Kolmapäev, 20. november 2013

Detailid, detailid ehk Topelt ei kärise

Täna oli üks edukas päev!

Tööotsingud on läbi. Teisipäeval pärast luhta läinud rattasõitu (tahtsin teha esimese trenni, kuid vihma hakkas sadama ja kilometraaž jäi kõigesti 23 ringi. Samas sain teada, et see ratas on kiire, eriti laskumistel) läksin kolmapäeva hommikul snorgeldama. Golfipalle veest õngitsema. Kuna keset nädalat on kõik normaalsed inimesed tööl ja golfi ei mängi, siis erilist rahhi ma ei teeninud. Kõigest 15 taala kolmetunnise supluse eest. See on aga täiesti teisejärguline, sest snorgeldamine isajänesest on ikka vaieldamatult üks mu lemmikuid tegevusi. Kolm tundi vees möödusid täiesti märkamatult. Vesi oli jahe, aga see pole oluline, sest sain väga hea ja sooja kalipso ja kiivri ja lestad ja mu vajaliku aparatuuri. Vesi oli läbipaistev, mitte küll nii transparentne kui Punane Meri, kuid kindlasti teeb silmad ette ükskõik millisele Eestis asuvale järvele, vähemalt nendele, milles mina ujunud olen. Vesi oli abivalmis. Sain ühe golfipalliga vasta selga, olin suhteliselt pinna lähedal kui tundsin väikest kõksu ja avastasin, et pall oli kenasti minu pihta lennanud. Õnneks võttis vesi suurema osa löögist enda peale ja palli kineetiline enerdži polnud enam piisavalt suur, et ma isegi aia ütlema peaksin. No ja kalipso paksus aitas ka kaasa.

Golfipalle korja mine nägi aga suuresti välja kui liblikate püüdmine, kui välja arvata faktid, et ma olin vees ja korjasin golfipalle, mis minu eest ära ei lennanud, vaid lebasid seal põhjas ja vahel turtsusid vastu, ega tahtnud alluda mu soovidele kenasti võrku veereda. Muul määral - vägagi sarnane. Mul oli pika ridva otsa pandud korv, mille sisse ma põhjas lebavaid pallikesi korjasin. Kui võrk sai piisavalt täis, siis ujusin ankrusse jäetud "korjandus punkti", tühjendasin võrgu ja järgmise satsi järele. Kuna palle oli põhjas vähe, siis saingi kõigest 375 pallikest korjatud. Kolme tunni kohta häbematult vähe, aga selle kaalus üle snorgeldamise lõbu. Lisaks said jalad lestades kena koormuse. Just pöiad, mis liikusid tänu lestadele nii nagu nad ujudes liikuma peaksid - lõdvalt.

Kaldale tulles rääkisin veidi golfi-biznesi omaniku naisega juttu ja andsin talle igaks juhuks oma CV. Seejärel jalutasin kahte kohalikku poodi. Esimene oli miski matkatarvete pood. Seal ajasin kaks sõna juttu ja andsin oma CV ning siis läksin Kathmandu esinduspoodi (the matkatarvete pood!), andsin CV ja eelnevalt täidetud avalduse. Õnneks oli juhataja seal ja võttis mind kohe jutule. Tegime kiire intervjuu ning ütles, et annab päeva jooksul teada, kas sain töökoha või mitte. Rõõmsal meelel läksin hostelisse oma väga tühja kõhtu täitma.

Paar tundi hiljem heliseb telefon. Kathmandu juhatajale olin toreda mulje jätnud ja teavitas, et sain töö! No lõpuks ometi! Hakkan seal siis rahvale matkatarbeid müüma ja saalis ringi jallama ning riiuleid täitma. Sounds good to me. Samal ajal kui tolle härrasrahvaga rääkisin tuli sõnum, et mulle on jäetud teade voicemaili. Avasin selle ja oh üllatust! Golfi-biznesi omanik ja palus, et ma talle tagasi helistaksin. No ei saa ju mitte helistada. Tuli välja, et ka neil on mulle pakkumine ning sooviks rääkida neljapäeval umbes kell 13 paiku kui ta tööle tuleb. Olin loomulikult nõus, kuid mainisin, et ma lähen juba ka Kathmandusse tööle. Võttis seda arvesse ja leppisime kokku, et tulen juttu ajama.

Neljapäev algas siis tavaliselt. Tööle veel minema ei pea (Kathmandusse lähen esmaspäeval pabereid määrima ja esimene tööpäev oleks järgmisel reedel). Sõin hommikust ajasin feisbukis veidi juttu. See on mul saanud juba äärmiselt meeldivaks traditsiooniks. :) Ja võtsin ette trenni. Ilm oli kena, mökerdasin end päikesekreemiga kokku ja viisin ratta välja. Leidsin internetist hea 50kmise ringi ja otsustasingi, et täna rohkem ei sõida, sest alustuseks piisab sellest küll. Ring ise ei olnud ka keeruline: sealt vasakule, siis vasakule, siis paremale, siis paremale, siis paremale, siis vasakule, siis paremale, siis vasakule ja paremale jne jne. Ei midagi erilist, täiesti arusaadav! Kõik algas kenaste, osasid teid ma juba teadsin ja tundsin end seal vägagi mugavalt. Ratas oli väga hea, aga jalg kenakesti töntsiks jäänud, aga no pole hullu!

Olin juba mõnusalt kaks tundi uhanud kui avastasin, et pagan! Ma olen kaks tundi uhanud ja nii tönts mu jalg ka pole, et ma kahe tunniga 50kmi ära ei sõida. Midagi on valesti, sest Taupost pole haisugi! Noo võtsin korraks hoo maha ja uurisin ümbrust. Täiesti mitte midagi ütlev. Arvasin, et no ju ma läksin veidi liiga kaugele välja ja pole muud midagi kui panen ikka otse mööda seda teed edasi ning järgmisel suuremal ristmikul võtan kursi (arvatava!!!, sest ma ju ei teadnud täpselt, kus ma olin) Taupo poole. Väntasin edasi. Mingi aja pärast silmasin ees ristmikku ja oh seda rõõmu seal olid ka sildid, kuhu poole miski linnake jääb ja palju neid verstasid ka nendeni on. Lähemale jõudes rõõm kadus ja motivatsioon langes. Taupo (mis jäi minu arvatavast suunast täiesti vastupidises suunas (!!!), jah ma olin korralikult võssa pannud kusagil) linnakeseni oli 39 kilometrit. Kiire pilk spidokale ja avastus, et ma olin juba vändanud üle 60 kiltsa. Tuletan meelde, et plaanis oli ainult 50 kilomeetrit, mis tähendab, et võtsin kaasa vaid ühe veepudeli ja see oli ka tühi.

Motivatsioon maas, veeresin aeglselt mööda tõusvat teed Taupo poole. Peab tunnistama, et see oli päris raske hetk tänases trennis. Jõud hakkas kaduma ja raja profiil polnud ka just kõige õnnistavam. Aeglselt tõusev ja käänuline. Õõõõh! Kuid, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal (lähem? ah, mida tahes, ei tule see kõige kõnekäänd meelde). Umbes 12 kilomeetri pärast silmasin kohvikut. Tuju lendas sajaga lakke! Ma ju ei lähe rahata kusagile ja nüüd saan end tankida ka veel! Vurasin sinna. Võtsin kaks võileiba ja coca-cola ning lasin veepudeli ära täita. Võikud ja koka hävitatud, pudel hoidjasse ja rattale. Kõik muutus kuidagi ilusamaks kohe. Energia taastus imekombel (coca-cola is the best!!!) ja kiirus tõusis, jalad hakkasid uuesti tööle ning kilomeetrid möödusid! Rattaga on ikka hea sõita kui kõht täis. Varsti oligi ainult 6 kiluversta Tauponi ja need möödusid kärmelt.

Linna jõudes sõitsin kohe golfionuga juttu ajama. Jutud räägitud, seiklustest pajatatud sõitsin sealt ära kokkuleppega, et hakkan nädalavahetustel ja võimalik, et pühade ajal õhtuti seal golfikohas golfipalle müüma (vette minema ei pea, las teised ka snorgeldavad) ja olema nö adminn. Superb! Peab nüüd veel Kathmandu graafiku kätte saama ja sobitama selle golfikoha omaga ning vajalike treeningutega. Seega ka täna oli hea päev!

Hostelisse jõudes pugusin end pilgeni sööki täis, sest energiakulu oli meeletu! Kokkuvõttes sai 50 kilomeetrisest ringist 107 kilomeetrine. Ja väga hea trenni. Keskmine kiirus oli võrdlemisi madal, kõigest 28,4 km/h ringis, kuid arvestades minu mitte valmisolekut selliseks tripiks ja ka suhteliselt töntsi jalga võib kokkuvõttes siiski väga rahule jääda.

PS! Ma võtsin ühe kurvi paremale liiga vara.... Ja sellepärast tegingi sellise suuuuuuuure pauna juurde oma ringile. Seega nüüd kõik koos: Detailid, detailid! Järgmine kord tähelepanelikumalt keskenduda detailidele! :)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar