Teisipäev, 23. september 2014

Eestlased Kuala Lumpuris ehk Mängime Turiste

Kaks ja pool tundi lendamist ja olingi Kuala Lumpuris. Lennujaamast võtsin rongi kesklinna, sealt teise rongi kaks peatust edasi ning saabusin oma hosteli juurde. Pean siinkohal mainima, et ühistransport on kindlasti, 100% parim viis KLis liiklemiseks. See viib igale poole, rong tuleb iga 9 minuti järel ja piletid on väga odavad. Hosteli nimi on Reggae Mansion ja tegu on täieliku party hosteliga. Hind on Malaisia kohta kõrge, kuid mitte liiga jube.






Ahv-naine tervitas meid
Õhtul sain kokku Elisega. Sõbrannaga Eestist, kellega tutvusime USAs raamatuid müües mingi miljon aastat tagasi. Ta sattus samal ajal Kuala Lumpurisse suht juhuse tahtel ning ei saanud võimalust mööda lasta ja mitte tere öelda. Kohvitasime ja jutustasime Starbucksis nagu normaalsed turistid ennemuiste ning plaanisime veidi järgmist päeva. Õigemini mina pakkusin variante ja tema nõustus. Sel õhtul sain tituleeritud kui järgmise päeva Event Manager.

Hilisel hommikutunnil näitas kell 9:30 ja saime KL Sentralis jälle kokku. Varustatud kaamerate ja korraliku turistivaimuga läksime võtsime piletid rongile ja esimene sihtkoht oli Batu Caves, mis on üks polulaarsemaid hindu pühamuid väljaspool Indiat. Enne rongile istumist suutis Elis oma pileti ära visata. :D :D Rong tuli ette ja Elis avastas, et oih, ma viskasin pileti ära. No mis seal ikka, mul pikad käed, telefonis lamp põlema ja valgustasin prügikasti ning leidsin suurema vaevata pileti üles. Hüppasime rongile ja päev võis alata.


Batu koopad olid tõesti muljetavaldavad. Koobastesse viisid trepid, kuid kuna ma olen oma rännakute jooksul väga, väga, väga paljude treppidega kokku puutunud, siis need siin tundusid kuidagi eriti lihtsana. Treppide jalamil tervitas meid kullatud 47 meetri kõrgune maailma kõrgeim hindu jumalanna Murugani kuju (ei ma ei ole nii tark päriselt, info on pärit Wikipediast). Treppidel ja nende ümbruses vurasid ja mängisid pärdikud. Räägitakse, et nad näppavad turistidelt asju, kuid meid nad ei puutunud, ei tea, kas kartsid või mis, aga ühele teisele tüübile sittus pärdik küll õlale. Sain kõhutäie naerda. :)


Koopa sisemus (treppide tipus) oli täis mingeid metallist käepidemeid, mis pidid vist piirama liikumist või eemale hoidma mingist alast. Seal oli ka paar templit, kus hindud palvetasid. Ausalt öeldes rikkusid nood metallist jublakad natukene kogu ilmet ja lisaks veel oli treppide tipus mingi väike turg, kus müüdi igast jama. No see ei olnud küll vajalik. Koobas ise oli kõigele sellele vaatamata ilus.


















Koobastele järgnes jällegi rongisõit tagasi KL Sentralisse, kus tegime väga turistiliku lõuna Subways! Siis võtsime bussi, mis pidi meid viima Genting Highlandi. Buss oli väga luks! No jalaruumi pole üheski Eesti bussis nii palju, kuid see pagana AC oli veits liiga jahe ja kinni ka ei saanud kruttida. Pidime Malaisias külmetama. No tere tali! Kuala Lumpuri liiklus, et linnas välja saada on ka omaette ooper. Sellist teede, maha- ja pealesõitude virrvarri oskab ettekujutada ainult kõige osavam futurist oma loomingus, tavainimene peab ise nägema, et uskuda.

Genting Highlands asus umbes tunniajase bussisõidu kaugusel. Keskusesse jõudes järgnesime asiaatide massile ja jõudsime gondola stardipunkti. (muide, bussipilet ja gondola pilet oli hinna sees ja hind oli 10,3 ringgitti (veidi üle 2,5 euri). Gondola sõit oli 3,4km pikk ja kõrgus merepinnast umbes 1800 meetrit. Sõit, mis oli vägagi rahulik ja lõõgastav, viis meid baasist üle džungli GH keskusesse, kus asusid luksushotellid, kasiino, lõbustuspark, ostukeskused ja muud kohad, kus sai oma raha raisata.

Tegime kerge ekskursiooni mööda seda keskust ka ja seal sai enda pikkust ja kaalu mõõta 0,40 ringgiti eest. No ikka peab ju! Aga kaal valetas 3 kilo kergemaks, kuid pikkusega pandi täppi. 40 sendi-kopikat ausalt raisatud ja pilte tehtud ja nalja saadud suundusime tagasi gondola peale, et sõita alla ning bussiga KLi naasta.

Transormers! Täiesti lampi.


Stiilne logo oli, pidin pilti tegema
Linna jõudes, taas KL Sentral, sest sealt saab igale poole, uurisime välja, kuidas saab kõige paremini Petronase kaksiktornide juurde ja taaskord pidi maksma natukene kopikaid ja rong viis otse tornide alla. Kiire sõit ja suunamuutus, sest esimese hooga hüppasime vale rongi peale, sel korral minu viga, ning olimegi kohal. KLCC peatus tõi otse mingisse ostukeskusesse, kust väljapääsu leida (EXIT malay keeles on KELUAR, väga tähtis! :D). Igast asju leidsime, isegi H&Mi pole leidsime, aga no Keluari ei ole. Lõpuks saime suuna kätte ja ilmusime kaksiktornide varjus. Õues oli juba pimedaks läinud ja kõik tuled särasid ja KL on õhtuti täiesti lummav. Ilus linn, kesklinn see tähendab. Kohe näha, et raha on ja priisata osatakse. :) Kesklinn oli väga puhas võrreldes muu KLiga ja näiteks Kota Kinabaluga. Pärast hullemat fotosessiooni võtsime ühest sushiputkast süüa ja oi see maitses päeva lõpuks ideaalselt. Mõnus punkt äärmiselt toredale päevale.

 Järgnevalt pildiseeria säravatest kaksiktornidest:



Petronas towers

Vesi oli huvitav

...no ikka väga huvitav




Järgnevatel päevadel käisin veel veidi linna peal uudistamas ja tegin mõne uue klõpsu. Seal juures ka päevane vaade Petronase tornidele.
Pildiallkirja lisamine








Nii, kuupäev on 23/09/2014 ja kell näitab pärastlõunat. Olen Reggae Mansioni puhketoas ja jõudsingi oma blogiga täitsa järjele. Homme lendan tagasi Aucklandi viieks päevaks ning 30ndal septil juba kodu poole. :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar