Esmaspäev, 22. september 2014

Hospitality Rõõmud ehk Free Stuff

Hostelis töötamine oli juba niisama mõnus. Väga vaba õhkkond, seljakotirändurite seltskond on peaaegu eranditult väga mõnus ning lisaks kõigele muule saab seal tööd tehes palju nänni.

Alustame riietest. Kuna hostelis töötamise üks osi oli kohalike atraktsioonide "müümine" ja meie kõige suuremad atraktsioonid olid langevarjuhüpped. Taupos tegutseb sel alal kaks kompaniid Taupo Tandeb Skydive ja Skydive Taupo. Võib julgelt öelda, et nad hoolitsevad oma vahendajate eest. Iga nädal tõid komme ja nänni ja uuele töötajale (minule) tõi Skydive Taupo väga mõnusa sooja pusa ja mütsi ning Taupo Tandem Skydive veel ühe pusa (veidi õhema) ja t-särgi. Riiete pärast muretsema nagu enam ei pidanud.

Lisaks sain ma TTS'i kaudu ka väga odava langevarjuhüppe. Paketil, mille võtsin on tavahinnaks ca 500  kohalikku dollarit, minule tehti asi sõbrahinnaga - 189 kohalikku raha. :)

Hüpe toimus minu sõprade taktikepi all :). Minu tandem-master (tüüp, kelle küljes ma olin) oli Ryan ja ma soovisingi temaga hüpata. Teine tüüp, keda teadsin oli minu kaameramees Liam, kes filmis kogu hüpet. Kolmas, minu väga hea sõber Homie, oli härra, kes pakkis meie langevarju, neljas hea sõber Sam sõidutas mind aga hüppele ja tagasi ning viies tuttav Jella tegi meie hüppegrupile briifingu. Seega olin ümbritsetud inimestest, keda teadsin ja usaldasin. Uskuge, see teeb lennukist välja kukkumise väga palju kergemaks.

Hüppekeskuses riietati mind siis tunkedesse ja rakmetesse, mis ühendati minu hüppemeistriga. Astusime lennukisse ja vaadeterohke 15-minutiline lend algaski. Ei saa öelda, et ma väga tuima näoga istusin. Väike ärevus oli ikka sees. Hüppe kõrguseks oli 4,5 kilomeetrit ja vabalangemist terve minuti jagu. Olin viimane, kes lennukist välja vulpsas - enne mind oli kolm tüdrukut. Jalad kõlkusid üle ukseläve ja tunne oli juba parem. Teadsin, et taganemisteed pole ja seega ei tasu hakata põdema ning peab nautima täiega. Väike vahemärkus: olin hüppe kuupäeva välja mõelnud juba kaks kuud varem, sest tahtsin oma õetütrele Mirtelile sünnipäevaõnne soovida just maa ja taeva vahel liikudes. Ja minu suureks õnneks oli ilm just 17ndal augustil viimase kolme nädala parim. Pilvi polnud ja tuult ka mitte. Suurepärased vaated ja soe õhk.

Pea kuklasse ja uksest välja! Alguses ei osanud isegi hingata mitte. Langemise kiirus oli lihtsalt nii suur. Aga paari sekundi pärast oli kõik korras ja nautimine võis alata. Mingit hirmu polnud, lihtsalt adreanaliini täis kihutamine maapinna poole. Lollitasin ja mängisin ja pm lõbutsesin selle 60 sekundi jooksul täie raha eest!







Kui langevari välja tõmmati, siis algas eriti chill ja rahulik kulgemine maa poole. Ohjad anti ka minu kätte ja lubati tüürida maandumispaiga suunas. Selle laskumise ajal sai imetleda vaateid ja end rahulikult koguda pärast meeletut kihutamist. Kuna mina ja mu meister mõlemad kaalusime üle 90 kilo, siis laskusime palju kiiremini kui meie ees liuglevad neiud ja jalad puutusid maad sisuliselt samaaegaselt minu ees hüpanud tüdrukuga, kuigi meie ajaline vahe hüppel oli päris suur. Maa peal olles olid kõik emotsioonid sassis: erutus, ergsus, kergendus, "tahan-veel-ja-kohe", surin ja rahulolu.

Pärast hüpet sõidutas Sam mind tagasi hostelisse, kus võtsin kerge uinaku ja kahe tunni pärast alustasin oma vahetust.

Järgmisel päeval, 18ndal augustil, ärkasin kell 5, et minna väikesele matkale tähistamaks oma sünnipäeva. Tongariro Alpine Crossing. Olin seda juba teinud, kuid hiliskevadisel ajal, nüüd oli aga talv ja kõik kohad seal mäel olid lund täis. Hostelis töötamise rõõm - sain selle matka tasuta. Muidu maksab talvine matk 170 taala. Matk, nagu matk ikka: mäest üles, kõrgmaastikul kõndimist ja siis mäest alla. Ma lase piltidel enda eest rääkida. Lisan vaid, et vaated võrreldes suvega olid täiesti erinevad, kuid kui küsida, kumb meeldis rohkem, siis jään vastuse võlgu, sest tegu oli kahe täiesti erineva rajaga.















Sel korral pidi matka läbima giidi juhendamisel, sest võrreldes suvega on oht libastuda ja kusagilt alla kukkuda suurem. Giid aga oskab ohtu ettenäha ning õnnetusi ennetada. Ja meil vedas giidiga. Väga mõnusa jutuga noor härra, kes on ka seljakotirändlust harrastanud. Tema puhul oli sihtkohaks Euroopa ja suuremal jaol Hispaania ja Porgugal. Veel üks suur erinevus suvise perioodiga - rahvast on vähem, väga, väga palju vähem. Kokku oli mäel kolm gruppi suurusjärgus 8 - 13 inimest. Suvel on rajal sadu ja sadu matkajaid.

Läbimiseks kulus veidi üle 8 tunni, sest kogu grupp pidi koos püsima ja üks indiast pärit neiu oli kartis kohutavalt laskumist, sest tuli välja, et ta kardab kõrgust. Noh, vähemalt sai ta enda kõrgusekartuse proovile panna ja testida. Lisaks saime liugu lasta. Suvel pidi laskuma mäe külge müüda edasi tagasi liikudes laskuma. Talvel istusid tagumikule ja lasid mööda mäe külge alla liugu. Ajavõit võrreldes kõndimisega oli vähemalt tund.

Õhtul tagasi hostelisse jõudes võtsin kiire dušši ja tööle :). Ei ole siin laisklemist. Oma üllatuseks oli hosteli omanik Kerry mulle sünnipäevakoogi küpsetanud. Koogi nimeks oli Šokolaadist Surm ehk Šokolaadi Üledoos.


Sedasi lõbusalt elades ja seigeldes jõudiski kätte 4. september ja Katie ja Tom tulid tagasi oma puhkuselt ning paar päeva hiljem tegin ma oma viimase rattasõidu Taupos. Sain veel korra kokku Taupo sõpradega ja 9ndal septembril istusin bussi ja sõitsin Auckalndi. Enne ärasõitu sain veel hosteli omanikult CJ'lt, kes kutsub mind The Smiling Estonian (Naeratav Eestlane) julgustava käepigistuse ja kutse tagasi Tauposse. Olen nende kodus alati teretulnud külaline.

Aucklandis viisin oma ratta ja suure seljakoti tuttava neiu juurde hoiule ning Malaisia tripiks pakkisin kokku väikese seljakoti. Aaa ja veel veidi nänni hostelis töötamise eest. Auckalndi NoMads hostel oli samuti meie partner ning sain seal veeta tasuta kaks ööd privaatoas, kus oli eraldi dušš ja WC ja kaheinimese voodi. 11ndal septembril astusin lennukile, suunaks Malaisia.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar