Esmaspäev, 28. oktoober 2013

Nädalavahetus vol 2 ehk Laskume, Laskume ja Laskume Veidi Veel

Sedasi ma seal siis istusingi. Sõin oma võileba ja nautisin vaadet. Ei kujuta ettegi, kui kaugele nii kõrgelt näha võis, aga üks oli selge - senise elu kõrgeim punkt oli vallutatud ja tunne oli väga hea. Alla minemise pärast ei hakanudki üldse pead murdma. Tegelikult ei olnudki soovi enam alla liikuda, sest vaatamata tugevale tuulele ja miinsukraadidele oli seal väga, väga soe istuda! Nimelt oli päike kivide ühe poole nii soojaks kütnud, et tekkis tunne nagu oleks kenasti soojustatud tabureti peal olnud.

Ilukirjanduslik vahepala.
Mäel sai sakslastega veel naljatatud,  et peaks siia jäämagi. Kraatri keskele laagri püsti panema, seal oleks tuulevarjus ka... Aga ei, lõpuks pidi ikka laskuma hakkama. Seljakott selga ja juba tuttavat teed pidi alla suunas liikumine. Algus jällegi kerge, sest palju suuri kive, kõnniksid just kui väga kõveralt ehitatud trepil. Hiljem hakkas asi veidi kahtlasekmaks muutuma, pidid tagurpidi ämblikku mängima ja valima kohta, kuhu jala asetad, et ei libiseks, sest kui libised, siis tead, et parimal juhul on ainult riided lõhki, halvimal juhul on katkisi kohti rohkem kui vähem.


Veel viimane pilk tipu suunas.

Olles veidi laskunud tulid vastu teised ronijad. Näol kurnatud ilmed ja küsimus, et kas tipp on kaugel? Noo ei ole! Vastasin, et raskem osa on kohe, kohe möödas ja see pingutus tasub end kindlasti ära. See vaade on täiesti võrratu. Turnijad said kohe indu juurde, tänasid ja liikusid reipamalt edasi. Mina aga otsisin juba veidi pehmemat pinnast ja hakkasin suuremaid samme tegema. Varsti sai juba teha umbes nelja meetri pikkusi samme, sest kaldenurk oli piisavalt terav ja igat sammu toetas pehme pinnas, kuhu jala sisse vajutada ja end kenasti tasakaalus hoida sai. Sedasi joostes läks laskumine ikka väga kiirelt. Kokku kulus laskumisele umbes 35 - 40 minutit, seega liikusin alla peaaegu poole kiiremini kui üles.

Alla jõudes võtsin suuna juba mainitud jalutuskäigu finiši suunas. Lõpuni oli veel ca 13 kilomeetrit.

Esimesena läbisin oru, kus asus punane kraater oma kraatrijärvega, sellele järgnes järjekordne tõus, rännaku raskeim (kui selle mägironimise välja jätta). Jällegi oli pilk maas ja samm muutus raskemaks, aga teades, mis ees ootab (olin seda ju mäe tipust näinud) ei tulnud kordagi mõtet, et kurat oli vaja siia ronida?? Varsti olingi selle järseima osa tipus ja vaade Emerald Lake'idele lihtsalt võrratu!

Kivine tee raja kõrgeimasse punkti

Emerald Lake
Pärast Emerald Lake'idest möödumist hakkas rada laskuma. Hiljem tuli veel võtta väike tõusunurk ja kõndida ümber kerge kivise künka, kuid edasine teekond oli enamasti suunaga alla. Rada oli kergesti läbitav ja selgesti näha. Kohati olid hiliskevadised vihmad osa rajast ära uhtunud, kuid läbimatuks see teed ei teinud. Kõndides ja muusikat kuulates ja vaadet nautides mõtlesin, et võiks selle raja ka joostes läbida. Tegemist oleks natukese lühema jooksuga kui poolmaraton ja raske oleks ainult esimene pool, kus oleks rohkelt ronimist. Sedasi mõtiskledes jõudsin peagi vulkaaniliselt aktiivsesse tsooni. See tähendab seda, et üks väike vulkaanike oli seal aktiivseks muutunud ja aastal 2012 kahel korral ka pursanud (augustis ja novembris). Seega oli selle ala alguses silt, et peatumine pole mõistlik ja sellest alast peaks kiiresti läbi kõndima. Enne rännakut viidi läbi ka kerge instruktaaž, et kui vulkaan peakski purskama hakkama, siis ei tasu edasi joosta vaid lihtsalt seisma jääda ja üles vaadata ja proovida vältida langevaid kive. No, ei aitäh! Kui mingi vulkaan purskama hakkab, siis ma küll niisama seisma ei jääks. Ma teeksin arvatavasti elu kiireima jookus! :) Aga ei olnud mingit purset oli vaid mägipeer! Nimelt haises seal nii kohutavalt väävli järgi, et tundus nagu terve mägi oleks vaikselt kogu aeg salapussu lasknud. No ei olnud kõige meeldivam nuusutamine.

Nii muuseas olingi jõudnud juba madalmale. Rada kulges mööda mäeselga alla ja edasi tagasi suuas, sedasi sinka-vonka ussi moodi loogeldes. Seda sellepärast, et laskumine liialt järsk poleks. Mida madalamale jõudsime, seda rohkem hakkas ka rohelust vohama. Oli näha ka esimesi lillekesi ja põõsaid, kuid puudest olime veel ikka väga palju kõrgemal, aga mitte kauaks. Tegu oli ilusaid vaateid täis laskumisega, kuid midagi erilist ei juhtunud. Varsti jõudsin ka metsa, siis juba mägesid ei näinud. Olid vaid kõrged puud ja korralik võss.

Sealt tipust laskuskimegi ja on näha ka kuidas mägi veidi aurab. 

Väike mägioja.
 Rajal kohtasin veel paari ameeriklast, kellest üks tegi kogu rännaku läbi five-finger jalanõudes. Tegemist on sisuliselt väga õhukese tallaga ja jalga mitte toetava jalavarjuga. Ja jalas on ta nagu kinnas käes ehk iga varba jaoks on oma väike pesa. See, et ta läbis kogu tee nendes on vägagi muljet avaldav. Ajasime kõndides veidi juttu ja tegemist oli usakatega, kellel sai Ameerikast kõrini ning kolisid paar aastat tagasi Uus-Meremaale. Oma otsust pole nad kordagi kahetsenud. Nende usakate meeldivas seltskonnas ma lõpuni kõmpisingi.

Ja kokkuvõttes kulus mul kogu rännaku (kaasaarvatud mägironimise) peale 6,5 tundi ning jõudsin kella 15:00 bussi peale. Bussijuht Megan, kes väitis, et hea oleks kui kella 16:30 peale jõuaks kui kavatsen mäge vallutada oli isegi veidi üllatunud. Buss viis meid tagasi hostelisse, kus tuli mulle järgi ehitaja Steve, kes oli lahkelt nõus mind enda juures majutama. Õhtusöögiks tegi tema abikaasa Joss sealiha ja kartuliputru hernestaga. Mulle laoti ette megasuur ports ja kuna see maitses kohe eriti hästi pärast sellist korraliku matka, siis hävitasin selle ning hakkasime Steve'iga ragbit vaatama. Siiski sai väsimus minust varsti võitu ja läksin magama ära.

Pühapäevast, mis sellele matka-laupäevale järgnes juba järgmises postituses.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar