Esmaspäev, 18. november 2013

Avanti Chrono 2010

Lõpuks olen saanud ka läätsed. Huvitav on see, et siin on ühekordsed läätsed odavamad kui näiteks need, mida mitmekordselt kasutada saab. Oh, well! Mis seal ikka, ongi mugavam, et ei pea läätsevedelikuga jamama. Hommikul silma õhtul prügikasti.

Viimasel ajal olen usinasti trenni teinud ning eelmisel nädalal alustasime Darrelliga ka ratast kokku panema. Algus sai tehtud neljapäeval. Nagu lubatud, siis aitasin loomulikult ise ka kaasa. Tegelikult nägigi kogu protsess välja sedasi, et tema ütles, mida tegema peab ja mis järjekorras ning mina aga monteerisin. Kogemus missugune!

Raam pukile ja puhtaks!

Hakkab juba veidi ratta moodi välja nägema.
 Ja neljapäeval kaugemale eelmisest pildist ei jõudnudki. Aeg oli hiline ning tööd oli vaja teha veel vähemalt kolm tundi. Mina oleks võinud veel edasi pusida, aga mehhaanik pidi jooksma minema. Ta treenib tulevaks poolpikaks triatloniks ning trenne ära jätta ei tohi. Loogiline ju! Leppisime siis kokku, et järgmisel nädalal jätkame, sest nädalavahetusel oli ta linnast eemal.

Hostelisse jõudes olin päris korralikus ärevuses. Tahtsin ju ratast juba kätte saada, aga sundisin end rahulikuks ja läksin alla korrusele süüa tegema ja külastajatega sotsialiseeruma. Järjekordsed: Oi, kust pärit? Kaua juba siin olnud? Mida teinud, mida näinud?

Laupäev ja pühapäev möödusid suhteliselt kiirelt. Käisin laupäeval esimest korda üle pika aja ujumas. Kes mäletab, siis esimesel õhtul, mil olin Uus-Meremaal ja Aucklandis anti öösel tuletõrjehäire. No ja trend jätkub vist! :) Esimene ujumine pärast kahekuulist pausi ning poole trenni pealt: uuUUUuuuUUUuuuUUUuuu!  Päris nõme. Hüppasin bassust välja seljakott pingilt kaasa ja paterdasin õue päikese kätte. Ootasin ja vahetasin muljeid kaastreenijatega, et mis võis olla ja miks võis olla ja no mis siis ikka juhtuks kui me edasi ujuksime? Tuli ju vees ei põle. :))) 10 mintsa pärast lubati kõik tagasi basseini. Trenn võis jätkuda. Kokkuvõttes oli hea ujumine. Õhtul veel kiire sutsakas joosta ning päev oli korras. Pühapäev oli puhkepäev ja trennist vaba. Pesin pesu, tegin tiiru linnas. Siin on tegelikult päris palju vaatamisväärsusi, kuid kuna mul terve suvi aega, siis ei hakka nende kõigiga korraga tutvuma. Et ikka säiliks mingi huvi ka hiljem.

Esmaspäeval läksin ja ajasin oma läätse asjad korda ja uurisin, kas rattamehhaanik saab juba minule ja mu velole aega pühendada. Lükkasime asja teisipäeva peale. Oh seda ootamist! Õhtul tegin veel tiiru linnas. Hiljem ühikas kohaliku triatloniklubi kodukal tuhlates avastasin, et esmaspäeviti on neil väikesed võistlused. Uurisin välja, kus siis sel korral toimub. Crater of the Moon Carpark, minu hostelist ca 6 kilomeetri kaugusel. Mõeldud, tehtud. Jooksukossid jalga ja minek!

Kohale jõudes uurisin välja, kes korraldab, tegin end tuttavaks ja kui jõudsin sinna maale, et olen Eestist, siis oli suht kõigil korraldajainimestel esimene reaktsioon: "Ohhoo! Markot ka tead?" Vastasin, et ei ole tuttav, kuid loomulikult tean, kes Marko Albert on. Sain tuttavaks härraga, kes pakkus Eesti tipptriatleedile kahel eelneval aastal öömaja. Andis mulle oma visiitkaardi ja ütles, et kui miskit uurida ja küsida tahan, siis võin iga kell tema kontorist läbi hüpata. Kohtasin ka Marko massööri kui ta Taupos võistlemas käib. Lisaks sain tuttavaks prouaga, kes on läbinud kolm ironmani (tema abikaasa on teinud kokku 9!!!). Uuris, kus ööbin ja millega tegelen ning lubas tuua hostelisse kaardi, kus märgib ära head teed, millel rattaga trenni teha. (Abivalmidus: tase 10 000!). Varsti pärast duatloni starti võtsin jooksusammul ette tee tagasi hostelisse. Seega väga tulus trenn: 12km jooksu ja uued tutvused!

Teisipäeval ehk täna! Läksin siis hommikul üheksaks Darrelli juurde. Võtsime asja uuest käsile. Panime ratta pukile ja asendit paika sättima:

Asend paigas. Ei näe küll kiire välja (st sadul on madalal ja lenksud kõrgel), kuid 180km sõites peab optimeerima kiiruse ja mugavuse. Ei taha ju, et pärast 40kmi märki sureksin seljavalude kätte. :)
 Kolm tundi hiljem oligi velo koos! Väga uhke! Kõik möödus viperusteta ja nüüd saab ju päris rattaga trenni teha ja ei pea spinningu pukil väntama.

Lõpp-produkt!

Nüüd veidi selle uue nunnu koostisosadest:

Avanti Chrono 2010 raam ja esihark (full carbon)
Ultegra pidurid ja pedaalid
Dura-Ace käiguvahetid (ees ja taga)
Eesmised hammasrattad 50/34 (sest olen ikkagi turist)
Crank length 175mm
Kassett 10/12-25 (sest olen ikkagi turist)
Selle Italia tri-sadul
Visioni juhtrauad ja Specialized'i juhtrauapikendus (stem) (mõlemad alu)
Shimano jooksud.





Eest
Tagant
Ja nüüd polegi muud kui pedaalima. :)

PS! Mehhaaniku juurest tagasi hostelisse jõudes ütles adminn, et mulle jäeti väike üllatus. Läksin tuppa ja leidsin voodilt tolle proua visiitkaardi, teedekaardi, kus olid ära märgitud kõik võimalikud ringid Taupo ümbruses ja kirjakese, kus paluti kindlalt ühendust võtta kui peaksin mingil moel abi või nõu vajama!

Heatahtlikkus ja abivalmidus Uus-Meremaa stiilis!!







Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar