Laupäev, 2. november 2013

Nädal number 2 läbi

Eile avastasin, et siinne tähistaevas on palju tähtederikkam kui Eesti oma. Samas see võib olla ka pelgalt minu kujutlusvõime, sest tähistaevas on siiski täiesti erinev. Tähtkujud on võõrad ja neid tulukesi võib lihtsalt rohkem tunduda, aga võõralt ilus on see igal juhul.

Praegu on pühapäev ja ma ei ole mitte midagi teinud! :) Otsustasin, et võtan tänase päeva täiesti vabalt, loen raamatut, kirjutan teile veidi ja vaatan ehk mõne filmi. Kell on aga alles üks tund pärast südapäeva, seega võin õhtul midagi asjalikku ka teha, eks näis.

Nädala teine pool möödus ikka kenasti ehitamise tähe all. Lõpetasime veel paari toa laudamised, panin kokku ühe voodi, parandasime plekk-katuse ja oligi kõik. Kenasti lebo töö. Astusin naela otsa, see oli ka lebo, lihtsalt teed sammu ja astud peale, siis tantsid veidi ja viskad laua koos selle naelaga eemale. No problem!

Meie väike vabatahtlike seltskond kahanes ka veidi. Eile (laupäeval) läks ära prantsuse paarike ja nüüd olen siin ühe USA neiuga. Laupäev algaski üpris hilja. Miskit 9 paiku tegin silmad lahti. Kell 10 saatsime prantslased ära ja siis umbes 11 ajal läksime istutasime mõned puud. Selle peale kulus vast pool tundi. Seejärel suudusin tööriistakuuri, sest mäletasin, et seal ripub kaks maastikuratast. Mõlemad ühesugused, tõstsin siis ühe alla ja no mis teha - kääbikutemaal on ikka kääbikute rattad! Tõstsin sadula nii kõrgele kui julgesin, tegin väikese proovitiiru, rapsasin mõttes käega: "Saab sõita küll!". Ajasin rattariided selga ja seadsin vändapöörded Timber Traili poole. Olin sellel jooksnud, aga kuna raja tegelik pikkus on ca 85kmi, siis oli avastamist küllaga.

Plaanis oli vändata tund aega ühes suunas ja siis otsa ringi keerata ja tagasi sõita. Juba tuttav, joostud rada oli täpselt nagu mäletasin, üles-alla ja fakt, et ratas oli mulle väike, ise kõver ja omas tagumist amorti (mis tegi kiiresti edasi liikumise veel keerulisemaks) polnud mulle üldse mokka mööda. Vänderdasin siis edasi ja kui algas rada, mida ma veel uurinud polnud läks huvitavaks.

Kuna ma alustasin nö raja lõpust, siis liikusid ka kilomeetripostid kahanevas järjestuses (80, 79, 78 jne). Alates umbes postist numbriga 77 algas tõus, selline ühtlane, pikk ja kurnav. Mõtlesin, et oh, päris ägeda trenni saab siit! Ja saigi! Tõus ei nagu ei tahtnudki ära lõppeda Vaevaliselt vändates liikusin aina kõrgemale ja kõrgemale. Kui nägin posti numbriga 74, mõtlesin, et no küll see varsti ikka otsa saab, kaua võib ülesmäge uhada. No ei olnud enamasti järsk tõus, aga sellised ühtlased ja lõputud on need, mis tapavad.

Panoraam ühelt sillalt ja sealt on näha, mis ka tõus, mida mööda ma sõitsin. Vasakul ka kena mägioja.

Vahepeal tulid vastu rõõmsate nägudega ratturid, kes lihtsalt veeresid mulle vastu. Mis siis mäest alla veereda pole? Ja ma irvitasin vastu ja rühkisin ikka ülesmäge edasi.

Suhteliselt tõusu alguses
Isegi tunnel (täiesti kottpime tunnel) oli tõusva profiiliga
Ilm oli õnneks kuiv ja vahel tuli päikegi välja, kuid varasemad vihmad olid raja kohati vägagi poriseks muutnud, aga see ei häirinud, tegi asja vaid lõbusamaks. Varsti suutsin ka ära unustada, et ratas oli ikkagi väike, kõver ja vastki tagumise amordiga, oi see hakkas tegelikult ära tüütama, see tagumine verdru!

Kui nägin kilomeetriposti numbriga 70 ja rada oli ikka tõusva profiiliga, siis andsin juba alla ja mõtlesin, et OK! Järgmise kilomeetripostini ja siis on kõik ots ringi. Stopper näitas ka juba üle 50 mintsa sõiduaega ja selle kääbikoveloga oli ikka päris raske hakkama saada. (Pedaali alumises asendis jäi mu jalg umbes 100 kraadise nurga alla, kes kunagi rattaga sõitnud on, see peaks teadma, et see on LIIGA TERAV NURK! ja jalad ei saa oma täies võimsuses tööd teha ning see sunnib rohkem väntama ja see sunnib jala kiiremini väsima)

Mkmk. Tõus ei saagi otsa ju...
Varsti pärast seda mainitud kilomeetriposti jõudsin ühe rippsillani. Pikkust teisel ca 70 meetrit ja seal tegin pausi ning kuna kohtasin selles punktis ka kahete vahvat ja sitket vanameest, siis sain ka paar pilti, kuhu isegi peale jäin. Sild ise on üks mitmest, mis sellel rattarajal on. Pikim rippsild peaks olema 140 meetrine (seda ma ei näinud). Aga kui see 70ne meetrine sillake õtsus keskel olles väga kenasti (kui ise veidi kaasa aidata, mida ma ka loomulikult tegin :)), siis tahaks teada, kuidas see 140 meetrine kõikuda võib.

Ajasin paar sõna juttu ja väntasin edasi üle silla ja jätkasin tõusuga. Möödusin postist numbriga 69 ja otsustasin, et OK sõidan veel veidi. Varsti tuli vastu väike värav ja võtsin seda kui märki otsa ringi keerata. Aega oli kulunud 1h ja 2min, puhast tõusu oli kulunud 8km ja mõnisada meetrit peale. No ja kohe kui ma noka tuldud suunas keerasin hakkas lõbus osa pihta. Eest kolmenda peale ja tagant raud paremale, hoog sisse ja laskumine võis alata. Juba tuttavat rada pidi kiirustasin alla ning 8 tõustut kilomeetrit said läbi miski 20+ mintsaga, siis algas jälle see juba tuttav üles alla profiil, mida olina ka joostes läbinud.

Tagasi praegusesse elukohta jõudes olid jalad veits pehmed, nägu mudane ja tuju hea. Ratas oli küll täielik saast, aga pidas vastu. :D Kui maja eest sinna ümber keeramise punkti kulus aega 1h ja 2min, siis sealt tagasi majani kulus kõigest 46 minutit. Sain hea trenni, portsu ilusaid pilte ja kena kogemuse osaliseks. Tegelikult võiks millalgi mõelda ka terve raja läbimisele, kuid siis peab ratas kindlasit parem olema.

Praeguseks ongi kõik, vedelen voodil. Pool pühapäeva veel ees, eks näis, kas viitsin end liigutada või veedangi tänase päeva puhates, et homme kenasti tööriided selga panna ja ehitamisega jätkata. Järgmisel nädalal peaks mulle Uus-Meremaa maksuinimeste poolt ka kiri postkasti tulema, kus on minu IRD number (number on mul ise-enesest juba käes, sest uurisin selle neilt järgi), aga kirja on vaja, et pangakonto avada. Kui see kiri käes, siis liigun siit toredast kohast ära Taupo linnakesse, kus alusan tööotsinguid. Juhul kui need õnnestuvad ja saan mingi maksva otsa sinna, siis on võimalus, et regan end ka detsembri keskel toimuvale võistlusele, aga ei hakka siin veel hõiskama, eks näha ole, mis saab ja kus ma lõpuks järgmisena maandun.

Cheerio!





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar