Saabumine

Tervist!

Siit tuleb esimene blogikanne. Usun, et enamik teist on juba kursis marsruudi ja ligikaudse ajakuluga, mis Aucklandi jõudmisele kulus, kuid nüüd tuleb ka veidi täpsem ülevaade sellest.

15nda oktoobri hommikul kell 06:30 startis rong Sürgaverest Tallinnasse. Suuream osa sellest ajast magasin. Sadamasse jõuds sain kokku Viktoriaga, kes tuli mind armsalt ära saatma. :). Laev Helsingisse väljus10:30. Sealgi polnud suurt midagi teha - lugesin raamatut ja uurisin Helsingi bussigraafikut, vihje sellele sain Dianalt. Ja abi oli sellest vihjest kindlasti! Säästsin ca 30 euri (mille hiljem rõõmsalt Helsingi lennujaamas toidule kulutasin!!! Täiesti jube kui kallis on söök tehtud). Sadamast ostsin pileti, hüppasin trammile, mõned peatused edasi väljusin rautejaama peatuses ja punusin (ei ole träänsmuusika järgi kätega õõtsutamine (Ivo ja Timo saavad aru! :D) järgmise bussipeatuse poole ajama. Samal ajal tuli vastu keegi suvaline soome härra ja hakkas midagi minule mõistmatus dialektis rääkima ja uurima. Sain aru ainult ühest sõnast: matk. Kuna mul oli ainsana seljakott õlgadel, siis sain aru, et härra üritas minuga mingil põhjusel kontakti saada. Vastasin poole sammu pealt: "Ei puhu suomi". Uuris siis kohe vastu: "Where are you from" - "Estonia!" Oli kiire vastus ja ma suutsin sel hetkel juba temast mööda vuhiseda, sest nägin, et minu buss on juba ees ja ootamas. Tagant kuulsin veel hõiget: "Have a nice trip!" Selline tore suomlane siis.

Sadamasse jõudsin ca kell 14 ja siis algas otamine ja kuna seda oli umbes 5 tundi, siis loomulikult läks mul kõht tühjaks ja pidin manustama seda hirmkallist toitu. Loomulikult nautisin iga ampsu nagu veedaks õhtut kusagil umbepeenes prantsuse restos (mitte, et ma kunagi sellises käinud oleksin, aga saate must aru küll!).

Kell 18:55 algas siis esimene pardale ronimine ja ümberringi ainult jaapanlase (kahtlustan, et ka mõni korealane). See tegi mind veidi ärevaks, sest vaevalt Londonisse eranditult ainult kollase rassi rahvas lendab. Läksin uurisin siis väravaneiu käest, et olen ma ikka õiges kohas ning tuligi välja, et värav oli viimasel hetkel muudetud. No selge! Leidsin uue värava üles ja pilt palju loogilisem - enamjaolt europiidse rassi esindajad. Lend algas ja kulges ja lõppes viperusteta.

Londoni lennujaam - ootamine ja ronimine järgmisele lennule. Lend algas ja kulges ja lõppes viperusteta.

Hong Kongi lennujaam - istud ja ootad! (ahjaa ja sööd) Söök oli odavam kui Helsingis, mis oli väga, väga meeldiv üllatus! Ahaa ja siin tuli ka esimene "viperus". Nimelt lend hilines ca 1 tunni võrra. Istusin siis seal värava juures ja lugesin raamatut. Lennukile minnes aga ei meeldinud kohalikule ametnikule minu boarding pass ja jooksis sellega kusagile superviisori juurde. Vudis sama kiirelt tagasi ja ütles: okay! Kehtiasin õlgu ja astusin lennukile. Seal aga sattus mu kõrvale keegi vanem india naine, kes kergelt öeldes lõhnas üpriski ebameeldivalt. Aga jällegi lend algas, kulges ja lõppes rahulikult.

Aucklandis maandusime kell 14:00 (kohaliku aja järgi). Leidsin  oma seljakoti, mille andsin juba Helsingis ära, ja läksin õue. Seal vaatasin vasakule ja vaatasin paremale ning otsustasin minna paremale, sest noh... parem on ikka parem ju. Leidsin bussi, kus oli kirjas "to City". No mis seal enam mõelda. Suund sellele bussile, et siis Aucklandi kesklinna sõita.  Bussi ronis hiljem veel rahvast ja paljud olid seljakottidega. Uurisin kahelt saksa plikalt, kes saabusid just Austraaliast (kus olid kulutanud kogu raha ja nüüd tulid vaatama Uus-Meremaad ja siin töötama), kus nad ööbivad. Otsustasin ka nendega samasse kohta toa saada, kuid tulutult. Tuli välja, et praegu esineb linnas selline neiu nagu Bionseee ja sellega seoses on enamik hotelle kinni bronnitud. Läksin siis seiklema, et leida mingi koha, kus saaks öö veeta. Sattusin Kiwi Interntatioanl hotelli (vms), kus loomulikult kohti polnud, kuid kus oli üks väga abivalmis reisiagent, kes tegi mõned telefonikõned ja leidis mulle koha lähedal asuvasse ühikasse (1 öö 35 taala), samuti ostsin talt ka kõnekaardi, 2Degeesi klient olen nüüdsest. Kõmpisin siis rõõmsalt sinna, tegin check-ini ära ja siin ma nüüd siis olengi.

Jagan tuba veel 7 mehega. Sakslane, inglane, prantslane (kes räägib väga vähe), itallane, kiwi ja kaht tüüpi pole näinud, aga asjade järgi peaksid nad siin olema. Sain lõpuks ometi ka dušši all käidud ja puhtad riided selga! Sõin kõhu täis ja nüüd lebos. Välja minna ei raatsi, sest väsimus on liiga suur!

Homme ärkan 7 paiku ja kohe postkontorisse IRD ja pangakonto numbrit tegema. Pärast seda hakkan uurima, kuidas saada oma esimesse pikemasse peatuspaika ehk Timber Trail Centre'isse.

Ah jaa! Keda siis huvitada võib, siis ajavahe Eestiga on 10 tundi. :)

PS! Pilte pole veel teinud, seega see blogpostitus on nö "kuiv". Pildiraamat ilmub hiljem.