tuli ja vooris tipu poole. Alla vaadates nägid ainult väikesi tulukesi, kõik kenasti reas tipu poole roomamas. Päikesetõus oli aga täiesti võrratu. Ja mida valgemaks läks, seda ilusamaks maastik ja mägi muutus. Alguses oli veidi pilvi, kuid siis kadusid need ka ära ja ei jõudnud ära ahhetada ega ohhetada. Olekski tahtnud sinna jääda ja iga küngast ja urgu uurida.

Hakkasin siis vaikselt alla liikuma ja alla minek oli kerge. Köiest kinni ja kiirel sammul allapoole. Oleks saanud isegi joosta, aga ei hakanud päris hullu ka panema. Vaated panid ka loomulikult piduri peale. Tegin jälle pause, aga mitte väsimuse vaid imetlemise pärast. 

Restos sai teise hommikusöögi. Ootasin ära sõbra sakslase ja paarikese Hollandist ning otsustasime koos alla minna. Laskumine oli aga väga raske, sest jalad olid väsinud ja pidi olema ettevaatlik, kuhu astud. Mina ja saksa poiss olime veel konditsioonis, kuid hollandi neiu oli ikka korralikes raskustes, kuid suuremate sekeldusteta saime lõpuks ka alla. Aega võttis miski kolm tundi, kuid tegime palju pause ja mõned neist olid päris pikad.

Ovav

Olite tublid ronijad. :)

All tervitati meid lõunasöögiga, mis oli taaskord rootsilaud ja no ei jätku kiidusõnu selle söögi kohta. :) Ainult eriline snoob saaks viriseda ja seda mitte mingi õigustusega. Mäe peakontorist sain Olafiga, kes tuli hollandi paarikesele vastu, tagasi Kota Kinabaluse ja seda täiesti tasuta. Olaf on hea mees.

Kotas viisin oma matkariided pessu ja viskasin lebosse.

Järgmisel päeval tegin väikese jalutuskäigu linna peal. Õhtul käisin night marketil koos paari toanaabriga hostelist ja ostsime ropult odava raha eest süüa. Nuudleid, kala, loomaliga, kooki ja fritüüritud banaane - kokku 2,5 euri.

Kota Kinabalu