Hetkel olen ühikas ja ootan, et saaks postkontorisse minna, et siis juba vajalikke numeroid hakata ajama. Mõnus hommikusöök on ka juba keres (omlett peekoni ja šampinjonidega). Kuidagi väga mõnus oli süüa hommikust kell 8 hommikul õues istudes. Nagu oleks suvi või midagi. Aa, oih, siin ongi ju suvi algamas. Siinkohal soojad tervitused Eestisse!
Öö ühikas... Pärast mõnusat õhtusööki keerasin magama ära. Ja oi kui kiirelt tuli uni voodis olles. Ei pidanud nuputama, mis asendisse end keerata ja kuidas väänata jalad ja ülakeha sedasi, et need ei segaks vahekäigus askeldavaid stjuardesse ning samas saavutada magamiseks rahuldava asendi.
Olles maganud umbes tund aega hakkas üürgama midagi. Midagi täiesti ennekuulmatut! Unesegasena arvasin, et tegemist on mu telefoni äratusega. Kobasin siis mobiilfoni järele ja vahtisin seda täiesti tühmi pilguga ei saanud ikkagi aru, kust kohast see heli tuleb. Kõrvalvaatajale võis asi tunduda päris koomilisena - toas karjub miskit ja üks tüüp lihtsalt vahib oma telefoni mitte midagi ütleva pilguga ning ei jaga mitte mingisugust biiti. Ma ei tea, kui kaua ma seda vidinat vahtisin, aga mingi hetke pärast hakkas koitma, et tegu on tuletõrje alarmiga... Päriselt?!?!?! Mis te teete nalja? Kas ma olen tagasi ajateenistuses, kus on öised häired ja drillid? Ajasime siis end kõik püsti, kes me seal toas passisime ja hakkasime vaikselt riideid selja ajama. Järsku käis uksele koputus ja keegi rinnasildiga neiu ütles: Out, out! MÕtlesime, et ohhooo ongi päris palakahi lahti või? Riided selga asjad kaasa ja õue. Koridoris tulid vastu kuus tuletõrjujat, kes rahulikult korruseid puistama hakkasid. Oli küll tunda mingit õrna kärsakat, kuid suitsu ja leeki ei näinud, kuulnud ega tajunud.
Jõudsime õue ja no siis sai asi selgemaks. Siin ühikas on pea igal öösel sedasi. Keegi tuhajuhan otsustab öösel suitsetama minna, aga õue minekuks või suitsuruumi otsimiseks mõistust või viitsimist ei jagu ja läheb pesemisruumidesse kimuma ja voila - tulemuseks korralik reivparti, kus muusikaks alarm ja pidutsejateks, uniste nägudega külastajad. Mis seal siis ikka. Ootasime väljas ca 10 minutit, kuni tulega võitlejad igaks juhuks kõik korrused läbi käisid ja ronisime tubadesse tagasi. Pärast seda sai magada juba rahulikult.
Öö möödus väga õndsas unes kui välja arvata paar korda, mil ärkasin, et kontrollida kellaaega. "Jetlag"i mul hetkel ei paista olevat ja ajavahega olen kenasti aklimatiseerud. Siia ühikasse ma vist teist ööd ei jää. Kui postkontoris ära käin, siis hakkan liikuma Timber Trail Centre'i poole, kus mind oodatakse, et ma oma abikäe ulataks ja seal pakutakse mulle süüa ja peavarju.
Järgmiste postitusteni, mu sõbrad ja ärge siis väga pead norgu laske, et te hommikuti autoklaasidelt härmatist kraabite, talverehvide muretsemisele mõtlete või uute kinnaste ostmist kaalute. :))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar