Nädalavahetus vol 1 ehk Tuletame meelde kiirrännaku!

Tervist usinad kaasaelajad!

Olen nüüdseks veidi aega levist väljas olnud ja kohe järgneb ülevaade sellest, mis siis praegu toimunud on.

Nädal lõppes töötamise tähe all. Reedel (25.10) koorisin oma tööürbid maha ja kell 16:00 algas sõit National Park Backpackersisse. Sõidutajaks oli Steve the Builder (temast lähemalt veidi hiljem), sest see koht asus tema koduteel. Härra Builder viskas mu siis mainitud hostelisse ära, maksin seal 28 kohalikku raha voodikoha eest ja hakkasin uurima laupäevase jalutuskäigu kohta. Nimelt oli mul kavas ronida LOTRist tuntud mäe otsa. Just, just! Ma võtsin plaaniks vallutada Mount Ngauruhoe ehk Mount Doomi. LOTRi näinud inimesed teavad seda tippu kui (SPOILER ALERT!!!) Lord Sauroni pesitsuspaika ja kohta, kus sepistati Sõrmus ning kus see ka hiljem hävitatu. (END OF SPOILER ALERT!!!)  See mägi jääb aga ühe jalutuskäigu teele. Jalutuskäigu nimeks on Tongariro Alpine Crossing ning peetakse Top 10 matkaraja hulka kuuluvaks retkeks.

Hakksin siis usinasti uurima ühe adminni käest (keegi belgiast pärit kogenud mägironija härra), et kas ma jõuaksin teha mõlemat ehk läbida mainitud jalutuskäigu ja ronida veel mäe otsa ka. Too hakkas seletama, et väga ohtlik, võtab palju aega, peab olema heas vormis blablabla. Ühesõnaga ei julgustanud just väga tegema seda. Lisaks seletas, et kui ilm halvaks läheb ja pilved tekivad, siis on mäelt laskumine keeruline ja võib seal pilvede sees (no just nimelt, ega see mingi Munamägi ole, kus tipus olles ikka pilvede alla jääd, vaid selle mäe otsas oled ikka kõrgelt pilvedest üle!) ära eksida jne jne. No ei süstinud just ülemäära enesekindlust! Hiljem sain jutule selle hosteli omanikuga, kes oli väga lahke Šveitsist pärit naisterahvas ja hakkasin siis temalt ka uurima, et mis ikka on, kas saab teha kaht asja samal päeval. Õnneks oli tema äärmiselt positiivse suhtumisega! :) Ütles, et kui ilus ilm ja ma kiire kõndija olen, siis ei tohiks probleeme olla. Andis ka soovitusi, kuidas paremini ronida sinna mäkke ja milliseid ohte vältida.

Ilmateade lubas just laupäevaks ühte ilusat ilma. Muidu oli ainult vihm ja vihm. Seega olid mul pöidlad pihus ja magama minnes ka veidi entusiasmi, et äkki ikkagi saan sellega hakkama



Üleval oleval pildil on on kujutatud retke profiil.

Laupäeva hommikul kell 8 jõudsime retke alguspunkti. Bussijuht (Megan, kes oli hosteli omaniku tütar ja kes tegeles maanterattasõiduga ja kellelt ma loomulikult uurisin, kust saada odavalt kasutatud maanteratast, aga see inff teid vist väga ei huvita, seega jätame selle hilisemaks) palus bussi jääda inimestel, kellel oli plaanis teha lisaks rännakule veel ka mägironimist. Jäin siis koos käputäie rahvaga bussi istuma ja Megan luges siis kenasti sõnad peale. Buss tuleb meile järgi lõpp-punkti kahel ajal: kell 15 ja kell 16:30. Kella 15 me kindlasti ei jõua, kui hakkame mäge vallutama ja kui ca 6 kmi enne lõppu näeme, et ei jõua ka 16:30se bussi peale, siis peame talle helistama ja ta tuleb meile hiljem eraldi vastu, aga see maksab juba jälle veidikene kohalikku valuutat. No selge värk! Jälle võimalus raha ära anda! Aga eks me ise teadsime, millega riskime.

Alustasime siis oma rännakut 1000 meetri kõrgusel merepinnast (jah! Juba kõrgemal kui Eesti kõrgeim tipp). Võtsin siis oma sammu sisse ja keskmiseks kiiruseks tuli miski 6 km/h. Vahel jäin seisma ja tegin mõned klõpsud pilti ka. Neid pilte kogunes lõpuks veidi üle 180ne. Ja esimene pool rajast oli rahulik kulgemine mööda kenasti märgitud rada väikese tõusunurgaga. Ei midagi erilist peale väga kauni vaate. Juba kaugelt oli näha ka Mount Doom. Mille peale tuli kohe mõte, et no päriselt? Ma kavatsen selle tippu ronida?? Jap! :)))

Mt Doom paistab vasakul. Näha on ka veidikese jääd päris tipus. Mäe kõrgus on 2 291 meetrit merepinnast.

Esimene korralik ronimine hakkas kui olin möödunud Soda Springsist. 1 200 meetri pealt 1600 peale ja suhteliselt järsu kaldega. Enne seda seisis silt küsimusega: Oled sa ikka valmis selleks matkaks? Vastasin mõttes, et loomulikult olen ja rühkisin edasi! Sisuliselt nägi see välja kui väga järsust ja ropult pikast trepist üles kõndimine. Väga paljud pidid tegema peatusi, et puhata ja hinge tõmmata. Pean tunnistama, et endalgi võttis see ronimine stange märjaks ja tõstis pulsi korralikult anaeroobse taseme lähedale. Peatust ma endale lubada ei saanud, sest teadsin, et kui tahan plaani ellu viia, siis jokutada ei tohi, sest lisaraha ma maksma kohe kindlast nõus poleks olnud. Võtsin siis mõned sõõmud vett ja kõndisin edasi.

Pärst seda tõusu oligi käes oodatud hetk. Olin veidi kõrgemal kui 1600 meetrit merepinnast ja nool näitas kahes suunas: a) jätkan rajal ja b) roni mäele. Vaatasin kella. Olin kõndinud tund ja 15 mintsa. Seega kõvasti kiiremini plaanitud graafikust, taevas polnud ühtegi pilve ja päike säras ja keedasin siis variant "b" suunas. Ja kohe avanes mulle järgnev vaatepilt.

Hell Yeah! Let's Do THIS!

No läksime! Enam polnud tegemist ette tallatud rajaga. Nüüd näitasid suunda postid, mida järgides läks tõusunurk aina teravamaks ja teravamaks ja ühel hetkel kadusid postid. Nüüd oli suunaks tipp ja rajaks endale parema äranägemise järgi valitud rada. Ma olin tol hetkel vist viies inimene, kes sel päeval ronis, seega kõrgemal nägin umbes nelja rühkijat. Otsustasin, siis nende suunas ja jälgedes liikuda. Mida samm edasi seda karmimaks ronimine läks. Pinnas puutus pehmemaks, suuri kive, kuhu astuda polnud. Tegemist oli suureteralise vajuva pinnasega, mis iga sammu ajal andis pool sammu järele, seega ronimine muutus järjest vaevalisemaks. Ühel hetkel ei saanud enam püsti kõndida ja pidi keha ette kallutama ja ka kätega kaasa aitama.

Sedasi neljakäpukil aeglaselt edasi rühkides liikusimegi meeter, meetri haaval tipule lähemale. Varsti hakkasin tundma, et sõrmedel on külm (kindaid ju kaasas polnud) ja paningi tähele, et kivikesed on ju jääga kaetud. Selge! Oleme juba päris kõrgele suutnud ronida, aga kui pilgu ülesse heitsid, siis oli veel oioioi kui palju minna, et tippu jõuda. Pärast järgmist 10 minutit ronimist avastas üks sakslane, kes eespool rügas, et pagan (!) oleme vist vale tee valinud, sest kallak muutus väga järsuks ja pehmest pinnasest oli saanud üpriski tahke ja teraline pinnas, kuhu jalga enam väga naljalt sisse ei löö ja seega toetuspinda nappis. Vaatasime siis veidi ringi ja pilk sattus ka alla poole sinna, kust olime just tulnud. Ossa vana paha! Kuidas ma siit pärast alla saan?!?!?! Oli minu esimene mõte ja minu teine mõte oli, et palun ole seda ronimist väärt. Seal tipus pean ma selle sõrmuse leidma või vähemalt Sauroni kummuli silma nägema või midagigi, et see turnimine end ära tasuks.

Jep, jep! Jäised kivikesed, minu arm! Vaade üles. Ronida veel piisavalt.

Pärast mõningast mõtisklust otsustasime, et ca 15 meetrit vasakule on näha suuremaid kive ja kui sinna jõuaksime, siis peaks sealt edasi ronimine lihtsamaks minema, sest toetuspinda on rohkem. (aa kas ma mainisin, et näpud külmetasid veidi ja tuul oli vali ja üpris jahe ja temperatuur oli sinna nulli lähedale??) Liikusime, siis tõusuga risti vasakule ja jõudsime nende ihaldatud kivideni ja toetuspunktideni, et avastada, et need on ju puha jääs! Ok! Nüüd oli toetuspind, mis omakorda oli aga väga reetlikult libe! Pff... Vihma käest, räästa alla! Aga alla ka ei andnud ja ronisime edasi. Tegelikult polnud nüüd ronimisel viga. Ikka aitasid kaasa kätega ja olid lihtsalt ettevaatlik, et ei libastuks, kuid progress oli veidi edulisem kui varem.

Oi! Tere jääpurikad ja taamal näha pilvepiir.

 Sedasi me seal umbes kuuekesi turinisimegi. Alla vaadates oli näha veel ronijaid, kes juba meie ette tallatud rada pidi liikusid, kuid õnneks tabasid nad varem ära, et peaksid hoidma rohkem vasakule, sest meie üleval liikusime kõik sinna poole ja näitasime õige suuna ette.

Mida meeter edasi, seda kergemaks ronimine läks. Kivirahnud muutusid juba suuremaks, sai teha suuremaid samme, pinnas enam nii palju tagasi ei andnud, seega oli sammu pikkus ka edenemise pikkuseks ja oli lausa lust ronida. Varsti sai juba isegi selja sirgeks lükata ja üle pika aja mägironija poosist välja tulla ning selga sirutada. Nüüd oli juba lund ja jääd näha rohkem ja pilvepiir oli ammu seljatatud ning endise vulkaani kraatri äär oli näha, mis tähendas ka seda, et nii ihaldatud tipp oli juba kohe, kohe käega katsutav. Täpselt sama järsku avastasingi end juba selle kraatri äärelt. Lõpuks ometi! Vaatasin kella ja möödinud oli järjekordsed 1h 15min. Ja seda täielikult ronimise tähe all. Olin 2 293 meetri kõrgusel ja paganama rahul endaga. Oli aeg veidi rohkem ringi vaadata. Ja olgem ausad! See ronimine oli seda väärt. Ma ei hakka kirjeldama ma parem näitan:

Vaade 1

Vaade 2

Kraatri serv ehk mäe tipp.

Kraatri sisemus ehk sinna päike ei paista.

Mina niisama kustunud vulkaani tipus ehk kohustuslik turistikas. 

Jätkub...