Olemegi jõudnud pühapäevani (27.10). Peatun Steve'i ja Jossi juures. Steve on veidi noorem kui 70 ja on olnud ehitaja juba 15ndast eluaastast, seega võib öelda, et kogemusi tal jagub. Joss on tema umbes sama noor abikaasa. Elukohaks on neil oma maja, mille Steve ise ehitas. Asub see 900 meetri kõrgusel (juba kõrgemal kui Eesti kõrgeim tipp. Siin on vist kõik kohad kõrgemad kui Eesti kõrgeim tipp) mäe otsas ja on seega kaugelt juba paista, sest maja ise on ka 3 korrusega. Lapsed on neil juba täiskasvanud ja seega ei ela enam nendega. Nende kaaslasteks kodus on kolm kassi (kaks täielikku argpüksi ja üks täielik pugeja), üks koer (samuti suur pugeja) ja mõned kanad ja kukk (nende pugemisoskuse kohta ei tea ma midagi öelda).
Lisaks majale omavad nad tohutusuures koguses maad. Täpset hektarite arvu ma ei oskagi öelda, aga nad müüvad praegu ühte osa sellest ja see müüdav osa on 61 aakrit. Kuna neid ümbritseb mets siis on nende aias väga tihti kohata ka hirvi, punasid hirvi kui täpne olla. Steve nimetab neid tema kinnisvaraagentideks ja ta on küll jahimees, kuid neid hirvi ta kodu ümbruses ei lase, sest ei taha ära hirmutada. Nad aitavad maad paremini müüa.
Pärast hommikusööki leidis Steve mulle töötunked ja läksime siis temaga välja puid istutama. Ja oi noid puid oli ikka omajagu! Õnneks pole puude istutamine suurem raketiteadus ja hakkasimegi pihta. Auk valmis, puu sisse, muld peale. Auk valmis, puu sisse, muld peale jne... Ja siis hakkas vihma sadama. Edasine nägi välja väga sarnane eelmisele: Auk valmis, krae märg, puu sisse, selg märg, muld peale, kossid mudased.... Sedasi uhasime kuni tulid ootamatud külalised.
Steve'i sõbral olid veel ühed sõbrad külas ja nondel olid neliveolised bagid (ei saanud pildistada, sest tel aku oli tühi). Ja nood sõbrad tahtsid veidi offroadida. Kuna Steve elab sellises kohas, kus kõik ümberringi ongi üks suur offroad, siis sellepärast tuldigi külla, et tutvustada end ning uurida, kus võib sõita ja kus on ohtutu.
| Masinad nägid välja säänsed, aga kollased ja suuremate ratastega. |
Jõime siis tassikese teed ning kahe kollase neliveolise mänguasja omanikud pakkusid, et teevad meile ka väikese lõbusõidu. Polnud vaja pikalt veenda! Vihmakuub selga ja teele. Pean tunnistama, et tegu on väga vingete aparaatidega. Ronivad igal pool ja igast jamast läbi ja katus on peakohal! :) Saime siis umbes 20 mintsase lõbusõidu ning seejärel läksid nad omateed ja meie Steve'iga taas puid istutama!
Puud said maasse lõunasöögi ajaks. Dušši all käidud ja söök keres (Joss oskab väga hästi liha valmistada!) tuli kohutav uni peale. Võtsin siis raamatu ja siirdusin oma tuppa lebosse. Ma ei tea, kaua ma pikutasin, kuid mingi hetk koputas Steve ja ütles, et lähme nüüd jahile. Ma olin paugust ärkvel! Uued tunked selga (sest eelmised olid märjad), jakk peale, müts pähe ja ATV'le. Steve võttis oma 22 kaliibrlilise Magnumi vintpüssi kaasa (kaalus nagu mänguasi, nägi välja nagu mänguasi ja eks ta väikeste loomade laskmiseks mõeldud mänguasi oligi). ATV'sid oli tal ainult üks ja seega pidin ma taga istuma kuni tema navigeeris.
Kui ma arvasin, et lõbusõit sai nonde kollaste neliveolistega läbi, siis eksisin ma rängalt! Alguses sõitsime mööda kruusateed, suhteliselt üles-alla lookleva reljeefiga (nagu siin ikka kombeks), kuid siis sai tee otsa ja algas lihtsalt mingi rada ning kaldenurgad muutusid täiesti hulludeks. Veel järsem ja oleks pidanud neljakäpukil üles rühkima näiteks. Alla kõndida oli isegi raske ja libe! Aga see ATV poiss oli väga vapralt teel ja ei teinud trikke, kuigi endal oli küll tunne, et eeee Steve, kas oled kindel, et pärast tagasi üles ka ronime??
Igaljuhul sõitsime siis mööda neid teid alla ja alla, kohati peatusime, et uurida, kas potentsiaalset saaki ka kusagil näha on? See tee nimelt oli kõrgendiku peal ja kahele poole alla oli hea vaade. Steve siis jälgis binoklist, kas ja mida ja kui palju. Hirveisd oli meeletult, aga neid ei lase, lambaid meeletult, neid ka ei lase. No sõidame edasi. Lõpuks jõudsime päris orgu välja ja teed tõkestas oja. See oja oli ühtlasi ka Steve'i maa piiriks. Tal endal lihtsalt nii palju maad, et võib vabalt tund aega ATVga mööda seda ringi uhada ja jahti pidada.
Jalastusime ja hakkasime siis mööda aasa edasi kõndima. Ühel poole jõgi ja teisel pool mägi, mille külg kaetud metsaga. Üle jõe vahtisid meid veel suurte sarvedega põdrad, aga neid ka ei lase, sest võõral maal. Vintpüssi andis Steve minu kätte ja hakkasime vaikselt kammima seda aasta. Ühel hetkel Steve kutsub enda juurde ja osutab valge mägikitse poole ja ütleb, näe tulista. Too kõmpis umbes 150 meetri kaugusel. Võtan siis põlvelt laskeasendi sisse, vaatan läbi sihiku... Ootan... Ootan... Lask! Mööda! Kurat! Kits vuras metsa ära. Mõtlesin, et ok, kits oli küll sihikul, aga liikumise peal, äkki olengi koba noh! Mis seal parata, vähemalt sain lasu teha, aga ei pidanud kitse enda järel vedama. Win! Win! :))
Steve loomulikult sai korralikult ilkuda mu kallal, et kui keegi Eestit vallutama tuleb, siis pole vastase armeel ohtu, sest niivõinaa laseme mööda! Liikusime tagasi ATV juurde. Ilm oli muideks vahepeal väga ilusaks läinud ja täitsa soojaks, ainult tuul oli veel jahe.
Alustasime rännakut tagasi mäkke ja no see ATV ronis ikka igast jamast üles! Libeda savipinnase peal polnud üldse libe (kuigi just hetk tagasi sealt alla kõndides, pidin peaaegu perseli käima). Peatusime veel ühel tasasemal alal natu kõrgemal ja tegime teise ringi ehk näeme miskit, keskit luusimas. Ja nägimegi! Teine metskits, sel korral juba lähemal, ca 100 meetri peal ja meie olime kõrgemal, tema allpool. Kerge lask, sest ta seisis ja näksis muru. Laskeasend (põlvelt) sees, sihiku keskpunkt kenasti kitsel. Hingan sisse, välja, sisse... aeglaselt välja... sihik käib veidi üles alla, nagu peab. Peatan hingamise, sihik fikseeritud. Lask! Mööda!!! No mis jama??? Kits pani jälle plehku! Steve naerab! Ei olnud võimalik, et ma ei sihtinud täpselt. Kõmbime tagasi ATV juurde ja samal ajal arutame, et mis võis valesti minna. Ainuke loogiline seletus on, et sihik oli Steve'i jaoks rihitud. Ma olen temast ikka peajagu pikem ja tegelikult mängib see päris palju rolli, aga ei lohuta väga ikkagi! Kaks lasku ja mõlemad mööda... pfff! Pean lasketiiru minema ja harjutama veidi.
ATV'le ja tagasi mäetippu Steve'i juurde. Panime veel mõne puu maasse. Viimased neist ning arvutasime, et istutasime umbes 50 puud. Seega minust on jälg Uus-Meremaale jäetud! Minu pärand kasvab puude näol! Nagu neid siin veel vähe oleks. Aga see teebki selle riigi nii ilusaks.
Õhtusöök naha all ja magama ära! Hommikul tagasi Timber Trail Centre'isse ning tööle. Täna on kolmapäev (30.10) ja olen esmaspäevast tänaseni olnud Steve'i paarimees. Ehitame selle keskuse majas tube. Teeme sanitaarremonti, sest omanik tahab teha kõike nii säästult kui võimalik. Samas häid ehituskogemusi tuleb siin küll igapäevaselt.
Sellega saigi nüüd lõpuks minu nädalavahetuse saaga kokkuvõetud ja nüüd peab ootama järgmisi seiklusi.
Kirjutamisteni ja lugemisteni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar