Ja nii ongi!
Tööd jagub siin ikka kuhjaga. Praeguse seisuga olen ehitanud veggie-gardeni (kaks tuleb veel teha), saagind ja ladunud puid, vedanud pinnast, juurinud üles 20 mustikapuu juurt (prantslasega kahekesi) ja siis istutanud need samad juured ka juba uude kohta (pagan see on üks väga hull töö). Lisaks oli prantslane eelmised taimed istutanud veidi liiga lähedale üksteisele seega pidin viis taime üles kaevama ja uude kohta maha. Nagu ütles Stevie-Wonder (üks ehtiajamees, kes siin ka töötab): "Fuc*ing frenchmen!". Ei aga tegelikult on prantsuse poiss tubli. Teeb tööd ka, aga talle meeldib puhata. Kui ma lõuna ära söön, siis ma ei viitsi väga kaua seedima jääda ja lähen edasi tööd rügama, siis too prantsuse poiss nokib veel pool tundi nina. Arusaadav, et rahhi selle eest ju ei maksta, mis teeme, aga no mingi tung asjad ära teha tekib ikka.
Too Stevie on üldse muhe tüüp (ehitajamees siis). Aitasin tal täna ka paari laetala paika panna (prantsuse poiss oli ka abis ja sai vähemalt kolm korda kuulda "bloody frenchmani" :D) ning palus mul tõsta tala kõrgemal, nihutasin siis sentimeetri võrra. Ütleb, et rohkem, no lükkasin veel kaks senti. Ütleb, et kas rohkem ei jõuagi? No näita härjale punast rätikut palun. Tõukasin siis tala nii suure hooga vastu lage, et Stevie ehmus: "Oot, oot, ma ei palunud sul terve katuse eest ära lükata!" Nalja saab!
Selle keskuse juhataja. Härra, kes kogu renoveermise enda südameasjaks võttis ja teeb seda oma säästudest on üks väga, väga kireva elukäiguga inimene. Vähe sellest, et neli aastat tagasi sattus ta kohutavasse avariisse, mille tulemusena oleks ta peaagu jalast ilma jäänud (arstid tahtsid maha võtta, härra (Marty) vastas, et ei võta te midagi maha. Ma jooksen pärast haiglast välja saamist 36 kuu möödudes maratoni. Ja jooksiski) on ta olnud mitme Ida-Euroopa riigi peaministri nõunik. Töötanud külma sõja ajal ja NSVLi lagunemise päevil endistes NSVLi riikides. Aidates ülesseada kommunismijärgse erastamise mudelit nois riikides (ka Eestis muide). Ta on üks esimesi inimesi (kui mitte esimene), kes sai enda passi uhiuue Eesti templi (1991 aastal). Elanud ja töötanud Kazahstanis ja teab tollast presidenti nimepidi ja on siiani tuttav. Lühidalt on tegemist tõesti palju näinud ja ääretult suure kogemuste pagasiga inimesega.
Eile õhtupoolikul võtsin garaažist välja ka seal rippuva maanteeratta, pumpasin kummid täis, õlitasin keti ja hammasrattad, kohendasin sadulat, paikasin lenksudel oleva sideme, ajasin rattariided selga ja tegin esimese rattatrenni Uus-Meremaal. Ja see oli täiesti vapustav! Küll lühike (1 tund ja 30 kilomeetrit), aga täiesti võrratult kaunil teel. Kõrvaline, vähese liiklusega, suhteliselt kehva asfaltiga, kuid nii maaliline, et mul oli tõsiselt kahju, et telefoni koju jätsin. Järgmine kord võtan kaasa ja teen kindlasti mõned klõpsud! Ma poleks mitte kunagi osanud arvatagi, et mul avaneb võimalus sellises looduskaunis kohas trenni teha.
Uurisin välja, et siin lähedal - umbes tunnise autosõidu kaugusel - asub vulkaan, mis oli Sõrmuste Isanda filmis mt Doom (too koht, kus sõrmus päris lõpus laavasse kukkus koos Gollumiga). Tuleb välja, et selle tippu saab matkata. Arvake nüüd kaks korda, kas ma lähen sinna matkale tuleval nädalavahetusel? :) (pean ainult lootma, et ilmaga veab ja kui selle retke ära olen teinud, siis saate kindlasti pilte vaadata ja kogemusi lugeda.
Praeguseks nagu ongi vast otsa saanud jutt. :)
PS! Mul eilsest tööpäevast kael ja turi täitsa punetavad. Siinne päike võtab paremini kui Eestis! :)))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar