No nii ongi! Augusti alguses Eestis alguse saanud katkiste õhukummide needus on mind ka siin, Uus-Meremaal, üles leidnud. Täiesti uskumatu!
Võtsin siis maanteka konksu otsast alla ja otsustasin, et teen väikese ringi. Ja sel korral sõidan, mitte ei pildista. Nagu ikka, sinna ja tagasi, sest mingeid ringe siin sõita ei saa. Mineku ots oli mõnus, raske, aga mõnus. Minust möödus ka furgoon, mis vedas maastikurattaid. Ju olid nad just tulnud mõnelt maastikurajalt ja sõitsid tagasi Tauposse. Umbes 4 kilomeetrit eemal olid nad teinud arvatavasti pissipeatuse ja kui ma neist mööda vuhisesin naeratasid ja lehvitasid osad ja üks suutis rõõmus-hämmeldunud hõikega: "WHAT!?! No way!" mu isegi naerma ajada.
Üldiselt kulges kõik väga hästi. Nautisin rasket rassimist ja kohati vastutuult sõitmist. Pärast tagasipööret hakkasin varsti tõusu võtma. Ja kui keegi on ratta sõitnud üles Mäe tänava tõusust (Pühajärvelt Otepääle) või Tartu poolt Otepääle, siis unustage need künkad ära. :) See oli siin kaks korda pikem rassimine ja selline salakaval, et tundub, et kohe, kohe saab läbi, aga siis tuleb jälle uus sein ette. Mõnus! Sain siis sellest jubedusest üles ja hakkasin allamäge kihutama ja väikesi künkaid võtma, mis tegelikult hoo päris korralikult kinni võtsid (aaa, kas ma mainisin, et sellel muidu toredal maantekal on üks päris suur viga. Ees olev käiguvaheti on mõeldud kolme hammasratta jaoks, sellel on ainult kaks ja suure pealt hüppab alati väikese peale. Proovisin seda küll paika regullida, kuid tulutult. Seega pidin uhama ainult väikest hammakat kasutades, mis tähendab, et kui kiiruse üles saad, siis on seda raske hoida, sest jalad peavad käima nagu õmblusmasina nõel.).
Ja siis käis põnts, tagumne ratas kerkis korraks asfaldilt ja siis juba liigagi tuttav heli: tssssss flop-flop-flop. Käi kanni ja võta see neetud kivi kaasa! Ei ole võimalik. Sedasi ma siis orki lendasingi. Leidsin selle ühe nõmeda kivikese üles! Sõidetud oli ca 25 kmi ja tagasi baasi oli umbes 14 kilomeetrit... äge! Kedagi järgi helistada ka ei saanud, sest baasi boss on suurlinnas (umbes nelja tunnise autsõidu kaugusel) ja tuleb alles täna öösel või esmaspäeva hommikul. Hakkasin siis jalutama. Kilomeeter hiljem kuulsin tagant tuleva auto häält. Pöial püsti ja toimis. Auto (õnneks kastiga) võttis tee äärde, juht lubas ratta lahkelt kasti visata ja võtsin siis istet ning sõit baasi poole võis alata.
Roolija oli nagu uusmeremaallane ikka - jutukas, uudishimulik ja sõbralik. Uuris, kes ma ja mis ma ja kust ma. Ta ise on mesinik ning läks just tuttava juurde uusi mesitarusid ülevaatama. (Lucky me!!). Rääkis, et käis Nõukogude Liidus (1981 aastal) ekskursioonil. Moskvas, Piiteris jne. Teadis minu üllatuseks, et Eesti on üks kolmest Balti riigist, mis ca 20 aastat tagasi (close enough) iseseisvuse taastas.
Ja märkamatult olingi baasi ukse eest. Tänasin autojuhti abi eest ja ta andis veel mulle kaasa ühe greibi (tema enda kasvatatud) ning juhendas: "Lõika pooleks, raputa viljaliha peale (mõlemale viilu peale) suhkrut, pane ööseks külmikusse ja hommikul söö ära. Väga hea on!" Tänasin teda veelkord. Vinnasin oma maanteka kastist maha ja vedasin garaaži. Tegin veel pool tundi trenni, ÜKEt. Sõin õhtusöögi ja nüüd võib päeva lõppenuks lugeda.
PS! Greip on kahes tükkis, suhkur viljaliha peal ja külmikus hommikut ootamas. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar